1.

Kas selleks, et isikuandmete kaitse üldmääruse (1) artikli 82 lõike 1 alusel tekiks kahjuhüvitise saamise õigus, on piisav, et rikutud on mõnda hüvitisenõude esitanud isikut kaitsvat isikuandmete kaitse üldmääruse sätet, või peab lisaks sätete rikkumisele kui sellisele olema hüvitisenõude esitaja jaoks tekkinud veel mõni negatiivne tagajärg?

2.

Kas selleks, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 82 lõike 1 alusel tekiks mittevaralise kahju eest hüvitise saamise õigus, on liidu õiguse kohaselt nõutav, et negatiivne tagajärg oleks teatud kaaluga?

3.

Eelkõige: kas selleks, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 82 lõike 1 alusel tekiks mittevaralise kahju eest hüvitise saamise õigus, piisab hüvitisenõude esitanud isiku kartusest, et isikuandmete kaitse üldmääruse sätete rikkumise tagajärjel satuvad tema isikuandmed kõrvaliste isikute kätte, ilma et seda saaks positiivselt tuvastada?

4.

Kas liidu õigusega on kooskõlas, kui isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 82 lõike 1 alusel mittevaralise kahju hüvitise suurust määrates tugineb liikmesriigi kohus analoogia alusel isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 83 lõike 2 teises lauses sisalduvatele kriteeriumidele, mis on sõnastuse poolest kohaldatavad vaid trahvidele?

5.

Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 82 lõike 1 alusel mittevaralise kahju hüvitise suurust määrates tuleb arvestada ka seda, et määratud hüvitise suurusega saavutatakse hoiatav toime ja/või hoitakse ära rikkumiste „kommertsialiseerumine“ (trahvide/kahjuhüvitiste teadlik kalkuleerimine)?

6.

Kas liidu õigusega on kooskõlas võtta isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 82 lõike 1 alusel mittevaralise kahju hüvitise suurust määrates arvesse isikuandmete kaitset reguleerivate riigisiseste õigusnormide rikkumisi, mille puhul ei ole aga tegemist delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega, mis on vastu võetud kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega, ega liikmesriigi õigusega, milles täpsustatakse isikuandmete kaitse üldmääruse eeskirju?