31.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/15

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (1),

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Euroopa teenuseosutajate kutsekaardi loomise kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu 19. jaanuari 2006. aasta otsust kohtuasjas C-330/03: Colegio de Ingenieros de Caminos, Canales y Puertos versus Administración del Estado (EKL 2006),

—

võttes arvesse 2010. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta „ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine” (KOM(2010)0603),

—

võttes arvesse 2011. aasta märtsis komisjoni algatatud avalikku konsultatsiooni direktiivi 2005/36/EÜ küsimuses,

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020),

—

võttes arvesse Mario Monti 9. mai 2010. aasta aruannet komisjonile „Ühtse turu uus strateegia”,

—

võttes arvesse liikmesriikide parlamentidega 26. oktoobril 2010. aastal peetud kuulamist direktiivi 2005/36/EÜ ülevõtmise ja kohaldamise üle,

—

võttes arvesse parlamendi tellitud uurimust kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (PE 447.514),

—

võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist „Ühtse turu akt – kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus” (KOM(2010)0608),

—

võttes arvesse SOLVITi 2010. aasta aruannet „Võrgustiku SOLVIT areng ja tulemused 2010. aastal”,

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni ühtse turu kohta Euroopa kodanikele (3),

—

võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt – kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks” (KOM(2011)0206),

—

võttes arvesse komisjoni 22. juuni 2011. aasta rohelist raamatut „Kutsekvalifikatsioonide direktiivi ajakohastamine” (KOM(2011)0367),

—

võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2011. aasta töödokumenti kutsekvalifikatsioonide direktiivi ajakohastamist käsitleva avaliku konsultatsiooni vastuste kokkuvõtte kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2011. aasta töödokumenti kutsekvalifikatsioonide direktiivi hindamise kohta (5),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A7-0373/2011),

A.

arvestades, et demograafilised muutused muudavad spetsialistide liikuvuse Euroopa Liidus järjest tähtsamaks;

B.

arvestades, et tööturu muutumise tõttu peavad kutsekvalifikatsioonide tunnustamise eeskirjad olema läbipaistvamad, lihtsamad ja paindlikumad;

C.

arvestades, et spetsialistide liikuvus on majandusarengu ja majanduse jätkusuutliku elavdamise põhitegur;

D.

arvestades, et Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse andmete kohaselt on oodata, et nõudlus kõrgelt kvalifitseeritud töötajate järele tõuseb käesoleva ja 2020. aasta vahel rohkem kui 16 miljoni töökoha võrra;

E.

arvestades, et õigus leida tööd või pakkuda teenuseid teises liikmesriigis on üks aluslepingutest tulenevaid põhiõigusi ja konkreetne näide sellest, kuidas ühtne turg võib kodanikele kasulik olla;

F.

arvestades, et inimeste vaba liikumine ELi piires ning õigus teenete ja kutseoskuste tunnustamisele saavad eksisteerida vaid siis, kui olemasolevad nähtamatud tõkked viiakse miinimumini ning kaovad teatavad siseriiklikud eeskirjad, mis takistavad praegu ebaproportsionaalselt kasutamast õigust kõrget kvalifikatsiooni nõudvatele töökohtadele;

G.

arvestades, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi optimaalne kujundamine on peamine eeldus selleks, et kõik inimesed saaksid kasutada täies mahus liikumisvabaduse eeliseid;

H.

arvestades, et ühtse turu aktis toodi esile, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi ajakohastamine on majanduskasvu kiirendamise ning spetsialistide ja kodanike usalduse suurendamise seisukohalt keskse tähtsusega;

I.

arvestades, et üks peamisi põhjuseid, miks on raske tunnustada akadeemilisi kraade ja kutsekvalifikatsioone, on usalduse puudumine päritoluriigis kasutusel olevate akrediteerimise ja akadeemiliste tunnistuste väljastamise tingimuste vastu; seetõttu tuleb kiiremas korras kasutusele võtta automaatse tunnustamise meetmed, kaotades eelarvamused ja kõrvaldades tunnustamise formaalsed riigisisesed takistused;

J.

arvestades, et direktiivi alusel on alates 2007. aastast tehtud umbes 100 000 tunnustamist käsitlevat otsust, mis võimaldavad 85 000 spetsialisti liikuvust (6);

K.

arvestades, et tervishoiutöötajad on ELi reguleeritud kutsealade esindajate seas kõige liikuvamad, kusjuures aastatel 2007–2010 on tunnustatud umbes 57 200 arsti, meditsiiniõe, hambaarsti, farmatseudi, ämmaemanda ja veterinaararsti kvalifikatsiooni;

L.

arvestades, et tegelikkus on kodanike ootustest endiselt erinev ning 2010. aastal oli üle 16 % SOLVITi juhtumitest seotud kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega (7);

M.

arvestades, et raske on kindlaks teha kutsekvalifikatsioonide tunnustamise eest vastutavat pädevat asutust ning asjaomased menetlused on keerukad;

N.

arvestades, et piiriüleses tervishoius patsiendiõiguste kohaldamist käsitlevas direktiivis on sätestatud nõue, mille kohaselt ravi osutav liikmesriik tagab, et teave nende tervishoiutöötajate kutsealal tegutsemise õiguse kohta, kelle nimed on kantud tema territooriumil loodud riiklikesse või kohalikesse registritesse, tehakse piiriülese siseturu infosüsteemis teabe vahetamise kaudu kättesaadavaks teiste liikmesriikide asutustele;

O.

arvestades, et SOLVITi kutsekvalifikatsioonidega seotud juhtumite arv ulatus 2010. aastal 220ni, kusjuures üle kahe kolmandiku kõnealustest juhtumitest leidis aset vaid neljas liikmesriigis;

P.

arvestades, et direktiiviga 2005/36/EÜ konsolideeriti 15 varasemas, alates 1960. aastast vastu võetud direktiivis sätestatud eeskirjad;

Q.

arvestades, et kõik liikmesriigid ei võtnud direktiivi 2005/36/EÜ õigeaegselt üle ning seda rakendati täielikult alles kolm aastat pärast algset tähtaega;

R.

on veendunud, et käesoleva direktiivi nõuetekohane kohaldamine tugevdab ühtse turu inimlikku mõõdet;

S.

arvestades, et Euroopa kutsekaardi kasutuselevõtmine võib aidata lihtsustada ja kiirendada kutsekvalifikatsioonide tunnustamise protsessi;

1.

on veendunud, et aina suurema arvu kõrgelt kvalifitseeritud isikute ja töötajate vaba liikumine on üks Euroopa koostöö ja konkurentsivõimelise siseturu põhilisi hüvesid, tähtis majandusarengu tegur kõikjal ELis ja kõikide Euroopa kodanike õigus; on kindlalt veendunud, et töötajate liikuvust tuleks ELi kodanike hulgas edendada ning kõrvaldada kaudsed tõkked tingimusel, et leitakse tasakaal liikuvuse ja kutsekvalifikatsioonide kvaliteedi vahel;

2.

ergutab kõiki algatusi, mille eesmärk on hõlbustada piiriülest liikuvust kui vahendit, mis aitab kaasa tööturgude tõhusale toimimisele ning edendab majanduskasvu ja konkurentsivõimet ELis; tunnistab vajadust ajakohastada direktiivi 2005/36/EÜ, et tagada selge ja tugev õiguslik raamistik;

3.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama veelgi spetsialistide liikuvust; märgib, et liikuvate spetsialistide võrdlemisi väike arv annab põhjust muretsemiseks ning soovitab välja töötada strateegiad selle probleemi lahendamiseks; toob esile hiljutise Eurobaromeetri uuringu tulemused, mille kohaselt rohkem kui 50 % Euroopa noortest on nõus välismaal töötama või tahaksid seda teha (8);

4.

kutsub liikmesriike üles propageerima direktiivi hüvesid oma kodanike ja spetsialistide hulgas;

5.

on seisukohal, et sidusrühmade vaheline dialoog, mille eesmärk on korrapäraselt ajakohastada esialgse koolituse, töökogemuse tunnustamise ja täiendkoolituse nõuded, on väga oluline koolituste ühtlustamise saavutamiseks; on samuti seisukohal, et 28. režiimi loomine siseriiklike režiimide kõrvale ei ole meede, millega oleks võimalik selgelt ja rahuldavalt lahendada koolituste erinevuste küsimust;

6.

juhib tähelepanu asjaolule, et enamik komisjoni avaliku konsultatsiooni käigus küsimustele vastanud isikuid peab osalise juurdepääsu põhimõtet ebasoovitavaks ning on seisukohal, et selle üle on keeruline praktikas järelevalvet teostada ja seda tuleb selgitada; rõhutab siiski, et osalisel juurdepääsul võivad olla omad eelised, ent üksnes neil kutsealadel, kus tööülesandeid saab selgelt piiritleda; nõuab põhimõtte põhjalikku hindamist, selle kohaldamist iga juhtumi puhul eraldi ning selle kohaldamata jätmist tervist ja ohutust mõjutavate reguleeritud kutsealade suhtes;

7.

väljendab heameelt automaatse tunnustamise menetluse üldise edukuse üle; rõhutab siiski, et töökogemusel põhineva üldise süsteemi kohane tunnustamismenetlus on nii pädevate asutuste kui ka teatavatel kutsealadel tegutsejate jaoks liiga tülikas ja aeganõudev;

8.

rõhutab eelneva deklareerimise süsteemi olulisust, kuid märgib, et 2011. aastal toimunud komisjoni avaliku konsultatsiooni käigus tõsteti esile arvukaid probleeme ning seepärast peavad spetsialistide ajutise liikuvuse parandamiseks võetavad meetmed olema kutsekvalifikatsioonide direktiivi eelseisva läbivaatamise oluliseks osaks; nõuab juhuteenuste ja teenuste ajutise osutamise mõiste täpsustamist, pidades silmas asjaolu, et kõiki kutsealasid hõlmava määratluse väljatöötamine ei ole võimalik ning see õõnestaks subsidiaarsust;

9.

märgib, et pädevatel asutustel on eelneva deklareerimise korra kohaldamisel raskusi, kuna puudub ühtne lähenemisviis ajutise ja juhuteenuse hindamiseks ning on äärmiselt keeruline teostada järelevalvet teenusepakkujate tegevuse üle kohapeal; kutsub komisjoni üles hindama direktiivi artiklis 7 ettenähtud kehtivaid sätteid ning selgitama täiendavalt olemasolevat kohtupraktikat, eelkõige seoses rahvatervist ja ohutust mõjutavate kutsealadega; kutsub komisjoni üles esitama parlamendile oma järeldused;

10.

rõhutab, et enamik sidusrühmi peab vajalikuks direktiivi artikli 7 lõiget 4, mis lubab liikmesriikidel tervishoiu ja ohutusega seotud kutsealadel, mida automaatne tunnustamine veel ei hõlma, kvalifikatsioone eelnevalt kontrollida; märgib siiski, et läbipaistvuse suurendamiseks peaksid liikmesriigid selgitama, millised kutsealad mõjutavad nende arvates tervishoidu ja ohutust;

11.

nõustub komisjoniga, et mõiste „reguleeritud haridus ja koolitus” on liiga kitsas ja võib seetõttu avaldada soovimatut mõju spetsialistide ajutisele liikuvusele; on seisukohal, et mõiste peab hõlmama igat liiki koolitust, mis lubab töötada vastaval kutsealal päritoluliikmesriigis;

12.

kutsub komisjoni üles selgitama, et ajutise liikuvuse eesmärgil esitatav deklaratsioon peaks põhimõtteliselt kehtima kogu liikmesriigi territooriumil ning hindama, kas vaja oleks iga-aastast deklaratsiooni;

13.

nõuab, et teenuseosutajad, kes pakuvad teenuseid eranditult tarbijatele, kes lähevad nendega koos teistesse liikmesriikidesse ega puutu seega kokku kohalike tarbijatega vastuvõtvas liikmesriigis (nt giidid, treenerid, sportlaste meditsiiniline personal), vabastataks artiklis 7 sätestatud eelneva deklaratsiooni esitamise nõudest; pooldab seda põhimõtet kõikide selliste teenuste puhul, mis ei ole seotud rahvatervise ja ohutusega;

14.

kutsub komisjoni üles kooskõlastama ja koondama erinevaid praegu kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta kättesaadavaid teabeallikaid, sealhulgas riiklikke kontaktpunkte ja kutseorganisatsioone, veebiportaaliga Your Europa, mis nõustab teenuste direktiivi alusel loodud olemasolevaid kontaktpunkte; märgib, et see annab spetsialistidele võimaluse kasutada oma keeles avalik-õiguslikku liidest, mille kaudu neil on võimalik alla laadida dokumente, juurde pääseda kutsekaardile ja teha sellest väljatrükk ning saada ajakohastatud teavet tunnustamisprotsessi, pädevaid asutusi käsitleva haldusteabe, kutseorganisatsioonide ja esitatavate dokumentide kohta;

15.

märgib, et tuleb tõhustada dialoogi ja teabevahetust igal kutsealal ning parandada pädevate asutuste ja riiklike kontaktpunktide vahelist koostööd nii riiklikul kui ka liikmesriikidevahelisel tasandil; kutsub komisjoni üles hõlbustama kõige liikuvamate kutsealade puhul pädevate asutuste ja kutseorganisatsioonide võrgustike moodustamist, et vahetada üldteavet riiklike menetluste ja haridusnõuete kohta, jagada parimaid tavasid ning uurida süvendatud koostöö võimalusi, nagu ühisplatvormid; on seisukohal, et riigiasutused ja sotsiaalpartnerid peavad algatama struktureeritud dialoogi selle üle, kuidas paremini garanteerida noorte kutsealane integreerimine;

16.

kutsub liikmesriike liikuvuse edendamise meetmete raames suurendama riigiasutuste tõhusust töötajate õiguste ja kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetlustega seotud teabe levitamisel, vähendades sellega bürokraatia pärssivat mõju;

17.

kutsub seetõttu liikmesriike üles kasutama kaasaegseid kommunikatsioonitehnoloogiaid, sealhulgas andmebaase ja veebipõhiseid registreerimismenetlusi tagamaks, et peetakse kinni üldise tunnustamise süsteemi raames seatud tähtaegadest ning parandatakse oluliselt teabele juurdepääsu ja teadmisi menetluskorrast;

18.

nõuab, et pädevatele asutustele kehtestataks siduv kohustus edastada kõikidele teistele pädevatele asutustele konkreetse kutseala kohta ajakohastatud kontaktteavet;

19.

kutsub komisjoni üles kehtestama suunised ajavahemiku kohta, mille jooksul üksikisik, kes on esitanud kõik dokumendid, peaks teada saama pädeva asutuse otsuse; on seisukohal, et liikuvust aitaks hõlbustada ka nimetatud ajavahemiku vähendamine siseturu infosüsteemi suurema kasutamise ja menetluste optimeerimise abil; kutsub liikmesriike üles eraldama piisavalt vahendeid, et tagada kutsekvalifikatsioonide tunnustamine mõistliku ajavahemiku jooksul;

20.

kutsub liikmesriike, pädevaid asutusi ja komisjoni üles tagama suurema läbipaistvuse, et taotleja või asjaomane isik saaks tema kutsetunnistuse või kvalifikatsiooni tunnustamisest keeldumise korral täpsemalt teada keeldumise põhjuse;

21.

märgib, et praegune uutest diplomitest teavitamise menetlus on liiga keeruline; kutsub komisjoni üles lihtsustama uutest diplomitest teavitamist ja ajakohastama õigeaegselt direktiivi V lisa;

22.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, pädevad asutused ja komisjon tagaksid, et kutsekvalifikatsiooni tunnustamine käiks käsikäes diplomite või tunnistuste tunnustamisega, et luua tõeline siseturg ELi ja rahvusvahelisel tasandil, mis väldiks juba reguleeritud valdkondade topeltreguleerimist;

23.

rõhutab, et korvamismeetmed, mille alusel võivad pädevad asutused nõuda sobivustesti sooritamist või kehtestada kuni kolmeaastane kohanemisperiood ning mis on hindamatud tarbija ja patsiendi ohutuse tagamisel, tuleb läbi vaadata, et hinnata, kas neid saab kasutada olemasolevate probleemide lahendamiseks; nõuab paremat selgitamist ja käitumisjuhendi hindamist, et abistada pädevaid asutusi;

24.

nõuab, et koostataks mittesiduvad ELi suunised korvamismeetmete kohaldamise kohta, konsulteerides pädevate asutuste, kutseorganisatsioonide, liikmesriikide ja Euroopa Parlamendiga;

25.

rõhutab, et kvalifikatsiooni taseme kontrollimine artikli 11 kohaselt on ametiasutuste jaoks eriti keeruline ja kulukas ning kodanikele raskesti mõistetav; juhib tähelepanu sellele, et artiklis 11 toodud viis kvalifikatsioonitaset tekitavad sageli segadust seoses Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaheksa kvalifikatsioonitasemega; nõustub komisjoni arvamusega, et artikli 11 ning II ja III lisa väljajätmine tähendaks, et pädevad asutused ei peaks enam taotleja kõlblikkust kindlaks määrama eelnevalt määratletud kvalifikatsioonide alusel, vaid võiksid keskenduda koolituses esinevate märkimisväärsete erinevuste kindlakstegemisele, et otsustada, kas korvamismeetmed on vajalikud; märgib seetõttu, et kvalifikatsioonitasemete, sealhulgas II ja III lisa väljajätmine lihtsustaks oluliselt tunnustamisprotsessi;

26.

juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide haridus- ja koolitussüsteemides on ikka veel suuri erinevusi; on seetõttu arvamusel, et teatavatel kutsealadel tuleb nõutava minimaalse õppeaja hulka lugeda ka aeg, mis duaalsetes koolitussüsteemides veedetakse tavaliselt kutsekoolis;

27.

kutsub liikmesriike ja pädevaid asutusi üles algatama komisjoni toetusel uurimusi oskuste, kvalifikatsioonide ja kutsealade Euroopa taksonoomia kasutuselevõtmiseks, et välja selgitada, kas ametinimetused ja kutsealad vastavad erinevates liikmesriikides samadele oskustele ja kvalifikatsioonidele, ning välja töötada Euroopa analüüsivahend;

28.

on seisukohal, et käitumisjuhendit tuleb laialdasemalt levitada, et tagada direktiivi parem rakendamine, kuna see aitab kaasa direktiivi sätete ühtsele tõlgendamisele;

29.

kutsub komisjoni üles võtma liikmesriikides, pädevates asutustes ja kutseorganisatsioonides uuesti kasutusele dialoogimehhanismid, et võimalikult korrapäraselt ning kooskõlas teaduse ja tehnika arenguga ajakohastada valdkondlike kutsealade minimaalseid koolitusnõudeid, et kajastada praegust kutsepraktikat ja töökogemusel põhineva majandustegevuse praegust klassifikatsiooni, ning võtta kasutusele lihtne mehhanism minimaalsete koolitusnõuete pidevaks ajakohastamiseks; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks Bologna ja Kopenhaageni protsessi tulevasi suundumusi silmas pidades pädevusel põhineva lähenemisviisi kasutuselevõtmist, määrates kindlaks minimaalsed koolitusnõuded mitte ainult kestuse, vaid ka õpitulemuste osas;

30.

nõuab tungivalt, et komisjon ei viiks automaatse tunnustamise kaasajastamist läbi osade kaupa, nagu soovitatakse rohelises raamatus, ning tagaks, et parlamendile antakse õigus teostada nõuetekohast järelevalvet, kui direktiivi tehakse olulisi muudatusi;

31.

väljendab heameelt Bologna protsessi raames tehtud hiljutiste reformide ning hüvede üle, mida see protsess Euroopa tudengitele liikuvuse ja tööalase konkurentsivõime osas pakub; ergutab komisjoni aitama liikmesriikidel muuta Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteem (ECTS) läbipaistvamaks ja võrreldavamaks, et ECTS-süsteemist saaks oluline kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise ja lõppkokkuvõttes liikuvuse lihtsustamise vahend;

32.

palub komisjonil minimaalsete koolitusnõuete kehtestamisel arvesse võtta standarditud õpitulemuste ja kliiniliste oskuste olulisust;

33.

kutsub komisjoni üles uurima võimalust laiendada tulevikus veelgi automaatse tunnustamise kohaldamisala;

34.

palub täpsemalt selgitada üldhariduse kestuse kavandatavat pikendamist õe- ja ämmaemandakoolitusse vastuvõtmise tingimusena;

35.

palub täpsemalt selgitada kutsekvalifikatsioonide direktiivi artikli 21 lõike 4 kavandatavat väljajätmist;

36.

kutsub liikmesriike üles teostama minimaalsete koolitusnõuete võrdlust ning tagama endi ja pädevate asutuste vahel korrapärasema teabevahetuse minimaalsete koolitusnõuete ühtlustamiseks;

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et direktiivi 2005/36/EÜ rakendamise hindamiseks on vaja koostada nimekiri tunnistuste või muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide kohta, mida tunnustatakse ühes või mitmes liikmesriigis, ent ei tunnustata teistes liikmesriikides; on seisukohal, et nimekiri peaks hõlmama ka juhtumeid, kui kodanikud on saanud kraadi muus kui nende päritoluliikmesriigis ning nende kraadi ei tunnustata oma liikmesriiki tagasi pöördumisel;

38.

rõhutab reguleeritud kutsealade suurt arvu Euroopa Liidus ning kutsub liikmesriike üles uuesti kaaluma, kas teatavate kutsealade klassifitseerimine on põhjendatud, et tagada see, et kvalifikatsioonid ja kutsealad vastavad kõikides liikmesriikides samadele oskustele ja kvalifikatsioonidele; on arvamusel, et reguleeritud kutsealade koguarvu vähendamine ELis suurendaks liikuvust; märgib siiski, et klassifitseerimine võib olla põhjendatud tarbijakaitse kaalutlustel, eelkõige tervishoiusektori, õigusalaste või tehniliste kutsealade puhul;

39.

märgib, et kõige tõhusam viis spetsialistide liikumisvabaduse võimaldamiseks on vähendada reguleeritud kutsealade arvu ELis; kutsub komisjoni üles kaasama läbivaadatud direktiivi mehhanismi, mille abil liikmesriigid saaksid läbi vaadata oma õigusnormid, välja arvatud need, mis on seotud tervishoiuvaldkonna kutsealadega, ning need välja jätta, kui need ei ole proportsionaalsed;

40.

märgib, et tarbijate ja patsientide ohutuse kaitse on direktiivi läbivaatamisel ülitähtis eesmärk ning käesoleva direktiivi edu sõltub suuresti sellest, kas üheaegselt suudetakse tagada nii liikuvus kui ka ohutus; juhib tähelepanu tervishoiutöötajate eristaatusele;

41.

rõhutab, et on esinenud tõsiseid probleeme seoses spetsialistide jätkuva praktiseerimisega ELis, ehkki nende tegevus on peatatud või keelustatud;

42.

nõuab, et siseturu infosüsteemi raames loodaks teenuste direktiiviga veel hõlmamata kutsealade jaoks ennetav hoiatusmehhanism, mis muudaks kohustuslikuks kõigi liikmesriikide hoiatamise juhul, kui tervishoiutöötajate registris olemise või teenuste osutamise õiguse suhtes kohaldatakse regulatiivmeetmeid, tingimusel et hoiatussüsteem ei sisalda muud teavet, selle puhul järgitakse süütuse presumptsiooni nõuet ning see on kooskõlas kehtivate andmekaitse-eeskirjadega;

43.

juhib tähelepanu asjaolule, et üldsusel ja patsientidel on vaja suuremat kindlustunnet, et tervishoiutöötajad, kelle suhtes tunnustamist kohaldatakse, on pidevalt värskendanud oma oskusi ja teadmisi;

44.

juhib tähelepanu sidusrühmade üleskutsele panna rohkem rõhku pidevale kutsealasele arengule, sealhulgas (elukestvale) formaalsele, mitteformaalsele ja informaalsele õppele, ning vajadusele seda hinnata; tuletab meelde, et ülemaailmne konkurents ning liikumine teadmistepõhise majanduse suunas toovad kaasa uusi probleeme oskuste arendamise ja hariduse seisukohalt; kutsub komisjoni seepärast üles uurima kogu hariduskäigu dokumenteerimise võimalusi, võib-olla Euroopa kutseoskuste passi, Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku ja siseturu infosüsteemi abil, ning koostama liikmesriikides kasutusel olevate erinevate pideva kutsealase arengu süsteemide võrdlustabelit; kutsub komisjoni samuti üles hindama, kas tervishoiutöötajate puhul võiksid korvamismeetmed olla kohaseks lahenduseks liikmesriikide pideva kutsealase arengu erinevatele tasemetele; ergutab pädevaid asutusi pakkuma tunnustamisprotsessi käigus teavet pideva kutsealase arengu kohta ning vahetama selles valdkonnas parimaid tavasid ja teavet pideva kutsealase arengu kohta, eelkõige nendes sektorites ja liikmesriikides, kus pidev kutsealane areng on kohustuslik;

45.

rõhutab, kui oluline on kohandada elukestev õpe iga liikmesriigi tööturu vajadustele, et töötajad kasutaksid koolitusressursse paremini ära;

46.

rõhutab, et tunnustamisprotsessi laiendamine kolmandate riikide kvalifikatsioonidele võib põhjustada süsteemi kuritarvitamist sobivaima jurisdiktsiooni valimise näol ning oleks vastuvõtvate liikmesriikide pädevatele asutustele ülemäära ohtlik;

47.

rõhutab, et tervishoiutöötajate puhul on ülimalt tähtis suutlikkus suhelda kolleegide ja patsientidega, et vältida ohtlikke või potentsiaalselt eluohtlikke olukordi;

48.

on arvamusel, et selgitada tuleb direktiivi 2005/36/EÜ artiklit 53, mis käsitleb keelenõudeid, sest komisjoni, Euroopa Kohtu ja liikmesriikide vahel kestab vaidlus selle sätte tõlgendamise üle; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi tervishoiuvaldkonna kutsealade keelenõuete korra, pakkudes pädevatele asutustele paindlikkust, mida on vaja, et teha kindlaks spetsialistide erialase ja suhtluskeele oskus ning ainult vajaduse korral testida neid oskusi tunnustamisprotsessi osana; on arvamusel, et ilma et see piiraks tööandjate võimalust teha kindlaks spetsialistide keeleoskuse tase konkreetsele ametikohale töötajat otsides, tuleb sellega seoses järjekindlalt juhinduda proportsionaalsuse põhimõttest, et sellised testid ei muutuks lisatakistuseks;

49.

märgib, et keeleoskus on ülitähtis, et hõlbustada spetsialisti integreerumist teises riigis, tagada osutatavate teenuste kvaliteet ning kaitsta tarbija ja patsiendi ohutust;

50.

rõhutab, et patsientide kaitsmiseks peavad e-tervishoiuteenuseid pakkuvad arstid tagama samad kvaliteedi- ja ohutusstandardid nagu mitteelektrooniliste tervishoiuteenuste osutamisel; on seisukohal, et seetõttu tuleb selgitada, et e-tervishoiuteenuste osutajatele peavad kehtima käesoleva direktiivi ja vajaduse korral täiendavad nõuded;

51.

juhib tähelepanu sellele, et e-tervishoiu ja kaugtervishoiusüsteemi arendamine eeldab, et pärast koolitust on õed ja arstid võimelised kandma hoolt eri rahvusest patsientide eest ning seetõttu tuleks soodustada koostööd eri riikide koolituskeskuste, haiglate ja ülikoolide töötajate ja lõpetanute puhul, kes peavad patsiente kõnealuste vahendite abil teenindama;

52.

väljendab heameelt Krakówis toimunud ühtse turu foorumil välja kuulutatud kutsekaardi katseprojektide tulemuste üle; rõhutab, et mis tahes kutsekaart peab olema vabatahtlik, tõendama hariduskäiku ja omandatud töökogemusi ning olema ühendatud siseturu infosüsteemiga; on veendunud, et kutsekaart võib olla mõnel kutsealal kasulik vahend, et parandada liikuvust, lihtsustada haldusmenetlusi ja suurendada ohutust; kutsub komisjoni üles tõendama enne mis tahes kaardi kasutuselevõtmist, milline on selle potentsiaalne lisandväärtus tunnustamisprotsessi seisukohalt; rõhutab, et mis tahes kaardi kasutuselevõtmisel tuleb järgida konkreetseid ohutus- ja andmekaitsenõudeid ning rõhutab, et kehtestada tuleb vajalikud kaitsemeetmed kuritarvitamise ja pettuse vastu;

53.

kinnitab veel kord, et selleks, et EL saaks parandada kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi 2005/36/EÜ ebaühtlast rakendamist ja jõustamist EL 27 riikides, peavad kõik liikmesriigid üksteise süsteeme rohkem usaldama ja neisse uskuma;

54.

toetab siseturu infosüsteemi laiendamist infosüsteemiga seni hõlmamata kutsealadele, nagu on sätestatud ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus siseturu infosüsteemi kaudu tehtava halduskoostöö kohta (IMI määrus) (9), samuti kutsealadele, mis ei kuulu direktiivi 2005/36/EÜ reguleerimisalasse;

55.

nõuab siseturu infosüsteemi kohustuslikku kasutuselevõtmist pädevates asutustes, et hõlbustada ennetavat halduskoostööd ja lihtsustada tunnustamismenetlusi; on arvamusel, et siseturu infosüsteemi saaks veelgi tõhustada, laiendades näiteks võimalikke funktsionaalseid lahendusi, et lihtsustada liikmesriikide asutuste tööd; palub komisjonil luua kaasnevad koolituse ja tehnilise toe tugistruktuurid, et kasutada täies ulatuses ära süsteemi eelised tõhususe osas;

56.

nõuab koolilõpetanute liikuvuse parandamist ning kohtuasjas Morgenbesser tehtud otsuse (10) järgimist; märgib, et liikmesriigid peaksid soodustama teistest liikmesriikidest pärit koolilõpetanute tasustatavat juhendatud praktikat, kui nad pakuvad sellist võimalust oma riigi kodanikele; rõhutab lisaks sellele, et juhendatud praktika ajal omandatud töökogemust tuleks tunnustada päritoluliikmesriigis;

57.

tõstab esile asjaolu, et direktiivi artiklis 15 viidatud ühisplatvormide kontseptsioon ei ole olnud edukas, kuna selliseid platvorme praegu ei eksisteeri; märgib, et neist võivad saada kasulikud vahendid liikuvuse lihtsustamiseks ning neid peaksid määratlema ja kontrollima spetsialistid ise; väljendab heameelt komisjoni soovi üle teha kontseptsiooni parandusi muudetud artikliga; kutsub komisjoni üles võimaldama liikmesriikidele vajalikku paindlikkust ühises platvormis osalemise küsimuses otsuse tegemisel ning alandama liikmesriikide osaluskünnist;

58.

märgib, et mis tahes ühisplatvormi kasutuselevõtmise suhtes tuleks rakendada eeltingimusena siseturu testi ja kohaldada parlamentaarset järelevalvet;

59.

tõstab esile asjaolu, et käesolev direktiiv peaks hõlmama andmekaitset vastavalt direktiivile 95/46/EÜ ning käesoleva direktiivi läbivaatamine peaks hõlmama ka andmekaitset käsitlevate sätete täiendusi; täheldab, et andmehalduse eest vastutava pädeva asutuse jaoks peab olemas olema ajakohastatud kontaktteave ja selged poliitikameetmed spetsialisti andmete säilitamise ja kasutamise kohta ning suunised eksliku teabe parandamiseks;

60.

märgib, et läbirääkimised ELi ja Šveitsi vahel on viinud kokkuleppeni seoses ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva kokkuleppe III lisa muutmisega, et lisada direktiiv 2005/36/EÜ; märgib, et kokkulepe näeb ette, et ajutiselt kohaldatakse enamikku direktiivist, välja arvatud II jaotist, mis eeldab kohanduste tegemist Šveitsis, ning eelmainitud kokkulepet käsitlev nõukogu otsus muutub kehtetuks, kui Šveits ei teata otsuse rakendamiseks vajalike siseriiklike menetluste lõpetamisest 24 kuu jooksul alates otsuse vastuvõtmisest; võtab kohustuse jälgida tähelepanelikult arenguid selles küsimuses;

61.

kutsub komisjoni üles tagama, et kõik läbivaadatud direktiivid võetakse nõuetekohaselt üle kehtestatud tähtajaks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid direktiivi nõuetekohaselt arvesse;

62.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.