1.

Kas ELL artikli 4 lõike 3 ja artikli 19 lõikega 1 ning ELTL artikli 2 lõigetega 1 ja 2 ning artikliga 267 – ka tõlgendatuna Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 lähtudes – on vastuolus niisugune tõlgendamispraktika nagu see, mis puudutab põhiseaduse artikli 111 kaheksandat lõiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (codice di procedura civile) artikli 360 esimese lõigu punkti 1 ja artikli 362 esimest lõiku ning halduskohtumenetluse seadustiku (codice del processo amministrativo) artiklit 110 – osas, milles nende õigusnormide kohaselt on Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) otsuste peale kassatsioonkaebust lubatud esitada „kohtualluvusega seotud põhjustel“, – ning mis ilmneb Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) 2018. aasta otsusest nr 6 ja hilisemast riigisisesest kohtupraktikast, milles leiti varasemat kohtupraktika suunda muutes, et kassatsioonkaebust nn „kohtualluvuse puudumise“ seisukohast ei saa kasutada selleks, et vaidlustada Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) otsuseid, millega kohaldatakse riigisisesel tasandil välja töötatud tõlgendamispraktikaid, mis on vastuolus Euroopa Kohtu otsustega, sellistes valdkondades, mida reguleerib Euroopa Liidu õigus (käsitletaval juhul riigihankelepingute sõlmimise valdkonnas) ning milles liikmesriigid on loobunud oma suveräänsete volituste kasutamisest viisil, mis on selle õigusega vastuolus, – mille tulemus on see, et kinnistuvad ühenduse õiguse rikkumised, mille võib parandada eespool nimetatud vahendiga, ning kahjustatakse liidu õiguse ühetaolist kohaldamist ja ühenduse õiguse kohaldamisalasse kuuluvate õiguslike olukordade tõhusat kohtulikku kaitset vastuolus nõudega, et iga kohus rakendaks seda õigust täielikult ja nõuetekohaselt, niisugusel viisil, mis on tingimata kooskõlas sellega, kuidas on Euroopa Kohtu sõnul õige seda õigust tõlgendada, võttes arvesse liikmesriikide „menetlusautonoomia“ piire menetlevate institutsioonide korralduses?

2.

Kas ELL artikli 4 lõike 3 ja artikli 19 lõikega 1 ning ELTL artikliga 267 – ka tõlgendatuna Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 lähtudes – on vastuolus see, kui põhiseaduse artikli 111 kaheksandat lõiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 360 esimese lõigu punkti 1 ja artikli 362 esimest lõiku ning halduskohtumenetluse seadustiku artiklit 110 tõlgendatakse ja kohaldatakse nii, nagu ilmneb riigisisesest kohtupraktikast, mille kohaselt ei saa kassatsioonkaebust Sezioni Unitele (ühendatud kojad) „kohtualluvusega seotud põhjustel“ nn „kohtualluvuse puudumise“ seisukohast esitada vahendina, mis võimaldab vaidlustada Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) otsuseid, milles tehes otsust vaidluste kohta, mis käsitlevad liidu õiguse kohaldamise küsimusi, on jäetud põhjendamata esitamata eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule, ilma et täidetud oleksid tingimused, mille ta on ammendavalt ära näidanud (alates 6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsusest Cilfit, C-238/81) ja mida tuleb tõlgendada kitsalt – tingimused, mis vabastavad liikmesriigi kohtu tema kohustusest, vastuolus põhimõttega, mille kohaselt on liidu õigusega vastuolus riigisisesed – kas seaduses või põhiseaduses sätestatud – õigusnormid ja menetluspraktikad, mis näevad ette, et liikmesriigi kohtul (mis võib olla viimase astme kohus või mitte) ei ole – kas või ajutiselt – õigust esitada vabalt eelotsusetaotlust, mille tagajärg on see, et Euroopa Kohtu erandlik kohtualluvus küsimuses, missugune on ühenduse õiguse õige ja siduv tõlgendus, omastatakse omavoliliselt, võimalik tõlgenduslik vastuolu liikmesriigi kohtu kohaldatava õiguse ja liidu õiguse vahel muudetakse parandamatuks (ja soodustatakse selle kinnistumist) ning kahjustatakse liidu õiguse ühetaolist kohaldamist ja sellest õigusest tulenevate subjektiivsete õiguslike olukordade tõhusat kohtulikku kaitset?

3.

Kas põhimõtted, mida Euroopa Kohus on kinnitanud 5. septembri 2019. aasta kohtuotsusega Lombardi, C-333/18; 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsusega PFE, C-689/13, ja 4. juuli 2013. aasta kohtuotsusega Fastweb, C-100/12, seoses direktiiviga 2007/66/EÜ (1) muudetud direktiivi 89/665/EMÜ (2) artikli 1 lõigetega 1 ja 3 ning artikli 2 lõikega 1, on kohaldatavad niisugusel juhul, millega on tegemist põhikohtuasjas, mil konkureeriv ettevõtja on vaidlustanud enda hankemenetlusest kõrvalejätmise ja lepingu sõlmimise teise ettevõtjaga ning mil Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) analüüsib sisuliselt ainult väidet, millega hankemenetlusest kõrvalejäetud ettevõtja vaidleb vastu tema tehnilisele pakkumusele antud punktisummale, mis jääb allapoole „lävendit“, ning analüüsides esmajärjekorras hankijast haldusasutuse ja edukaks pakkujaks osutunud ettevõtja vastuapellatsioonkaebusi, rahuldab need, tunnistades vastuvõetamatuks (ja jättes sisuliselt läbi vaatamata) apellatsioonkaebuse muud väited, millega vaieldakse hanketulemusele vastu muudel põhjustel (hanketingimustes ei ole kindlaks määratud pakkumuste hindamise kriteeriume, antud hääli ei põhjendatud, hankekomisjoni liikmed olid nimetatud õigusvastaselt ja selle komisjoni koosseis oli õigusvastane), ning seda riigisisese kohtupraktika alusel, mille kohaselt ei ole hankemenetlusest kõrvalejäetud ettevõtjal õigust teha kriitikat, mille eesmärk on vaidlustada lepingu sõlmimine konkureeriva ettevõtjaga, isegi mitte hanke tühisuse tuvastamise nõudmise kaudu, sest kohus peab hindama, kas liidu õigusega on kooskõlas tagajärg, et ettevõtjalt võetakse õigus lasta kohtul analüüsida iga põhjust, miks hanketulemus vaidlustatakse, ning seda olukorras, kus tema hankest kõrvalejätmist ei ole lõplikult kinnitatud, ja kus iga konkurent võib tugineda samasugusele põhjendatud huvile selle vastu, et teiste pakkumused kõrvale jäetaks, mis võib viia selleni, et hankijast haldusasutusel ei ole võimalik valida välja ühte nõuetekohast pakkumust ja ta algatab uue hankemenetluse, milles võivad osaleda kõik pakkujad?