Ekraanivaba koolitus?!
Digipädevused siin ja seal - jah need on ülimalt vajalikud. Kuid kas meie koolitusmaastikul oleks ka ruumi sündmustele, mis oleksid ekraanivabad?
Miks see vajalik on? Arvan, et eelkõige selleks, et nii enda kui koolitaja kui ka õppijate ajudele puhkust ja värskendust anda. Näiteks saab Stanfordi väljaandest lugeda selle kohta, mida üleliigne ekraani vaatamine teeb täiskasvanu ajuga. Teiseks ehk ka selleks, et teha midagi hoopis teistmoodi ning kolmandaks ka selleks, et panna enda kui koolitaja loovus proovile.
Kindlasti on see omaette väljakutse, kuid usun, et heas tiimis on see võimalik. Mitte ainult ei usu, vaid tean ka omast kogemusest.
Mind ajendas seda arutelu algatama isiklik kogemus- selle aasta augustis tegin koolitajana debüüti ning seda üsna omapärases keskkonnas (tahaks vähemalt arvata nii), mille oma tiimiga lõime. Nimelt oli tegemist nädala aega kestnud metsateraapia teemalise koolitusega, mille õppeprotsesside käigus me suutsime vältida ekraanide kasutamist. Ja tagasiside õppijatelt oli ülimalt positiivne- oldi väga tänulikud ning üllatunud, et ka nii on võimalik.
Olen täiskasvanuhariduse võrgustikes veel täitsa roheline liige, võiks isegi öelda et alles tärkamas, sellepärast tekkis ka soov see arutelu teema välja käia. Kas ja kui palju kasutatakse nii Eestis kui ka teistes riikides ekraanivaba kontseptsiooni koolituste läbiviimisel? Kas ja kuipalju on teil kui koolitajatel huvi selle kontseptsiooni rakendamise vastu? Kas midagi sellist oleks üldse hetke oludes mõistlik teha?
Tasakaalukust meile kõigile digimaailma džunglis seigeldes!