Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kodanikuühiskonna osalemine Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade elluviimisel Lõuna-Kaukaasia riikides: Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia”

(2009/C 277/07)

Raportöör: Andrzej ADAMCZYK

15.–16. veebruaril 2007 toimunud täiskogu istungjärgul otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Kodanikuühiskonna osalemine Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade elluviimisel Lõuna-Kaukaasia riikides: Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia.”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava välissuhete sektsiooni arvamus võeti vastu 16. aprillil 2009. Raportöör oli Andrzej ADAMCZYK.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 453. istungjärgul 13.–14. mail 2009 (14. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 151, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused

1.1.   Lõuna-Kaukaasia on etniliselt, keeleliselt, ajalooliselt, usuliselt ja poliitiliselt äärmiselt mitmekesine piirkond. Kui siia lisada tõsised konfliktid territooriumide pärast ja sajandeid väldanud välisvõim, on tulemus see, et iseseisvate riikide ülesehitamine, rahvuslik identiteet ja iseseisvuse kaitsmine neelavad palju energiat, seda ka kodanikuühiskonna organisatsioonidelt.

1.2.   1999. aastal jõustunud partnerlus- ja koostöölepingute ja Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade 2007–2011 väljatöötamisel ja elluviimisel ei ole sotsiaalpartnerid ega teised kodanikuühiskonna organisatsioonid nendes küsimustes toimunud läbirääkimiste algusest kuni praeguseni etendanud piisavat rolli.

1.3.   Nii tegevuskavade rakendamine ja kavandatud läbirääkimised kahepoolsete assotsiatsioonilepingute üle kui ka mitmepoolne idapartnerluse algatus pakuvad võimalust kaasata organiseeritud kodanikuühiskond nendega seotud tegevustesse. Selle saavutamiseks on siiski vaja, et kaasatud oleksid nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid.

1.4.   Euroopa Komisjon peaks julgustama Lõuna-Kaukaasia riikide valitsusi sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega aktiivselt koostööd tegema tegevuskavade ning partnerlus- ja koostöölepingute elluviimisel.

1.5.   Samal ajal peaksid ELi institutsioonid tegevuskavadega seotud läbirääkimistel nõudma inimõiguste, demokraatianormide, sotsiaaldialoogi põhimõtete ja kodanikuühiskonna dialoogi põhimõtete austamist. Tegevuskavade rakendamise aastaaruannetes peaks sisalduma hinnang neile küsimustele. See tugevdaks kodanikuühiskonna olulisust ja kõnealuste organisatsioonide sõltumatust ning avaldaks ka positiivset mõju töötajate õiguste kaitsele ning soolisele võrdõiguslikkusele.

1.6.   Idapartnerluse algatuses ette nähtud kodanikuühiskonna foorumi loomine võib lihtsustada nii kõnealuse partnerlusega hõlmatud riikide omavahelist dialoogi kui ka nende riikide dialoogi ametivõimudega. Siiski tuleb jälgida, et osalevad organisatsioonid oleksid tõesti representatiivsed ja sõltumatud. Komiteel võiks olla siin oluline osa, tagades, et kõnealused kriteeriumid oleksid täidetud ja et foorum korralikult toimiks.

1.7.   Kõnealuse piirkonna ja ELi liikmesriikide inimeste ja organisatsioonide vahel on vaja edendada ulatuslikke kontakte, sealhulgas ka kahepoolselt. Selle saavutamiseks tuleks lihtsustada Lõuna-Kaukaasia riikide kodanikele viisade saamist.

1.8.   Ka ELi institutsioonidel võiks olla oma osa püüdluses lahendada Lõuna-Kaukaasia piirkonna riikide vahelisi konflikte; sealjuures peaksid nad püüdma kaasata rahuprotsessi kodanikuühiskonna organisatsioone, kuna neil võiks olla positiivne mõju leppimisprotsessile.

2.   Sissejuhatus

2.1.   Lõuna-Kaukaasia piirkond hõlmab kolme riiki: Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia. Ehkki piirkond ei hõlma geograafiliselt suurt ala, on etniliselt, keeleliselt, usuliselt ja poliitiliselt tegemist väga mitmekesise piirkonnaga.

2.2.   Olukord on seda keerulisem, et piirkonna kahe riigi – Armeenia ja Aserbaidžaani – vahel on juba 20 aastat käimas konflikt Mägi-Karabahhi pärast ning et Gruusia ei kontrolli juba enam pikemat aega oma kahte provintsi – Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat. Pärast hiljutist sõda Venemaaga on olukord muutunud veelgi keerulisemaks.

2.3.   Ehkki kõnealused Lõuna-Kaukaasia riigid erinevad traditsioonide, ajaloo ja kultuurilise arengu poolest, on nad seotud ühise minevikuga – kuulumine Nõukogude Liitu, mis on mitmetesse eluvaldkondadesse jätnud nähtavaid märke, eelkõige majandus- ja sotsiaalvaldkonnas.

2.4.   Lõuna-Kaukaasia paljurahvuselisest kooslusest tulenevalt ja ka jätkuvate relvastatud konfliktide tõttu on rahvusliku identiteedi tugevdamine, riigi ja institutsioonide ülesehitamine ning iseseisvuse kaitsmine kõigis kolmes riigis prioriteetsed küsimused, sealhulgas ka kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks.

2.5.   Piirkonna poliitilist olukorda iseloomustab tõsine demokraatia puudujääk. Alates iseseisvuse taastamisest, millest on nüüdseks möödas vaevalt kaks aastakümmet, on piirkonna poliitilises elus olnud riigipöördeid, kodusõdasid ja revolutsioone, mis on enamasti olnud edukad. Üksteise järel on eri valitsused püüdnud piirata poliitilise opositsiooni tegevust, kontrollida meediat ja mõjutada organiseeritud kodanikuühiskonda, eelkõige sotsiaalpartnereid. Gruusias toimus demokraatlik ümberkujundamine alles pärast Gruusia rooside revolutsiooni, ehkki sõltumatud organisatsioonid ja välisvaatlejad osutavad mitmetele puudustele Gruusia demokraatlikus toimimises.

2.6.   Majanduslik olukord on endiselt raske. Kaasaegsete infrastruktuuride puudumine, vananenud tehnoloogia, kodumaise investeerimiskapitali vähesus, relvastuse ja sõjaliste rajatiste rahastamine ning endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide turgude ärakukkumine on peamised kehvade majandustingimuste põhjused. Aserbaidžaani olukord on tänu nafta ja gaasimaardlate olemasolule teistsugune, aga asjaolu, et riigi majandus sõltub ühest sektorist, ning Mägi-Karabahhi ja seda ümbritsevate Aserbaidžaani piirkondade kaotus tähendab, et riigi majanduslikud probleemid on endiselt tõsised.

2.7.   Ka sotsiaalne olukord on väga kriitiline: suur osa rahvast elab endiselt allpool vaesuspiiri, erinevused rikaste ja vaeste sissetulekutes suurenevad dramaatiliselt ja sotsiaalsed probleemid on väga suured, eelkõige eakate ja haigete inimeste puhul. Olukorda ei lihtsusta ka kõrge tööpuudus ja sõjapõgenike suur hulk, eriti Gruusias ja Aserbaidžaanis. Lisaks annavad mõned hinnangud alust arvata, et 60 % piirkonna tuludest pärineb mitteformaalsest sektorist, mis omakorda loob tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Seda sünget olukorda halvendab praegune majanduskriis. Siia lisandub ka üldlevinud korruptsioon.

2.8.   Lõuna-Kaukaasia riikide geopoliitiline olukord on tulenevalt pingelistest suhetest omavahel ning naaberriikidega äärmiselt keeruline. On selge, et ilma naabruses asuvate suurriikide, nagu Türgi või Venemaa, aktiivse abita on kõnealustel riikidel raske välja tulla oma geograafilisest isolatsioonist ülejäänud maailma suhtes. Seetõttu on nende huvides ka suhete normaliseerimine ja parandamine mainitud riikidega. Siinkohal võib kasulikuks osutuda asjaolu, et kõik kolm Lõuna-Kaukaasia riiki osalevad koos Venemaa ja Türgiga Musta mere sünergias, mis on uus mitmepoolne piirkondlik koostööalgatus.

2.9.   Põllumajandus on Lõuna-Kaukaasia riikide üks võimalikke rikkusi. Samas on piirkond mahajäänud ning laastatud minevikus rakendatud irratsionaalse poliitika ja praeguse alainvesteerimise tõttu. Põllumajandussektori arengule võiks seega olulisi impulsse anda kaubandussuhete täielik avamine nii kõnealuse piirkonna kolme riigi vahel kui ka nende tavapärase turu Venemaaga.

3.   Euroopa naabruspoliitika Lõuna-Kaukaasias

3.1.   Euroopa naabruspoliitika ei hõlmanud algselt Lõuna-Kaukaasia piirkonda. Uued väljavaated koostööks tekkisid pärast seda, kui piirkond oli Euroopale lähenemiseks vastavasisulised selged signaalid saatnud, ning eriti pärast Gruusia rooside revolutsiooni.

3.2.   Pärast kaks aastat kestnud läbirääkimisi võeti novembris 2006 nende kolme riigi jaoks vastu tegevuskavad ning need on koostöö alus ajavahemikuks 2007–2011. Kõnealustes tegevuskavades sisalduvad prioriteedid on Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia jaoks sarnased ja hõlmavad muu hulgas järgmisi teemasid:

3.3.   Euroopa naabruspoliitika ei ole mingil viisil seotud Lõuna-Kaukaasia riikide võimaliku ELiga ühinemise perspektiiviga. Siiski määratakse kõnealuses poliitikas kindlaks tihedama koostöö valdkonnad, mis võiksid neid riike ühenduse õigustiku normidele lähendada. Potentsiaalselt võib see viia liitumiseni Euroopa Majanduspiirkonnaga, kui kõnealuse riigid seda soovivad.

3.4.   Ei sotsiaalpartnerid ega organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonid ei ole praeguseni osalenud märkimisväärsel viisil partnerlus- ja koostöölepingute ning tegevuskavade põhimõtete läbirääkimisel või nende rakendamisel, ehkki olukord on riigiti erinev ja sõltub organisatsioonide dünaamikast. Need organisatsioonid, kes on protsessis osaleda püüdnud, on seda mõnikord teinud omal algatusel ja pigem ametivõimude tahte vastaselt kui nende kutsel.

3.5.   Nii tegevuskavade rakendamine kahepoolse lähenemisviisi peamise vahendina, kui ka uus mitmepoolne idapartnerluse algatus pakuvad võimalust kaasata organiseeritud kodanikuühiskond senisest enam jooksvatesse töödesse ja nendega seotud meetmetesse. Selleks et organiseeritud kodanikuühiskonnal tõesti lubataks koostööd teha, on vaja ELi institutsioonide poolset algatust ja järelevalvet ning ELi liikmesriikides tegutsevate partnerorganisatsioonide abi.

4.   Tööandjad

4.1.   Tööandjate organisatsioonid neis kolmes Lõuna-Kaukaasia riigis näivad olevat ametivõimude tugeva mõju all, eelkõige seetõttu, et märkimisväärne osa majandustegevusest toimub avalikus sektoris. Ametivõimude mõju põhjused ja mõju avaldamise viisid ei ole aga kõigis riikides sarnased.

4.2.   Ettevõtteid esindavaid organisatsioone iseloomustab kaubandus- ja tööstuskodade väga suur tähtsus. Kuigi need ei ole ranges mõttes tööandjate organisatsioonid ning nende ülesanded ja tegevusvaldkonnad on laiemad kui vaid ettevõtete esindamine ühe sotsiaalpartnerina, on need organisatsioonid tänu tugevatele sidemetele valitsusega ja sageli pooleldi valitsusorganisatsiooni staatusele väga autoriteetsed, aga mitte eriti iseseisvad.

Kuna tööandjate organisatsioonid on nõrgad, ei ole eriti representatiivsed ja on seotud ametivõimudega, olles viimastest tavaliselt sõltuvuses, ei ole neil võimalik täita ühe sotsiaalpartneri täisrolli läbirääkimistel ametiühingutega, kes on sunnitud arutama mitmeid küsimusi otse valitsusega, meeldib see neile või mitte. Samas on tööandjate organisatsioonide tunnused riigiti erinevad.

4.3.1.   Hoolimata Gruusia turumajandust järgiva valitsuse märkimisväärsest survest suurendada erastamise osakaalu, on suur osa tööstusest riigi kontrolli all ning enamik erastatud ettevõtteid kuulub Vene või Kasahstani investoritele. Selline olukord suurendab veelgi valitsuse soovi sekkuda tööandjate asjadesse ning annab selleks ka rohkem võimalusi.

4.3.2.   Armeenia peamiseid majandussektoreid kontrollivad jätkuvalt Mägi-Karabahhi sõjaveteranid, kes moodustavad privilegeeritud ettevõtjate rühma. Samas säilivad ettevõtjate, parlamendiliikmete ja valitsuse poliitikute vahel vastastikused finants-, äri- ja poliitilised suhted. Nüüd, kui Mägi-Karabahhi võitlejatepõlvkond on areenilt lahkumas, ja tänu koostööle Euroopa tööandjate sõsarorganisatsioonidega on võimalik, et Armeenia ettevõtteid esindavad organisatsioonid hakkavad täitma traditsioonilisemat sotsiaalpartneri rolli.

4.3.3.   Aserbaidžaani energeetikasektori osakaal majanduses on 90 % ning sektor on jätkuvalt presidendi otsese järelevalve all. Selline olukord ning asjaolu, et teiste majandussektorite ärieliit koosneb riigivõimudele lojaalsetest, enamikus noortest juhtidest, kellest paljud on saanud Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides hea hariduse ja väljaõppe, tähendab seda, et tööandjate organisatsioonid hakkavad üha enam toimima sotsiaalpartneritena.

5.   Ametiühingud

5.1.   Lõuna-Kaukaasia kolme riigi ametiühingud on riigiti väga erinevad. Erinevused tulenevad suuresti erinevast majanduslikust, sotsiaalsest ja poliitilisest kontekstist, milles ametiühingud toimivad. Ühiste tunnusjoonte hulgas on liikmete arvu märkimisväärne langus aastate jooksul ning enam-vähem edukad katsed reformida vananenud struktuure ja juhtimismeetodeid. Mitmetest katsetest hoolimata ei ole tekkinud tõelist ametiühinguorganisatsiooni varianti: praktikas tähendab see, et töötajate esindatus on monopoolselt organisatsioonide kätes, mis eksisteerisid ajal, mil iseseisvus taastati.

Kõnealused organisatsioonid erinevad üksteisest siiski ametivõimudest sõltumatuse taseme ja selle poolest, kui lähedal seistakse tööandjate organisatsioonidele.

5.2.1.   Gruusia ametiühingud on suhteliselt sõltumatud valitsusest ja presidendi administratsioonist, kellega ollakse konfliktsetes suhetes. Seega on ametiühingud keerulises olukorras, kuna neid süüdistatakse mittepatriootlikus käitumises ja isegi sabotaažis sõjaolukorras. Samas on selline suhtumine vältimatu võimu suhtes, kes näitab üles kõrkust ega arvesta sotsiaalpartnerite arvamusega. Tihti rikutakse ametiühingute ja töötajate õigusi ning uus töökoodeks kehtestati nendega konsulteerimata.

5.2.2.   Armeenia ametiühingud, kes olid Lõuna-Kaukaasia riikide ametiühingutest viimased, kus reformid algatati, on riigivõimude suhtes vaid väga harva kriitilisele või sõltumatule positsioonile asunud. Nad viivitasid kaua enne oluliste reformide läbiviimist pärast nõukogudeaegsetest struktuuridest eraldumist. See tulenes sõjaolukorrast ja poliitilise korrektsuse reeglist, mille järgi riigivõimu toetamine oli patriootiline kohustus. 2007. aastal ametiühingute keskorganisatsioonis toimunud juhtkonnavahetus võimaldab kõnealusel organisatsioonil muutuda tegevusvalmimaks ja sõltumatumaks.

5.2.3.   Aserbaidžaanis pööravad riigivõimud alates praeguse meeskonna võimuletulekust sotsiaaldialoogile ja sotsiaalse rahu tagamisele suurt tähelepanu. Seda suunda toetavad ametiühingud soovivad saavutada töötajatele võimalikult palju eeliseid ilma ametivõimudega avalikku konflikti laskumata või rahvuslikku ühtsust kahjustamata. Selline toimimine on kujundanud spetsiifilise korporatiivset laadi ametiühingu mudeli, eriti kõige rikkamas tööstussektoris (energiatööstus) ja avalike teenuste sektoris. Suhteliselt suure sõltumatusega ametiühingud võitlevad sotsiaalsete õiguste ja oma liikmete heaolu eest, vältides otsest vastandumist valitsusega. Selline strateegia tundub praegusel hetkel ainuvõimalik olevat.

6.   Teisi huve esindavad valitsusvälised organisatsioonid

6.1.   Lõuna-Kaukaasia valitsusvälised organisatsioonid võib jaotada vastavalt nende tegevuse rahastamise viisidele kolme rühma:

6.2.   Lõuna-Kaukaasia valitsusväliseid organisatsioone iseloomustab nende eesmärkide ja ülesannete mitmekesisus ning sageli ajutisus. Tihti luuakse valitsusväliseid organisatsioone, mis kaovad pärast konkreetse ülesande täitmist või rahastamise lõppemist.

6.3.   Kodanikuühiskonna organisatsioonide traditsiooni puudumine, relvakonfliktid ning raskused tegevuse rahastamisel muudavad tõeliselt sõltumatute organisatsioonide loomise problemaatiliseks.

Nõukogu Liidu lagunemisele järgnenud majandusliku allakäigu ja sotsiaalse katastroofi järel suunasid kodanikuühiskonna organisatsioonid märkimisväärse osa oma jõupingutustest vaesuse vastu võitlemisele ja elukvaliteedi parandamisele.

6.4.1.   Kõige dünaamilisemalt näib kodanikuühiskond arenevat Gruusias. Seal on umbes 100 valitsusvälist organisatsiooni, mida on tunnustanud sõltumatud vaatlejad ning mis on aktiivsed sellistes valdkondades nagu korruptsioonivastane võitlus ja õigusriigi edendamine, inim- ja vähemuste õigused, ajakirjandusvabadus, keskkonnakaitse ja energiajulgeolek.

6.4.2.   Enamik Armeenia valitsusväliseid organisatsioone on organisatsioonid, keda valitsus või rahvusvahelised organisatsioonid on otse tellinud tegema poliitilisi analüüse või koostama strateegiadokumente, või on tegemist organisatsioonidega, kes viivad ellu projekte sellistes valdkondades nagu haridus, tervishoid või sotsiaalkaitse. Huvitav nähtus on valitsusväliste organisatsioonide muutmine väikesteks kaubanduslikeks teenindusettevõteteks pärast projekti lõpetamist.

6.4.3.   1999. aastal loodi ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) toetusel Aserbaidžaanis riiklik valitsusväliste organisatsioonide foorum, mis esindab rohkem kui 400 erinevat valitsusvälist organisatsiooni, mis osaliselt sõltuvad valitsusest, välissponsoritest või opositsiooniparteidest ning ülejäänud vähesed organisatsioonid peavad end üleval oma teenuste eest tasu võtmisega. Hoolimata sellest leiduvad ka mõned vähesed organisatsioonid, kes säilitavad poliitilise neutraalsuse ja võivad tulevikus mängida suuremat rolli arvamuse kujundamisel.

7.   Perspektiivid ja soovitused

Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade elluviimine on siiani kasutamata võimalus tugevdada Lõuna-Kaukaasia riikidega sotsiaalset ja kodanikuühiskonna dialoogi Euroopa koostöö osas.

7.1.1.   Euroopa Komisjon peaks Lõuna-Kaukaasia riikide valitsusi julgustama konsulteerima tegevuskavade osas sotsiaalpartnerite ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning kaasama nad ühistesse jõupingutustesse kavade elluviimiseks, jälgimiseks ja hindamiseks. Isegi ELi esindajate ja valitud organisatsioonide vaheliste otsekontaktide parimad tavad ei saa seda asendada. See oleks oluline nii tegevuskavade elluviimisel kui ka kodanikuühiskonna tähtsuse ja rolli suurendamisel.

7.1.2.   Läbirääkimistel tegevuskavade ning partnerlus- ja koostöölepingute üle peaks Euroopa Komisjon panema rohkem rõhku inimõiguste, demokraatianormide, sotsiaaldialoogi põhimõtete ja kodanikuühiskonna dialoogi põhimõtete, sh ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse austamisele. Tegevuskavade elluviimist käsitletavatesse aastaaruannetesse peaks lisama nende valdkondade põhjaliku analüüsi.

7.1.3.   Iga asjaomase riigi valitsus peaks koos ELi institutsioonidega ja tihedas koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega viima ellu ulatusliku teavitamiskampaania ELi, selle institutsioonide ja ühenduse õigustiku, samuti naabruspoliitika ja tegevuskavade rakendamise kohta. Selle jaoks tuleks välja töötada sobivad meetmed ja rahastamisvahendid. Üks selline vahend võiks olla Euroopa väikeste stipendiumide pakkumine just sel eesmärgil loodud kodanikuühiskonna organisatsioonidele.

7.2.   Uus idapartnerluse algatus annab uue võimaluse tugevdada kontakte Lõuna-Kaukaasia ja Euroopa Liidu kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel ning muidugi tugevdada kodanikuühiskonna dialoogi kohalikul tasandil.

Idapartnerluse algatuse raames esitatud ettepanek luua kodanikuühiskonna foorum, mis on suunatud organisatsioonidevahelisele koostööle ning organisatsioonide ja ametivõimude vahelise dialoogi soodustamisele, on väärtuslik algatus, ent sellega peaks kaasnema ELi institutsioonide poolne järelevalve, et tagada dialoogi tõeline toimimine.

7.3.1.   Siiski tuleb teha jõupingutusi, tagamaks, et foorumisse määrataks esindajad demokraatlikult ning et sellel osaleksid võimalikult representatiivsed, demokraatlikud ja sõltumatud organisatsioonid. Komiteel võiks selles protsessis olla oluline osa, tagades, et kõnealused kriteeriumid oleksid täidetud ja et foorum korralikult toimiks.

7.3.2.   Kui foorumisse kuuluksid liikmed ka teistest idapartnerluse riikidest, aitaks see kodanikuühiskonnal laiendada mitmepoolse koostöö põhimõtet ja hõlmata Lõuna-Kaukaasiast väljapool asuvad riigid.

7.4.   Idapartnerlus peaks edendama tulemuslikke inimeste- ja organisatsioonidevahelisi kontakte hariduse, teaduse, kultuuri, diskrimineerimise ja sallimatuse vastase võitluse ning inimeste vastastikuse austamise valdkonnas. Selle saavutamiseks tuleks Lõuna-Kaukaasia riikide kodanike jaoks lihtsustada viisade saamist.

7.5.   Nii Euroopa naabruspoliitika kui ka idapartnerlus võimaldavad Lõuna-Kaukaasia riikide kodanikuühiskonnal mitte ainult luua kontakte ELi institutsioonidega, vaid ka teha kahepoolset koostööd enda partnerorganisatsioonidega. Samuti oleks väga kasulik luua mehhanism, mille kaudu toetada koostöö rajamist ELi vastavate organisatsioonidega.

7.6.   Üks Lõuna-Kaukaasia riikides valitsevatest probleemidest on jätkuv relvakonflikt. Lisaks sellele, et ELi institutsioonidel on selge üleanne aidata neid konflikte lahendada, näib, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel võiks rahuprotsessis olla toetav roll, eelkõige rahu edendamisel oma rahva seas. Ühised piirkondlikud algatused võivad seejuures eriti tähtsad olla: konfliktis olevate riikide partnerorganisatsioonid võivad toimida keerulise lepitusprotsessi algatajatena.