Tere!

Avastasin teema, mis hetkel mind ennast ka väga kõnetab. Nimelt olen lõpetanud just täiskasvanute koolitaja baaskursuse ja teel kutse taotlemise poole. Samas olen projektipõhiselt täiskasvanute koolitamisega seotud olnud tihedamalt ja vaiksemalt 25 aastat. Esmakordselt puutusin täiskasvanute koolitusmaailmaga kokku aastal 1998, olles ise Eesti Kunstiakadeemia 1. kursuse lõpetanud tudeng, kuid aitasin Lõuna-Eestis läbi viia Soome Hämenlinna Polütehnikumi maastikuarhitektuuri tudengite maastiku joonistamise suvekursust samal ajal kui Eesti Maaülikooli õppejõud tegeles kõrval oma kooli maastikuarhitektuuri tudengitega. Nagu kursuse teemast näha, oli tegemist käelise loova tegevusega. Nii on ka minu koolitustel läbi aastate olnud suur rõhk just looval tegevusel, mis siiski ei tähenda, et tegemist oleks vaid praktiliste teemadega. Õppetöö käib 4C mudeli järgi, kus esmalt läbitakse teooria ja seejärel tuleb praktika. 

Ma olen kindel, et teatud teemade või valdkondade puhul on väga vajalik tegelda just ekraanivälise tegevusega, sest metas ellujäämisoskuseid õppides, meeskonnatööd harjutades või kunstiklassis valguse ja varju edasi andmist harjutades võib nn ekraanil toimuv slaidiprogramm olla täiesti mittevajalik või lausa pärssiv. 

Teise küsimusena tõstaksin ette ka praegusel ajal väga populaarsed veebikursused. Ühelt poolt on need mõnusad õpiampsud, mille jaoks pole vaja suurelt oma päevaplaani muuta või kuhugi kaugele sõita, kuid meie nutistunud maailmas vajab aju tegelikult ka päris keskkonda - päris inimesi, kellega suhelda, päris koolitajat, keda kuulata. Veebimaailmas on väga kerge panna korraks kaamera kinni ja ära käia, kõrvalt suhelda teiste reaalses ruumis olevate inimestega või hoopis paralleelselt kõrvalt arvutist oma jooksvaid tööasju teha. Väga lihtne on mõttega kohal olemise vastutus mujale lükata. Seda kõike olen tunnetanud läbi oma isiklike vajaduste ja kogemuste, aga ka jälgides oma kolleege. 

Olen töötanud suurema osa elust siiski loova või vähem loova kontoriametnikuna, viimased 5-6 aastat üldhariduse valkonnas. Viimastel aastatel oli minu tööülesannete seas ka õpetajate ja teiste töötajate koolitusplaani korraldamine ja jälgimine. Õpetajad, kes on igapäevaselt väga suures vaimses töös ja enamikul juhtudel reaalselt klassi ees, kuigi arvutit ja ekraani kasutades, soovivad ise osaleda koolitustel, kus nad saavad olla kohapeal. Põhjuseks pole pelgalt soov saada keskkonnavahetust või koolituse pausil olevat kohvilauda vaid seetõttu, et ka (või just seetõttu) õpetajad tunnevad, kuidas läbi veebi õppides peab tähelepanu eest võitlema mitmel rindel ning täielikku mõttega kohalolekut ei suudagi saavutada. 

Aga kuidas siis saab teha nii, et teooria õppimisel ekraani ei kasuta? Ühest küljest väga lihtne, justkui kättevõtmise asi, aga teisest küljest eeldab see koolitajalt rohkem teema läbi mõtestamist, erinevate meetodite tundmist ja ajakulu protsessi teistmoodi üles ehitamiseks. Praegu on üks minu antavatest kursustest disainmõtlemine, mis nagu sõna teine poolgi viitab, on otseselt seotud mõtlemise ja aju tööga.  Meil on ju olemas täitsa tavalised pabertahvlid, plakatid, post-it kleebised, markerid, A4 paberid ja loomulikult palju põnevat, mida annab välja mõelda lisaks oma tarkadele ajudele ning toetavatele grupiliikmetele. Teooriat saab õppida ka väiksemate ampsudega ja seda siis praktikas kohe läbi proovida, katsetada, kinnistada, et tulla taas tagasi uuesti teooriast uut ampsu võtma. 

Ma usun, et meie nutistunud maailmas, kus järjest enam tahame kõike kiiresti teha ja võita aega ning oleme osavalt meelitatud tähelepanuga mujale, nutimaailma kiire info ampsudesse, on kvaliteetseks õppimiseks teinekord hea just ekraanivaba õppimine. Seda enam, et teadmiste ajus kinnitamiseks on vaja õppida ja käsitleda teemasid erineval moel ja meetoditega. Nii ekraan kui ekraanivabadus on oma kontekstides ja paralleelselt vajalikud. Ühiselt koolitusmaailmas või igapäevases alus annavad need üksteisele mõnusa alternatiivi ja tasakaalu. 

Krõõt Nõmmela-Mehide