02008L0098 — ET — 05.07.2018 — 003.002
Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2008/98/EÜ, 19. november 2008, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312 22.11.2008, lk 3) |
Muudetud:
|
|
|
Euroopa Liidu Teataja |
||
|
nr |
lehekülg |
kuupäev |
||
|
L 365 |
89 |
19.12.2014 |
||
|
KOMISJONI DIREKTIIV (EL) 2015/1127, EMPs kohaldatav tekst 10. juuli 2015, |
L 184 |
13 |
11.7.2015 |
|
|
L 150 |
1 |
14.6.2017 |
||
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2018/851, EMPs kohaldatav tekst 30. mai 2018, |
L 150 |
109 |
14.6.2018 |
|
Parandatud:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2008/98/EÜ,
19. november 2008,
mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid
(EMPs kohaldatav tekst)
I
PEATÜKK
SISU, KOHALDAMISALA JA MÕISTED
Artikkel 1
Reguleerimisese ja kohaldamisala
Käesolevas direktiivis sätestatakse meetmed keskkonna ja inimese tervise kaitsmiseks selle kaudu, et välditakse või vähendatakse jäätmete tekitamist, jäätmete tekitamise ja käitlemise ebasoodsat mõju ning vähendatakse ressursside kasutamise üldmõju ja suurendatakse sellise kasutamise tõhusust, mis on oluline ringmajandusele üleminekuks ja liidu konkurentsivõime tagamiseks pikas perspektiivis.
Artikkel 2
Erandid kohaldamisalast
1. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu:
a) välisõhku paisatavad gaasilised heited;
b) maa (in situ), sealhulgas välja kaevamata saastunud pinnas ja hooned, mis on püsivalt maaga ühendatud;
c) ehitustegevuse käigus välja kaevatud saastamata pinnas ja muud looduslikud ained, kui on kindel, et materjali kasutatakse selle loomulikus olekus ehitamiseks ja selles kohas, kust see välja kaevati;
d) radioaktiivsed jäätmed;
e) kasutuselt kõrvaldatud lõhkeained;
f) väljaheited, kui need ei ole hõlmatud lõike 2 punktiga b, õled ega muud loodusomased mitteohtlikud põllumajanduslikust tootmisest või metsandusest pärit olevad materjalid, mida kasutatakse põllumajanduses, metsanduses või biomassist energia tootmisel menetluste või meetoditega, mis ei kahjusta keskkonda ega ohusta inimese tervist.
2. Sellises ulatuses, nagu need on muude ühenduse õigusaktidega hõlmatud, ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse järgmine:
a) reovesi;
b) loomsed kõrvalsaadused, sealhulgas määrusega (EÜ) nr 1774/2002 hõlmatud töödeldud saadused, välja arvatud saadused, mis on ette nähtud põletamiseks, ladestamiseks või kasutamiseks biogaasi või komposteerimisettevõtetes;
c) selliste loomade korjused, kes on surnud muul viisil kui tapmise tulemusel, sealhulgas episootiliste haiguste likvideerimiseks surmatud loomad ja kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1774/2002 kõrvaldatud loomad;
d) maavarade otsimise, kaevandamise, töötlemise ja ladustamise tulemusena tekkinud jäätmed ning karjääride tootmisjäägid, mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiiviga 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise kohta. ( 1 );
e) ained, mis on ette nähtud kasutamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 767/2009 ( 2 ) artikli 3 lõike 2 punktis g määratletud söödamaterjalina ning mis ei koosne loomsetest kõrvalsaadustest ega sisalda neid.
3. Käesoleva direktiivi reguleerimisalast jäetakse välja veemajanduse ja veeteede majandamise või üleujutuste ärahoidmise või üleujutuste ja põudade mõju leevendamise või maaparanduse eesmärgil pinnavetes ümber paigutatud setted, kui on tõendatud, et setted ei ole ohtlikud ja piiramata muudest asjakohastest ühenduse õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmist.
4. Üksikdirektiivides võib ette näha erijuhtusid käsitlevaid eeskirju või täiendada käesoleva direktiivi eeskirju teatavate jäätmeliikide käitlemise osas.
Artikkel 3
Mõisted
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „jäätmed” – mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama;
2) „ohtlikud jäätmed” – jäätmed, millel on üks või rohkem III lisas loetletud ohtlikest omadustest;
2a) „tavajäätmed” – jäätmed, mis ei kuulu punktis 2 määratletud jäätmete hulka;
2b) „olmejäätmed”
a) kodumajapidamistest kogutud segajäätmed ja liigiti kogutud jäätmed, sealhulgas paber ja kartong, klaas, metallid, plast, biojäätmed, puit, tekstiil, pakendid, elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmed, patarei- ja akujäätmed ning suuremõõtmelised jäätmed, sealhulgas madratsid ja mööbel;
b) muudest allikatest kogutud segajäätmed ja liigiti kogutud jäätmed, kui jäätmed on laadilt ja koostiselt kodumajapidamisjäätmetele sarnased.
Olmejäätmete hulka ei kuulu tootmis-, põllumajandus-, metsandus-, kalandus-, septiku- ega kanalisatsioonivõrgu ja reovee töötlemise jäätmed (sealhulgas reoveesetted), romusõidukid ega ehitus- ja lammutusjäätmed.
Käesolev määratlus ei mõjuta vastutuse jaotust jäätmekäitlusega tegelevate avalik-õiguslike ja eraõiguslike isikute vahel;
2c) „ehitus- ja lammutusjäätmed” – ehitus- ja lammutustööde käigus tekkinud jäätmed;
3) „vanaõli” – mineraalne või sünteetiline määrdeaine või tööstuslik õli, mis ei sobi enam algselt ette nähtud kasutuseks, eelkõige sisepõlemismootorites kasutatud õli ja käigukastiõli, määrdeõli, turbiiniõli ja hüdraulikaõli;
4) „biojäätmed” – biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed, kodumajapidamistest, büroodest, restoranidest, hulgimüügiettevõtetest, sööklatest, toitlustus- ja jaemüügiettevõtetest pärinevad toidu- ja köögijäätmed ning samalaadsed toiduainetetööstuse jäätmed;
4a) „toidujäätmed” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 ( 3 ) artiklis 2 määratletud toit, mis on muutunud jäätmeteks;
5) „jäätmetekitaja” – igaüks, kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed (esmane jäätmetekitaja), või igaüks, kes teeb jäätmete eeltöötlust, segab jäätmeid või sooritab jäätmetega muid toiminguid, mille tulemusel nende jäätmete laad või koostis muutub;
6) „jäätmevaldaja” – jäätmetekitaja või füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses on jäätmed;
7) „edasimüüja” – iga ettevõtja, kes tegutseb printsipiaalina jäätmeid ostes ja seejärel müües, kaasa arvatud need edasimüüjad, kes jäätmeid füüsiliselt ei valda;
8) „vahendaja” – iga ettevõtja, kes korraldab teiste nimel jäätmete taaskasutamist või kõrvaldamist, kaasa arvatud need vahendajad, kes jäätmeid füüsiliselt ei valda;
9) „jäätmekäitlus” – jäätmete kogumine, vedu, taaskasutamine (sealhulgas sortimine) ja kõrvaldamine, sealhulgas nende toimingute järelevalve ning jäätmekõrvaldamiskohtade järelhooldus, sealhulgas vahendaja ja edasimüüja tegevus;
10) „kogumine” – jäätmete kokkukorjamine, sealhulgas jäätmete eelsortimine ja eelladustamine, eesmärgiga transportida need jäätmekäitlusettevõttesse;
11) „liigiti kogumine” – kogumine, kus jäätmevooge eraldatakse jäätmete liigi ja olemuse alusel, et lihtsustada konkreetset käitlust;
12) „vältimine” – aine, materjali või toote jäätmeteks muutumisele eelnevad meetmed, mis vähendavad:
a) jäätmete kogust, sealhulgas toodete korduskasutamise või kasutusaja pikendamise kaudu;
b) tekitatud jäätmete ebasoodsat mõju keskkonnale ja inimese tervisele või
c) ohtlike ainete sisaldust materjalides ja toodetes;
13) „korduskasutamine” – mis tahes toiming, millega tooteid või komponente, mis ei ole jäätmed, kasutatakse uuesti sel otstarbel, milleks nad on loodud;
14) „töötlemine” – taaskasutamis- või kõrvaldamistoimingud, kaasaarvatud taaskasutamise või kõrvaldamise eelne ettevalmistus;
15) „taaskasutamine” – mis tahes toimingud, mille peamiseks tulemuseks on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks kasutatud teatava funktsiooni täitmiseks, või jäätmete ettevalmistamine selle funktsiooni täitmiseks kas tootmises või majanduses laiemalt. II lisas esitatakse taaskasutamistoimingute mitteammendav loetelu;
15a) „materjalina taaskasutusse võtmine” – taaskasutamistoiming, välja arvatud jäätmete energiakasutus ja töötlemine materjalideks, mida kasutatakse kütusena või muul viisil energia tootmiseks. See hõlmab muu hulgas korduskasutamiseks ettevalmistamist, ringlussevõttu ja tagasitäidet;
16) „korduskasutamiseks ettevalmistamine” – kontrolliv, puhastav või parandav taaskasutamistoiming, millega jäätmeteks muutunud tooteid või tootekomponente valmistatakse ette kasutamiseks selliselt, et neid korduskasutatakse ilma mis tahes muu eeltöötluseta;
17) „ringlussevõtt” – taaskasutamistoiming, mille käigus jäätmematerjalid töödeldakse toodeteks, materjalideks või aineteks kasutamiseks nende esialgsel või mõnel muul eesmärgil. See hõlmab orgaaniliste ainete töötlemist, kuid ei hõlma energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida kasutatakse kütustena või kaeveõõnete täitmiseks;
17a) „tagasitäide” – taaskasutamistoiming, mille puhul kasutatakse kaevandatud ala korrastamiseks või maastikukujunduse eesmärgil selleks sobivaid tavajäätmeid. Tagasitäiteks kasutatavad jäätmed peavad asendama materjali, mis ei ole jääde, nad peavad sobima eespool nimetatud eesmärkidel ning olema rangelt piiratud kogusega, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks;
18) „vanaõli regenereerimine” – mis tahes ringlussevõtutoiming, mille tulemusel võib vanaõli rafineerimisel toota baasõli, eelkõige eraldades vanaõlis sisalduvad saasteained, oksüdatsiooniproduktid ja lisandid;
19) „kõrvaldamine” – mis tahes toiming, mis ei ole taaskasutamine, isegi kui toimingul on teisene tagajärg ainete või energia taasväärtustamise näol. I lisas esitatakse kõrvaldamistoimingute mitteammendav loetelu;
20) „parim võimalik tehnika” – parim võimalik tehnika, nagu on määratletud direktiivi 96/61/EÜ artikli 2 lõikes 11;
21) „tootja laiendatud vastutuse süsteem” – liikmesriikide kehtestatud meetmed, millega tagatakse, et toodete tootjad kannavad käitlemise eest toote olelusringi jäätmeetapis rahalist või rahalist ja korralduslikku vastutust.
Artikkel 4
Jäätmehierarhia
1. Järgnevalt esitatud jäätmehierarhiat kohaldatakse prioriteetide järjestuses jäätmetekke vältimist ja jäätmete käitlemist käsitlevates õigusaktides ja poliitikas:
a) vältimine;
b) korduskasutamiseks ettevalmistamine;
c) ringlussevõtt;
d) muu taaskasutamine, nt energiakasutus, ning
e) kõrvaldamine.
2. Lõikes 1 osutatud jäätmehierarhia kohaldamisel võtavad liikmesriigid meetmeid, et julgustada selliste valikuvõimaluste kasutamist, millel on parim üldine keskkonnaalane tulemus. See võib nõuda teatavate jäätmevoogude käitlemise kõrvalekaldumist jäätmehierarhiast juhul, kui see on õigustatud olelusringil põhineva lähenemisega kõnealuste jäätmete tekitamise ja käitlemise üldmõjule.
Liikmesriigid tagavad, et jäätmealaste õigusaktide ja poliitika väljatöötamine on täiesti läbipaistev protsess, mille käigus järgitakse olemasolevaid siseriiklikke eeskirju kodanike ja sidusrühmadega konsulteerimise ja nende kaasamise kohta.
Liikmesriigid võtavad samuti kooskõlas artiklitega 1 ja 13 arvesse selliseid üldiseid keskkonnakaitse põhimõtteid nagu ettevaatus ja säästlikkus, tehniline teostatavus, majanduslik otstarbekus ja ressursside kaitse, samuti üldist mõju keskkonnale ja inimese tervisele ning majanduslikku ja sotsiaalset mõju.
3. Liikmesriigid kasutavad majandushoobasid ja muid meetmeid, et stimuleerida jäätmehierarhia kohaldamist, näiteks IVa lisas nimetatud meetmed või muud asjakohased vahendid ja meetmed.
Artikkel 5
Kõrvalsaadused
1. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed tagamaks, et ainet ega eset, mis saadakse sellise tootmisprotsessi tulemusel, mille esmane eesmärk ei ole kõnealust ainet ega eset toota, ei käsitata jäätmetena, vaid kõrvalsaadusena, kui täidetud on järgmised tingimused:
a) aine või eseme edasine kasutamine on kindel;
b) ainet või eset võib kasutada vahetult ilma igasuguse täiendava töötlemiseta peale selle, mis antud tööstusharus üldiselt tavaks;
c) aine või ese on toodetud tootmisprotsessi lahutamatu osana ning
d) edasine kasutamine on seaduslik, st aine või ese vastab konkreetse kasutamise osas kõigile asjakohastele tootele esitatavatele ning keskkonna- ja tervisekaitsenõuetele ning ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega inimese tervisele.
2. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, et kehtestada üksikasjalikud kriteeriumid lõikes 1 sätestatud tingimuste ühetaoliseks kohaldamiseks teatavate ainete või esemete suhtes.
Üksikasjalikud kriteeriumid peavad tagama keskkonna ja inimese tervise kõrgetasemelise kaitse ning soodustama loodusressursside kaalutletud ja mõistlikku kasutamist.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Rakendusaktide vastuvõtmisel lähtub komisjon liikmesriikide poolt käesoleva artikli lõike 3 alusel vastu võetud kõige rangematest ja keskkonda kõige rohkem kaitsvatest kriteeriumidest ning seab üksikasjalike kriteeriumide väljatöötamisel esikohale tööstussümbioosi jäljendavad tavad.
3. Kui liidu tasandil ei ole lõike 2 alusel kriteeriume kehtestatud, võivad üksikasjalikud kriteeriumid lõikes 1 sätestatud tingimuste kohaldamiseks teatavate ainete või esemete suhtes kehtestada liikmesriigid.
Liikmesriigid teatavad üksikasjalikest kriteeriumidest komisjonile kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/1535 ( 4 ), kui see on kõnealuse direktiivi kohaselt nõutav.
Artikkel 6
Jäätmete lakkamise staatus
1. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et ringlussevõtu või muu taaskasutamistoimingu läbinud jäätmeid ei käsitata enam jäätmetena, kui need vastavad järgmistele tingimustele:
a) asjaomast ainet või eset hakatakse kasutama teataval otstarbel;
b) sellise aine või eseme jaoks on olemas turg või nõudmine;
c) aine või ese vastab konkreetseks otstarbeks ettenähtud tehnilistele nõudmistele ning kehtivatele õigusaktidele ja toodete suhtes kohaldatavatele standarditele ning
d) aine või eseme kasutamine ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega inimese tervisele.
▼M4 —————
2. Komisjon jälgib riiklike jäätmeksoleku lakkamise kriteeriumide väljatöötamist liikmesriikides ning hindab, kas selle alusel oleks vaja töötada välja liidu kriteeriumid. Komisjon võtab sellel eesmärgil asjakohasel juhul vastu rakendusakte, et kehtestada lõikes 1 sätestatud tingimuste ühetaoliseks kohaldamiseks teatavate jäätmeliikide suhtes üksikasjalikud kriteeriumid.
Üksikasjalikud kriteeriumid peavad tagama keskkonna ja inimese tervise kõrgetasemelise kaitse ning soodustama loodusressursside kaalutletud ja mõistlikku kasutamist. Kriteeriumid hõlmavad:
a) taaskasutamiseks lubatud jäätmematerjali;
b) lubatud töötlemisprotsesse ja -tehnikaid;
c) kvaliteedikriteeriume materjalide kohta, mis on taaskasutamistoimingu tulemusena lakanud olemast jäätmed vastavalt kehtivatele tootestandarditele, sealhulgas vajaduse korral saasteainete piirväärtused;
d) nõudeid käitlemissüsteemile jäätmeksoleku lakkamise kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks, sealhulgas nõudeid kvaliteedikontrollile ja enesekontrollile ning akrediteerimisele, kui see on asjakohane, ning
e) nõuetele vastavuse deklaratsiooni nõuet.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
Rakendusaktide vastuvõtmisel võtab komisjon arvesse asjakohaseid kriteeriume, mille liikmesriigid on kehtestanud lõike 3 alusel, ning lähtub seejuures kõige rangematest ja keskkonda kõige enam kaitsvatest kriteeriumidest.
3. Kui liidu tasandil ei ole lõike 2 alusel kriteeriume kehtestatud, võivad üksikasjalikud kriteeriumid lõikes 1 sätestatud tingimuste kohaldamiseks teatavate jäätmeliikide suhtes kehtestada liikmesriigid. Üksikasjalikud kriteeriumid peavad võtma arvesse aine või eseme võimalikku negatiivset mõju keskkonnale ja inimese tervisele ning vastama lõike 2 punktides a–e sätestatud nõuetele.
Liikmesriigid teatavad nendest kriteeriumidest komisjonile kooskõlas direktiiviga (EL) 2015/1535, kui see on kõnealuse direktiivi kohaselt nõutav.
4. Kui liidu ega liikmesriigi tasandil ei ole lõike 2 ega 3 kohaselt kriteeriume kehtestatud, võib liikmesriik otsustada iga üksikjuhtumi puhul võtta vajalikke meetmeid kontrollimaks, kas lõikes 1 sätestatud tingimuste kohaselt ning võttes vajaduse korral arvesse lõike 2 punktides a–e ette nähtud nõudeid, saasteainete piirväärtusi ning keskkonnale ja inimese tervisele avalduvat võimalikku negatiivset mõju, on teatavat liiki jäätmed lakanud olemast jäätmed. Üksikjuhtumipõhistest otsustest et pea komisjoni vastavalt direktiivile (EL) 2015/1535 teavitama.
Liikmesriigid võivad juhtumipõhiseid otsuseid puudutava teabe ja pädevate asutuste kontrolli tulemused teha üldsusele elektrooniliselt kättesaadavaks.
5. Füüsiline või juriidiline isik, kes
a) kasutab esimest korda materjali, mis on lakanud olemast jääde ja mida ei ole turule lastud, või
b) laseb materjali turule esimest korda pärast seda, kui materjal on lakanud olemast jääde,
tagab, et materjal vastab kemikaalide ja toodete suhtes kohaldatavates õigusaktides sätestatud asjaomastele nõuetele. Enne, kui materjali suhtes, mis on lakanud olemast jääde, hakatakse kohaldama kemikaale ja tooteid puudutavaid õigusakte, peavad lõikes 1 sätestatud tingimused olema täidetud.
Artikkel 7
Jäätmenimistu
►M4 1. Käesoleva direktiivi täiendamiseks on komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 38a vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse jäätmenimistu ja vaadatakse see läbi kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 2 ja 3. ◄ Jäätmenimistu sisaldab ohtlikke jäätmeid ning selles võetakse arvesse jäätmete päritolu ja koostist ning vajaduse korral ohtlike ainete kontsentratsiooni piirväärtusi. Jäätmenimistu on siduv selliste jäätmete määratlemise osas, mida loetakse ohtlikeks jäätmeteks. Aine või eseme nimistusse kandmine ei tähenda, et see kuulub jäätmete hulka kõikidel asjaoludel. Aine või ese loetakse jäätmete hulka kuuluvaks üksnes siis, kuis see vastab artikli 3 punkti 1 määratlusele.
2. Liikmesriik võib lugeda jäätmed ohtlikeks jäätmeteks isegi siis, kui need ei esine sellisena jäätmenimistus, kuid neil on üks või enam III lisas loetletud omadustest. Liikmesriik teatab igast sellisest juhtumist viivitamata komisjonile ja esitab talle kogu asjakohase teabe. Saadud teadetest lähtudes vaadatakse kõnealune nimistu läbi, et otsustada selle kohandamise vajalikkuse üle.
3. Kui liikmesriigil on tõendid selle kohta, et teatavatel kõnealusesse nimistusse kuuluvatel ohtlikuks liigitatud jäätmetel ei ole ühtegi III lisas loetletud omadust, võib see liikmesriik lugeda need jäätmed tavajäätmeteks. Liikmesriik teatab igast sellisest juhtumist viivitamata komisjonile aruandes ja esitab komisjonile kõik vajalikud tõendid. Saadud teadetest lähtudes vaadatakse kõnealune nimistu selle kohandamise üle otsustamiseks läbi.
4. Ohtlike jäätmete ümberliigitamine tavajäätmeteks ei tohi toimuda jäätmete lahjendamise või segamise teel eesmärgiga vähendada ohtlike ainete algsisaldust allapoole ohtlikeks jäätmeteks liigitamise piirväärtust.
▼M4 —————
6. Vastavalt lõikes 1 nimetatud jäätmenimistule võivad liikmesriigid käsitleda neid jäätmeid kui tavajäätmeid.
7. Komisjon tagab, et jäätmenimistud ja jäätmenimistute igasugune läbivaatamine vastavad selguse, arusaadavuse ja kasutajatele juurdepääsetavuse põhimõtetele, seda eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks.
II
PEATÜKK
ÜLDNÕUDED
Artikkel 8
Tootja laiendatud vastutus
1. Liikmesriigid võivad korduskasutamise ning jäätmete vältimise, ringlussevõtu ja muu taaskasutamise hoogustamiseks võtta regulatiivseid või mitteregulatiivseid meetmeid tagamaks, et igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes oma majandus- või kutsetegevuses töötab välja, toodab, töötleb, müüb või impordib tooteid (toote tootja), on tootja laiendatud vastutus.
Sellised meetmed võivad sisaldada tagasitoodud toodete ja toodete kasutamisjärgsete jäätmete vastuvõtmist, samuti järgnevat jäätmete käitlemist ning selliste toimingute eest täielikku rahalist vastutust. Need meetmed võivad sisaldada kohustust anda avalikult kättesaadavat teavet, millises ulatuses on toode korduskasutatav ja ringlussevõetav.
Kui kõnealused meetmed hõlmavad tootja laiendatud vastutuse süsteemide loomist, kohaldatakse artiklis 8a sätestatud üldisi miinimumnõudeid.
Liikmesriigid võivad otsustada, et toodete tootjad, kes võtavad toote olelusringi jäätmeetapi haldamise eest omal algatusel rahalise või rahalise ja korraldusliku vastutuse, peaksid kohaldama artiklis 8a sätestatud üldistest miinimumnõuetest mõnda või kõiki.
2. Liikmesriigid võivad võtta meetmeid, millega soodustatakse toodete ja tootekomponentide kujundamist selliselt, et toodete tootmisel ja kasutamisel oleks väiksem keskkonnamõju ja tekiks vähem jäätmeid ning oleks tagatud, et jäätmeteks muutunud toodete taaskasutamine ja kõrvaldamine toimub kooskõlas artiklitega 4 ja 13.
Jäätmehierarhia nõuetekohase rakendamise hõlbustamiseks võib kõnealuste meetmetega muu hulgas soodustada selliste toodete ja tootekomponentide väljatöötamist, tootmist ja turustamist, mis sobivad mitmekordseks kasutuseks, sisaldavad ringlusse võetud materjale ning on tehniliselt vastupidavad ja kergesti parandatavad ning sobivad pärast jäätmeteks muutumist korduskasutamiseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks. Meetmetes võetakse arvesse toodete mõju kogu olelusringi jooksul, jäätmehierarhiat ja vajaduse korral mitmekordse ringlussevõtu potentsiaali.
3. Tootja laiendatud vastutust kohaldades peavad liikmesriigid võtma arvesse tehnilist teostatavust ja majanduslikku otstarbekust ning üldist mõju keskkonnale ja inimese tervisele ning sotsiaalset mõju, arvestades seejuures vajadust tagada siseturu nõuetekohane toimimine.
4. Tootja laiendatud vastutust kohaldatakse ilma, et sellega piirataks artikli 15 lõikes 1 ettenähtud vastutust jäätmekäitluse eest ning ilma et sellega piirataks olemasolevate jäätmevoogusid ja tooteid käsitlevate konkreetsete õigusaktide kohaldamist.
5. Komisjon korraldab liikmesriikide ja tootja laiendatud vastutuse süsteemides osalejate vahel artiklis 8a sätestatud üldiste miinimumnõuete praktilise rakendamise kohta teabevahetuse. See hõlmab muu hulgas teabe vahetamist tootja laiendatud vastutuse süsteemide nõuetekohase haldamise ja piiriülese koostöö ning siseturu sujuva toimimise tagamise parimate tavade, toodete tootjate nimel tootja laiendatud vastutust rakendavate organisatsioonide korraldusliku poole ja nende seire, rahaliste sissemaksete kindlaksmääramise, jäätmekäitlejate valimise ning prügistamise vältimise kohta. Komisjon avaldab teabevahetuse tulemused ning võib esitada nende ja teiste asjakohaste aspektide kohta suunised.
Komisjon avaldab pärast liikmesriikidega konsulteerimist suunised tootja laiendatud vastutuse süsteemidega seotud piiriülese koostöö ja artikli 8a lõike 4 punktis b osutatud rahaliste sissemaksete kindlaksmääramise kohta.
Kui see on vajalik, et vältida siseturul moonutuste tekkimist, võib komisjon võtta vastu rakendusaktid, milles sätestatakse artikli 8a lõike 4 punkti b ühetaolise kohaldamise kriteeriumid, ilma et sissemaksete suurus määratakse täpselt kindlaks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 8a
Tootja laiendatud vastutuse süsteemide suhtes kehtivad üldised miinimumnõuded
1. Kui tootja laiendatud vastutuse süsteemid on loodud artikli 8 lõike 1 kohaselt, sealhulgas vastavalt muudele liidu seadusandlikele aktidele, teevad liikmesriigid järgmist:
a) määravad selgelt kindlaks kõigi asjaosaliste, sealhulgas liikmesriigi turule tooteid laskvate tootjate, nende nimel tootja laiendatud vastutuse kohustust täitvate organisatsioonide, avaliku ja erasektori jäätmekäitlejate, kohalike omavalitsuste ning vajaduse korral korduskasutamise ja korduskasutamiseks ettevalmistamisega tegelevate ettevõtjate ning sotsiaalsete ettevõtete ülesanded ja kohustused;
b) määravad vastavalt jäätmehierarhiale kindlaks jäätmekäitluse sihtmäärad, mille eesmärk on saavutada vähemalt need tootja laiendatud vastutuse süsteemi jaoks asjakohased kvantitatiivsed sihtmäärad, mis on sätestatud käesolevas direktiivis, direktiivis 94/62/EÜ, direktiivis 2000/53/EÜ, direktiivis 2006/66/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2012/19/EL ( 5 ), ning sätestavad muud kvantitatiivsed sihtmäärad ja/või kvaliteedieesmärgid, mida peetakse tootja laiendatud vastutuse süsteemide puhul oluliseks;
c) tagavad, et on kehtestatud aruandlussüsteem, millega kogutakse andmeid toote tootja laiendatud vastutust kandvate tootjate poolt liikmesriigi turule lastud toodete kohta ning andmeid nendest toodetest tekkivate jäätmete kogumise ja töötlemise kohta, milles on asjakohasel juhul kajastatud jäätmematerjalide vood ja muud punkti b seisukohast olulised andmed;
d) tagavad, et toodete tootjaid koheldakse olenemata nende päritolust ja suurusest võrdselt, ning väikeste tootekoguste tootjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, ei tekitata ebaproportsionaalselt suurt regulatiivset koormust.
2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagatakse, et artikli 8 lõike 1 kohaselt loodud tootja laiendatud vastutuse süsteemiga hõlmatud jäätmevaldajaid on teavitatud jäätmetekke vältimise meetmetest, korduskasutuskeskustest, korduskasutamiseks ettevalmistamise keskustest, tagasivõtu- ja jäätmekogumissüsteemidest ning prügistamise vältimise võimalustest. Ühtlasi võtavad liikmesriigid meetmeid, et luua jäätmevaldajatele stiimuleid, eelkõige majanduslike stiimulite või eeskirjade kaudu, kui see on asjakohane, täita oma kohustust toimetada jäätmed olemasolevatesse liigiti kogumise süsteemidesse.
3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagatakse, et iga toote tootja või organisatsioon, kes täidab toote tootjate nimel tootja laiendatud vastutuse kohustusi, vastab järgmistele nõuetele:
a) ta on selgelt määratlenud geograafilise piirkonna, tooted ja materjalid, mida tema tegevus hõlmab, piirdumata valdkondadega, kus jäätmete kogumine ja käitlemine on kasumlikuim;
b) ta tagab, et punktis a osutatud piirkondades on olemas vajalikud jäätmekogumissüsteemid;
c) tal on tootja laiendatud vastutuse kohustuste täitmiseks vajalikud rahalised vahendid või rahalised ja korralduslikud vahendid;
d) ta kehtestab asjakohase enesekontrollimehhanismi, mille toetamiseks vajaduse korral auditeeritakse ja hinnatakse korrapäraselt ja sõltumatult järgmist:
i) tema finantsjuhtimine, sealhulgas lõike 4 punktides a ja b sätestatud nõuete täitmine;
ii) käesoleva artikli lõike 1 punkti c ning määruse (EÜ) nr 1013/2006 kohaselt kogutud ja esitatud andmete kvaliteet;
e) ta teeb üldsusele kättesaadavaks teabe lõike 1 punktis b osutatud jäätmekäitluse sihtmäärade saavutamise kohta, ning kui tootja laiendatud vastutuse kohustusi täidetakse kollektiivselt, siis ka järgmise teabe:
i) tema kuuluvus ja liikmesus;
ii) toodete tootjate rahalised sissemaksed turule lastud toote tonni või müüdud ühiku kohta ning
iii) jäätmekäitlejate valimise kord.
4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagatakse, et rahalised sissemaksed, mida toote tootja teeb tootja laiendatud vastutuse kohustuste täitmiseks, vastavad järgmistele nõuetele:
a) sissemaksed katavad asjaomases liikmesriigis järgmised tootja poolt turule lastavate toodetega seotud kulud:
— kulud, mis tekivad jäätmete liigiti kogumisel ja seejärel transportimisel ning töötlemisel, sealhulgas töötlemisel, mis on vajalik liidu jäätmekäitluse sihtmäärade saavutamiseks, ja kulud, mis on vajalikud muude lõike 1 punktis b osutatud sihtmäärade ja eesmärkide saavutamiseks, võttes arvesse asjaomastest toodetest saadud teisese tooraine korduskasutamisest, müügist või sissenõudmata panditasudest saadavat tulu;
— kulud, mis on seotud jäätmevaldajatele asjakohase teabe andmisega vastavalt lõikele 2;
— kulud, mis on seotud andmete kogumise ja esitamisega vastavalt lõike 1 punktile c.
Käesolevat punkti ei kohaldata tootja laiendatud vastutuse süsteemide suhtes, mis on loodud direktiivi 2000/53/EÜ, 2006/66/EÜ või 2012/19/EL kohaselt;
b) kui tootja laiendatud vastutuse kohustusi täidetakse kollektiivselt, siis määratakse need võimaluse korral kindlaks üksikute toodete või sarnaste toodete rühmade kaupa, võttes eelkõige arvesse toodete vastupidavust, parandatavust, korduskasutatavust ja ringlussevõetavust ning ohtlike ainete olemasolu, lähtudes seejuures olelusringil põhinevast käsitlusviisist ja asjaomases liidu õiguses kehtestatud nõuetest ning tuginedes ühtlustatud kriteeriumidele (kui need on kehtestatud), et tagada siseturu sujuv toimimine;
c) need ei ületa kulusid, mis on vajalikud kulutõhusate jäätmekäitlusteenuste osutamiseks. Kulud määratakse asjaomaste osalejate vahel kindlaks läbipaistval viisil.
Kui see on põhjendatud vajadusega tagada nõuetekohane jäätmekäitlus ja tootja laiendatud vastutuse süsteemi majanduslik elujõulisus, võivad liikmesriigid kalduda punktis a sätestatud rahalise vastutuse jagamise põhimõttest kõrvale, tingimusel et:
i) tootja laiendatud vastutuse süsteemide puhul, mis on loodud selleks, et saavutada liidu õigusaktides kindlaks määratud jäätmekäitluse sihtmäärad ja eesmärgid, kannavad toodete tootjad vähemalt 80 % vajalikest kuludest;
ii) tootja laiendatud vastutuse süsteemide puhul, mis on loodud 4. juulil 2018 või hiljem ja mille eesmärk on saavutada ainult liikmesriigi õigusaktides kindlaks määratud jäätmekäitluse sihtmäärad ja eesmärgid, kannavad toodete tootjad vähemalt 80 % vajalikest kuludest;
iii) tootja laiendatud vastutuse süsteemide puhul, mis on loodud enne 4. juulit 2018 ja mille eesmärk on saavutada ainult liikmesriigi õigusaktides kindlaks määratud jäätmekäitluse sihtmäärad ja eesmärgid, kannavad toodete tootjad vähemalt 50 % vajalikest kuludest,
ning tingimusel, et ülejäänud kulud kannavad esmased jäätmetekitajad või turustajad.
Erandit ei tohi kasutada selleks, et vähendada seda osa kuludest, mida toodete tootjad kandsid tootja laiendatud vastutuse süsteemide raames, mis loodi enne 4. juulit 2018.
5. Liikmesriigid kehtestavad asjakohase seire- ja nõuete täitmise tagamise raamistiku, millega tagatakse, et toodete tootjad ja organisatsoonid, kes täidavad nende nimel tootja laiendatud vastutuse kohustusi, tõepoolest täidavad – ka kaugmüügi korral – tootja laiendatud vastutuse kohustusi, et rahalisi vahendeid kasutatakse nõuetekohaselt ning kõik tootja laiendatud vastutuse süsteemi rakendamises osalejad esitavad usaldusväärseid andmeid.
Kui liikmesriigi territooriumil täidab toodete tootjate nimel tootja laiendatud vastutuse kohustusi mitu organisatsiooni, määrab asjaomane liikmesriik vähemalt ühe erahuvidest sõltumatu organi või ametiasutuse, kes teostab tootja laiendatud vastutuse kohustuste täitmise üle järelevalvet.
Liikmesriik lubab toodete tootjatel, kelle asukoht on teises liikmesriigis ja kes lasevad tooteid turule tema territooriumil, määrata tema territooriumil asuv juriidiline või füüsiline isik tegutsema volitatud esindajana, et tootjal oleks võimalik täita kohustusi, mis tal on selle liikmesriigi territooriumil seoses tootja laiendatud vastutuse süsteemidega.
Et jälgida ja kontrollida, kas toote tootja täidab tootja laiendatud vastutuse süsteemiga seotud kohustusi, võivad liikmesriigid kehtestada nõudeid, näiteks registreerimis-, teabe esitamis- ja aruandlusnõudeid, mida juriidiline või füüsiline isik, kes on tema territooriumil määratud tegutsema volitatud esindajana, peab täitma.
6. Liikmesriigid tagavad korrapärase arutelu tootja laiendatud vastutuse süsteemi rakendamises osalevate asjaomaste sidusrühmade vahel, sealhulgas tootjate ja turustajate, avaliku ja erasektori jäätmekäitlejate, kohalike omavalitsuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ning vajaduse korral sotsiaalmajanduses osalejate, korduskasutamise ja parandamise võrgustike ning korduskasutamiseks ettevalmistamisega tegelevate ettevõtjate vahel.
7. Liikmesriigid võtavad meetmed, millega tagatakse, et enne 4. juulit 2018 loodud tootja laiendatud vastutuse süsteemid viiakse käesoleva artikliga kooskõlla hiljemalt 5. jaanuariks 2023.
8. Üldsusele käesoleva artikli alusel teabe andmine ei piira tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse kaitsmist vastavalt asjaomasele liidu ja liikmesriigi õigusele.
Artikkel 9
Jäätmete vältimine
1. Liikmesriigid võtavad meetmeid jäätmetekke vältimiseks. Meetmetega tehakse vähemalt järgmist:
a) edendatakse ja toetatakse säästvaid tootmis- ja tarbimismudeleid;
b) innustatakse kujundama, tootma ja kasutama tooteid nii, et need oleksid ressursitõhusad ja vastupidavad (ka kasutusea ja kavandatud iganemise puudumise poolest) ning neid oleks võimalik parandada, taaskasutada ja täiustada;
c) meetmeid kohaldatakse toodete suhtes, mis sisaldavad kriitilise tähtsusega tooraineid, et vältida nende materjalide muutumist jäätmeteks;
d) soodustatakse toodete korduskasutamist ja selliste süsteemide loomist, millega edendatakse eelkõige elektri- ja elektroonikaseadmete, tekstiili, mööbli ning pakke- ja ehitusmaterjalide ning -toodete parandamist ja korduskasutamist;
e) soodustatakse tegema võimaluse korral ja intellektuaalomandi õigusi piiramata kättesaadavaks varuosad, kasutusjuhendid, tehnilise teabe ja muud vahendid, seadmed ja tarkvara, mille abil on võimalik tooteid parandada ja korduskasutada, ilma et nende kvaliteet ja ohutus väheneks;
f) vähendatakse jäätmeteket tööstusliku tootmise, mineraalide kaevandamise, valmistamise, ehitamise ja lammutamisega seotud protsesside käigus, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat;
g) vähendatakse toidujäätmete teket esmatootmisel, töötlemisel ja valmistamisel ning toidu jaemüügi ja muul viisil tarnimise käigus, samuti restoranides ja toitlustamisel ning kojumajapidamistes, et aidata saavutada ÜRO kestliku arengu eesmärki, mille kohaselt tuleb 2030. aastaks vähendada kogu maailmas jaekaubanduses ja tarbimises ühe elaniku kohta tekkivaid toidujäätmeid 50 % ning vähendada tootmis- ja tarneahelas tekkivat toidukadu;
h) soodustatakse toidu annetamist ja toidu muul viisil inimtarbimiseks ümberjaotamist, eelistades seda, et toit jääb inimeste toiduks, mitte ei saa söödaks, ning et seda ei töötata ümber toiduks mittekasutatavateks toodeteks;
i) soodustatakse materjalides ja toodetes ohtlike ainete sisalduse vähendamist, ilma et see piiraks neid materjale ja tooteid puudutavate, liidu tasandil sätestatud ühtlustatud õigusnormide kohaldamist, ja tagatakse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 ( 6 ) artikli 3 punktis 33 määratletud toote tarnijad edastavad alates 5. jaanuarist 2021 nimetatud määruse artikli 33 lõike 1 kohaselt teavet Euroopa Kemikaaliametile;
j) vähendatakse jäätmete tekkimist, eelkõige selliste jäätmete tekkimist, mida ei saa korduskasutamiseks ette valmistada ega ringlusse võtta;
k) tehakse kindlaks peamised tooted, mis tekitavad eelkõige looduses ja merekeskkonnas prügi, ja võetakse meetmeid, millega nendest toodetest prügi tekkimist ennetada ja vähendada; kui liikmesriigid otsustavad täita seda kohustust turustuspiirangute kaudu, tagavad nad, et piirangud on proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad;
l) seatakse eesmärk peatada mereprügi teke, et aidata saavutada ÜRO kestliku arengu eesmärki, mille kohaselt tuleb igasugust merereostust vältida ja vähendada; ning
m) töötatakse välja ja toetatakse teavituskampaaniaid, millega suurendada teadlikkust jäätmetekke vältimisest ja prügistamisest.
2. Euroopa Kemikaaliamet loob andmete jaoks, mis tuleb talle esitada lõike 1 punkti i kohaselt, hiljemalt 5. jaanuariks 2020 andmebaasi ja haldab seda. Euroopa Kemikaaliamet tagab, et andmebaasi saavad kasutada jäätmekäitlusega tegelevad ettevõtjad. Euroopa Kemikaaliamet annab andmebaasile juurdepääsu ka tarbijatele, kes seda taotlevad.
3. Liikmesriigid jälgivad ja hindavad jäätmetekke vältimise meetmete rakendamist. Selleks kasutavad nad asjakohaseid kvalitatiivseid või kvantitatiivseid näitajaid ja sihtmäärasid, eelkõige seoses tekitatud olmejäätmete kogusega.
4. Liikmesriigid jälgivad ja hindavad oma korduskasutusmeetmete rakendamist ning mõõdavad selleks korduskasutust, kasutades lõikes 7 osutatud rakendusaktiga kehtestatud ühtset metoodikat ning tehes seda alates esimesest täispikast kalendriaastast, mis järgneb aastale, mil nimetatud rakendusakt vastu võetakse.
5. Liikmesriigid jälgivad ja hindavad toidujäätmete tekke vältimise meetmete rakendamist ning mõõdavad selleks toidujäätmete kogust, kasutades lõikes 8 osutatud delegeeritud õigusaktiga kehtestatud metoodikat, tehes seda alates esimesest täispikast kalendriaastast, mis järgneb aastale, mil nimetatud delegeeritud õigusakt vastu võetakse.
6. Komisjon analüüsib 31. detsembriks 2023 andmeid, mille liikmesriigid on kooskõlas artikli 37 lõikega 3 toidujäätmete kohta esitanud, et teha kindlaks, kas on võimalik kehtestada kogu liitu hõlmav toidujäätmete vähendamise sihtmäär, mis tuleb saavutada 2030. aastaks, võttes aluseks andmed, mille liikmesriigid on käesoleva artikli lõike 8 kohaselt kehtestatud ühtse metoodika alusel esitanud. Selleks esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele on kohasel juhul lisatud seadusandlik ettepanek.
7. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse näitajad, mille alusel mõõta jäätmetekke vältimise meetmete rakendamise üldist edu, ja võtab hiljemalt 31. märtsil 2019 vastu rakendusakti, millega kehtestatakse toodete korduskasutamist puudutava aruandluse ühtne metoodika. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
8. Komisjon võtab hiljemalt 31. märtsil 2019 ELi toidukao ja toidujäätmete platvormi töö tulemuste alusel ja kooskõlas artikliga 38a vastu delegeeritud õigusakti, millega täiendatakse käesolevat direktiivi, kehtestades toidujäätmete koguste ühtseks mõõtmiseks ühtse metoodika ja kvaliteedi miinimumnõuded.
9. Komisjon analüüsib 31. detsembriks 2024 andmeid, mille liikmesriigid on artikli 37 lõike 3 kohaselt esitanud korduskasutuse kohta, et teha kindlaks, kas on võimalik võtta meetmeid, millega toodete korduskasutust soodustada ning kehtestada muu hulgas kvantitatiivsed sihtmäärad. Komisjon analüüsib ühtlasi, kas on võimalik kehtestada muid jäätmetekke vältimise meetmeid, sealhulgas jäätmete vähendamise sihtmäärasid. Selleks esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele on kohasel juhul lisatud seadusandlik ettepanek.
Artikkel 10
Taaskasutamine
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et jäätmetega tehakse korduskasutamiseks ettevalmistamise, ringlussevõtu ja muud taaskasutamistoimingud vastavalt artiklitele 4 ja 13.
2. Kui see on vajalik lõike 1 järgimiseks ning korduskasutamise, ringlussevõtu ja muude taaskasutamistoimingute hõlbustamiseks või parandamiseks, kogutakse jäätmeid liigiti ning neid ei segata muude jäätmete ega materjalidega, millel on teistsugused omadused.
3. Liikmesriigid võivad lubada lõikest 2 erandeid, kui vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud:
a) teatavat liiki jäätmete koos kogumine ei vähenda võimalusi valmistada neid ette korduskasutamiseks, võtta need ringlusse või teha nendega muid artikli 4 kohaseid taaskasutamistoiminguid, kusjuures nende toimingute tulemus on sellise kvaliteediga, mis on võrreldav liigiti kogumisel saavutatavaga;
b) liigiti kogumine ei ole keskkonna jaoks parim lahendus, võttes arvesse seda, milline on vastavate jäätmevoogude juhtimise üldine keskkonnamõju;
c) liigiti kogumine ei ole jäätmekogumise häid tavasid arvestades tehniliselt võimalik;
d) liigiti kogumine tekitaks ebaproportsionaalselt suuri majanduslikke kulusid, kui võtta arvesse segajäätmete kogumise ja töötlemisega kaasneva keskkonna- ja tervisekahju kulusid, võimalusi jäätmekogumist ja -töötlust tõhustada, teisese toorme müügist saadavat tulu ning „saastaja maksab” põhimõtte ja tootja laiendatud vastutuse kohaldamist.
Liikmesriigid vaatavad käesoleva lõike alusel tehtud erandid korrapäraselt läbi ning võtavad seejuures arvesse liigiti kogumise häid tavasid ja jäätmekäitluses toimunud muud arengut.
4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et jäätmeid, mis on artikli 11 lõike 1 ja artikli 22 kohaselt kogutud liigiti ning mõeldud korduskasutamiseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtmiseks, ei põletata, välja arvatud jäätmed, mis tekivad liigiti kogutud jäätmete töötlemisel ja mille puhul on põletamine artikli 4 kohaselt keskkonna jaoks parim lahendus.
5. Kui see on vajalik käesoleva artikli lõike 1 järgimiseks ning taaskasutamise hõlbustamiseks või täiustamiseks, võtavad liikmesriigid enne taaskasutamist või selle ajal vajalikke meetmeid, et eemaldada ohtlikest jäätmetest ohtlikud ained, segud ja komponendid, et neid saaks töödelda kooskõlas artiklitega 4 ja 13.
6. Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 31. detsembril 2021 aruande selle kohta, kuidas on käesolevat artiklit olmejäätmete ja biojäätmete puhul rakendatud, milliseid materjale liigiti kogutakse ja millised piirkonnad on sellega hõlmatud ning milliseid erandeid on lõike 3 alusel tehtud.
Artikkel 11
Korduskasutamiseks ettevalmistamine ja ringlussevõtt
1. Liikmesriigid võtavad meetmeid korduskasutamiseks ettevalmistamise edendamiseks, soodustades eelkõige korduskasutamiseks ettevalmistamise ja parandamise võrgustike loomist ja toetamist, hõlbustades – kui see on jäätmekäitluse mõttes korrektne – nende võrgustike juurdepääsu jäätmetele, mida hoitakse kogumissüsteemides või -kohtades ja mida saab korduskasutamiseks ette valmistada, kuid mille korduskasutamiseks ettevalmistamine ei ole ette nähtud nendes süsteemides ega kohtades, ning edendades majandushoobade, hankekriteeriumide, kvantitatiivsete eesmärkide või muude meetmete kasutamist.
Liikmesriigid võtavad meetmeid kvaliteetse ringlussevõtu edendamiseks ning seavad vastavalt artikli 10 lõigetele 2 ja 3 selleks sisse jäätmete liigiti kogumise.
Kui artikli 10 lõigetest 2 ja 3 ei tulene teisiti, seavad liikmesriigid sisse vähemalt paberi, metalli, plasti ja klaasi ning alates 1. jaanuarist 2025 ka tekstiili liigiti kogumise.
Liikmesriigid võtavad meetmeid, et edendada valikulist lammutamist, et ohtlikke aineid oleks võimalik eemaldada ja turvaliselt käidelda ning hõlbustada materjalide valikulise kõrvaldamise kaudu korduskasutust ja kvaliteetset ringlussevõttu, ning tagada ehitus- ja lammutusjäätmete sortimise süsteemide loomine vähemalt järgmise jaoks: puit, mineraalse materjali tükid (betoon, tellised, plaadid, keraamika ja kivid), metall, klaas, plast ja kips.
2. Käesoleva direktiivi eesmärkide täitmiseks ja edendamaks Euroopa ringmajandust, kus ressursse kasutatakse väga tõhusalt, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed järgmiste sihtmäärade saavutamiseks:
a) aastaks 2020 suurendatakse vähemalt selliste kodumajapidamistest ja võimalusel muudest allikatest, mille jäätmevood on kodumajapidamisjäätmete sarnased, pärit jäätmematerjalide nagu paberi, metalli, plasti ja klaasi korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu vähemalt 50 %-ni massist;
b) aastaks 2020 suurendatakse ehitus- ja lammutusjäätmete, välja arvatud jäätmenimistu kategoorias 17 05 04 määratletud looduslike ainete, korduskasutamiseks ettevalmistamist, ringlussevõttu ja muud taaskasutamist, sealhulgas jäätmete kasutamist täitematerjalina muude ainete asemel, vähemalt 70 %-ni massist;
c) 2025. aastaks suurendatakse olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu vähemalt 55 %-ni massist;
d) 2030. aastaks suurendatakse olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu vähemalt 60 %-ni massist;
e) 2035. aastaks suurendatakse olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu vähemalt 65 %-ni massist.
3. Liikmesriik võib lõike 2 punktides c, d ja e sätestatud sihtmäärade saavutamise tähtaega kuni viis aastat edasi lükata, tingimusel et kõnealune liikmesriik:
a) valmistas OECD ja Eurostati ühisele küsimustikule antud vastuste kohaselt 2013. aastal tema tekitatud olmejäätmetest korduskasutamiseks ette ja võttis ringlusse vähem kui 20 % või ladestas neist prügilasse rohkem kui 60 % ning
b) annab komisjonile hiljemalt 24 kuud enne lõike 2 punktis c, d või e sätestatud tähtaja möödumist teada, et ta kavatseb tähtaja edasi lükata, ja esitab kooskõlas IVb lisaga rakenduskava.
4. Kolme kuu jooksul pärast lõike 3 punkti b kohaselt esitatud rakenduskava kättesaamist võib komisjon liikmesriigilt nõuda, et liikmesriik muudaks nimetatud kava, kui komisjon leiab, et kava ei vasta IVb lisa nõuetele. Asjaomane liikmesriik esitab muudetud kava kolme kuu jooksul pärast komisjoni taotluse saamist.
5. Kui liikmesriik lükkab sihtmäärade saavutamise kooskõlas lõikega 3 edasi, võtab ta vajalikud meetmed, et suurendada olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamist ja ringlussevõttu:
a) 2025. aastaks vähemalt 50 %, kui edasi lükatakse lõike 2 punktis c osutatud sihtmäära saavutamise tähtaeg;
b) 2030. aastaks vähemalt 55 %, kui edasi lükatakse lõike 2 punktis d osutatud sihtmäära saavutamise tähtaeg;
c) 2035. aastaks vähemalt 60 %, kui edasi lükatakse lõike 2 punktis e osutatud sihtmäära saavutamise tähtaeg.
6. Komisjon analüüsib 31. detsembriks 2024, kas ehitus- ja lammutusjäätmete ning nende eri materjalidest koostisosade, tekstiilijäätmete, kaubanduslike jäätmete, tööstuslike tavajäätmete ja muude jäätmevoogude jaoks on mõistlik kehtestada korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu sihtmäärad ning kas on mõistlik kehtestada olmejäätmete jaoks korduskasutamiseks ettevalmistamise sihtmäärad ja bioloogiliste olmejäätmete jaoks ringlussevõtu sihtmäärad. Selleks esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele on kohasel juhul lisatud seadusandlik ettepanek.
7. Hiljemalt 31. detsembriks 2028 vaatab komisjon lõike 2 punktis e sätestatud sihtmäära läbi. Selleks esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele on kohasel juhul lisatud seadusandlik ettepanek.
Komisjon hindab koostöötlemistehnoloogiaid, mille abil on võimalik põletada olmejäätmete koospõletusel ka mineraale. Kui läbivaatamise tulemusena leitakse usaldusväärne metoodika, kaalub komisjon, kas neid mineraale võib ringlussevõtu sihtmäärade saavutamise arvutamisel arvesse võtta.
Artikkel 11a
Sihtmäärade saavutamise arvutamise sätted
1. Selleks et arvutada, kas artikli 11 lõike 2 punktides c, d ja e ning lõikes 3 sätestatud sihtmäärad on saavutatud, tuleb arvesse võtta järgmist:
a) liikmesriigid arvutavad välja, milline on vastaval kalendriaastal tekitatud ning korduskasutamiseks ette valmistatud või ringlusse võetud olmejäätmete mass;
b) korduskasutamiseks ette valmistatud olmejäätmete mass arvutatakse nende toodete või tootekomponentide massina, millest on saanud olmejäätmed ja millega on tehtud kõik vajalikud kontrolli-, puhastus- ja parandustoimingud, et jäätmeid saaks korduskasutada ilma täiendava sortimise või eeltöötluseta;
c) ringlusse võetud olmejäätmete mass arvutatakse selliste jäätmete massina, millega on esmalt tehtud kõik vajalikud kontrolli-, sorteerimis- ja muud eelnevad toimingud, et kõrvaldada jäätmematerjalid, mis ei ole töötlemiseks mõeldud, ja tagada kvaliteetne ringlussevõtt, ning millega seejärel tehakse ringlussevõtutoiming, kus toimubki materjalide tegelik töötlemine toodeteks, materjalideks või aineteks.
2. Lõike 1 punkti c kohaldamisel mõõdetakse ringlussevõetud olmejäätmete massi siis, kui jäätmetega hakatakse tegema ringlussevõtutoimingut.
Erandina esimesest lõigust võib ringlussevõetud olmejäätmete massi mõõta sortimistoimingu lõpus, tingimusel et
a) sellise toimingu väljund võetakse seejärel ringlusse;
b) selliste materjalide või ainete massi, mis kõrvaldatakse ringlussevõtutoimingule eelnevate lisatoimingutega ja mida ringlusse ei võeta, ei võeta ringlusse võetud jäätmetena märgitud jäätmete massi arvutamisel arvesse.
3. Liikmesriigid kehtestavad olmejäätmete kvaliteedi kontrollimiseks ja jälgimiseks tõhusa süsteemi, et tagada käesoleva artikli lõike 1 punktis c ja lõikes 2 sätestatud tingimuste täitmine. Et tagada ringlusse võetud jäätmete kohta kogutud andmete usaldusväärsus ja täpsus, võib süsteem koosneda artikli 35 lõike 4 kohaselt loodud elektroonilisest registrist, sorditud jäätmete kvaliteeti käsitlevate nõuete tehnilistest kirjeldustest või sorditud jäätmete keskmistest kaomääradest eri jäätmeliikide ja jäätmekäitlustavade kaupa. Keskmisi kaomäärasid kasutatakse ainult siis, kui usaldusväärseid andmeid ei ole võimalik muul viisil saada, ja nende arvutamisel võetakse aluseks arvutuste tegemise kord, mis on kehtestatud käesoleva artikli lõike 10 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktiga.
4. Artikli 11 lõike 2 punktides c, d ja e ning lõikes 3 sätestatud sihtmäärade saavutamise kontrollimiseks tehtavates arvutustes võib aeroobsele või anaeroobsele töötlemisele minevate biolagunevate olmejäätmete kogust arvestada ringlussevõetud kogusena, kui töötlemise tulemusena tekib kompost, kääritussaadus või muu väljund, milles on sisendiga võrreldes sarnane kogus ringlusse võetud materjale ja mida tuleb kasutada ringlusse võetud toote, materjali või ainena. Kui väljundit kasutatakse maapinnal, võivad liikmesriigid seda ringlusse võetud materjaliks lugeda ainult siis, kui selle kasutuse tulemusel paraneb põllumajanduslik või keskkonnaseisund.
Alates 1. jaanuarist 2027 võib liikmesriik lugeda aeroobsele või anaeroobsele töötlemisele minevaid bioloogilisi olmejäätmeid ringlusse võetud jäätmeteks ainult siis, kui need on kooskõlas artikliga 22 tekkekohas liigiti kogutud või eraldatud.
5. Artikli 11 lõike 2 punktides c, d ja e ning lõikes 3 sätestatud sihtmäärade saavutamise kontrollimiseks tehtavates arvutustes võib nende jäätmematerjalide koguse, mis on lakanud olemast jäätmed töötlemiseelse ettevalmistava toimingu tulemusena, lugeda ringlusse võetuks tingimusel, et need materjalid töödeldakse edaspidi toodeteks, materjalideks või aineteks nende esialgsel või mõnel muul eesmärgil kasutamiseks. Kui aga materjale, mis on lakanud olemast jäätmed, kasutatakse kütusena või muu energiaallikana või need põletatakse, ladestatakse prügilatesse või kasutatakse tagasitäitena, ei võeta neid ringlussevõtu sihtmäärade saavutamise arvutamisel arvesse.
6. Selleks et arvutada, kas artikli 11 lõike 2 punktides c, d ja e ning lõikes 3 sätestatud sihtmäärad on saavutatud, võivad liikmesriigid võtta arvesse olmejäätmete põletamise järel eraldatud metalli ringlussevõtmist tingimusel, et ringlussevõetud metall vastab teatavatele kvaliteedikriteeriumidele, mis on kehtestatud käesoleva artikli lõike 9 kohaselt vastu võetud rakendusaktis.
7. Jäätmeid, mis on saadetud teise liikmesriiki kõnealuses teises liikmesriigis korduskasutamiseks ettevalmistamiseks, ringlussevõtmiseks või tagasitäitena kasutamiseks, võib artikli 11 lõigetes 2 ja 3 sätestatud sihtmäärade saavutamisel arvesse võtta üksnes see liikmesriik, kus kõnealused jäätmed koguti.
8. Liidust korduskasutamiseks ettevalmistamiseks või ringlussevõtmiseks eksporditud jäätmeid võetakse käesoleva direktiivi artikli 11 lõigetes 2 ja 3 sätestatud sihtmäärade saavutamisel arvesse üksnes liikmesriigis, kus need jäätmed koguti, kui käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud nõuded on täidetud ja kui eksportija suudab vastavalt määrusele (EÜ) nr 1013/2006 tõendada, et jäätmesaadetis vastab kõnealuse määruse nõuetele ning et jäätmete töötlemine väljaspool liitu toimus tingimustes, mis üldjoontes vastavad asjakohasele liidu keskkonnaõigusele.
9. Selleks et tagada ühetaolised tingimused käesoleva artikli kohaldamiseks, võtab komisjon hiljemalt 31. märtsil 2019 vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse normid andmete arvutamiseks, kontrollimiseks ja esitamiseks, eelkõige seoses järgmisega:
a) ühtne metoodika kooskõlas lõikega 6 ringlusse võetud metalli massi arvutamiseks, sealhulgas ringlussevõetud metalli kvaliteedi kriteeriumid, ja
b) kohapeal eraldatud ja ringlussevõetud biojäätmed.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
10. Komisjon võtab hiljemalt 31. märtsil 2019 kooskõlas artikliga 38a vastu delegeeritud õigusakti käesoleva direktiivi täiendamiseks, millega kehtestatakse sorditud jäätmete keskmiste kaomäärade alusel normid selliste materjalide ja ainete massi arvutamiseks, kontrollimiseks ja esitamiseks, mis kõrvaldatakse pärast sortimist ja mida hiljem ei võeta ringlusse.
Artikkel 11b
Varajase hoiatamise aruanne
1. Komisjon koostab koostöös Euroopa Keskkonnaametiga eduaruanded artikli 11 lõike 2 punktides c, d ja e ning lõikes 3 sätestatud sihtmäärade saavutamise kohta hiljemalt kolm aastat enne iga tähtaega, mis on kõnealuste sätetega ette nähtud.
2. Lõikes 1 osutatud aruanded sisaldavad järgmist:
a) hinnang liikmesriikide kaupa selle kohta, kui kaugele on jõutud sihtmäärade saavutamisel;
b) loetelu liikmesriikidest, kelle puhul on oht, et neid sihtmäärasid ei saavutata vastava tähtaja jooksul, koos asjakohaste soovitustega asjaomasele liikmesriigile;
c) näited parimatest tavadest, mida kasutatakse kogu liidus ja millest võib olla abi sihtmäärade saavutamisel.
Artikkel 12
Kõrvaldamine
1. Liikmesriigid tagavad, et kui taaskasutamist vastavalt artikli 10 lõikele 1 ei ole toimunud, läbivad jäätmed ohutud kõrvaldamistoimingud, mis vastavad artikli 13 sätetele inimese tervise ja keskkonna kaitse osas.
2. Hiljemalt 31. detsembriks 2024 hindab komisjon I lisas loetletud kõrvaldamistoiminguid, pidades eelkõige silmas artiklit 13, ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande kõrvaldamistoimingute reguleerimiseks, sealhulgas võimalike piirangute abil, ning kõrvaldamise vähendamise sihtmäärade kehtestamise kaalumiseks, eesmärgiga tagada keskkonnaohutu jäätmekäitlus; aruandele lisatakse kohasel juhul seadusandlik ettepanek.
Artikkel 13
Inimese tervise ja keskkonna kaitse
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete käitlemine viisil, mis ei sea ohtu inimese tervist ega kahjusta keskkonda ning mis eelkõige:
a) ei ohusta vett, õhku, pinnast, taimi ega loomi;
b) ei põhjusta müra- ega lõhnahäiringuid ning
c) ei kahjusta paikkonda ega erihuvi pakkuvaid paiku.
Artikkel 14
Kulud
1. Kooskõlas „saastaja maksab” põhimõttega peab jäätmekäitluse, sealhulgas vajaliku taristu ja selle toimimise kulud kandma esmane jäätmetekitaja või jäätmete praegune või eelmine valdaja.
2. Ilma et see piiraks artiklite 8 ja 8a kohaldamist, võivad liikmesriigid otsustada, et jäätmekäitluse kulud peab osaliselt või täielikult kandma selle toote tootja, millest jäätmed tekkisid, ja et sellise toote turustajad võivad osaleda kulude kandmises.
III
PEATÜKK
JÄÄTMEKÄITLUS
Artikkel 15
Vastutus jäätmekäitluse eest
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et iga esmane jäätmetekitaja või muu jäätmevaldaja viib ise läbi oma jäätmete töötluse või laseb töötluse teha vahendajal, asutusel või ettevõtjal, kes tegeleb jäätmetöötlustoimingutega, või laseb selle korraldada era- või avalikul jäätmekogujal vastavalt artiklitele 4 ja 13.
2. Kui jäätmed edastatakse esmaselt jäätmetekitajalt või jäätmevaldajalt ühele lõikes 1 osutatud füüsilisele või juriidilisele isikule eeltöötlemiseks, ei kaasne sellega vabastus täieliku taaskasutus- või kõrvaldamistoimingu sooritamise vastutusest.
Piiramata määruse (EÜ) nr 1013/2006 kohaldamist, võivad liikmesriigid täpsustada vastutuse tingimusi ning otsustada, millisel juhul vastutab esmane jäätmetekitaja kogu töötlemisahela eest ning millisel juhul võivad jäätmetekitaja ja jäätmevaldaja vastutust jagada või delegeerida töötlemise eri etappides osalejate vahel.
3. Liikmesriigid võivad kooskõlas artikliga 8 otsustada, et vastutust jäätmekäitluse korraldamise eest kannab osaliselt või täielikult selle toote tootja, millest jäätmed tekkisid, ja et sellise toote turustajad võivad jagada seda vastutust.
4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et nende territooriumil asutused ja ettevõtjad, kes oma majandus- või kutsetegevuses koguvad ja veavad jäätmeid, toimetavad kogutud ja veetavad jäätmed asjakohastesse töötlemisrajatistesse vastavalt artikli 13 sätetele.
Artikkel 16
Iseseisvuse ja läheduse põhimõtted
1. Iga liikmesriik võtab asjakohased meetmed, ja kui see on vajalik või soovitav, siis koostöös teiste liikmesriikidega, et luua ühtne ja sobiv võrgustik, mis koosneb jäätmekõrvaldusrajatistest ja rajatistest eramajapidamistest kogutud segaolmejäätmete, sealhulgas asjakohasel juhul ka teistelt jäätmetekitajatelt kogutud selliste jäätmete taaskasutamiseks, võttes sealjuures arvesse parimat võimalikku tehnikat.
Erandina määrusest (EÜ) nr 1013/2006 võivad liikmesriigid oma võrgustiku kaitse eesmärgil piirata jäätmesaadetiste sisenemist põletusrajatistesse, milles jäätmete põletamine on liigitatud taaskasutamistoiminguks, kui on tehtud kindlaks, et selliste saadetiste tulemuseks oleks siseriiklike jäätmete kõrvaldamine või selliste jäätmete töötlemine viisil, mis ei ole kooskõlas nende jäätmekavadega. Liikmesriigid teatavad sellisest otsusest komisjonile. Liikmesriigid võivad määruses (EÜ) nr 1013/2006 sätestatud keskkonnakaitselistel põhjustel piirata samuti väljuvaid jäätmesaadetisi.
2. Kõnealune võrgustik kujundatakse selliselt, et ühendus tervikuna saaks muutuda jäätmete kõrvaldamises ning lõikes 1 osutatud jäätmete taaskasutamises iseseisvaks ja et võimaldada liikmesriikidel individuaalselt selle eesmärgi suunas liikuda, arvestades geograafilisi olusid ja vajadust spetsialiseerunud rajatiste järele seoses teatavate jäätmeliikidega.
3. Kõnealune võrgustik peab võimaldama jäätmete kõrvaldamist või lõikes 1 osutatud jäätmete taaskasutamist ühes lähematest sobivatest rajatistest kõige asjakohasemate meetodite ja tehnoloogia abil, et tagada keskkonna ja inimese tervise kaitse kõrge tase.
4. Läheduse ja iseseisvuse põhimõtted ei tähenda seda, et iga liikmesriik peab omama lõplike taaskasutamisrajatiste täielikku valikut kõnealuses liikmesriigis.
Artikkel 17
Ohtlike jäätmete kontroll
Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada ohtlike jäätmete tekitamine, kogumine ja vedu, samuti nende ladustamine ja töötlemine tingimustes, mis tagavad keskkonna ja inimese tervise kaitse, et vastata artikli 13 sätetele, sealhulgas meetmeid, mis tagavad kõikide ohtlike jäätmete jälgitavuse ja kontrolli tekitamisest kuni lõpliku käitlemiseni, et täita artiklite 35 ja 36 nõudeid.
Artikkel 18
Ohtlike jäätmete segamise keeld
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et ohtlikke jäätmeid ei segataks muud liiki ohtlike jäätmetega ega muude jäätmete, ainete või materjalidega. Segamine hõlmab ohtlike ainete lahjendamist.
2. Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid lubada segamist tingimusel, et:
a) jäätmed segab asutus või ettevõtja, kes on saanud loa vastavalt artiklile 23;
b) täidetakse artikli 13 sätteid ning ei suurendata jäätmekäitluse kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale ning
c) jäätmete segamine on vastavuses parima võimaliku tehnikaga.
3. Kui ohtlikke jäätmeid on segatud ebaseaduslikult ja käesoleva artikli sätteid rikkudes, tagavad liikmesriigid, ilma et see mõjutaks artikli 36 kohaldamist, jäätmete eraldamise, kui see on tehniliselt teostatav ja vajalik artikli 13 järgimiseks.
Kui eraldamine ei ole käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt nõutav, tagavad liikmesriigid, et segatud jäätmeid töödeldakse käitises, mis on saanud sellise segu töötlemiseks loa vastavalt artiklile 23.
Artikkel 19
Ohtlike jäätmete märgistamine
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada ohtlike jäätmete pakendamine ja märgistamine kehtivate rahvusvaheliste ja ühenduse normide kohaselt nende kogumise, veo ja ajutise ladustamise käigus.
2. Ohtlike jäätmete siirdamisel liikmesriigi piires peab nendega kaasas olema identifitseerimisdokument, mis võib olla elektroonilises vormis ning mis sisaldab määruse (EÜ) nr 1013/2006 lisas IB näidatud asjakohaseid andmeid.
Artikkel 20
Kodumajapidamises tekkinud ohtlikud jäätmed
1. Liikmesriigid seavad hiljemalt 1. jaanuaril 2025 sisse kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmefraktsioonide eraldi kogumise, et tagada nende töötlemine vastavalt artiklitele 4 ja 13 ja et need ei saastaks muid olmejäätmevooge.
2. Artikleid 17, 18, 19 ja 35 ei kohaldata kodumajapidamises tekkinud segajäätmete suhtes.
3. Artikleid 19 ja 35 ei kohaldata kodumajapidamises tekkinud ohtlike jäätmete lahusfraktsioonide suhtes enne, kui jäätmed on kogumiseks, kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks vastu võetud asutuse või ettevõtte poolt, mis on saanud loa või registreeritud vastavalt artiklile 23 või 26.
4. Hiljemalt 5. jaanuariks 2020 koostab komisjon suunised, et toetada ja hõlbustada kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmefraktsioonide eraldi kogumist liikmesriikides.
Artikkel 21
Vanaõli
1. Ilma et see piiraks artiklites 18 ja 19 sätestatud ohtlike jäätmete käitlemisega seotud kohustusi, võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid tagamaks, et:
a) vanaõli kogutakse eraldi, välja arvatud juhul, kui eraldi kogumine ei ole tehniliselt teostatav, võttes arvesse häid tavasid;
b) vanaõli töödeldakse, eelistades regenereerimist või muid ringlussevõtutoiminguid, mis annavad samaväärseid või paremaid keskkonnaalaseid koondtulemusi kui regenereerimine, vastavalt artiklitele 4 ja 13;
c) erinevate omadustega vanaõli ei segata omavahel ning vanaõli ei segata muud liiki jäätmete või ainetega, kui see takistab nende regenereerimist või muid ringlussevõtutoiminguid, mis annavad samaväärseid või paremaid keskkonnaalaseid koondtulemusi kui regenereerimine.
2. Vanaõli liigiti kogumise ja nõuetekohase töötlemise soodustamiseks võivad liikmesriigid vastavalt oma siseriiklikele tingimustele kohaldada täiendavaid meetmeid, nagu tehnilised nõuded, tootja vastutus, majandushoovad või vabatahtlikud kokkulepped.
3. Kui siseriiklike õigusaktide kohaselt kohaldatakse vanaõli suhtes regenereerimise nõudeid, võivad liikmesriigid näha ette vanaõli regenereerimise, kui see on tehniliselt teostatav, ning juhtudel, kui kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1013/2006 artikleid 11 ja 12, piirata vanaõli piiriüleseid saadetisi oma territooriumilt põletus- või koospõletusrajatistesse, et anda eelistus vanaõli regenereerimisele.
4. Komisjon vaatab hiljemalt 31. detsembriks 2022 läbi vanaõli käsitlevad andmed, mille liikmesriigid esitavad vastavalt artikli 37 lõikele 4, eesmärgiga kaaluda võimalust kehtestada meetmed vanaõli töötlemiseks, sealhulgas kvantitatiivsed sihtmäärad vanaõli regenereerimiseks, ning täiendavad meetmed vanaõli regenereerimise edendamiseks. Selleks esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, millele on lisatud kohasel juhul seadusandlik ettepanek.
Artikkel 22
Biojäätmed
1. Liikmesriigid tagavad, et hiljemalt 31. detsembril 2023 ja järgides artikli 10 lõikeid 2 ja 3, biojäätmed kas eraldatakse ja võetakse tekkekohal ringlusse või neid kogutakse eraldi ega segata muud liiki jäätmetega.
Liikmesriigid võivad lubada koos biojäätmetega koguda samasuguste biolagunemis- ja kompostimisomadustega jäätmeid, mis on kooskõlas kompostimise ja biolagundamise kaudu taaskasutatavate pakendite suhtes kohaldatavate Euroopa standarditega või samaväärsete siseriiklike standarditega.
2. Liikmesriigid võtavad kooskõlas artiklitega 4 ja 13 meetmeid, et:
a) kannustada biojäätmete ringlussevõttu, sealhulgas kompostimist ja anaeroobset kääritamist, nii et oleks tagatud kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja väljund, mis vastab asjaomastele kõrgetele kvaliteedistandarditele;
b) ergutada kodukompostimist ning
c) edendada biojäätmetest valmistatud materjalide kasutamist.
3. Komisjon taotleb Euroopa standardiorganisatsioonidelt hiljemalt 31. detsembril 2018 Euroopa standardite väljatöötamist orgaanilise ringlussevõtu protsessi sisenevate biojäätmete, komposti ja kääritussaaduse kohta, tuginedes parimatele olemasolevatele tavadele.
IV
PEATÜKK
LOAD JA REGISTREERIMINE
Artikkel 23
Lubade väljaandmine
1. Liikmesriigid kehtestavad nõude, et iga asutus või ettevõtja, kes kavatseb tegeleda jäätmetöötlusega, peab hankima selleks pädevalt asutuselt loa.
Sellistes lubades näidatakse ära vähemalt:
a) töödeldavate jäätmete liik ja kogus;
b) iga lubatud toiminguliigi puhul antud tegevuskoha suhtes kehtivad tehnilised ja muud nõuded;
c) milliseid ohutus- ja ettevaatusmeetmeid tuleb võtta;
d) iga toiminguliigi puhul kasutatav meetod;
e) sellised seire- ja kontrollitoimingud, mis võivad osutuda vajalikuks;
f) sellised sulgemis- ja järelhooldustingimused, mis võivad osutuda vajalikuks.
2. Lubasid võidakse anda määratud tähtajaks ja need võivad olla pikendatavad.
3. Kui pädev asutus peab kavatsetavat töötlusviisi keskkonnakaitse seisukohast vastuvõetamatuks, eelkõige kui töötlusviis ei ole kooskõlas artikliga 13, keeldub ta luba andmast.
4. Energiakasutusega kaasnevat põletamist või koospõletamist hõlmava mis tahes loa tingimuseks tuleb seada, et energiakasutusel peab olema kõrge energiatõhususe tase.
5. Tingimusel et käesoleva artikli nõuded on täidetud, võib muude siseriiklike või ühenduse õigusaktide kohaselt koostatud lubasid ühendada lõikes 1 nimetatud loaga üheks loaks, kui selline vorm väldib teabe põhjendamatut dubleerimist ja käitaja või pädeva asutuse töö kordamist.
Artikkel 24
Loanõudest vabastamine
Liikmesriigid võivad vabastada artikli 23 lõikes 1 sätestatud nõudest asutused või ettevõtjad, kes tegelevad järgmiste toimingutega:
a) oma tavajäätmete kõrvaldamine jäätmete tekkekohas või
b) jäätmete taaskasutamine.
Artikkel 25
Vabastamise tingimused
1. Kui liikmesriik soovib lubada artikliga 24 ette nähtud erandeid, näeb ta iga tegevusliigi suhtes ette üldeeskirjad, milles määratakse erandiga hõlmata võidavate jäätmete liigid ja kogused ning kasutatav töötlemisviis.
Eeskirjad peavad olema koostatud selliselt, et tagatakse jäätmetöötluse vastavus artiklile 13. Artikli 24 punktis a osutatud kõrvaldamistoimingute puhul tuleks arvesse võtta parimat võimalikku tehnikat.
2. Lisaks lõikega 1 ette nähtud üldeeskirjadele sätestavad liikmesriigid ohtlike jäätmetega seotud erandite eritingimused, sealhulgas tegevusliigid, aga ka muud taaskasutamise eri vormide teostamiseks vajalikud nõuded ning vajaduse korral jäätmetes sisalduda võivate ohtlike ainete piirväärtused ning samuti heite piirväärtused.
3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõigete 1 ja 2 alusel ette nähtud üldeeskirjadest.
Artikkel 26
Registreerimine
Kui järgnevalt nimetatute suhtes ei kehti loanõuet, tagavad liikmesriigid, et pädev ametiasutus peab registrit:
a) asutustest ja ettevõtjatest, kes tegelevad jäätmete kogumise või veoga oma majandus- või kutsetegevuse raames;
b) edasimüüjatest ja vahendajatest ning
c) asutustest ja ettevõtjatest, kes on vastavalt artiklile 24 loanõudest vabastatud.
Halduskoormuse vähendamiseks kasutatakse võimaluse korral registreerimisprotsessi jaoks olulise teabe saamiseks pädevates asutustes juba olemasolevaid andmeid.
Artikkel 27
Miinimumstandardid
1. Käesoleva direktiivi täiendamiseks võtab komisjon kooskõlas artikliga 38a vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse tehnilised miinimumstandardid selliste töötlustoimingute, sealhulgas jäätmete sortimise ja ringlussevõtu suhtes, mille puhul on artikli 23 kohaselt nõutav luba, kui on tõendeid, et miinimumstandardite kehtestamisest oleks kasu inimese tervisele ja keskkonnale.
2. Selliste miinimumstandarditega hõlmatakse ainult selliseid jäätmetöötlustoiminguid, mis ei ole hõlmatud direktiiviga 96/61/EÜ või mida ei oleks asjakohane selle direktiiviga hõlmata.
3. Miinimumstandardid:
a) on suunatud jäätmetöötlustoimingu peamistele keskkonnamõjudele;
b) tagavad jäätmetöötluse vastavalt artiklile 13;
c) võtavad arvesse parimat võimalikku tehnikat ja
d) vajaduse korral sisaldavad töötlemise kvaliteediga ja toimingutele esitatud nõuetega seotud elemente.
4. Käesoleva direktiivi täiendamiseks võtab komisjon kooskõlas artikliga 38a vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse tehnilised miinimumstandardid selliste toimingute suhtes, mille suhtes kehtib artikli 26 punktide a ja b kohaselt registreerimisnõue, kui on tõendeid, et miinimumstandardite kehtestamisest oleks kasu inimese tervisele ja keskkonnale või siseturu häirete ärahoidmise seisukohast.
V
PEATÜKK
KAVAD JA PROGRAMMID
Artikkel 28
Jäätmekavad
1. Liikmesriigid tagavad, et nende pädevad ametiasutused kehtestavad vastavalt artiklitele 1, 4, 13 ja 16 ühe või mitu jäätmekava.
Need kavad peavad eraldi või kombineerituna hõlmama kogu asjaomase liikmesriigi geograafilise territooriumi.
2. Jäätmekavades esitatakse asjaomase geograafilise üksuse olemasoleva jäätmekäitlusolukorra analüüs ning meetmed, mis tuleb võtta selleks, et parandada jäätmete keskkonnahoidlikku ettevalmistamist korduskasutamiseks, ringlussevõtuks, taaskasutamiseks ja kõrvaldamiseks, ning hinnang, kuidas kavaga toetatakse käesoleva direktiivi eesmärkide ja sätete rakendamist.
3. Jäätmekavad sisaldavad vastavalt vajadusele ja võttes arvesse kavaga hõlmatava ala geograafilist olemust ja hõlmatuse ulatust vähemalt järgmisi andmeid:
a) territooriumil tekkivate jäätmete liik, kogus ja allikas, asjaomase riigi territooriumile toodavad või territooriumilt välja veetavad jäätmed ning hinnang jäätmevoogude arengule tulevikus;
b) olemasolevad suuremad kõrvaldamis- ja taaskasutamisrajatised, sealhulgas vanaõli, ohtlike jäätmete, kriitilise tähtsusega tooraine olulise sisaldusega jäätmete ja liidu eriõigusaktidega hõlmatud jäätmevoogude suhtes kehtiv erikord;
c) hinnang vajadusele olemasolevate jäätmerajatiste sulgemise ja artikli 16 kohase täiendavate jäätmerajatiste taristu järele.
Liikmesriigid tagavad, et antakse hinnang ka investeeringutele ja muudele rahalistele vahenditele, sealhulgas kohalike ametiasutuste kohta, mis on nõutavad kõnealuste vajaduste rahuldamiseks. Hinnang lisatakse asjakohastesse jäätmekavadesse või muudesse strateegiadokumentidesse, mis hõlmavad kogu asjaomase liikmesriigi territooriumi;
ca) teave meetmete kohta, mis on võetud nende eesmärkide saavutamiseks, mis on sätestatud direktiivi 1999/31/EÜ artikli 5 lõikes 3a või muudes strateegilistes dokumentides, mis hõlmavad kogu asjaomase liikmesriigi territooriumi;
cb) hinnang olemasolevatele jäätmete kogumise süsteemidele, sealhulgas sellele, milliseid materjale ja millistes piirkondades liigiti kogutakse ja meetmed selle toimimise parandamiseks, milliseid erandeid on artikli 10 lõike 3 alusel tehtud ning kas on vajadus uute kogumissüsteemide järele;
d) piisav teave asukoha kriteeriumide kohta tegevuskoha identifitseerimiseks ning vajadusel tulevaste kõrvaldamis- või peamiste taaskasutusrajatiste võimsus;
e) üldine jäätmekäitluspoliitika, sealhulgas kavandatavad jäätmekäitlustehnoloogiad ja -meetodid või poliitika, mis käsitleb jäätmeid, mille käitlemisega on seotud erilised probleemid;
f) igasuguse prügistamise vastu võitlemise ja selle vältimise ning igat liiki prügi koristamise meetmed;
g) asjakohased kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad ja sihtmäärad, sealhulgas tekkivate jäätmete koguse ja nende töötlemise kohta ning kõrvaldatavate või energia taaskasutamiseks kasutatavate olmejäätmete kohta.
4. Jäätmekava võib sisaldada, võttes arvesse kavaga hõlmatava ala geograafilist olemust ja hõlmatuse ulatust, järgmisi andmeid:
a) jäätmekäitlusega seotud organisatsioonilised aspektid, sealhulgas kirjeldus vastutuse jaotusest jäätmekäitlusega tegelevate avalik-õiguslike ja eraõiguslike isikute vahel;
b) hinnang majanduslike ja muude hoobade kasutamise kasulikkusele ja sobivusele mitmesuguste jäätmeprobleemide lahendamiseks, arvestades sealjuures vajadust säilitada siseturu tõrgeteta toimimine;
c) üldsusele või konkreetsele tarbijarühmale suunatud teadvustamiskampaaniate ja teavitamise kasutamine;
d) minevikus saastunud jäätmekõrvaldamiskohad ning meetmed nende korrastamiseks.
5. Jäätmekavad peavad vastama direktiivi 94/62/EÜ artiklis 14 sätestatud jäätmekavade nõuetele, võtma arvesse käesoleva direktiivi artikli 11 lõigetes 2 ja 3 sätestatud sihtmäärasid, vastama direktiivi 1999/31/EÜ artiklis 5 sätestatud nõuetele ning prügistamise vältimise eesmärgil vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/56/EÜ ( 7 ) artiklis 13 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ ( 8 ) artiklis 11 sätestatud nõuetele.
Artikkel 29
Jäätmetekke vältimise programmid
1. Liikmesriigid kehtestavad jäätmetekke vältimise programmid, milles nähakse ette vähemalt artikli 9 lõikes 1 sätestatud jäätmetekke vältimise meetmed kooskõlas artiklitega 1 ja 4.
Programmid kas integreeritakse artikli 28 kohaselt nõutavatesse jäätmekavadesse või asjakohasel juhul teistesse keskkonnapoliitika programmidesse või toimivad nad eraldi programmidena. Kui programm on integreeritud jäätmekavasse või teistesse programmidesse, siis määratakse selgelt kindlaks jäätmetekke vältimise eesmärgid ja meetmed.
2. Programme kehtestades kirjeldavad liikmesriigid vajaduse korral IVa lisas loetletud vahendite ja meetmete panust jäätmetekke vältimisse ja hindavad IV lisas esitatud näidismeetmete või muude asjakohaste meetmete kasulikkust. Programmides kirjeldatakse ka olemasolevaid jäätmetekke vältimise meetmeid ja nende panust jäätmetekke vältimisse.
Selliste eesmärkide ja meetmete sihiks on likvideerida seos majanduskasvu ja jäätmetekkega seotud keskkonnamõju vahel.
2a. Liikmesriigid võtavad jäätmetekke vältimise programmide raames vastu toidujäätmete tekke vältimise eriprogrammid.
▼M4 —————
5. Komisjon loob jäätmetekke vältimise parimate tavade kohta teabe jagamise süsteemi ja töötab välja juhised, et abistada liikmesriike programmide ettevalmistamisel.
Artikkel 30
Kavade ja programmide hindamine ja läbivaatamine
1. Liikmesriigid tagavad, et jäätmekavasid ja jäätmetekke vältimise programme hinnatakse ja vajaduse korral vaadatakse läbi vähemalt iga kuue aasta järel ning, kui see on asjakohane, vastavalt artiklitele 9 ja 11.
2. Euroopa Keskkonnaamet avaldab iga kahe aasta tagant aruande, mis sisaldab ülevaadet jäätmetekke vältimise programmide lõpuleviimisel ja rakendamisel tehtud edusammudest ning edusammudest iga liikmesriigi ja kogu liidu jäätmetekke vältimise programmide eesmärkide saavutamisel, sealhulgas jäätmetekke lahutamisel majanduskasvust ja üleminekul ringmajandusele.
Artikkel 31
Üldsuse osalemine
Liikmesriigid tagavad vastavalt direktiivile 2003/35/EÜ või vajaduse korral vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivile 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta, ( 9 ) et asjakohastel sidusrühmadel ja ametiasutustel ning üldsusel on võimalus osaleda jäätmekavade ja jäätmetekke vältimise programmide väljatöötamises ning et neil on ka pärast väljatöötamist olemas juurdepääs kavadele ja programmidele. Liikmesriigid panevad kavad ja programmid üles veebilehele, mis on avalikkusele kättesaadav.
Artikkel 32
Koostöö
Vajaduse korral teevad liikmesriigid artiklite 28 ja 29 kohaselt jäätmekavasid ja jäätmetekke vältimise programme koostades koostööd teiste asjaomaste liikmesriikide ja komisjoniga.
Artikkel 33
Komisjonile esitatav teave
1. Liikmesriigid teavitavad komisjoni pärast nende vastuvõtmist artiklites 28 ja 29 osutatud jäätmekavadest ja jäätmetekke vältimise programmidest, samuti mis tahes olulisest muudatustest kavades ja programmides.
2. Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestataks kõnealuste kavade ja programmide vastuvõtmisest ja neis tehtud olulistest muudatustest teatamise vorm. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
VI
PEATÜKK
KONTROLLIMINE JA DOKUMENTATSIOON
Artikkel 34
Kontrollimine
1. Pädevad asutused kontrollivad asjakohaselt ja korrapäraselt asutusi või ettevõtjaid, kes tegelevad jäätmetöötlustoimingutega, kes oma majandus- või kutsetegevuses koguvad või veavad jäätmeid, vahendajaid ja edasimüüjaid, ning asutusi või ettevõtteid, kes tekitavad ohtlikke jäätmeid.
2. Jäätmete kogumise ja veoga seotud kontroll hõlmab kogutavate ja veetavate jäätmete päritolu, laadi, kogust ja sihtkohta.
3. Liikmesriigid võivad võtta arvesse ühenduse keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemi (EMAS) registris registreerimist, eelkõige seoses kontrolli sageduse ja intensiivsusega.
Artikkel 35
Arvestuse pidamine
1. Artikli 23 lõikes 1 osutatud asutused ja ettevõtjad, ohtlike jäätmete tekitajad ning asutused ja ettevõtjad, kes oma majandus- või kutsetegevuses koguvad või veavad ohtlikke jäätmeid või kes tegutsevad ohtlike jäätmete edasimüüjate või vahendajatena, peavad kronoloogilist arvestust:
a) jäätmete koguse, laadi ja päritolu kohta ning toodete ja materjalide koguse kohta, mis on saadud nende korduskasutamiseks ettevalmistamise, ringlussevõtu ja muude taaskasutamistoimingute tulemusena, ja
b) asjakohastel juhtudel sihtkoha, kogumise sageduse, kasutatava transpordiliigi ja jäätmete suhtes ette nähtud töötlemisviisi kohta.
Nad teevad selle teabe pädevatele asutustele kättesaadavaks käesoleva artikli lõike 4 kohaselt loodava(te) elektroonilis(t)e registri(te) kaudu.
2. Ohtlike jäätmete kohta säilitatakse arvestusdokumente vähemalt kolm aastat, välja arvatud ohtlikke jäätmeid vedavate asutuste ja ettevõtjate puhul, kes peavad selliseid dokumente säilitama vähemalt 12 kuud.
Pädeva asutuse või eelmise jäätmevaldaja taotlusel esitatakse dokumentaalsed tõendid jäätmekäitlustoimingute tegemise kohta.
3. Liikmesriigid võivad nõuda tavajäätmete tekitajatelt lõigete 1 ja 2 järgimist.
4. Liikmesriigid loovad elektroonilise registri või kooskõlastatud registrid, et salvestada lõikes 1 osutatud ohtlikke jäätmeid käsitlevad andmed kogu asjaomase liikmesriigi geograafilise territooriumi kohta. Liikmesriigid võivad luua sellised registrid ka muude ja eelkõige selliste jäätmevoogude kohta, mille suhtes on liidu seadusandlikes aktides kehtestatud sihtmäärad. Liikmesriigid kasutavad jäätmealaseid andmeid, mille tööstusettevõtjad on esitanud Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistris, mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 166/2006 ( 10 ) alusel.
5. Komisjon võib vastu võtta rakendusakte, millega kehtestatakse kõnealuste registrite tööd käsitlevad miinimumtingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 36
Rakendamine ja karistused
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata jäätmekäitlus, sealhulgas prügistamine.
2. Liikmesriigid kehtestavad karistusi käsitlevad sätted, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
VII
PEATÜKK
LÕPPSÄTTED
Artikkel 37
Aruandlus
1. Liikmesriigid esitavad komisjonile iga kalendriaasta kohta artikli 11 lõike 2 punktide a–e ning lõike 3 rakendamise andmed.
Nad esitavad need andmed elektrooniliselt 18 kuu jooksul pärast selle aruandeaasta lõppu, mille kohta andmeid kogutakse. Andmed tuleb esitada vormis, mille komisjon on kehtestanud vastavalt käesoleva artikli lõikele 7.
Esimene aruandlusperiood algab esimesel täispikal kalendriaastal, mis järgneb aastale, mil võetakse vastu rakendusakt, millega kehtestatakse aruandlusvorm vastavalt käesoleva artikli lõikele 7.
2. Selleks et kontrollida vastavust artikli 11 lõike 2 punktile b, esitavad liikmesriigid andmed tagasitäitena ja muudeks materjalina taaskasutamise toiminguteks kasutatavate jäätmete koguse kohta eraldi andmetest, mis esitatakse korduskasutamiseks ettevalmistatavate või ringlusse võetavate jäätmete kohta. Jäätmeid, mis töötatakse ümber tagasitäitematerjalideks, kajastavad liikmesriigid tagasitäitena.
Selleks et kontrollida vastavust artikli 11 lõike 2 punktidele c, d ja e ning lõikele 3, esitavad liikmesriigid andmed korduskasutamiseks ettevalmistatavate jäätmete koguse kohta eraldi andmetest, mis esitatakse ringlusse võetavate jäätmete kohta.
3. Liikmesriigid esitavad komisjonile andmed artikli 9 lõigete 4 ja 5 rakendamise kohta igal aastal.
Nad esitavad need andmed elektrooniliselt 18 kuu jooksul pärast selle aruandeaasta lõppu, mille kohta andmeid kogutakse. Andmed tuleb esitada vormis, mille komisjon on kehtestanud vastavalt käesoleva artikli lõikele 7.
Esimene aruandlusperiood algab esimesel täispikal kalendriaastal pärast seda, kui võetakse vastu rakendusakt, millega kehtestatakse aruandlusvorm vastavalt käesoleva artikli lõikele 7.
4. Liikmesriigid esitavad komisjonile iga kalendriaasta kohta andmed turule lastud mineraalsete ja sünteetiliste määrdeainete ja tööstuslike õlide ning liigiti kogutud ja töödeldud vanaõli kohta.
Nad esitavad need andmed elektrooniliselt 18 kuu jooksul pärast selle aruandeaasta lõppu, mille kohta andmeid kogutakse. Andmed tuleb esitada vormis, mille komisjon on kehtestanud vastavalt lõikele 7.
Esimene aruandlusperiood algab esimesel täispikal kalendriaastal pärast seda, kui võetakse vastu rakendusakt, millega kehtestatakse aruandluse vorm vastavalt lõikele 7.
5. Käesoleva artikli kohaselt liikmesriikide esitatavatele andmetele lisatakse kvaliteedikontrolli aruanne ja aruanne artikli 11a lõigete 3 ja 8 alusel võetud meetmete kohta, sealhulgas vajaduse korral üksikasjalik teave keskmiste kadude määrade kohta. See teave tuleb esitada aruandlusvormis, mille komisjon on kehtestanud vastavalt käesoleva artikli lõikele 7.
6. Komisjon vaatab käesoleva artikli kohaselt esitatud andmed üle ja avaldab aruande andmete ülevaatuse tulemuste kohta. Aruandes hinnatakse liikmesriigi andmekogumise korraldust, andmeallikaid ja metoodikat, samuti andmete täielikkust, usaldusväärsust, ajakohasust ja järjepidevust. Hinnang võib sisaldada konkreetseid soovitusi olukorra parandamiseks. Aruanne koostatakse pärast seda, kui liikmesriigid on esimest korda andmeid esitanud, ja seejärel iga nelja aasta järel.
7. Komisjon võtab hiljemalt 31. märtsil 2019 vastu rakendusakti, millega kehtestatakse käesoleva artikli lõigetes 1, 3, 4 ja 5 osutatud andmete esitamise vorm. Aruandluseks artikli 11 lõike 2 punktide a ja b rakendamise kohta kasutavad liikmesriigid vorme, mis on kehtestatud komisjoni 18. aprilli 2012. aasta rakendusotsuses, millega kehtestatakse küsimustik, mille alusel liikmesriigid esitavad aruanded jäätmeid käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ rakendamise kohta. Toidujäätmete aruandlusvormi väljatöötamisel võetakse arvesse artikli 9 lõike 8 alusel väljatöötatud metoodikaid. Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas käesoleva direktiivi artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 38
Teabevahetus ja parimate tavade jagamine, tõlgendamine ja kohandamine tehnika arengule
1. Komisjon korraldab teabe ja parimate tavade korrapärase vahetamise liikmesriikide, sealhulgas vajaduse korral piirkondlike ja kohalike omavalitsusasutuste vahel käesoleva direktiivi nõuete praktilise elluviimise ja täitmise tagamise küsimustes, sealhulgas seoses:
a) artiklis 11a sätestatud arvutuseeskirjade kohaldamisega ning meetmete ja süsteemide väljatöötamisega olmejäätmevoogude jälgimiseks alates sortimisest kuni ringlussevõtuni;
b) nõuetekohase haldamise, õigusaktide täitmise tagamise ja piiriülese koostööga;
c) innovatsiooniga jäätmekäitluse valdkonnas;
d) kõrvalsaaduste ja jäätmeksoleku lakkamise riiklike kriteeriumidega, millele osutatakse artikli 5 lõikes 3 ning artikli 6 lõigetes 3 ja 4 ja mille jaoks komisjon rajab kogu liitu hõlmava elektroonilise registri;
e) majandushoobade ja muude stiimulitega, mida kasutatakse kooskõlas artikli 4 lõikega 3, et kiirendada nimetatud artiklis sätestatud eesmärkide saavutamist;
f) meetmetega, mis on sätestatud artikli 8 lõigetes 1 ja 2;
g) ennetusega ja selliste süsteemide loomisega, millega edendatakse korduskasutamist ja kasutusaja pikendamist;
h) jäätmete liigiti kogumise kohustuste täitmisega;
i) majandushoobade ja stiimulitega artikli 11 lõike 2 punktides c, d ja e sätestatud sihtmäärade saavutamiseks.
Komisjon teeb kõnealuse teabevahetuse ja parimate tavade jagamise tulemused üldsusele kättesaadavaks.
2. Komisjon võib välja töötada suunised käesolevas direktiivis sätestatud nõuete tõlgendamise kohta, sealhulgas mõistete „jäätmed”, „vältimine”, „korduskasutamine”, „korduskasutamiseks ettevalmistamine”, „taaskasutamine”, „ringlussevõtt” ja „kõrvaldamine” määratlemise ning artiklis 11a sätestatud arvutuseeskirjade kohaldamise kohta.
Komisjon töötab välja suunised, mis käsitlevad mõistete „olmejäätmed” ja „tagasitäide” määratlemist.
Käesoleva direktiivi muutmiseks on komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 38a vastu delegeeritud õigusakte, millega täpsustatakse II lisa punktis R1 osutatud põletusrajatiste puhul kasutatava valemi kohaldamist. Arvesse võib võtta kohalikke ilmastikutingimusi, nagu külm ilm ja kütmise vajadus, kui need mõjutavad energia hulka, mida on võimalik tehniliselt kasutada või toota elektrienergia, kütte, jahutuse või tööstusauruna. Samuti võib võtta arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kolmandas lõigus osutatud äärepoolseimate piirkondade ning 1985. aasta ühinemisakti artiklis 25 nimetatud alade kohalikke tingimusi.
3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 38a vastu delegeeritud õigusakte IV ja V lisa muutmiseks tingituna teaduse ja tehnika arengust.
Artikkel 38a
Delegeeritud volituste rakendamine
1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.
2. Artikli 7 lõikes 1, artikli 9 lõikes 8, artikli 11a lõikes 10, artikli 27 lõigetes 1 ja 4 ning artikli 38 lõigetes 2 ja 3 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 4. juulist 2018. Komisjon esitab volituste delegeerimise kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.
3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 7 lõikes 1, artikli 9 lõikes 8, artikli 11a lõikes 10, artikli 27 lõigetes 1 ja 4 ning artikli 38 lõigetes 2 ja 3 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.
4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes ( 11 ) sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.
5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
6. Artikli 7 lõike 1, artikli 9 lõike 8, artikli 11a lõike 10, artikli 27 lõigete 1 ja 4 ning artikli 38 lõigete 2 ja 3 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.
Artikkel 39
Komiteemenetlus
1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 ( 12 ) tähenduses.
2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.
Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.
Artikkel 40
Ülevõtmine
1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 12. detsember 2010.
Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.
Artikkel 41
Kehtetuks tunnistamine ja üleminekusätted
Käesolevaga tunnistatakse direktiivid 75/439/EMÜ, 91/689/EMÜ ja 2006/12/EÜ alates 12. detsember 2010 kehtetuks.
Siiski kohaldatakse alates 12. detsember 2008 järgmisi sätteid:
a) direktiivi 75/439/EMÜ artikli 10 lõige 4 asendatakse järgmisega:
„4. Mõõtmise standardmeetodid PCB/PCT sisalduse kindlaksmääramiseks õlijäätmetes kinnitab komisjon. Meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/12/EÜ (jäätmete kohta) ( *1 ) artikli 18 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
b) direktiivi 91/689/EMÜ muudetakse järgmiselt:
i) artikli 1 lõige 4 asendatakse järgmisega:
„4. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab mõiste „ohtlikud jäätmed”:
— käesoleva direktiivi I ja II lisa alusel komisjoni otsusega 2000/532/EÜ ( *2 ) koostatud nimistus ohtlike jäätmetena klassifitseeritud jäätmed. Neil jäätmetel peab olema üks või rohkem omadustest, mis on loetletud III lisas. Nimistus võetakse arvesse jäätmete päritolu ja koostist ning vajaduse korral ohtlike jäätmete kontsentratsiooni piirväärtusi. See nimistu vaadatakse korrapäraselt läbi ja vajadusel seda muudetakse. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/12/EÜ (jäätmete kohta) ( *3 ) artikli 18 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
— mis tahes muud jäätmed, millel on liikmesriigi arvates ükskõik missugune III lisas loetletud omadustest. Niisugustest juhtudest teatatakse komisjonile ning need vaadatakse läbi, et nimistut kohandada. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt direktiivi 2006/12/EÜ artikli 18 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
ii) artikkel 9 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 9
Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda, ja mis on vajalikud käesoleva direktiivi lisade kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga ning artikli 1 lõikes 4 nimetatud jäätmenimistu läbivaatamiseks, võetakse vastu vastavalt direktiivi 2006/12/EÜ artikli 18 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”;
c) direktiivi 2006/12/EÜ muudetakse järgmiselt:
i) artikli 1 lõige 2 asendatakse järgmisega:
„2. Lõike 1 punkti a osas kohaldatakse komisjoni otsust 2000/532/EÜ, ( *4 ) milles on toodud käesoleva direktiivi I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvate jäätmete nimistu. See nimistu vaadatakse korrapäraselt läbi ja vajadusel seda muudetakse. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt direktiivi 2006/12/EÜ artikli 18 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
ii) artikkel 17 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 17
Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid ja mis on vajalikud lisade kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga, võetakse vastu vastavalt direktiivi 2006/12/EÜ artikli 18 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”;
iii) artikli 18 lõige 4 asendatakse järgmisega:
„4. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.”
Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele peetakse viideteks käesolevale direktiivile ja neid loetakse V lisas esitatud vastavustabeli kohaselt.
Artikkel 42
Jõustumine
Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Artikkel 43
Adressaadid
Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.
I LISA
KÕRVALDAMISTOIMINGUD
D 1 Maa-alune või maapealne ladestamine (nt prügilasse jne)
D 2 Pinnastöötlus (nt vedelate või püdelate heidete biolagundamine pinnases jne)
D 3 Süvainjektsioon (nt vedelate heidete pumpamine puuraukudesse, mahajäetud soolakaevandustesse või looduslikesse tühemikesse jne)
D 4 Paigutamine maapealsetesse basseinidesse (nt vedelate või püdelate jäätmete paigutamine maapealsetesse kaevanditesse, basseinidesse, paistiikidesse jne)
D 5 Paigutamine tarindprügilatesse (nt jäätmete paigutamine üksteisest ning keskkonnast isoleeritud, pealt kaetud ja vooderdatud pesadesse jne)
D 6 Heitmine veekogudesse, v.a merre/ookeani
D 7 Heitmine merre/ookeani, sealhulgas ladestamine merepõhja
D 8 Bioloogiline töötlus, mida ei ole käsitletud mujal käesolevas lisas ning mille lõppsaaduseks on ühendid või segud, mis kõrvaldatakse mis tahes toiminguga D1–D12
D 9 Füüsikalis-keemiline töötlus, mida ei ole käsitletud mujal käesolevas lisas ning mille lõppsaaduseks on ühendid või segud, mis kõrvaldatakse mis tahes toiminguga D1–D12 (nt aurutamine, kuivatamine, kaltsineerimine jne)
D 10 Põletamine maismaal
D 11 Põletamine merel ( *5 )
D 12 Püsiladustamine (nt konteinerites jäätmete paigutamine kaevandustesse jne)
D 13 Jäätmesegude koostamine või jäätmete segamine enne mis tahes toimingut D1–D12 ( *6 )
D 14 Ümberpakkimine enne mis tahes toimingut D1–D13
D 15 Ladustamine mis tahes toimingu D1–D14 eesmärgil (välja arvatud jäätmete ajutine kogumiseelne hoidmine jäätmete tekkekohas) ( *7 )
II LISA
TAASKASUTAMISTOIMINGUD
R 1 Kasutamine peamiselt kütusena või muul viisil energiaallikana ( *8 )
R 2 Lahustite taasväärtustamine/regenereerimine
R 3 Lahustitena mittekasutatavate orgaaniliste ainete ringlussevõtt/taasväärtustamine (sealhulgas kompostimine ja muud bioloogilised muundamisprotsessid) ( *9 )
R 4 Metallide ja metalliühendite ringlussevõtt/taasväärtustamine ( *10 )
R 5 Muude anorgaaniliste ainete ringlussevõtt/taasväärtustamine ( *11 )
R 6 Hapete ja aluste regenereerimine
R 7 Reostustõrjeks kasutatud komponentide taaskasutamine
R 8 Katalüsaatorikomponentide taaskasutamine
R 9 Õlide taasrafineerimine või korduskasutamine muul viisil
R 10 Pinnastöötlus põllumajandusliku kasutamise eesmärgil või keskkonnaseisundi parandamiseks
R 11 Koodinumbriga R1–R10 märgitud toimingute tagajärjel tekkinud jäätmete kasutamine
R 12 Jäätmete vahetamine koodinumbriga R1–R11 märgitud toiminguteks ( *12 )
R 13 Jäätmete vaheladustamine mis tahes koodinumbriga R1–R12 märgitud toiminguks (välja arvatud jäätmete ajutine kogumiseelne hoidmine jäätmete tekkekohas) ( *13 )
III LISA
JÄÄTMETE OMADUSED, MILLE ALUSEL LOETAKSE JÄÄTMEID OHTLIKEKS JÄÄTMETEKS
|
Plahvatusohtlik: |
jäätmed, mis võivad keemilise reaktsiooni teel tekitada gaasi sellise temperatuuri, rõhu ja kiirusega, mis kahjustab ümbruskonda; sealhulgas pürotehnilised jäätmed, plahvatusohtlikud orgaanilise peroksiidi jäätmed ja plahvatusohtlikud isereageerivad jäätmed. Kui jäätmed sisaldavad üht või mitut ainet, mis on klassifitseeritud ühe tabelis 1 esitatud ohuklassi ja -kategooria koodi ja ohulausete koodiga, tuleb jäätmeid katsemeetodite kohaselt hinnata, kui see on sobiv ja proportsionaalne, et teha kindlaks, kas need kuuluvad kategooria HP 1 koodi alla. Kui mingi aine, segu või toote esinemine viitab sellele, et jäätmed on plahvatusohtlikud, klassifitseeritakse need ohtlikuks koodiga HP 1. Tabel 1. Jäätmete koostisosade ohuklassi ja -kategooria kood (koodid) ja ohulausete kood (koodid) jäätmete klassifitseerimiseks ohtlikeks koodiga HP 1
|
|
Oksüdeeriv: |
jäätmed, mis võivad tavaliselt hapniku loovutamise kaudu põhjustada teise materjali põlemist või sellele kaasa aidata. Kui jäätmed sisaldavad üht või mitut ainet, mis on klassifitseeritud ühe tabelis 2 esitatud ohuklassi ja -kategooria koodi ja ohulausete koodiga, tuleb jäätmeid katsemeetodite kohaselt hinnata, kui see on sobiv ja proportsionaalne, et teha kindlaks, kas need kuuluvad kategooria HP 2 koodi alla. Kui mingi aine, segu või toote esinemine viitab sellele, et jäätmed on oksüdeerivad, klassifitseeritakse need ohtlikeks koodiga HP 2. Tabel 2. Ohuklassi ja -kategooria kood (koodid) ja ohulausete kood (koodid) jäätmete klassifitseerimiseks ohtlikeks koodiga HP 2
|
|
Tuleohtlik: |
— tuleohtlikud vedeljäätmed, mille leektäpp on alla 60 °C, või jäätmegaasiõli, diislikütus ja kerged kütteõlid, mille leektäpp on > 55 °C ja ≤ 75 °C; — tuleohtlikud pürofoorsed vedel- ja tahked jäätmed: tahked või vedeljäätmed, mis võivad isegi väikeses koguses süttida viie minuti jooksul pärast kokkupuudet õhuga; — tuleohtlikud tahked jäätmed: tahked jäätmed, mis on kergesti süttivad või võivad põhjustada süttimist või süttimisele kaasa aidata hõõrdumise tulemusena; — tuleohtlikud gaasilised jäätmed: gaasilised jäätmed, mis on tuleohtlikud õhutemperatuuril 20 °C ja normaalrõhul 101,3 kPa; — veega reageerivad jäätmed: jäätmed, mis kokkupuutel veega eraldavad ohtlikus koguses tuleohtlikke gaase; — muud tuleohtlikud jäätmed: tuleohtlikud aerosoolid, tuleohtlikud isekuumenevad jäätmed, tuleohtlikud orgaanilised peroksiidid ja tuleohtlikud isereageerivad jäätmed. Kui jäätmed sisaldavad üht või mitut ainet, mis on klassifitseeritud ühe tabelis 3 esitatud ohuklassi ja -kategooria ja ohulausete koodiga, tuleb jäätmeid katsemeetodite kohaselt hinnata, kui see on sobiv ja proportsionaalne. Kui mingi aine esinemine viitab sellele, et jäätmed on tuleohtlikud, klassifitseeritakse need ohtlikeks koodiga HP 3. Tabel 3. Jäätmete koostisosade ohuklassi ja -kategooria kood (koodid) ja ohulausete kood (koodid) jäätmete klassifitseerimiseks ohtlikeks koodiga HP 3:
|
|
Ärritav — nahka ärritav ja silmi kahjustav: |
jäätmed, mis kokkupuutel võivad põhjustada nahaärritust või kahjustada silma. Kui jäätmed sisaldavad üle piirväärtuse [Termin on muutunud. Uus termin on „piirnorm”] üht või mitut ainet, mis on klassifitseeritud ühega järgmistest ohuklassi ja -kategooria ja ohulausete koodidest ning üks või mitu järgmistest sisalduse piirnormidest on ületatud või on sisaldus võrdne sisalduse piirnormiga, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 4. Klassifikatsioonide „Nahasöövitus 1A (H314)”, „Nahaärritus 2 (H315)”, „Raske silmakahjustus 1 (H318)” ja „Silmaärritus 2 (H319)” määramisel võetakse piirnorm võrdseks 1 %. Kui kõigi selliste ainete sisalduste summa, millel on klassifikatsioon „Nahasöövitus 1A (H314)”, on 1 % või üle selle, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 4. Kui kõigi selliste ainete sisalduste summa, mis on klassifitseeritud kui H318, on 10 % või üle selle, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 4. Kui kõigi selliste ainete sisalduste summa, mis on klassifitseeritud kui H315 ja H319, on 20 % või üle selle, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 4. Tuleb tähele panna, et jäätmed, mis sisaldavad aineid, mis on klassifitseeritud kui H 314 (nahasöövitus 1A, 1B või 1C) määral, mis on 5 % või üle selle, klassifitseeritakse ohtlikeks koodiga HP 8. Koodi HP 4 ei kohaldata, kui jäätmed on klassifitseeritud koodiga HP 8. |
|
Mürgisus sihtelundi suhtes/hingamiskahjustusi tekitav mürgisus: |
jäätmed, mis võivad põhjustada mürgisust sihtelundi suhtes kas ühekordsel või korduval kokkupuutel, või mis põhjustavad ägedat toksilist mõju sissehingamisel. Kui jäätmed sisaldavad üht või mitut ainet, mis on klassifitseeritud ühe või mitmega järgmistest tabelis 4 esitatud ohuklassi ja -kategooria ja ohulausete koodidest, ning üks või mitu tabelis 4 esitatud sisalduse piirnormidest on ületatud või on sisaldus võrdne sisalduse piirnormiga, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 5. Kui jäätmed sisaldavad aineid, mis on klassifitseeritud mürgiseks sihtelundi suhtes, tuleb jäätmed klassifitseerida ohtlikeks koodiga HP 5, kui jäätmed sisaldavad ühtainust ainet määral, mis on võrdne sisalduse piirnormiga või ületab seda. Kui jäätmed sisaldavad üht või mitut ainet, mis on klassifitseeritud kui „Hingamiskahjustus 1” ning nende ainete sisalduste summa on võrdne sisalduse piirnormiga või ületab seda, tuleb jäätmed klassifitseerida ohtlikeks koodiga HP 5 ainult juhul, kui üldine kinemaatiline viskoossus (40 °C juures) ei ületa 20,5 mm2/s. ( 13 ) Tabel 4. Jäätmete koostisosade ohuklassi ja -kategooria kood (koodid) ja ohulausete kood (koodid) ning vastavad sisalduse piirnormid jäätmete klassifitseerimiseks ohtlikeks koodiga HP 5
|
|
Äge mürgisus: |
jäätmed, mis võivad põhjustada ägedat toksilist mõju suukaudsel või nahakaudsel manustamisel või sissehingamisel. Kui kõigi jäätmetes sisalduvate selliste ainete sisalduste summa, mis on klassifitseeritud tabelis 5 esitatud ägeda mürgisuse ohuklassi ja -kategooria koodiga ning ohulause koodiga, ületab tabelis esitatud sisalduse piirnormi või on sellega võrdne, tuleb jäätmed klassifitseerida ohtlikeks koodiga HP 6. Kui jäätmed sisaldavad rohkem kui üht ainet, mis on klassifitseeritud ägeda mürgisuse ohuklassi, on sisalduste summa nõutav ainult samasse ohukategooriasse kuuluvate ainete puhul. Hindamisel kohaldatakse järgmisi piirnorme: — Äge mürgisus 1, 2 või 3 (H300, H310, H330, H301, H311, H331): 0,1 %; — Äge mürgisus 4 (H302, H312, H332): 1 % Tabel 5. Jäätmete koostisosade ohuklassi ja -kategooria kood (koodid) ja ohulausete kood (koodid) ning vastavad sisalduse piirnormid jäätmete klassifitseerimiseks ohtlikeks koodiga HP 6
|
|
Kantserogeenne: |
jäätmed, mis tekitavad vähktõbe või suurendavad selle esinemissagedust. Kui jäätmed sisaldavad ainet, mis on klassifitseeritud ühega tabelis 6 esitatud ohuklassi ja -kategooria koodidest ja ohulausete koodidest, ning üks või mitu tabelis 6 esitatud sisalduse piirnormidest on ületatud või on sisaldus võrdne sisalduse piirnormiga, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 7. Kui jäätmed sisaldavad rohkem kui üht ainet, mis on klassifitseeritud kantserogeenseks, peab ühtainust ainet leiduma sisalduse piinormiga võrdsel määral või üle selle, et jäätmeid saaks klassifitseerida ohtlikeks koodiga HP 7. Tabel 6. Jäätmete koostisosade ohuklassi ja -kategooria kood (koodid) ja ohulausete kood (koodid) ning vastavad sisalduse piirnormid jäätmete klassifitseerimiseks ohtlikeks koodiga HP 7
|
|
Söövitav: |
jäätmed, mis võivad kokkupuutel põhjustada naha söövituse. Kui jäätmed sisaldavad üht või mitut ainet, millel on klassifikatsioon „Nahasöövitus 1A, 1B või 1C (H314)” ja nende ainete sisalduste summa ületab 5 % või on sellega võrdne, tuleb jäätmed klassifitseerida ohtlikeks koodiga HP 8. Klassifikatsiooni „Nahasöövitus 1A, 1B, 1C (H314)” määramisel on arvesse võetav piirnorm 1,0 %. |
|
Nakkust tekitav: |
jäätmed, mis sisaldavad mikroorganisme või nende toksiine, mida teatakse kindlasti või tõenäoliselt põhjustavat inimeste või muude elusorganismide haigestumist. Koodi HP 9 määramine otsustatakse viitedokumentides või liikmesriikide õigusaktides kehtestatud eeskirjade alusel. |
|
Reproduktiivtoksiline: |
jäätmed, millel on kahjulik toime täiskasvanud meeste ja naiste ning isas- ja emasloomade suguvõimele ja viljakusele, samuti järglaste arengut mõjutav mürgisus (arengutoksilisus). Kui jäätmed sisaldavad ainet, mis on klassifitseeritud ühega tabelis 7 esitatud ohuklassi ja -kategooria koodidest ja ohulausete koodidest, ning üks tabelis 7 esitatud sisalduse piirnormidest on ületatud või on sisaldus võrdne sisaldusse piirnormiga, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 10. Kui jäätmed sisaldavad rohkem kui üht ainet, mis on klassifitseeritud reproduktiivtoksiliseks, peab ühtainust sellist ainet leiduma sisalduse piirnormiga võrdsel määral või üle selle, et jäätmeid saaks klassifitseerida ohtlikeks koodiga HP 10. Tabel 7. Jäätmete koostisosade ohuklassi ja -kategooria kood (koodid) ja ohulausete kood (koodid) ning vastavad sisalduse piirnormid jäätmete klassifitseerimiseks ohtlikeks koodiga HP 10
|
|
Mutageenne: |
jäätmed, mis võivad põhjustada mutatsiooni — püsivat muutust raku geneetilise materjali koguses või struktuuris. Kui jäätmed sisaldavad ainet, mis on klassifitseeritud ühega tabelis 8 esitatud ohuklassi ja -kategooria koodidest ja ohulausete koodidest, ning üks tabelis 8 esitatud sisalduse piirnormidest on ületatud või on sisaldus võrdne sisalduse piirnormiga, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 11. Kui jäätmed sisaldavad rohkem kui üht ainet, mis on klassifitseeritud mutageenseks, peab ühtainust ainet leiduma sisalduse piirnormiga võrdsel määral või üle selle, et jäätmeid saaks klassifitseerida ohtlikeks koodiga HP 11. Tabel 8. Jäätmete koostisosade ohuklassi ja -kategooria kood (koodid) ja ohulausete kood (koodid) ning vastavad sisalduse piirnormid jäätmete klassifitseerimiseks ohtlikeks koodiga HP 11
|
|
Eraldab väga mürgiseid gaase: |
jäätmed, mille kokkupuutel vee või happega tekivad väga mürgised gaasid (Äge mürgisus 1, 2 või 3). Kui jäätmed sisaldavad ainet, millele on määratud üks järgmistest täiendava ohu koodidest EUH 029, EUH 031 ja EUH 032, klassifitseeritakse jäätmed katsemeetodite või juhendite kohaselt ohtlikeks koodiga HP 12. |
|
Sensibiliseeriv: |
jäätmed, mis sisaldavad üht või mitut ainet, millel on teadaolevalt ülitundlikkust tekitav toime nahale või hingamisteedele. Kui jäätmed sisaldavad ainet, mis on klassifitseeritud kui sensibiliseeriv ning sellele on määratud üks ohulausete koodidest H317 või H334 ning jäätmetes sisalduva üheainsa aine sisaldus on võrdne sisalduse piirnormiga 10 % või ületab seda, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 13. |
|
Keskkonnaohtlik: |
jäätmed, mis põhjustavad või võivad põhjustada kas vahetult või pikema aja jooksul ohtu ühele või mitmele keskkonnaelemendile. Jäätmed, mis vastavad ühele järgmistest tingimustest, tuleb klassifitseerida ohtlikuks koodiga HP 14. — Jäätmed, mis sisaldavad ainet, mis vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1272/2008 ( 14 ) on klassifitseeritud osoonikihile ohtlikuks, ainele on määratud ohulause kood H420 ja sellise aine kontsentratsioon võrdub kontsentratsiooni piirnormiga 0,1 % või ületab seda. — [c(H420) ≥ 0,1 %] — Jäätmed, mis sisaldavad üht või mitut ainet, mis vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008 on klassifitseeritud veekeskkonnale ohtliku ägeda ohu kategooriasse, ainele või ainetele on määratud ohulause kood H400 ja selliste ainete kontsentratsioonide summa võrdub kontsentratsiooni piirnormiga 25 % või ületab seda. Selliste ainete suhtes kohaldatakse läviväärtust 0,1 %. — [Σ c (H400) ≥ 25 %] — Jäätmed, mis sisaldavad üht või mitut ainet, mis vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008 on klassifitseeritud veekeskkonnale ohtliku kroonilise ohu 1., 2. või 3. kategooriasse, ainele või ainetele on määratud ohulausete kood(id) H410, H411 või H412 ning kõigi veekeskkonnale ohtliku kroonilise ohu 1. kategooriasse (H410) klassifitseeritud ainete kontsentratsioonide summa, mis on korrutatud 100-ga, ja liidetud kõigi veekeskkonnale ohtliku kroonilise ohu 2. kategooriasse (H411) klassifitseeritud ainete kontsentratsioonide summale, mis on korrutatud 10-ga, ja liidetud kõigi veekeskkonnale ohtliku kroonilise ohu 3. kategooriasse (H412) klassifitseeritud ainete kontsentratsioonide summale, võrdub kontsentratsiooni piirnormiga 25 % või ületab seda. Koodiga H410 klassifitseeritud ainete suhtes kohaldatakse läviväärtust 0,1 % ja koodiga H411 või H412 klassifitseeritud ainete suhtes kohaldatakse läviväärtust 1 %. — [100 × Σc (H410)) + 10 × Σc (H411) + Σc (H412) ≥ 25 %] — Jäätmed, mis sisaldavad üht või mitut ainet, mis vastavalt määrusele (EÜ) nr 1272/2008 on klassifitseeritud veekeskkonnale ohtliku kroonilise ohu 1., 2., 3. või 4. kategooriasse, ainele või ainetele on määratud ohulausete kood(id) H410, H411, H412 või H413 ja selliste ainete kontsentratsioonide summa võrdub kontsentratsiooni piirnormiga 25 % või ületab seda. Koodiga H410 klassifitseeritud ainete suhtes kohaldatakse läviväärtust 0,1 % ja koodiga H411, H412 või H413 klassifitseeritud ainete suhtes kohaldatakse läviväärtust 1 %. — [Σ c H410 + Σ c H411 + Σ c H412 + Σ c H413 ≥ 25 %] kus: Σ = summa ja c = ainete kontsentratsioonid. |
|
Jäätmed, millel võivad ilmneda ülalnimetatud ohtlikud omadused, kuid mis ei esine algsetes jäätmetes otseselt. |
Kui jäätmed sisaldavad üht või mitut ainet, mis on klassifitseeritud ühe tabelis 9 esitatud ohulause või täiendava ohuteabe koodiga, klassifitseeritakse jäätmed ohtlikeks koodiga HP 15, välja arvatud juhul, kui jäätmed on sellisel kujul, et need ei saa mingil juhul olla plahvatusohtlikud ega potentsiaalselt plahvatusohtlikud. Tabel 9. Jäätmete koostisosade ohulaused ja täiendava ohuteabe koodid jäätmete klassifitseerimiseks ohtlikeks koodiga HP 15:
Liikmesriigid võivad täiendavalt kirjeldada jäätmeid ohtlikena koodiga HP 15 muude kohaldatavate kriteeriumide alusel, näiteks leostumise hindamise alusel. ▼M3 ————— Katsemeetodid Kasutatakse meetodeid, mida on kirjeldatud komisjoni määruses (EÜ) nr 440/2008 ( 15 ) ning muudes asjakohastes CENi dokumentides või muudes rahvusvaheliselt tunnustatud katsemeetodites ja juhendites. |
||||||||||
IV LISA
ARTIKLIS 29 OSUTATUD JÄÄTMETEKKE VÄLTIMISE MEETMETE NÄITED
Meetmed, millega saab mõjutada jäätmetekkega seotud raamtingimusi
1. Kavandamismeetmete või ressursside tõhusat kasutamist edendavate muude majandushoobade kasutamine.
2. Keskkonnahoidlikumate ja vähem jäätmeid tekitavate toodete ja tehnoloogiate saavutamist käsitleva uurimis- ja arendustegevuse edendamine ning sellise uurimis- ja arendustegevuse tulemuste levitamine ja kasutamine.
3. Tõhusate ja sihipäraste näitajate väljatöötamine, et mõõta seoses jäätmetekkega keskkonnale avaldatavat survet, eesmärgiga aidata kaasa jäätmetekke vältimisele igal tasandil, alates ühenduse tasandil toodete võrdlemisest ja kohalike omavalitsuste tegevusest kuni riiklike meetmeteni.
Meetmed, millega saab mõjutada kujundamise, tootmise ja levitamise etappi
4. Ökodisaini edendamine (keskkonnaaspektide süstemaatiline integreerimine tootedisaini eesmärgiga parandada toote keskkonnahoidlikkust toote kogu olelusringi jooksul).
5. Jäätmetekke vältimise tehnikate kohta teabe andmine eesmärgiga hõlbustada parima võimaliku tehnika rakendamist tööstuses.
6. Pädevatele ametiasutustele väljaõppe korraldamine seoses jäätmetekke vältimise nõuete lisamisega lubadesse vastavalt käesolevale direktiivile ja direktiivile 96/61/EÜ.
7. Meetmed jäätmetekke vältimiseks rajatistes, mida direktiiv 96/61/EÜ ei hõlma. Asjakohastel puhkudel võiksid sellised meetmed hõlmata jäätmetekke vältimise hinnanguid või kavasid.
8. Teadlikkuse suurendamise kampaaniad või ettevõtete toetamine rahaliselt, otsuste tegemisel või muul viisil. Sellised meetmed on tõenäoliselt eriti tõhusad siis, kui need on suunatud ja kohandatud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning toimivad kindlakskujunenud ärivõrgustike kaudu.
9. Vabatahtlike kokkulepete, tarbijate/tootjate komiteede või sektoriviisiliste läbirääkimiste kasutamine selleks, et asjaomased ettevõtted või tööstussektorid seaksid sisse oma jäätmetekke vältimise kavad või eesmärgid või parandaksid rohkesti jäätmeid tekitavaid tooteid või pakendeid.
10. Usaldusväärsete keskkonnajuhtimissüsteemide, sealhulgas EMASi ja ISO 14001 edendamine.
Meetmed, millega saab mõjutada tarbimise ja kasutamise etappi
11. Majandushoovad, nagu keskkonnahoidlike ostude soodustamine või kohustusliku tarbijamakse sisseseadmine sellistelt pakenditelt või pakendielementidelt, mis muidu oleksid tasuta.
12. Üldsusele või konkreetsele tarbijarühmale suunatud teadlikkuse tõstmise kampaaniad ja teabe jagamine.
13. Usaldusväärsete ökomärgiste edendamine.
14. Jäätmetekke vältimise alast teavet ja väiksema keskkonnamõjuga toodete kättesaadavust käsitlevad kokkulepped tööstusega (näiteks selliste tootekomiteede kasutamine, mida kasutatakse integreeritud tootepoliitika raames) või jaemüüjatega.
15. Riigihangete ja erasektori hangetega seoses keskkonnaalaste ja jäätmetekke vältimise kriteeriumide integreerimine pakkumiskutsetesse ja lepingutesse vastavalt komisjoni poolt 29. oktoobril 2004 avaldatud „Keskkonnahoidlike riigihangete käsiraamatule”.
16. Sobivate kõrvaldatud toodete või nende osade korduskasutamise ja/või parandamise edendamine, eriti harivate, majanduslike, logistiliste või muude meetmete kaudu, nagu akrediteeritud parandus- või korduskasutuskeskuste või -võrgustike toetamine või rajamine eelkõige tihedalt asustatud piirkondades.
IVa LISA
NÄITED MAJANDUSHOOBADEST JA MUUDEST MEETMETEST, ET STIMULEERIDA ARTIKLI 4 LÕIKES 3 OSUTATUD JÄÄTMEHIERARHIA KOHALDAMIST ( 16 )
1. Tasud ja piirangud jäätmete prügilasse ladestamisele ja põletamisele, mis stimuleerivad jäätmetekke vältimist ja jäätmete ringlussevõttu, muutes samal ajal jäätmete prügilasse ladestamise kõige vähem eelistatuks jäätmekäitlusviisiks.
2. Jäätmete kogusest sõltuvate tasude („pay-as-you-throw”) süsteemid, millega jäätmete tootjad maksavad tegelikult tekitatud jäätmekoguste eest ning mis stimuleerivad ringlussevõetavate jäätmete sortimist tekkekohas ja segajäätmete vähendamist.
3. Maksualased stiimulid toodete, eelkõige toiduainete annetamisele.
4. Tootja laiendatud vastutuse kavad eri liiki jäätmetele ning meetmed nende tulemuslikkuse, kulutõhususe ja juhtimise suurendamiseks.
5. Tagatisrahasüsteemid ja muud meetmed, mis edendavad kasutatud toodete ja materjalide tõhusat kogumist.
6. Jäätmekäitlustaristusse tehtavate investeeringute mõistlik kavandamine, sealhulgas liidu fondide kaudu.
7. Säästvad riigihanked parema jäätmekäitluse ja ringlussevõetud toodete ja materjalide kasutamise edendamiseks.
8. Jäätmehierarhiaga mittekooskõlas olevate toetuste järk-järguline kaotamine.
9. Maksualaste meetmete või muude vahendite kasutamine, et edendada korduskasutamiseks ette valmistatud või ringlussevõetud toodete ja materjalide kasutamist.
10. Toetus teadusuuringutele ja innovatsioonile täiustatud ringlussevõtu tehnoloogiate ja ümbertöötlemise valdkondades.
11. Parima võimaliku tehnika rakendamine jäätmetöötluses.
12. Majanduslikud stiimulid kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, eelkõige selleks, et edendada jäätmetekke vältimist ja tugevdada liigiti kogumise süsteeme, samal ajal vältides prügilasse ladestamise ja põletamise toetamist.
13. Teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, eelkõige liigiti kogumise, jäätmetekke vältimise ja prügi vähendamise kohta, ning nende küsimuste integreerimine hariduse ja koolituse valdkonda.
14. Süsteemid kõigi jäätmekäitlusega tegelevate pädevate ametiasutuste koordineerimiseks, sealhulgas digivahendite abil.
15. Pideva dialoogi ja koostöö edendamine kõigi jäätmekäitluse sidusrühmade vahel ning vabatahtlike kokkulepete ja ettevõtete jäätmearuandluse soodustamine.
IVb LISA
ARTIKLI 11 LÕIKE 3 KOHASELT ESITATAV RAKENDUSKAVA
Artikli 11 lõike 3 kohaselt esitatav rakenduskava hõlmab järgmist:
1) olmejäätmete ja seda moodustavate jäätmevoogude ringlussevõtu, prügilasse ladestamise ja muu töötlemise varasemate, praeguste ja prognoositavate määrade hinnang;
2) artiklite 28 ja 29 alusel olemasolevate jäätmekäitluskavade ja jäätmetekke vältimise programmide rakendamise hinnang;
3) põhjused, miks liikmesriik leiab, et ta ei ole suuteline saavutama artikli 11 lõikes 2 sätestatud asjaomast sihtmäära kindlaksmääratud tähtaja jooksul, ja hinnang ajapikendusele, mis on sihtmäära saavutamiseks vajalik;
4) artikli 11 lõigetes 2 ja 5 sätestatud sihtmäärade saavutamiseks vajalikud meetmed, mis on kohaldatavad liikmesriigis kuni viis aastat kestva ajapikenduse jooksul, sealhulgas asjakohased majandushoovad ja muud meetmed, et stimuleerida artikli 4 lõikes 1 ja IVa lisas sätestatud jäätmehierarhia kohaldamist;
5) punktis 4 määratletud meetmete rakendamise ajakava, nende rakendamiseks pädeva asutuse määramine ja hinnang nende individuaalsele panusele sihtmäärade saavutamisse, mida kohaldatakse ajapikenduse puhul;
6) teave jäätmekäitluse rahastamise kohta kooskõlas „saastaja maksab” põhimõttega;
7) meetmed vajaduse korral andmete kvaliteedi parandamiseks, et saavutada paremaid kavandamis- ja järelevalvetulemusi jäätmekäitluses.
V LISA
VASTAVUSTABEL
|
Direktiiv 2006/12/EÜ |
Käesolev direktiiv |
|
Artikli 1 lõike 1 punkt a |
Artikli 3 punkt 1 |
|
Artikli 1 lõike 1 punkt b |
Artikli 3 punkt 5 |
|
Artikli 1 lõike 1 punkt c |
Artikli 3 punkt 6 |
|
Artikli 1 lõike 1 punkt d |
Artikli 3 punkt 9 |
|
Artikli 1 lõike 1 punkt e |
Artikli 3 punkt 19 |
|
Artikli 1 lõike 1 punkt f |
Artikli 3 punkt 15 |
|
Artikli 1 lõike 1 punkt g |
Artikli 3 punkt 10 |
|
Artikli 1 lõige 2 |
Artikkel 7 |
|
Artikli 2 lõige 1 |
Artikli 2 lõige 1 |
|
Artikli 2 lõike 1 punkt a |
Artikli 2 lõike 1 punkt a |
|
Artikli 2 lõike 1 punkt b |
Artikli 2 lõige 2 |
|
Artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkt i |
Artikli 2 lõike 1 punkt d |
|
Artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkt ii |
Artikli 2 lõike 2 punkt d |
|
Artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkt iii |
Artikli 2 lõike 1 punkt f ja lõike 2 punkt c |
|
Artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkt iv |
Artikli 2 lõike 2 punkt a |
|
Artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkt v |
Artikli 2 lõike 1 punkt e |
|
Artikli 2 lõige 2 |
Artikli 2 lõige 4 |
|
Artikli 3 lõige 1 |
Artikkel 4 |
|
Artikli 4 lõige 1 |
Artikkel 13 |
|
Artikli 4 lõige 2 |
Artikli 36 lõige 1 |
|
Artikkel 5 |
Artikkel 16 |
|
Artikkel 6 |
— |
|
Artikkel 7 |
Artikkel 28 |
|
Artikkel 8 |
Artikkel 15 |
|
Artikkel 9 |
Artikkel 23 |
|
Artikkel 10 |
Artikkel 23 |
|
Artikkel 11 |
Artiklid 24 ja 25 |
|
Artikkel 12 |
Artikkel 26 |
|
Artikkel 13 |
Artikkel 34 |
|
Artikkel 14 |
Artikkel 35 |
|
Artikkel 15 |
Artikkel 14 |
|
Artikkel 16 |
Artikkel 37 |
|
Artikkel 17 |
Artikkel 38 |
|
Artikli 18 lõige 1 |
Artikli 39 lõige 1 |
|
— |
Artikli 39 lõige 2 |
|
Artikli 18 lõige 2 |
— |
|
Artikli 18 lõige 3 |
Artikli 39 lõige 3 |
|
Artikkel 19 |
Artikkel 40 |
|
Artikkel 20 |
— |
|
Artikkel 21 |
Artikkel 42 |
|
Artikkel 22 |
Artikkel 43 |
|
I lisa |
— |
|
IIA lisa |
I lisa |
|
IIB lisa |
II lisa |
|
Direktiiv 75/439/EMÜ |
Käesolev direktiiv |
|
Artikli 1 lõige 1 |
Artikli 3 punkt 18 |
|
Artikkel 2 |
Artiklid 13 ja 21 |
|
Artikli 3 lõiked 1 ja 2 |
— |
|
Artikli 3 lõige 3 |
Artikkel 13 |
|
Artikkel 4 |
Artikkel 13 |
|
Artikli 5 lõige 1 |
— |
|
Artikli 5 lõige 2 |
— |
|
Artikli 5 lõige 3 |
— |
|
Artikli 5 lõige 4 |
Artiklid 26 ja 34 |
|
Artikkel 6 |
Artikkel 23 |
|
Artikli 7 punkt a |
Artikkel 13 |
|
Artikli 7 punkt b |
— |
|
Artikli 8 lõige 1 |
— |
|
Artikli 8 lõike 2 punkt a |
— |
|
Artikli 8 lõike 2 punkt b |
— |
|
Artikli 8 lõige 3 |
— |
|
Artikkel 9 |
— |
|
Artikli 10 lõige 1 |
Artikkel 18 |
|
Artikli 10 lõige 2 |
Artikkel 13 |
|
Artikli 10 lõiked 3 ja 4 |
— |
|
Artikli 10 lõige 5 |
Artiklid 19, 21, 25, 34 ja 35 |
|
Artikkel 11 |
— |
|
Artikkel 12 |
Artikkel 35 |
|
Artikli 13 lõige 1 |
Artikkel 34 |
|
Artikli 13 lõige 2 |
— |
|
Artikkel 14 |
— |
|
Artikkel 15 |
— |
|
Artikkel 16 |
— |
|
Artikkel 17 |
— |
|
Artikkel 18 |
Artikkel 37 |
|
Artikkel 19 |
— |
|
Artikkel 20 |
— |
|
Artikkel 21 |
— |
|
Artikkel 22 |
— |
|
I lisa |
— |
|
Direktiiv 91/689/EMÜ |
Käesolev direktiiv |
|
Artikli 1 lõige 1 |
— |
|
Artikli 1 lõige 2 |
— |
|
Artikli 1 lõige 3 |
— |
|
Artikli 1 lõige 4 |
Artikli 3 punkt 2 ja artikkel 7 |
|
Artikli 1 lõige 5 |
Artikkel 20 |
|
Artikli 2 lõige 1 |
Artikkel 23 |
|
Artikli 2 lõiked 2–4 |
Artikkel 18 |
|
Artikkel 3 |
Artiklid 24, 25 ja 26 |
|
Artikli 4 lõige 1 |
Artikli 34 lõige 1 |
|
Artikli 4 lõike 2 punkt 3 |
Artikkel 35 |
|
Artikli 5 lõige 1 |
Artikli 19 lõige 1 |
|
Artikli 5 lõige 2 |
Artikli 34 lõige 2 |
|
Artikli 5 lõige 3 |
Artikli 19 lõige 2 |
|
Artikkel 6 |
Artikkel 28 |
|
Artikkel 7 |
— |
|
Artikkel 8 |
— |
|
Artikkel 9 |
— |
|
Artikkel 10 |
— |
|
Artikkel 11 |
— |
|
Artikkel 12 |
— |
|
I ja II lisa |
— |
|
III lisa |
III lisa |
( 1 ) ELT L 102, 11.4.2006, lk 15.
( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 767/2009 sööda turuleviimise ja kasutamise kohta, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1831/2003 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 79/373/EMÜ, 82/471/EMÜ, 83/228/EMÜ, 93/74/EMÜ, 93/113/EÜ ja 96/25/EÜ, komisjoni direktiiv 80/511/EMÜ ning komisjoni otsus 2004/217/EÜ (ELT L 229, 1.9.2009, lk 1).
( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).
( 4 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT L 241, 17.9.2015, lk 1).
( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta direktiiv 2012/19/EL elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta (ELT L 197, 24.7.2012, lk 38).
( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1).
( 7 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).
( 8 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).
( 9 ) EÜT L 197, 21.7.2001, lk 30.
( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta määrus (EÜ) nr 166/2006, mis käsitleb Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistri loomist ning millega muudetakse nõukogu direktiive 91/689/EMÜ ja 96/61/EÜ (ELT L 33, 4.2.2006, lk 1).
( 11 ) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.
( 12 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).
( *1 ) ELT L 114, 27.4.2006, lk 9.”;
( *2 ) EÜT L 226, 6.9.2000, lk 3.
( *3 ) ELT L 114, 27.4.2006, lk 9.”;
( *4 ) EÜT L 226, 6.9.2000, lk 3.”;
( *5 ) Toiming on ELi õigusaktide ja rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt keelatud.
( *6 ) Kui ei ole ühtegi teist sobivat D koodi, võib see hõlmata kõrvaldamiseelseid toiminguid, sealhulgas eeltöötlust nagu muu hulgas sortimist, purustamist, kokkupressimist, granuleerimist, kuivatamist, tükeldamist, konditsioneerimist või eraldamist koodidega D1–D12 märgistatud toiminguteks.
( *7 ) Ajutine ladustamine tähendab eelladustamist artikli 3 punkti 10 kohaselt.
( *8 ) See hõlmab tahkeid olmejäätmeid töötlevaid põletusrajatisi üksnes siis, kui nende energiatõhusus on võrdne või suurem kui:
— 0,60 rajatiste puhul, mis tegutsevad ja on saanud loa vastavalt ühenduse õigusaktidele enne 1. jaanuari 2009;
— ►C1 0,65 rajatiste puhul, mis on saanud loa pärast 31. detsembrit 2008; ◄
vastavalt järgmisele valemile:
Energiatõhusus = (Ep – (Ef + Ei))/(0,97 × (Ew + Ef)),
kus:
Ep on aastane soojuse või elektri kujul toodetav energia. Selle arvutamiseks korrutatakse elektri kujul saadud energia kordajaga 2,6 ning kaubanduslikul eesmärgil toodetud soojus kordajaga 1,1 (GJ aastas).
Ef on süsteemi aastane energiakulu kütustest, mis kulub auru tootmisele (GJ aastas).
Ew on töödeldud jäätmetes sisalduv aastane energia, mille väljaarvutamiseks kasutatakse jäätmete kütteväärtust (GJ aastas).
Ei on aastas imporditav energia, millest arvatakse välja Ew ja Ef (GJ aastas).
0,97 on tegur, millega arvestatakse koldetuhast ja kiirgusest tingitud energiakadu.
Seda valemit kohaldatakse vastavalt viitedokumendile jäätmete põletamise parima võimaliku tehnika kohta.
Energiatõhususvalemi abil saadud väärtus korrutatakse ilmastikutingimustega seotud paranduskoefitsiendiga (CCF) järgmiselt:
1. CCF selliste tegutsevate rajatiste puhul, mis vastavalt kohaldatavatele liidu õigusaktidele on saanud tegevusloa enne 1. septembrit 2015:
CCF = 1, kui HDD ≥ 3 350
CCF = 1,25, kui HDD ≤ 2 150
CCF = – (0,25/1 200 ) × HDD + 1,698, kui 2 150 < HDD < 3 350
2. CCF selliste rajatiste puhul, mis on saanud tegevusloa pärast 31. augustit 2015, ja punktis 1 osutatud rajatiste puhul pärast 31. detsembrit 2029:
CCF = 1, kui HDD ≥ 3 350
CCF = 1,12, kui HDD ≤ 2 150
CCF = – (0,12/1 200 ) × HDD + 1,335, kui 2 150 < HDD < 3 350
(saadud väärtus ümardatakse kolme kohani pärast koma).
HDD (Heating Degree Days, küttekraadpäev) väärtus peaks olema jäätmepõletustehase asukoha keskmine aastane HDD, arvutatuna sellist perioodi hõlmava 20 järjestikuse aasta HDD põhjal, mis eelneb aastale, mille kohta CCF kindlaks määratakse. HDD väärtuse arvutamisel tuleks kasutada järgmist Eurostati kehtestatud meetodit: HDD = (18 °C – Tm) × d, kui Tm on kuni 15 °C (kütmispiirnorm), ja HDD = 0, kui Tm on üle 15 °C; Tm on keskmine välistemperatuur [(Tmin + Tmax)/2] d päeva jooksul. Väärtused arvututatakse iga päev (d = 1) ja liidetakse kokku, et saada HDD väärtus aasta kohta.
◄
( *9 ) See hõlmab korduskasutamiseks ettevalmistamist, gaasistamist ja pürolüüsi, kasutades saadavaid komponente kemikaalidena, ning orgaaniliste materjalide taaskasutamist tagasitäitena.
( *10 ) See hõlmab korduskasutamiseks ettevalmistamist.
( *11 ) See hõlmab korduskasutamiseks ettevalmistamist, anorgaaniliste ehitusmaterjalide ringlussevõttu, anorgaaniliste materjalide taaskasutamist tagasitäitena ning pinnase puhastamist, mille tulemuseks on pinnase taaskasutamine.
( *12 ) Kui ei ole ühtegi teist sobivat R koodi, võib see hõlmata taaskasutamiseelseid toiminguid, sealhulgas eeltöötlust nagu muu hulgas demonteerimist, sortimist, purustamist, kokkupressimist, granuleerimist, kuivatamist, tükeldamist, konditsioneerimist, ümberpakkimist, eraldamist, jäätmesegude koostamist või segamist koodidega R1–R12 märgistatud toiminguteks.
( *13 ) Ajutine ladustamine tähendab eelladustamist artikli 3 punkti 10 kohaselt.
( 13 ) Kinemaatilist viskoossust määratakse ainult vedelike puhul.
( 14 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1272/2008 mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, 31.12.2008, lk 1).
( 15 ) ►C4 Komisjoni määrus (EÜ) nr 440/2008, 30. mai 2008, millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (ELT L 142, 31.5.2008, lk 1). ◄
( 16 ) Kuigi ka need hoovad ja meetmed võivad stimuleerida jäätmetekke vältimist, mis on jäätmehierarhias kõrgeimal kohal, on IV lisas esitatud ulatuslik loetelu konkreetsematest näidetest jäätmetekke vältimise meetmete kohta.