28.6.2018

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 227/1

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kogemuste abil ELi kokkuhoiupoliitika raskete tagajärgede vältimine“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 227/01)

Raportöör:

José LEIRIÃO

Täiskogu otsus	21.1.2016
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	29.1.2018
Vastuvõtmine täiskogus	14.2.2018
Täiskogu istungjärk nr	532
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	177/26/18

Sissejuhatus

Käesolevas arvamuses on kasutatud kolme asjaomase liikmesriigi (Kreeka, Iirimaa ja Portugal) majandus- ja sotsiaalnõukogudes osalevate kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite esindajate antud teavet, mis saadi komitee tööreiside tulemusena nendesse liikmesriikidesse. Eesmärgiks oli mõista nende inimeste seisukohti, kes näevad ja kogevad kolmiku poolt kehtestatud kokkuhoiumeetmete sotsiaalsele mõõtmele, ettevõtlussektorile ning sotsiaalsele ja kodanikuühiskonna dialoogile avalduvat negatiivset mõju, ning koguda nende arvamusi.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Esimene kriisi käigus saadud õppetund osutas, et euroala ei olnud finantskriisiga tegelemiseks valmis. Seepärast avaldab komitee heameelt komisjoni eesmärgi üle reformida euro põhiaspekte, loobudes kokkuhoiumeetmetest ning süvendades majandus- ja rahaliitu. Komitee peab seda suure Euroopa koalitsiooni eeltingimuseks, et jätkata nn ühise Euroopa saatuse ülesehitamise ülesande täitmist ja taastada kõigi eurooplaste usaldus.

1.2.

Kohandamisprogrammide kavandamise viis põhjustas eri tasanditel järjekindlusetust, sealhulgas kolmiku partnerite (Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank) tegevuse koordineerimisel ja kooskõlastamise planeerimisel; kriisist tulenevate võimalike riskide ulatuse hindamisel ja prognoosimisel; seoses varasematest kriisidest saadud kogemustega, mida ei ole alati arvesse võetud või mida ei kohaldatud uuel ühisraha alal, ning teatav tasakaalustamatus Rahvusvahelise Valuutafondi mehhanismide ning euroala makromajanduslike poliitikavahendite vahel. Ehkki komitee tunnistab Rahvusvahelise Valuutafondi eksperditeadmisi soovitab ta, et mis tahes ELi liikmesriiki mõjutavates tulevastes kriisiolukordades vastutaksid Euroopa Liidu institutsioonid üksnes kohandamisprogrammide väljatöötamise ja rakendamise eest. Kui kriisi ohjamisel tekib vajadus luua partnerlusi välisinstitutsioonidega, peab Euroopa Liit ja euroala võtma juhtiva rolli ning tegutsema kooskõlas Euroopa väärtustega, tugevdades olemasolevat sotsiaaldialoogi ning kodaniku- ja sotsiaalõigusi ELis. Tulevasi kriise tuleb ohjata nii, et tasakaalustatakse paremini fiskaal- ja sotsiaalseid eesmärke ning püüdlusi saavutada ettevõtlussektori kvalitatiivne paranemine.

1.3.

Kriis ja kolmes liikmesriigis rakendatud kohandamisprogrammid on viinud need riigid majanduslikku, rahalisse ja sotsiaalsesse olukorda, mis mõnel juhul on põhjustanud nende tagasimineku 20 aasta võrra, tekitades nende tootlikkusteguritele ja tööturu funktsioneerimisele pöördumatut kahju või kahju, mida saab parandada vaid väga pika aja jooksul. Komitee palub tungivalt, et komisjon töötaks välja täiendavad majanduse ja sotsiaalse elavdamise kavad, mida kohaldataks samal ajal kohandamisprogrammiga või selle lõpus, et tagada lähenemise saavutamiseks kiire naasmine kõige konkurentsivõimelisemale tasemele.

1.4.

Komisjon peaks suunama oma tähelepanu ümber Euroopa solidaarsuse väärtustele ja võtma viivitamata erakorralisi meetmeid abistamaks kõige ebasoodsamas olukorras olevaid inimesi, kes elavad äärmises vaesuses ja piisava toidu, eluaseme, arstiabi ja ravimite ostmise võimaluseta. Komitee soovitab luua sotsiaalse mõõtme taastamise sihtotstarbelise programmi, mida rakendataks riikides, kus kohaldatakse või on kohaldatud kohandamisprogramme. Nimetatud toetusprogramm peaks järgima Euroopa Liidu hiljuti vastu võetud ja kõnealuses kolmes liikmesriigis kehtestatud Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid.

1.5.

Kokkuhoiumeetmete rakendamine tõi kaasa vaesuses elavate inimeste (kas töötajad, töötud või inimesed, kes on liigitatud mitteaktiivseks või kodutuks) arvu järsu suurenemise. Komitee kutsub komisjoni üles töötama kiiremas korras välja ELis vaesuse kaotamise ja kodutute integreerimise Euroopa strateegia, mida toetavad vajalikud rahalised vahendid, mis ei ole mõeldud mitte ainult sobivate vastuvõturajatiste ehitamiseks, vaid ka erikoolitusprogrammide läbiviimiseks, et pakkuda inimestele tööalaseid oskusi, mis vastavad töövõimalustele nii avalikus (omavalitsuste tasandil) kui ka erasektoris. Samuti on väga tähtis koostada koos liikmesriikidega kava, et minna appi liigselt võlgadega koormatud ettevõtjatele ja üksikisikutele, arvestades nende suutmatust oma laene tagasi maksta, päästes neid maksejõuetusest ja nende kodude konfiskeerimisest.

1.6.

Euroalal mõjuvad stabiilsuse ja kasvu pakti, ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse ja fiskaalkokkuleppe eeskirjad ning nendest tulenevad kokkuhoiumeetmed tõsiselt karistavalt iseäranis nendele riikidele, kes kannatavad endiselt kriisi mõju all, sest need meetmed takistavad avaliku sektori investeeringute suurenemist ja erasektoris töökohtade loomise toetamist, sest nende riikide suhtes kohaldatakse rangeid sanktsioone ja karistusi, kui nad ei järgi eeskirju. See olukord on süvendanud ebavõrdsust Euroopas, sest vaesed riigid jäävad järjest vaesemaks, kuna nad on sattunud nende piirangute tõttu nõiaringi. Komitee soovitab reformida Lissaboni lepingut, kinnitades majanduskoostöö ja majanduskasvu poliitika ning solidaarsuse kui piiravate kokkuhoiumeetmete tõeliste alternatiivide ülimuslikkust. Samuti teeb komitee ettepaneku uurida, kas nn avaliku sektori investeeringute kuldreegel oleks sobiv vahend selleks, et ergutada euroalal avaliku sektori investeeringuid ning tagada mitte ainult majanduskasv ja töökohtade loomine, ettevõtlus ja töö tuleviku jaoks vajalikud uued oskused, vaid ka põlvkondadevaheline õiglus, tagades riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse koos maksukoormuse õiglase jaotusega mitte ainult eri põlvkondade vahel, vaid ka selleks, et kajastada sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste erinevusi, nii et üht rühma ei koormata üle teise kasuks.

1.7.

Viimase kahe aasta jooksul on ELis üldiselt täheldatud töötuse vähenemist, eriti liikmesriikides, kus kohaldatakse kohandamisprogramme. Siinkohal on oluline märkida, et see ei ole tingitud mitte ainult majanduskasvust, vaid ka sadade tuhandete töötajate väljarändamisest ja osaajaga töö kasutamise kiirest suurenemisest. Siiski suureneb väiksemate palkade ja uute töökohtade ebakindluse tõttu vaesuse ja materiaalse puuduse esinemissagedus eri tasanditel jätkuvalt. Seega, kuigi turismiga seotud tegevusaladel ja väheseid oskusi nõudvates muudes seotud valdkondades on loodud rohkem töökohti, ei ole sellega kaasnenud konkurentsivõime ega lisaväärtuse suurenemist. Komitee soovitab teha kättesaadavaks erirahastamisvahendid, et suunata rohkem ressursse töökohtade loomisse tervishoiuteenuste sektoris ja sektorites, mida väljaränne kõige rohkem mõjutab (teadus, programmeerimine, uued tehnoloogiad, inseneriteadused ja meditsiin), et julgustada lahkunuid oma päritoluriikidesse tagasi pöörduma.

1.8.

Digiteerimine, robotiseerimine ja tehisintellekt tekitavad praegu majanduses, tööturul (sealhulgas uued töövormid), oskustes ja ühiskonnas äärmuslikke muutusi, pannes proovile selle struktuurid (sealhulgas automaatsed stabilisaatorid) ja suurendades seega raskesti ennustatavas ulatuses nende inimeste arvu, kes on juba kõrvale tõrjutud. Komitee soovitab täpsemalt uurida praegust mõtet kehtestada universaalne Euroopa töötuskindlustuse põhikava. Lisaks tuleks kaaluda võimalust kehtestada riiklikes töötuskindlustussüsteemides kogu ELi hõlmavad miinimumstandardid, et reageerida mõjusalt sellele probleemile ja tagada kõigile kogu tööelu vältel (15–65 eluaastat) inimväärne sotsiaalkaitse. Mis puudutab vaesuse kaotamise küsimust, peaks komisjon kehtestama ka äraelamist võimaldava miinimumsissetuleku, võttes vastu Euroopa lähenemisviisi ja kohustuse tagada, et „mitte kedagi ei jäeta kõrvale“.

1.9.

Tulevased kohandamisprogrammid peaksid kajastama kõiki küsimusi ja huve, mis tulenevad sotsiaalsest ja kodanikuühiskonna dialoogist, milles osalevad kodanikuühiskonna organisatsioonid. Komitee kutsub komisjoni üles looma n-ö inimnäolised ökonomeetrilised mudelid, mis hõlmavad parameetreid sotsiaalse mõõtme kaitsmiseks ja ettevõtjate toetamiseks, täites sellega kahekordse eesmärgi: sotsiaalne heaolu ja kvaliteedi jätkusuutlik uuendamine ettevõtlussektoris. Sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna esindajad peavad osalema programmi seire- ja hindamisrühmas samadel alustel ELi ja Euroopa Keskpanga ning teiste organite esindajatega, et väärtustada konstruktiivset rolli, mida täidab kodanikuühiskond, ning et ennetada majandusliku ja sotsiaalse mudeli kahjustamist, nagu juhtus analüüsitavate näidete puhul. Kõigi institutsioonide suhtes, kes koostavad, kontrollivad ja hindavad kohandamisprogramme, tuleb kohaldada demokraatlikku kontrolli (nt riikide parlamentide poolt). Hindamine ja kontrollimine peaks toimuma iga kuue kuu tagant või muu sobivaks peetava ajakava kohaselt, et vältida parandamatut kahju ja võimaldada paranduste õigeaegset tegemist. Makromajanduslike kontrollinäitajate kogum peaks sisaldama SKPst kaugemale minevat sotsiaalset tulemustabelit, mida ajakohastatakse kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga.

1.10.

Kolme liikmesriigi valitsemissektori võlg suurenes tohutult ja intressimaksed toimivad piiranguna, mis takistab avaliku sektori investeeringuid majandusarengusse ja vähendab investeeringuid sotsiaalkaitsesse, tervishoidu, haridusse, pensionidesse, töötushüvitistesse ning toetust kõige ebasoodsamas olukorras olevatele ja tõrjutud inimestele. Need liikmesriigid on jätkuvalt suurtes võlgades (erandiks on Iirimaa) ja olukorda raskendab spekuleerimine finantsturgudel. Komitee soovitab komisjonil seada see teema päevakorra etteotsa ja võtta järelmeetmeid komisjoni poolt 2013. aasta juulis ametisse nimetatud võlgade vastastikuse tagamise fondi ja eurodes vääringustatud võlakirju käsitleva kõrgetasemelise töörühma järeldustele. Samuti peab komitee tervitatavaks Euroopa Keskpanga kvantitatiivse lõdvendamise programmi, millega omandatakse liikmesriikide valitsemissektori võlg, mis on andnud olulise ja otsustava panuse majanduse elavdamisse ja valitsemissektori võla haldamisse liikmesriikides, mille suhtes kohaldatakse kohandamisprogramme.

1.11.

Oma kuuekümnenda aasta lõpule lähenedes seisab Euroopa projekt tõsiste probleemide ees, mis tekitavad kahtlusi selle tuleviku, sealhulgas Brexiti tagajärgede suhtes. Üks kodanikuühiskonna ja komisjoni juhtimisstruktuuride üksteisest kaugenemise põhjuseid on see, et Euroopa Liit ei ole vastanud kodanike ootustele seoses majandusliku lähenemise ja kaasava majanduskasvuga. Kuigi võib paista, et viimasel ajal täheldatud teatav kasvutase on püsiv, on euroala tervikuna kaotanud kümne aastat: SKP saavutas oma kriisieelse väärtuse alles 2015. aastal, jõudes 2008. aasta tasemele. Komitee on seisukohal, et majandus- ja rahaliidu reformimiseks on vaja pragmaatilist ja sihiteadlikku lähenemisviisi, et muuta see vastupidavamaks ja kodanikusõbralikumaks. Sedalaadi reform nõuaks paremat majanduspoliitika koordineerimist, ühendades arukalt mõlemad piirkonnad: Põhja- ja Kesk-Euroopas peaks poliitika põhinema rohkem konkurentsipõhise turu eeskirjadel ning Lõuna-Euroopas suuremal solidaarsusel, riskide jagamisel ja integratsioonil. Lisaks sellele ei tohiks Euroopa Liidul olla võimalik hoiduda ühisest solidaarsusest, eriti äärmuslikes olukordades, nagu vaesumine ja palkade ebavõrdsus ning rände haldamine, samuti ei tohiks olla võimalik, et iga liikmesriik toimib nii, nagu ta heaks arvab.

1.12.

Reitinguagentuurid olid võlakriisi tõsiduse suurenemise peamised mõjutajad. Nende usaldusväärsuse võib kahtluse alla seada, arvestades, et kui pank Lehman Brothers kuulutas USAs finantskriisi puhkedes 2008. aastal välja pankroti, säilitas ta oma kokkuvarisemise hetkeni kõige kõrgema reitingu. Komitee teeb ettepaneku, et komisjon püüaks luua sõltumatu rahvusvahelise organi, kelle ülesanne on hinnata läbiviidud piisavushindamise usaldusväärsust ja erapooletust. Samuti peaks komisjon edendama Euroopa krediidireitingu agentuuri loomist.

1.13.

Komitee soovitab, et Euroopa Liidus tuleks kriise ohjata, püüdes eelarve- ja sotsiaalseid eesmärke paremini tasakaalustada, võttes tasakaalustamatuse vastu mitte pelgalt makromajandusliku tegevussuuna, vaid tegeledes ka muude küsimustega, nagu sissetuleku ja jõukuse ebavõrdsus, vaesuse vähendamine, tugev ja konkurentsivõimeline ettevõtlussektor, kaasav majanduskasv ja tööhõive, kliimamuutused, naiste osalemine tööturul ning korruptsioon. Tuleb mõelda ja tegutseda arusaama kohaselt, et „inimesed ja inimelu on tähtsamad kui eelarvepuudujääk“.

2.   Üldine sissejuhatus

2.1.

Kreekas, Iirimaal ja Portugalis puhkenud finantskriis oli USAs alanud kriisi jätk ning seda süvendas nende riikide kuulumine euroalasse. Avaliku sektori kulutuste ja panganduse leebemate kontrollide tagajärjel tekkis kontrollimatu majandusbuum, millele lisandus tõsiasi, et riigi osalusega äriühingud jätkasid laenude võtmist, kasutades riiki tagatise andjana, mis tõi kaasa avaliku sektori kulutuste tohutu suurenemise. Tulemused ulatusid kiirest ja kontrollimatust eelarvepuudujäägi suurenemisest negatiivse mõjuni kaubandus- ja maksebilansile.

2.2.

Finantsvaldkonna liberaliseerimine ja pangalaenude kontrollimatu kasv, mida õhutas agressiivsete müügitavade kasutamine pankade poolt, tõid kaasa kodumajapidamiste ja VKEde – kes ei suutnud hiljem oma võlgu tagasi maksta – ja pangandussektori ülemäärase võlakoormuse koos spekuleerimisest tulenenud krediidiväärtuse langusega, mis seadis ohtu pangandussüsteemi tavapärase toimimise. Valitsused rakendasid jätkuvalt protsüklilist eelarvepoliitikat, mille tulemuseks oli eelarvepuudujäägi ja valitsemissektori võla olukorra ohtlik halvenemine ja mis muutis kõnealused kolm liikmesriiki rahvusvaheliste investorite laenudega spekuleerimise suhtes väga haavatavaks. Need halvad tavad tähendasid, et rahva makstud makse kasutati suurte pankade pankroti väljakuulutamise vältimiseks, suurendades sellega veelgi valitsemissektori võlga.

2.3.

Aastatel 2007–2008 alanud ülemaailmne kriis tõi esile euro kui alles uue vääringu nõrkuse ja jõudis euroalale, tabades seda valusalt (2011. aasta kolmanda kvartali ja 2013. aasta esimese kvartali vahel). Kuigi esimesed kriisist mõjutatud liikmesriigid ei kuulunud euroalasse, on tõsi, et ajal, kui mõnes euroala riigis hakati haavatavust tajuma, olid häired juba märkimisväärsed. Mõjutatud liikmesriigid pidid tegema keerukaid otsuseid ja kasutama maksumaksjate raha pankade finantsseisundi turgutamiseks, et vältida nende kokkuvarisemist. Kinnisvara- ja finantsmull olid eelmistel aastatel suurenenud ja laienenud, nii et mulli lõhkemise järel sattusid pangad raskustesse. Kuna see nähtus on seotud suure majanduslanguse tõttu vähenevate tulude ja suurte kuludega, tõusis valitsemissektori võla tase ELis järsult, kerkides 2014. aastal keskmiselt 70 %-lt 92 %-ni SKPst (1).

2.4.

Vahepeal andsid reitinguagentuurid Kreekale, Iirimaale ja Portugalile n-ö rämpsreitingu, mis pani rahvusvahelisi investoreid tõstma nende intressimäärasid tasemele, mis muutis nende liikmesriikide jaoks võimatuks rahastada oma eelarvepuudujääki finantsturgudel. Pankroti vältimiseks pöördusid nad komisjoni poole ja taotlesid oma tegevuse rahastamiseks ning vähemalt avaliku sektori palkade ja sotsiaaltoetuste katmiseks taskukohasemate intressimääradega laene. Komisjon pöördus abi saamiseks Rahvusvahelise Valuutafondi poole, arvestades tema ulatuslikke kogemusi selles valdkonnas, moodustades komisjonist, Euroopa Keskpangast ja Rahvusvahelisest Valuutafondist koosneva konsortsiumi (kolmiku). Nad laenasid liikmesriikidele makseviivituse vältimiseks vajalikud summad, mis omakorda tähendas nõustumist majanduslike, rahanduslike ja fiskaalsete kohandamisprogrammidega, mille üldeesmärgid olid järgmised: — struktuurireformid võimaliku majanduskasvu edendamiseks, töökohtade loomiseks ja konkurentsivõime parandamiseks ning struktuurse eelarvepuudujäägi vähendamiseks (tuleb märkida, et selle perioodi jooksul ja selle tulemusena suurenes töötus tuhandete ettevõtjate kokkuvarisemise ja maksejõuetuse tõttu kordades, sotsiaaldialoog seiskus ja tööjõuseadused vaadati läbi töötajate kahjuks), eelarve konsolideerimine struktuurimeetmete abil ning parem, tulemuslikum eelarvekontroll; — finantssektori finantsvõimenduse vähendamine ja pankade rekapitaliseerimine; — rekapitaliseerimine, mille teostavad asjaomased liikmesriigid, tegutsedes tagatise andjana ja võttes vastutuse, andes sellega panuse valitsemissektori võla kordades suurenemisse.

2.5.

Need meetmed, mida üldiselt nimetatakse kokkuhoiumeetmeteks, avaldasid hävitavat mõju inimestele, kes juba võitlesid tööpuuduse suurenemise ja võlgade kõrge tasemega, samuti ettevõtjatele, peamiselt VKEdele, keda mõjutas pangalaenude puudumine ja majandustegevuse väga oluline vähenemine. Kolmik näitas üles täielikku ükskõiksust oma poliitika tõttu sotsiaalmõõtmele ja ettevõtlusstruktuurile tekkinud ränkade tagajärgede vastu, mille all kannatasid kõige rohkem VKEd.

2.6.

Komitee tunnistab, et kriisi ulatuslikkus on tegelikult Euroopa Liidu majandusliku, sotsiaalse ja isegi poliitilise vastupanuvõime üldiselt ning konkreetselt majandus- ja rahaliidu toimimise rängalt proovile pannud. Selgeks on saanud, et kriisi vältimiseks ei oleks piisanud ainult liikmesriigi majanduskasvu kvantitatiivse mõõtme arvessevõtmisest: hinnata tuleb ka kasvu kvaliteeti, see tähendab, et kindlaks tuleb teha makromajanduslikud tegurid, mis võivad, kuid ei pruugi olla selle protsessi jätkusuutlikkuse aluseks (2). Kui seda liiki kontrollid oleks tulemuslikult läbi viidud, ei oleks kriis kindlasti võtnud katastroofilisi mõõtmeid, nagu nendes liikmesriikides juhtus.

3.   Lühikirjeldus sündmustest, mis viisid kolmiku sekkumiseni Portugalis

3.1.

Kui Portugalil olid alles suured tariifid ja tollimaksud ning oma vääring, mis võimaldas devalveerimist, oli Portugali majanduse kaubandusbilansi puudujääk ajavahemikul 1974–1995 keskmiselt 9,1 % SKPst. Ajavahemikul 1996–2010, millal hakati kasutama vääringuna eurot, oli kaubandusbilansi puudujääk keskmiselt 8,5 % SKPst. Need arvud näitavad, et eurot ei saa pidada konkurentsivõime kaotamise eest vastutavaks.

3.2.

Seega ei ole peamine põhjus, miks Portugal seisab vastamisi võlakriisiga, mitte see, et ekspordisektor kaotas konkurentsivõime, vaid asjaolu, et euro kasutuselevõtt tähendas selliste automaatsete stabilisaatorite kõrvaldamist, mis aitasid hoida välisvõla vastuvõetavaid tasemeid ja eelarvepuudujääki kontrolli all. Portugali kriisi põhjuste selgitamine andis ajendi teistsugusele lähenemisviisile, kuidas sellele kriisile kõige paremini reageerida – see oli väga erinev sellest, mille kolmik vastu võttis (3).

3.3.

78 miljardi euro (ligikaudu 45 % SKPst) suurune rahastamispakett hõlmas ajavahemikku 2011–2014 ning sellega kaasnes lubadus tagada Portugali, euroala ja Euroopa Liidu finantsstabiilsus. Programm hõlmas 222 meedet, mis mõjutasid eri sektoreid. Selle kohaldamise ajal tehti mitu läbivaatamist, millega kehtestati veelgi rangemad kokkuhoiumeetmed. Neid meetmeid peeti riigi täieliku ümberkorraldamise kõikehõlmavaks kavaks (4).

4.   Lühikirjeldus sündmustest, mis viisid kolmiku sekkumiseni Iirimaal

4.1.

Euroopa Liiduga ühinemise ajal moodustas Iiri keskmine sissetulek 63 % ELi keskmisest; mõne aasta pärast õnnestus see viia 125 %ni ELi keskmisest ja seega üle ELi keskmise. Hoolimata kriisist püsib see tase ka praegu. Aastatel 1994–2000 oli majanduskasvu kuldaeg, mille jooksul suurenes SKP keskmiselt 9,1 % aastas. Seevastu vähenes SKP ajavahemikul 2008–2009 umbes 13 % aastas. Sisenõudlus läks 2008. aasta algusest vabalangusse. Rahandusliku kohandamisprogrammi tulemusena rakendatud kokkuhoiumeetmete tõttu on kaotatud kümme aastat (5).

4.2.

Mõne esimese aasta jooksul pärast euro kasutuselevõttu ja kuni aastateni 2007–2008 tekkis Iirimaal kinnisvarabuum ja hinnad tõusid ennenägematusse kõrgusse. Laenubuum koondus suures osas spekulatiivsetele eluasemelaenudele. Kui finantskriis puhkes ja kinnisvara hinnatõus lõppes, vähenesid maksutulud väga järsult, kuna need olid kinnisvarabuumiga tihedalt seotud. Selle tagajärjel suurenes järsult puudujääk, mis mõjus samal ajal väga negatiivselt finantssüsteemile ning suurte Iiri pankade aktsiate hinnad kukkusid kokku (6).

4.3.

21. novembril 2010 sai Iirimaast teine euroala riik, kes palus finantsabi. Programm koosnes 85 miljardi euro suurusest laenust, millest 35 miljardit eurot oli ette nähtud finantssüsteemi jaoks (7). 14. novembril 2013 jõudis eurorühm järeldusele, et majanduslik kohandamisprogramm on olnud edukas ja et Iirimaa võib aasta lõpus programmist väljuda.

5.   Lühikirjeldus sündmustest, mis viisid kolmiku sekkumiseni Kreekas

5.1.

Aastatel 2001–2007 oli Kreeka majandus Iirimaa majanduse järel euroala kõige kiiremini kasvav majandus; aastatel 1994–2008 suurenes SKP keskmiselt 3,6 %. Siiski süvendas poliitilise süsteemi nõrkus riigi ja Euroopa tasandil kõigil nendel järjestikustel majanduskasvu aastatel riigi makromajanduslikke tasakaalunihkeid ja struktuurilisi puudusi.

5.2.

Ajavahemikus 1974–2009 vähenesid riigi säästud ligikaudu 32 protsendipunkti võrra, suurendades jooksevkonto puudujääki ja püsivat välisvõlga. Avaliku sektori kontrollimatud kulutused ning suutmatus tagada piisavat maksutulu põhjustasid valitsemissektori võla suurenemise (8).

5.3.

2015. aasta augustis anti Kreekale kolmas stabiilsusabi programm vastastikuse mõistmise memorandumi lisa kaudu, milles sätestati üksikasjalikult abi andmise poliitilised tingimused, sealhulgas sotsiaalse mõju hindamine kui viis, kuidas komisjon protsessi panustab, ja ka käsiraamat programmi rakendamise juhendamiseks ja kontrollimiseks. Sellele järgnes 2014. aastal president Jean-Claude Junckeri nõudmine – ja suunised –, et tulevikus peab mis tahes toetus- ja reformiprogrammiga kaasnema nii eelarve jätkusuutlikkuse analüüs kui ka sotsiaalse mõju hindamine. Samuti oli selle eesmärk tagada, et struktuurireformide sotsiaalset mõju arutatakse avalikult. Komisjon on täiesti teadlik Kreeka sotsiaalsest olukorrast ning peab selle parandamist jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamise jaoks oluliseks (9).

5.4.

Euroopa Ülemkogu 15. juuni 2017. aasta otsusega anti Kreekale täiendav laen, et aidata kaasa majanduslikule, rahanduslikule ja sotsiaalsele taastumisele.

6.   Kohandamisprogrammi tulemusena saavutatud makromajanduslikud, sotsiaalsed ja finantstulemused

6.1.

Üldiselt võib väita, et ainus saavutus, mida võib kohandamisprogrammide teeneks pidada, on see, et need võimaldasid liikmesriikidel (Iirimaal ja Portugalil) ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusest väljuda ja saada uuesti juurdepääs finantsturgudele vastuvõetavate rahastamistingimuste alusel. Eelarvepuudujäägi vähenemine ja ekspordi suurenemine aitasid parandada välismajanduse jooksevkonto saldot (kaubad, teenused ja kapital); alates 2014. aastast on kasvule pöördunud majanduskasv ja tööhõive. Kõik ülejäänud näitajad avaldavad sotsiaalsele heaolule jätkuvalt ränka mõju ja kahjustavad makromajanduslikke tegureid, mis jätkub väga pikka aega. Osa põhjustatud kahjust, näiteks ajude äravool kõrgelt kvalifitseeritud inimeste väljarände tõttu, millest tuleneb negatiivne mõju nende päritoluriigi innovatsiooni ja arengu kasvupotentsiaalile, vaesuse järsk suurenemine ning sissetulekute, põhilistele tervishoiuteenustele juurdepääsu ebavõrdsuse suurenemine ning inimeste üldise heaolu vähenemine, on pöördumatu (10).

7.   Saadud kogemused, mis peavad viima Euroopa poliitika muutmise ja uuendamiseni

7.1.

Euroopa Liit – ja euroala – olid finantskriisi lahendamiseks oma liikmesriikides täiesti ette valmistamata, sundides neid nõustuma Rahvusvahelise Valuutafondi ettepanekutega, nii nagu need olid, selle asemel et kohandada neid ühiste väärtuste ja Euroopa solidaarsuse standardite järgi. Kreeka puhul raiskas Euroopa Liit enne probleemile reageerimist väärtuslikku aega ja tema esialgsed soovitused ei olnud ei selged ega lõplikud: näiteks muudeti vajaliku laenu kogusummat komisjoni kõhkluste tõttu mitu korda, andes sellega võimaluse spekuleerimiseks turgudel ja põhjustades juba niigi kehva olukorra edasise halvenemise.

7.2.

Kreekas, Iirimaal ja Portugalis rakendatud majanduslikud, rahanduslikud ja fiskaalsed kohandusprogrammid koostas Rahvusvaheline Valuutafond ja osaliselt kajastasid need sama loogikat, mida Rahvusvaheline Valuutafond järgis 1980. aastate kriisiperioodidel Aafrikas ja 1990. aastatel mõnes Aasia riigis. Nendel juhtudel täitis valuuta devalveerimine vahetuskursimehhanismi kaudu mõjusat rolli majanduskasvu säilitamisel ja maksebilansi olukorra leevendamisel, saavutades sellega makromajandusliku stabiilsuse, eelkõige eelarve konsolideerimise ja inflatsiooni stabiliseerimise, suurendades ka eksporti (1). Kreeka, Iirimaa ja Portugali puhul oli uus see, et neid programme rakendati esimest korda ühisraha alal (kasutamata valuuta devalveerimist) ja riikides, mis kuuluvad Euroopa Liitu ja euroalasse. Nende liikmesriikide puhul, kus eesmärkideks oli korrigeerida eelarve ja välismajanduse tasakaalunihkeid ning taastada usaldus, leidis Rahvusvaheline Valuutafond, et vaja on majanduse olulist ümberkorraldamist, sest SKP oodatav kasv on väike (2). Seega oli kohandamisprogrammide eesmärk saavutada eelarve konsolideerimine kokkuhoiumeetmete abil, milles keskenduti avaliku sektori kulutuste järsule kärpimisele ja pikaajalistele struktuurimeetmetele, näiteks maksude ning töötajaid ja tasu käsitlevate õigusaktide reformid eesmärgiga vähendada riikide puudujääki ja suurendada nende tulusid. Kokkuhoiumeetmeid rakendati sotsiaalse ja majandusmudeli komponentide sisemise devalveerimise kaudu.

7.3.

Rahvusvahelise Valuutafondi programmide üldine hindamine, mille viis 2016. aasta juulis läbi selle sõltumatu hindamisüksus, näitab, et kuigi kriisieelse järelevalve käigus tuvastati õigesti kolmes riigis esinenud probleemid, ei suudetud selle abil ennustada ning õigesti hinnata nende riskide ulatust, mis osutusid hiljem oma negatiivse mõju poolest otsustavaks, aidates seega kaasa kohandamisprogrammide tasakaalustamata tulemustele. Hinnangus osutatakse ka järjekindlusetusele kolmiku partnerite vahelises kooskõlastamises seoses rakendamisega ja euroala vahenditele vastavusega (majandus- ja rahaliit, stabiilsuse ja kasvu pakt, ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus ja Euroopa poolaasta), lisades, et läbirääkimisrühmade koolitus ja vastutuse jaotus nende liikmete vahel ei olnud selgelt määratletud ning et eelmiste kriiside käigus saadud kogemusi ei ole alati arvesse võetud.

7.3.1.

Kokkuhoiumeetmed käivitasid n-ö nõiaringi, milles kokkuhoid viis majanduslanguseni, mille tagajärjel vähenes katastroofiliselt SKP, mis langes kümne ja kahekümne aasta taguste tasemeteni, kärbiti avaliku ja erasektori investeeringukulusid ning pangandussüsteem varises kokku. See tekitas tootmissüsteemi häire (väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, pereettevõtted ja füüsilisest isikust ettevõtjad) ja katastroofilised kokkuhoiumeetmed sotsiaalkaitse kõigil tasanditel.

7.4.

Abiprogrammide ettevalmistamise puudused ja vastuolud olid üldiselt järgmised: — kriisi struktuurne mõõde jäeti tähelepanuta; — ettevõtjate ja kodumajapidamiste võlakoormuse taset alahinnati; — alahinnati sisenõudluse mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele; — valitsusreformid ei puudutanud olulisi struktuurilisi aspekte; — majanduse struktuurireform kärbiti konkurentsivõime sisetegurite devalveerimiseks (palgad, tööaja pikenemine, piiravad tööturureformid, järsud maksutõusud jne); — programmide rakendamiseks ette nähtud aeg oli lühike; — väga raske on saavutada korraga nii sisemist kui ka välimist tasakaalu, kui mõlemal poolel on väga suur puudujääk; — eelarve konsolideerimise meetmed, mida rakendati eelkõige kulude poolel tõsise majanduslanguse olukorras, kus asjaomasel riigil puudub vääringu odavnemise mehhanism ja kus tema partnerid teevad täpselt sama, ei oleks olnud edukad mitte üheski maailma riigis mitte ühelgi ajahetkel. Üldiselt ollakse praegu üksmeelel, et selliseid meetmeid peetakse lühiajalises plaanis allasuruvaks ja et armid, mille need majandusele jätavad, on sageli püsivad; — ebakohased fiskaalkordajad põhjustasid suuri vigu.

7.5.

Mis tahes kohandamisprogramm peab kajastama kõiki poliitilisi aspekte ja dialooge, mis on programmi õnnestumiseks olulised, kuid alati peavad need hõlmama kohandusmeetmete nn ülekanduva mõju näitajaid, pöörates erilist tähelepanu sotsiaalsele mõõtmele ja ettevõtjatele kõige erinevamatel tasanditel avalduva mõju kindlaksmääramisele. Samuti tuleb selles ette näha kompensatsioonimeetmed, nii et negatiivset mõju (nt ettevõtete ebaõnnestumine, suurenev töötus, palgakärped, suurenenud vaesus ja suurem väljaränne) saaks taastumisprogrammide abil edukalt tõrjuda, et vältida ränki sotsiaalseid olukordi, sealhulgas väljarännet. Võitma peavad kõik sektorid: ei tohi olla võitjaid ja kaotajaid, nagu juhtus Kreekas, Iirimaal ja Portugalis rakendatud programmide puhul.

---

(1)  Easterly 2002; Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) „Greece Request for Stand By Arrangement“ (Kreeka tugilaenu taotlus); riigipõhine aruanne nr 10/110, mai 2010; aruteludokument majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta, Euroopa Komisjon, 31. mai 2017.

(2)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus makromajanduse tasakaalunihete kohta (ELT C 218, 23.7.2011, lk 53).

(3)  ZBW – Leibniz Information Centre for Economics (Intereconomics 2013)..

(4)  ZBW – Leibniz Information Centre for Economics (Intereconomics 2013)..

(5)  ZBW – Leibniz Information Centre for Economics (Intereconomics 2013)..

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2013. aasta uuring „The impact of anti-crisis measures and the social and employment situation: Ireland“ (Kriisivastaste meetmete mõju ning sotsiaalne ja tööhõive olukord: Iirimaa)..

(7)  ZBW – Leibniz Information Centre for Economics (Intereconomics 2013)..

(8)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2013. aasta uuring „The impact of anti-crisis measures and the social and employment situation: Greece“ (Kriisivastaste meetmete mõju ning sotsiaalne ja tööhõive olukord: Kreeka).

(9)  Euroopa Parlamendi majanduse juhtimise tugiüksuse uuring The Troika and financial assistance in the euro area: successes and failures (Kolmik ja finantsabi euroalal: õnnestumised ja läbikukkumised) (veebruar 2014).

(10)  Vt 1. liidet, kus esitatakse peamised statistilised näitajad.

---

---

---

28.6.2018

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 227/11

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tööstuse muutused tervishoiusektoris“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 227/02)

Raportöör:	Joost VAN IERSEL
Kaasraportöör:	Enrico GIBELLIERI

Täiskogu otsus	1.6.2017
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2 –
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	tööstuse muutuste nõuandekomisjon (CCMI)
Vastuvõtmine CCMIs	23.1.2018
Vastuvõtmine täiskogus	14.2.2018
Täiskogu istungjärk nr	532
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	Ühehäälselt (163 poolthäält)

1.   Järeldused

1.1.

Meditsiinitehnoloogia tööstusel, millele arvamuses keskendutakse, on oluline osa tervishoiusektori praegusel ümberkorraldamisel patsientide heaolu ja väärtustel põhineva Euroopa tervishoiu huvides.

1.2.

Tähtis küsimus on suurel määral isikukeskne tervishoid, mis tagab võrdse ja parema juurdepääsu ja kvaliteedi. Tehnoloogia ja ulatuslikud anonüümsete andmete allikad lihtsustavad oluliselt uusi ravimeetodeid ja operatsioone ning pakuvad eeliseid kõigis ennetuse ja taastumise etappides. Taastumine toimub üha enam väljaspool haiglaid, kasutades e-tervise tehnoloogiat.

1.3.

Kuna tegemist on üldhuviteenustega, kaitstakse tervishoiusüsteemides hoolikalt subsidiaarsuse põhimõtet. Meditsiinisektor ja selle korraldus on suurel määral detsentraliseeritud ja killustatud. Tuleb vähendada piirkondlikke ja riiklikke tõkkeid, et optimeerida uute tehnoloogiate tulemusi ja saavutada suurem tõhusus ja tulemuslikkus kooskõlas tervishoiusüsteemide avalikult kindlaks määratud eesmärkidega.

1.4.

Väga mitmesuguste asjassepuutuvate sidusrühmade – riikide ministeeriumide, patsiendiorganisatsioonide, meditsiinitöötajate ja teiste tervishoiu valdkonna töötajate, haiglate, kindlustusettevõtjate ja järelevalvemehhanismide – olemasolev koostoime loob keerulise keskkonna tööstuse ja eeskätt VKEde jaoks.

1.5.

Tööstuse ümberkujundamise protsessi puhul ollakse ühtlasi seisukohal, et selles võetakse nõuetekohaselt arvesse Euroopa tervishoiusüsteemide aluseks olevaid ühiseid väärtusi ja põhimõtteid, nagu need on määratlenud nõukogu 2006. aastal (1) ja mida on kinnitatud hiljuti Euroopa sotsiaalsamba raames võetud kohustustes ning kokkulepitud kestliku arengu eesmärkides (2).

1.6.

Tööstus vajab Euroopa tasandit usaldusväärse siseturu alusena, samuti selleks, et luua maailma kontekstis piisav vastupanuvõime. ELil on määrav tähtsus paremate võimaluste loomiseks ning üleminekuprotsesside juhtimiseks ja jälgimiseks.

1.7.

Peamised sidusrühmad ja liikmesriigid peaksid kujundama optimaalseid käsitusviise ja võtma kohustusi seoses tervishoiule ja hooldusele juurdepääsu ning nende kvaliteediga, samuti taskukohasuse ja ennetamisega. Samas kontekstis on tarvis ka spetsiaalseid lähenemisviise, sh õenduse alal, et vastata haavatavate inimeste, eeskätt eakate vajadustele. Sama olulised on optimaalsed lähenemisviisid seoses uute tehnoloogiate ja innovatsiooni, integreeritud hooldusmudelite ja liitudega, (piiriüleste) võrgustike ning (ulatuslike) era- ja avaliku sektori partnerlustega. Tuleks tagada ELi eeskirjade ja suuniste nõuetekohane kohaldamine. Kõigi nende teemade puhul peavad komisjoni talitused täitma aktiivset ja soodustavat osa.

Soovitused

1.8.

Euroopa institutsioonid peaksid edendama majanduslikku tulemuslikkust, innovatsiooni, digiteerimist ja tõhusaid riigihankeid, hõlbustades samas piiriülest kaubandust meditsiiniseadmete ja tööstustoodete alal.

1.9.

ELi tööstuspoliitika peab lähtuma jagatud riiklikest ja ELi pädevusvaldkondadest Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168 raamistikus. Sarnaselt peaks ELi innovatsioonipoliitika olema toetav. ELi vahenditest rahastamine – programm „Horisont 2020“ jt – tuleb nõuetekohaselt kooskõlastada ning ühitada riiklike programmidega.

1.10.

Tööstus hakkab digitaalse ühtse turu strateegiast saama väga suurt kasu. Edendada tuleks (suur)andmete vaba liikumist liidus, austades patsientide privaatsust ja turvalisust.

1.11.

Kõrgetasemelise tehnoloogiaga seotud projektide käivitamisel mängivad tähtsat rolli riigihanked. Komisjon peaks kõikjal liidus tagama kooskõlas direktiiviga 2014/12 tõhusad riigihanked.

1.12.

Riikide lähenemisviiside laiemal taustal on ka mitmeid piirkonnapõhiseid algatusi. Komisjon peaks edendama edukate kogemuste jagamist. Soodustada tuleb kahepoolseid kontakte avaliku ja erasektori tervishoiuasutuste vahel.

1.13.

Euroopa poolaasta ja riigipõhiste soovituste (1) raames tuleks uurida ka tehnoloogiliste muutuste mõju tervishoiusüsteemide ümberkujundamisele.

1.14.

Komisjon peab eesmärgiks võtma tõhusa sisemise kooskõlastamise. Ta peaks soodustama dialoogi ja platvorme ülikoolide, kohalike omavalitsuste, sotsiaalpartnerite ja meditsiinitehnoloogia tööstuse vahel. Need võivad anda eeskuju tihedaks koostööks avaliku sektori osalejate, nagu riikide tervishoiu-, rahandus- ja tööstusministeeriumid, ning erasektori vahel.

1.15.

Inimtegur on väga oluline. Üleminekuks uut laadi tervishoiule ja hooldusele on vaja avatud mõtlemist ja uusi tööviise tööstuses kõikidel tasanditel ning tervishoiu ja hooldusega seotud töö ümberkujundamist. Alates 2006. aastast toimuvat Euroopa sotsiaaldialoogi tervishoiu ja sotsiaalteenuste valdkonnas tuleb tugevdada, pidades silmas asjakohaseid haridus- ja koolitusprogramme ning töötingimuste ja -kohtade kvaliteedi parandamist.

2.   Praegune olukord

2.1.

Komitee on mitmes arvamuses arutlenud viimaste arengute üle tervishoiusektoris (3). Käesolevas arvamuses keskendutakse konkreetselt praegustele põhjalikele ümberkorraldustele meditsiinitehnoloogia tööstuses.

2.2.

Ainuüksi Euroopa meditsiinitehnoloogia sektoris töötab rohkem kui 575 000 inimest ligikaudu 26 000 ettevõttes. Tööstuses on valdavad VKEd, kes tegutsevad koos suurte ettevõtetega.

2.3.

Sektori maht on hinnanguliselt rohkem kui 100 miljardit eurot. 2015. aasta positiivne kaubandusbilanss 14,1 miljardit eurot oli 2006. aastaga võrreldes kahekordne ning ületas märkimisväärselt Ameerika Ühendriikide kaubanduse 5 miljardi euro suurust ülejääki. Sektoril on suurepärased tulevikuväljavaated.

2.4.

Teadusuuringuid hoogustavad nii pidev sammhaaval toimuv innovatsioon kui ka murranguline ja äritegevuses järske muutusi põhjustav innovatsioon. Ent sageli võtab see ka olemasolevate struktuuride, nt ülikoolihaiglate baasil tekkivate võrsefirmade vormi. Patentide arv näitab innovatsiooni antavat lisaväärtust. 2015. aastal esitati meditsiinitehnoloogia valdkonnas 12 474 patenditaotlust. See arv on ligikaudu 17 % suurem kui digitaalkommunikatsiooni ja arvutiside valdkonnas ning ligikaudu 55 % suurem kui ravimite ja biotehnoloogia valdkonnas (4).

2.5.

2015. aastal moodustasid tervishoid ja pikaajaline hooldus 8,7 % ELi SKPst ning 15 % valitsemissektori kogukuludest. Kulukama ravi, vananeva elanikkonna ning krooniliste haiguste ja komorbiidsuse järsu sagenemise tõttu võib see 2060. aastaks tõusta kuni 12,6 %-ni SKPst (5). Rahaliste piirangute tõttu tuleb tervishoiu pakkumisel üha enam toime tulla eelarvesurvega. See võib viia lühiajaliste eelarvekärbeteni, mis mõjutavad negatiivselt teadus- ja arendustegevuse kulutusi.

2.6.

Normiks on saanud suurte äriühingute ja VKEde koosloome ja koostöö. Äriühingud keskenduvad kapitalimahukate riistvara- ja tarkvaraplatvormide loomisele, samal ajal kui VKEd keskenduvad konkreetsetele sihtotstarbelistele platvormidele.

2.7.

Erinevused riikide vahel on märkimisväärsed. Samuti erinevad riigiti suurel määral tervishoiusüsteemid ja finantsstruktuurid ning tehnoloogia olukord, sealhulgas uuenduslike lahenduste kasutuselevõtmine ja valdavad meditsiinitavad.

2.8.

Lisaks võimalustele on meditsiinitehnoloogia tööstus silmitsi ka suurte probleemidega. Tegemist on eraldiseisva tööstussektoriga, tingituna avaliku sektori osalejate suurest osakaalust, sidusrühmade paljususest, Euroopa väärtuste mõjust (6) ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse vajadusest, samuti hoolikalt kaitstud subsidiaarsuse põhimõttest ning sageli detsentraliseeritud ja tavaliselt piirkonnapõhistest ökosüsteemidest.

2.9.

Piirkonnad on viljakas alus koostööle. Ent koondumisalgatuste puudumine ja piirkondlik killustatus takistavad sageli uuenduslikke VKEsid, sest nende suutlikkus tõmmata ligi omakapitaliinvesteeringuid on otse seotud nende suutlikkusega luua digitaalsetele tervishoiulahendustele laiemaid turge.

2.10.

Erinevalt Ameerika Ühendriikidest, kus suur osa tervishoiust on korraldatud erakindlustussüsteemide kaudu, rahastatakse Euroopas tervishoidu peamiselt avaliku sektori vahenditest.

2.11.

Meditsiinitehnoloogias toimuvat arengut hoogustab tihe suhtlus kõikide sidusrühmade vahel. Ökosüsteem on põhjalikult muutumas, arvestades digiüleminekut hoogustavaid uusi osalejaid. Sektoris tuleb leida tundlik tasakaal turujõudude ja avaliku huvi vahel, mis seisneb nõudmises tagada kõigile taskukohane tervishoid.

2.12.

See peab toimima keskkonnas, mis hõlmab tööstust, arste, haiglaid, suurema mõjuvõimuga patsiente ja patsiendiorganisatsioone ning kindlustusettevõtjaid (sh riiklikud kohustuslikud sotsiaalkindlustussüsteemid) – teisisõnu tegutseb keeruka süsteemi raames palju üksteisega suhtlevaid sidusrühmi.

2.13.

Tehnoloogia ja innovatsioon on selle konkreetse ökosüsteemiga lahutamatult seotud. Innovatsiooni peamine hoogustaja ei ole enam pakkumise pool. Praegused tavad näitavad liikumist nõudluse poole suunas, mis ei ole üldiselt uutele lähenemisviisidele kuigi vastuvõtlik. Lõpptulemus on tavaliselt kõigi riigi ja sageli piirkondliku tasandi sidusrühmade vahelise tiheda kooskõlastamise tulemus.

2.14.

Tööstuses keskendutakse konkreetsetele lahendustele ja tööstusliku väärtusahela kõigi elementide uuendamisele. Kõigil meditsiinierialadel on oma eripära. Samal ajal on üha enam integreeritud hoolduslahendusi.

2.15.

Süsteemi toimimist katsetatakse pidevalt. Tööstusel ei ole kaugeltki kerge tagada vastavust kõigile nõuetele, samal ajal kui õiguslikud kohustused vahel kattuvad.

3.   ELi tööstuspoliitika

3.1.

Komitee tervitab ELi praegust keskendumist tervishoiu tulemuslikkuse parandamisele rohkema innovatsiooni, suurema (kulu)tõhususe, parema juurdepääsu ja paremate digitaaloskuste abil (7). Digitaalse ühtse turu strateegia loob uusi võimalusi, aga ka väljakutseid.

3.2.

ELi tööstuspoliitika võib lähtuda jagatud riiklikest ja ELi pädevusvaldkondadest Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168 raamistikus (8). Sellega paralleelselt suurendatakse koostööd WHO ja OECDga. EL ja riikide ametiasutused peaksid aktiivselt võitlema kahjuliku killustatusega. Soovitav on objektiivne mõõtmine.

3.3.

Tuleb soodustada tööstuse tulemuslikkust, samuti tööstuse ning riiklike ja piirkondlike sidusrühmade koostoimet. ELi rahastamismehhanismid ja riiklik rahastamine peaksid üksteist täiendama. Euroopa, riiklikud ja piirkondlikud eesmärgid tuleks koondada ühte raamistikku.

3.4.

Tööstust puudutavad ka mitmed tervishoiusektori direktiivid ja suunised, milles käsitletakse tervist ja ohutust, (9) patsientide õigusi, (10) privaatsust ja intellektuaalomandi õigusi. Meditsiiniseadmetega seotud projekte kaasrahastatakse eeskätt Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013)/programmi „Horisont 2020“ ning ühtekuuluvuspoliitika rahastamise raames. Akadeemiliste ja meditsiinitehnoloogiate osas on ravimitööstusele olnud eriti kasulik programm „Horisont 2020“. Alates 2015. aastast on Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut (EIT) olnud väga aktiivne piirkondlike algatuste rahastamisel (11).

3.5.

ELi tööstuspoliitikal on määrav tähtsus, arvestades rahalist toetust ja tehnoloogilisi saavutusi konkureerivates jurisdiktsioonides. Hiinas soodustatakse strateegiaga „Hiina 2025“ kodumaised tootemarke ja pakutakse haiglatele stiimuleid, et nad eelistaksid Hiina tööstust ja tõkestaksid välisinvesteeringuid. See võib olla raske löök Euroopa ettevõtjatele. Arvestades praegust ja kasvavat protektsionismi Ameerika Ühendriikides, on raske rääkida võrdsetest võimalustest Atlandi-ülesel tasandil. Digipööre on käimas ka Ameerika Ühendriikides (12). Ameerika Ühendriikide ettevõtjatel on lihtne Euroopa turule pääseda. Google on uus tugev konkurent. ELi kaubandusläbirääkimistega tuleb tagada, et Euroopa toodang üldise tervishoiu tagamisel on ajakohane.

3.6.

Andmete optimeerimine suurendab kõigi Euroopa-põhiste ettevõtjate võimalusi (13). Digitaalsed terviseloosüsteemid on väga kulukad. Terviseandmete killustatus ja nende piiriülesed tõkked takistavad koostalitlusvõimega seotud jõupingutusi ja Euroopa VKEsid. Tulevased isikukesksed meditsiinilahendused – parem ennetamine, täpsem diagnoosimine ja uued ravivõimalused – võidavad palju andmete ja vahendite koondamisest kogu ELis. Võrreldes USA ja Hiinaga on see koondamine jäänud suhteliselt tagasihoidlikuks.

3.7.

Avaliku ja erasektori sidusrühmade partnerlusi tuleb hoolikalt hinnata ja jälgida seoses nende suutlikkusega luua innovaatilisi ja jätkusuutlikke lahendusi, seoses tööstuseesmärkide saavutamise ning kasuliku suhtluse ja teabevahetusega.

4.   Innovatsioon ja vajadus jätkusuutlike pikaajaliste lahenduste järele

4.1.

Praegu on tervishoiusüsteemi tehtavad tehnoloogilised investeeringud piiratud 2–3 %-ga tervishoiu kogukuludest. Innovaatiliste lahenduste valik puudutab üksikasjalikult iga meditsiinivaldkonda, (14) mõjutades suuresti meditsiinieriala tulevikku ning haiglate ja tervishoiusektori korraldamist üldiselt. Kõikjal liidus võetakse kasutusele uusi ärimudeleid.

4.2.

Finantssurve võib viia odavamate lühiajaliste lahenduste kasutamiseni ja seetõttu väiksema innovatsioonimäärani. Lisaks ei aita mitme liikmesriigi stiimulid nõuetekohaselt innovatsioonile kaasa, vaid võivad viia meditsiinivajaduste täitmata jätmiseni või vähenenud kasutegurini patsientide jaoks ning viimaks kulukama ravini. Soovitav on kahepoolne teabevahetus ning algatuste jagamine Euroopa tasandil.

4.3.

Sektoris tuleks innustada tulemuslikku piirkondlikku koostööd ja nn eluslaboreid. EIT soodustab koostööd, edendades – muu hulgas keskuste kaudu – arengut kiirendavaid lahendusi ja koostoimet, samuti dialoogi, platvorme ja üksikprojektide omavahelisi seoseid.

4.4.

Digitaalne innovatsioon, eeskätt seoses m-tervise rakendustega, võib aidata tegeleda krooniliste haigustega seotud riskiteguritega. M-tervis ja kaugseire toetavad ennetamist ja võivad vähendada vajadust koormava ravi järele hilisemas etapis.

4.5.

Teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon ei ole end iseseisvalt edasiviivad jõud. Nõudluse poolel – mille moodustab peaaegu üksnes avalik sektor – esineb sageli soovimatust riske võtta ja suundumust valida odavaim lahendus.

4.6.

Vahel tuleb ületada avaliku sektori asutuste usaldamatus. Meditsiinitöötajad võivad aeglustada innovatsiooni, mis võib põhjustada töömeetodite muutumist, näiteks kirurgia valdkonnas, või tuua kaasa täiesti uusi, näiteks robootikat hõlmavaid ravimeetodeid. Samuti võivad innovatsioonitahet pärssida meditsiinispetsialistide suhtes kohaldatavad finantssätted. Ka kindlustusettevõtjad ei ole alati koostöövalmid. Lühidalt on innovatsiooni suhtes loomuliku avatuse tagamiseks sageli vaja kultuurimuutust, et saada sellest täiel määral kasu.

4.7.

Kasulik oleks anda ülevaade erinevatest kasulikest innovaatilistest lahendustest, mis soodustavad elukvaliteedi parandamist, haiguste ennetamist, oodatava eluea paranemist ja pikenemist ning kulu ja hinna suhte paranemist.

4.8.

See on kooskõlas ka kulutustele vastava tulu põhimõttega. Tervishoid ja hooldus on olnud ja võimalik, et on endiselt kõige kiiremini kasvav sektor riiklikes eelarvetes. Rahandus- ja tervishoiuministeeriumides ning sidusrühmade hulgas peaks olema valdav ühine teadlikkus vajadusest innovatsiooni ja pikaajaliste lahenduste järele patsientide jaoks.

4.9.

Sellest vaatenurgast on vältimatult vajalikud Euroopa vahendid ning asjaomasel juhul nende ühendamine riiklike vahenditega.

5.   Riigihanked

5.1.

Ligikaudu 70 % maailma meditsiinitehnika müügist toimub riigihankemenetluste kaudu ja 70 % otsustest nendes juhtumites tehakse hinna alusel ning mõlemad näitajad on suurenemas. See toob tavaliselt kaasa konkurentsivõime ning innovatsiooni/uute tehnoloogiate vähenemise, mille tulemuseks on suuremad kulud ja väiksem lisaväärtus patsientide jaoks (15).

5.2.

Suurenevad kulud peaksid olema haiglate ja tervishoiusüsteemide jaoks stiimul, et loobuda meditsiinitoodete ostmisest esialgsete ostukulude põhjal (16). Olulised on järgmised aspektid: — märkimisväärne kokkuhoid, kui ostmise lühiajaline tulu asendatakse asjakohaselt prognoositud pikaajaliste eelistega; — innovaatilised lahendused, et edendada kvaliteeti kombineeritult olelusringi kogukuludega; — ostjate piisavad asjakohased teadmised, millest sageli jääb puudu; — läbipaistvad ja mittediskrimineerivad läbirääkimised pakkumise ja nõudluse poole vahel.

5.3.

Tulemuste tagamiseks tuleks esmatähtsaks pidada pädevaid ostjaid, kes keskenduvad uusimatele ja tõendatud kasuteguriga uuendustele. Teataval määral võib ostjat käsitada ühenduslülina patsiendi ja tarnija huvide vahel, kes tagab kokkuhoiu ja soodustab tulemusi.

5.4.

Pakkumusi tuleb käsitleda terviklikkuse seisukohast, milles võetakse arvesse toodete ja teenuste kvaliteeti ja kulusid kogu nende olelusringi jooksul. See toetab ka vajadust integreeritud hoolduse järele, mida toetab Integrated Care Alliance (17).

5.5.

Kõik sidusrühmad jagavad vastutust kasutajate ja partnerite vajaduste tuvastamiseks pakkumismenetluse raames. See on keeruline protsess mitmetahuliste küsimuste tõttu, mis kaasnevad kulude arvutamise ja kvaliteedi hindamisega mitmesugustes meditsiinisektori valdkondades. Selleks on vaja õiget suhtumist kõigi sidusrühmade hulgas. Palju abi on parimate tavade jagamisest Euroopas ning avatud riikidevahelistest aruteludest ja teabevahetusest ELi tasandil.

6.   Digiteerimine

6.1.

Tehnoloogiliste muutuste ning digiteerimise järsu ja horisontaalse mõju tõttu on vaja kõigi tervishoiusektori sidusrühmade põhjalikku pühendumist ja osalemist.

6.2.

E-tervishoid võimaldab spetsialistidel patsientide ja kolleegidega eemalt suhelda. See aitab levitada eksperditeadmisi ja hõlbustada teadustööd. E-tervishoid loob väga mitmesuguseid uusi lahendusi ning on kahtlemata kasvu soodustav tegur. Ühtlasi leevendab see tervishoiueelarvete koormust. M-tervis parandab kodutervishoidu. Sellel on otsustav tähtsus patsientide liikuvuse edendamisel, ent seejuures peavad olema tagatud patsientide privaatsus ja turvalisus.

6.3.

Komisjon leiab, et lõhe digiülemineku võimaluste ning tervishoiu- ja hooldussüsteemide tegeliku olukorra vahel on praegu endiselt suur (18). Takistusi on palju: riiklikud õigusaktid, rahastamis- ja maksesüsteemid, traditsioonilised lähenemisviisid meditsiini- ja avalikus sektoris, turu killustatus ja kasvufirmade puudumine. Sektori huvides on jälgida, et üleminek toimub õigesti, vältimaks mitterahuldavaid tulemusi ja võimalikku suuremat töökoormust.

6.4.

Teisalt, kuna tervishoid on juba praegu oluline tööstussektor (ligikaudu 10 % ELi SKPst), siis loovad ulatusliku digiteerimise väljavaated suuri võimalusi täiendavaks laienemiseks (19). Teadlikkus digiteerimise, sh tehisintellekti mõjust kasvab kiiresti (20). Komisjon võttis hiljuti vastu teatise, milles käsitletakse tervishoiu ja hoolduse sektori kolme prioriteeti digitaalse ühtse turu strateegias: — üldsuse turvaline juurdepääs elektroonilistele terviselugudele ja piiriülese jagamise võimalus ning e-retseptide kasutamise võimalus; — toetus andmetaristule kõrgetasemelise teadustöö, haiguste ennetamise ning isikukeskse tervishoiu ja hoolduse eesmärgil põhivaldkondades; — patsientide ja tervishoiuteenuse osutajate vahelise tagasiside ja suhtluse edendamine, ennetamise ja patsientide mõjuvõimu toetamine ning kvaliteedi- ja patsiendikeskne hooldus, keskendudes kroonilistele haigustele ja tervishoiusüsteemide parematele tulemustele.

6.5.

Tegevuskavas märgitakse, et juhul kui EL ei kooskõlasta tõhusa innovatsiooni ning majandus- ja tööstuspoliitika suundi tervishoiu ja sotsiaalhoolekande poliitikasuundadega ning kasutajate ja patsientide vajadustega, on meie majandusmudelid ja meie elanikkonna elukvaliteet ohus. See on oluline küsimus, mida tuleb käsitleda (21). OECD järeldab, et valitsustel on juhtimise seisukohast oluline osa, et võimaldada IKT tõhusat kasutamist tervishoiusüsteemide muutmiseks ja ümberkujundamiseks (22). OECD märgib aga, et tehnoloogiliste lahenduste killustatus ja kiiresti arenev olemus, millele lisandub asjaolu, et puuduvad kogu tööstust hõlmavad standardid ja kooskõla IKT-süsteeme käsitlevate olemasolevate eeskirjadega, võib viia suurema ebaõnnestumise ohu ja kehvade tulemusteni (23).

6.6.

Juba on tehtud mitmesuguseid edukaid e-tervishoiu algatusi. Ent riikide ja piirkondade vahel on märkimisväärseid erinevusi. Euroopa tööstuse digiteerimise projektis käivitati hiljuti vastastikmõju ja koostoime edendamiseks raamstrateegia, samuti algatati uus mudel erinevate ELi algatuste ühendamiseks koos tööstuse selgete kohustuste ning liikmesriikide ja piirkondlike strateegiate toetusega (24).

6.7.

Mõiste tööstus 4.0 eeskujul on komisjon nüüd loonud mõiste tervishoid 4.0. ELi programmid on tulekul. Koostoime saavutamiseks on vaja kõigi asjaomaste peadirektoraatide üksmeelt. Edendada tuleb tehnoloogiaplatvorme, mis toimivad paralleelselt riiklike ja piirkondlike algatustega, ning (piiriüleste) võrgustike loomist. Hiljuti loodud töökond peaks edendama sarnaseid arengusuundi (25).

6.8.

Mitmeid ELi katseprojekte ja algatusi ei ole täielikult ellu viidud, ehkki uute algatustega on alustatud. Jätkusuutlikum meetod oleks kehtestada alalised mehhanismid, et toetada tööstust ja innovatsiooni, sealhulgas rakendamist.

6.9.

Suurandmetel on märkimisväärne potentsiaal täiendavateks radikaalseteks muutusteks meditsiiniteenustes. On tähtis, et elektroonilised terviselood oleksid turvaliselt hallatud ja kaitstud kooskõlas terviseandmete haldamise protokollidega, mis täidavad valitsuse eeskirjade nõudeid (26). Olulised on täienduskoolituse strateegiad, (27) iseäranis andmehalduse ja patsientide privaatsust käsitlevate standardite, pilvekeskkonna ja suurandmete säilitamisse tehtavate turvainvesteeringute alal.

6.10.

Statistika tõendab, et tervishoiusektor on iseäranis haavatav küberrünnakute suhtes. Seega peab uute tööstusrakenduste puhul olema esmatähtsal kohal ka küberturvalisus.

6.11.

Suurandmed toetavad isikukesksust, sealhulgas tootjate ja patsientide suhetes. See mõjutab järgmisi valdkondi: — üleminek tervishoiuteenustelt koduhooldusele; — üleminek üldistelt lahendustelt isikukesksele ravile; — üleminek ravilt ennetamisele; — piirangute kõrvaldamine haiguse või puude puhul.

6.12.

Digiteerimine ja suurandmed mitte üksnes ei soodusta individuaalsete andurite ja seadmete üha ulatuslikumat levikut, vaid neil on ka oluline osa uutes diagnoosimise, teadusuuringute ja ennetamise viisides ning patsientide mõjuvõimu ja isehaldamise toetamises, tehes seejuures võimalikuks integreeritud hoolduse optimaalsed lahendused. Koostalitluse seisukohast on kriitiline tähtsus patsientide andmete vahetamisel.

6.13.

Euroopa parimad tavad ja vastastikune surve, samuti objektiivsed hinnangud ja katseprojektid on väga kasulikud, eeldusel et need katseprojektid viiakse täiel määral ellu.

7.   Sotsiaalne mõju ja oskused

7.1.

Tööstuse ümberkorraldamisel on sotsiaalne mõju nii meditsiinitööstuses eneses kui ka tervishoiusektoris laiemalt. Nagu teisteski tööstussektorites, nõuavad digiteerimisest tulenevad uued ärimudelid töötingimuste ja tööturumehhanismide kohandamist ning eri tasandi sotsiaalpartnerite kaasamist.

7.2.

Tehnoloogial ja uuendustel on tavaliselt tugev mõju tervishoiusektori enese töötajate olukorrale. Lisaks tihedamalt seotud sidusrühmadele, nagu haiglad ja kliinikud, ning koos nende sidusrühmadega võib tööstus aidata töötajaid ette valmistada keskkonnas ja ravis toimuvateks muutusteks.

7.3.

Tarvis on spetsiaalseid lähenemisviise ja vahendeid, et vastata haavatavate inimeste, eeskätt eakate vajadustele (vanadekodud) – neile tuleks osutada spetsiaalset isikustatud laadi toetust ja abi. Professionaalsete õendusteenuste osutamiseks on tarvis sihtkoolitust uute tehnoloogiate rakendamiseks selle patsiendikategooria puhul.

7.4.

Tervishoid ja hooldus on ELi ühed suurimad töökohtade pakkujad. 2025. aastaks ennustatav puudujääk, mis hõlmab kuni 2 miljonit tervishoiutöötajat ja 20 miljonit hooldustöötajat, on suur probleem kogu sektori jätkusuutliku tulevase arengu jaoks (28).

7.5.

Optimeeritud tervishoiu- ja hooldussüsteemid saavad märkimisväärset kasu väga oskusliku ja motiveeritud hooldussüsteemi panusest ja pühendumusest. Sageli on tervishoiu ja hoolduse valdkonna töökohad ebakindlad, halvasti tasustatud ja üsna koormavad. Ebakõla tõttu vajaduste ja nõutud töö(kvaliteedi) vahel on vaja tervishoiu ja hooldusega seotud töö ja korraldus ümber kujundada.

7.6.

IKT ja arukad organisatsioonid võivad aidata luua atraktiivsemaid ja tootlikumaid töötingimusi ning paremaid töökohti. Uutest tehnoloogiatest tulenevalt tajutavaid ohte ja probleeme ning kõiki küsimusi tuleb käsitelda kõikehõlmava teave ja nõustamise abil kooskõlas eri tasandi tervishoiutöötajate õigustega.

7.7.

Uutel oskustel, kohandatud töömeetoditel ja patsientide mõjuvõimu suurendamisel on suur mõju. Neid protsesse on võimalik edukalt ellu viia vaid kõigi asjaomaste osapoolte kohustumise korral. Võetavad kohustused peaksid tulenema riiklikest, sektori- või ettevõttepõhistest kokkulepetest ja/või lahendustest, mille abil valmistatakse töötajaid ja tervishoiuorganisatsioone tulevasteks muutusteks nõuetekohaselt ette. Alates 2006. aastast on toiminud ELi haigla- ja tervishoiusektori valdkondliku sotsiaaldialoogi komitee.

7.8.

Väga olulised on haridus ja praktika ning pidev koolitus. Soovitavad oleksid ühised Euroopa haridus- ja koolitusmudelid. Asjaomaste osalejate vahel tuleks edendada teabevahetust teadlikkuse suurendamise ja parimate tavade kohta Euroopas nendel teemadel. Haridust ja koolitust käsitleti 2016. aasta sotsiaalpartnerite ühisavalduses (29).

7.9.

Töötajate osalemise paljutõotavate meetodite edendamisel võib olla kasu ka kogu ELi hõlmavatest parimatest tavadest tervishoiu ja hoolduse valdkonnas süsteemide arendamise ja arukate organisatsioonide kohta.

7.10.

Vajaduse tõttu säilitada uute IKT-lahenduste suhtes avatud meel peaksid kõigil tervishoiu- ja hooldusspetsialistidel olema digitaaloskused ja nad peaksid olema kursis uusimate tehnoloogiatega. Patsientide mõjuvõimu suurendamisel on lisaks kõikide spetsialistide oskustele vaja ka õiget meelsust ja vastavaid pädevusi.

7.11.

Paralleelselt tervishoiuspetsialistidega on vaja arendada meditsiiniteadmisi IT-valdkonnas, et optimeerida IT-vahendite kasutamist tervishoius ja hoolduses.

7.12.

Samuti tuleb ajakohastada tööhõivet mitteametliku ja sotsiaalse hoolduse valdkonnas. Ebaproportsionaalselt suureneb mitteametlik hooldus, samuti patsientide mõjuvõimu suurendamine. Mõlemad võivad oluliselt parandada vananeva põlvkonna, sealhulgas nii puuetega kui ka tervete eakate liikuvust. Mõiste „hõbedane majandus“ ei vaja selgitust.

---

(1)  Vt 2. juuni 2006. aasta tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste (EPSCO) nõukogu järeldused (2006/C 146/01) ja nende lisa Euroopa väärtuste mõju teemal.

(2)  Vt eelkõige eesmärgid nr 3, 5, 9 ja 10.

(1)  Riigipõhised soovitused.

(3)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 160, ELT C 242, 23.7.2015, lk 48, SOC/560 „Jätkusuutlikud sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteemid digiajastul“ (ELT-s seni avaldamata), ELT C 133, 9.5.2013, lk 52, ELT C 434, 15.12.2017, lk 1.

(4)  The European Medical Technological Industry in figures, 2015.

(5)  Euroopa Komisjon, 2017.

(6)  Vt märkus 1.

(7)  Vt 2. juuni 2006. aasta tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste (EPSCO) nõukogu järeldused (2006/C 146/01) ja nende lisa Euroopa väärtuste mõju teemal.

(8)  Euroopa Liidu toimimise lepingu rahvatervist käsitleva XIV jaotise artikkel 168.

(9)  Hiljuti võttis nõukogu vastu veel kaks tööstust märkimisväärselt mõjutavat õigusakti: üks uute seadmete ja teine in vitro diagnostika kohta.

(10)  Seoses sellega vt põhiõiguste harta artikkel 35, dokument 2012/C 326/02, ja 2002. aasta Euroopa patsientide õiguste harta.

(11)  EIT teadmis- ja innovaatikakogukond tervise valdkonnas (EIT KIC Health) loodi 9. detsembril 2014.

(12)  Vt Goldman Sachsi uuring, 1917: „A digital healthcare revolution is coming – and it could save America $300 billion“.

(13)  Vt komisjoni 2011. aasta märtsi teatis „Euroopa andmepõhise majanduse rajamine“ ja komitee vastus TEN/630.

(14)  Vt muu hulgas strateegiline teadusuuringute kava programmi „Horisont 2020“ raames, COCIR, september 2016.

(15)  „Procurement, The Unexpected Driver of Value Based Health Care“, Boston Consulting Group – MedTech Europe, 2015.

(16)  Tervishoiusektor ei ole sugugi ainus sektor, milles selliseid tavasid rakendatakse. Madalaima hinna valimise tava on valdav enamikus Euroopa riigihangetes. See on üks peamisi põhjuseid Euroopa õigusaktide koostamiseks – vt iseäranis 2014. aasta riigihankedirektiiv.

(17)  Vt muu hulgas „European Blue Print“, sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat (6. peatükk, allpool) ja www.integratedcarealliance.org.

(18)  Vt European Industry: Working Group 2 – Digital Industrial Platforms, 5. peatükk. „Overview of the Strategy in „Digital Transformation of Health and Care““.

(19)  Vt Working Group 2, lk 31.

(20)  Vt muu hulgas „Blueprint on Digital Transformation of Health and Care for the Ageing Society, a Strategic Vision developed by Stakeholders“, Brüssel, 5.–8. detsember 2016.

(21)  Blueprint, lk 6.

(22)  „Improving Health Sector Efficiency, the role of Information and Communication technologies“, OECD 2010.

(23)  Samas, lk 16.

(24)  Working Group 2, lk 35.

(25)  Tervishoiu- ja digitaalpoliitika edasise arendamise töökond, 27. veebruar 2017.

(26)  Vt ka 2012. aasta andmekaitse õigusraamistik.

(27)  Jätkuva kutsealase arengu strateegiad.

(28)  Blueprint, lk 19.

(29)  Vt sotsiaalpartnerite HOSPEMi (Euroopa haiglate ja tervishoiu valdkonna tööandjate ühendus) ja EPSU (Euroopa avaliku sektori töötajate ametiühing) 2016. aasta novembri ühisavaldust kõigi ELi tervishoiutöötajate jätkuva kutsealase arengu ja elukestva õppe kohta. Lisateabe saamiseks tervishoiusektori töötajatesse investeerimise vajaduse kohta vt ÜRO/ILO/WHO/OECD ühisaruanne „Working for health and growth: investing in the health workforce“.

---

28.6.2018

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 227/20

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Türgi roll pagulaskriisis“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 227/03)

Raportöör:

Dimitris DIMITRIADIS

Täiskogu otsus	22.9.2016
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2 –
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	välissuhete sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	7.11.2017
Vastuvõtmine täiskogus	14.2.2018
Täiskogu istungjärk nr	532
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	227/6/12

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et Türgil on Lähis-Ida ja Vahemere piirkonna nn pagulaskriisiga toimetulekul oluline ja otsustava tähtsusega osa ning Türgi on püüdnud probleemi lahendada oma vahenditega, kuigi Euroopa Liidu ja rahvusvahelise kogukonna kaasabil.

1.2.

Komitee on seisukohal, et hoolimata nn pagulaskriisi plahvatusohtlikust olukorrast ei ole ELil siiani õnnestunud kehtestada usaldusväärset ja tõhusat Euroopa ühist sisserändepoliitikat ega Euroopa ühist varjupaigasüsteemi, sest osa liikmesriike keeldub põhjendamatult täitmast rahvusvahelistes konventsioonides ja ELi aluslepingutes sätestatud ning Euroopa Liidu Nõukogu tippkohtumistel ja istungitel ühehäälselt vastu võetud otsustest tulenevaid õiguslikke kohustusi. Seepärast ärgitab komitee nõukogu ja komisjoni selle teemaga otsusekindlamalt tegelema ja kohustama oma Euroopa kohustusi mittetäitvaid liikmesriike võtma viivitamatult nõutud meetmeid.

1.3.

Komitee mõistab karmilt hukka osas liikmesriikides valitseva võõravaenuliku suhtumise pagulaskriisi ja on seisukohal, et selline hoiak on vastuolus ELi põhiväärtustega.

1.4.

Komitee rõhutab taas oma valmisolekut aidata igal võimalikul viisil kaasa pagulaskriisi lahendamisele, tehes koostööd Euroopa institutsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega (tööandjad, töötajad, valitsusvälised organisatsioonid), mida kinnitab komitee juba tehtud märkimisväärne töö nii arvukate arvamuste kui ka lähetuste näol riikidesse, mida kõnealune humanitaarkatastroof on mõjutanud.

1.5.

ELi-Türgi avalduse allkirjastamisest alates on märkimisväärselt ja pidevalt vähenenud ebaseaduslikult Euroopa piire ületanud ja Egeuse meres elu kaotanud inimeste arv. Samal ajal teevad komiteele siiski suurt muret kiirelt suurenevad pagulasvood teistesse lõunapoolsetesse riikidesse. ELi liikmesriikide asjaomane tegevus nii ümberasustamisel kui ka ümberpaigutamisel valmistab jätkuvalt pettumust. Kuigi nende programmide rakendamiseks on loodud vajalikud alused, on praegune tempo siiski liiga aeglane selleks, et saavutada seatud sihid, et tagada kõigi tingimustele vastavate inimeste ümberasustamine ja ümberpaigutamine.

1.6.

Komitee peab vajalikuks, et Türgi loob varjupaigataotlejatele rahvusvahelise kaitse tagamiseks ühtse süsteemi, mis on kooskõlas rahvusvaheliste ja Euroopa nõuetega (1) ning milles rahvusvahelise kaitse taotlejaid ei kohelda nende rahvusliku päritolu alusel erinevalt, vaid millega antakse neile kõigile ühtset kaitset. Muu hulgas soovitab komitee kaotada väljastpoolt Euroopat pärit varjupaigataotlejatele kehtiv geograafiline piirang ja lõpetada vahetegemine Süüriast pärit ja teiste varjupaigataotlejate vahel (2). Samuti tuleb tagada tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte järgimine.

1.7.

Komitee peab vajalikuks majutustingimuste ja pagulaseks tunnistatud isikute sotsiaalse ja majandusliku integratsiooni poliitika parandamist Türgis, eeskätt seoses juurdepääsuga tööturule, tervishoiuteenustele, haridusele ja eluasemele. Erilist tähelepanu tuleks pöörata saatjata alaealiste ja laste kaitsele, eriti asjus, mis puudutavad juurdepääsu haridusele ja kaitset sunniviisilise töö ja sundabielude eest (3).

1.8.

Komitee kutsub üles looma tõsiseltvõetava ja sõltumatu seire- ja järelevalvemehhanismi seoses ELi-Türgi avaldusega pagulaste kohta, et koostöös Türgi ametivõimude, rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide ja spetsiaalsete humanitaarabiorganisatsioonidega korraldada järelevalvet, veendumaks, et mõlemad pooled rakendavad kokkulepitud tingimusi ja tegutsevad nendele vastavalt kooskõlas rahvusvaheliste ja Euroopa õigusaktidega (4).

1.9.

Komitee peab vajalikuks Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti osatähtsuse suurendamist, et teha kahjutuks inimkaubanduse võrgustikke ja võidelda inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu kooskõlas rahvusvahelise õigusega (5).

1.10.

Komitee nõuab kohustuste täielikku täitmist ELi liikmesriikide poolt, kes ei ole seni osalenud ümberpaigutamise ja ümberasustamise menetlustes, ning asjaomaste programmide kiirendamist. Positiivsed sammud selles suunas on Euroopa Liidu Kohtu otsused ning komisjoni jõupingutused parema kooskõlastamise tagamiseks ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel. Kõnealuste otsustega mõistab Euroopa Liidu Kohus otseselt hukka teatud riikide käitumise, kes ei võta oma territooriumil pagulasi vastu, mis – nagu kohus välja toob – on vastuolus solidaarsuse ja koormuse õiglase jagamise kohustusega, mis on ELi liikmesriikidel varjupaigapoliitika valdkonnas.

1.11.

Komitee väljendab tõsist muret inimõiguste üldise olukorra pärast Türgis, iseäranis pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset. Komitee hinnangul võivad toimuda praeguse Türgi valitsuse rünnakud ELi põhimõtete ja väärtuste vastu, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 (6). Komitee on täpsemalt mures selle pärast, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ei saa Türgis takistusteta tegutseda, eriti pärast erakorralise seisukorra väljakuulutamist, ja leiab, et nendel organisatsioonidel on suur osatähtsus pagulaste humanitaarolukorra käsitlemisel nii pagulaste kohalikesse kogukondadesse integreerimise programmide kavandamisel kui ka elluviimisel.

1.12.

Komitee on seisukohal, et sotsiaalpartnerid saavad täita ja peavad täitma Türgis juhtivat rolli pagulaskriisiga tegelemisel.

1.13.

Komitee on mures viimase aja pingete pärast ELi ja Türgi suhetes ning pingete mis tahes edasise süvenemise võimaliku mõju pärast nii Euroopa ja Türgi kokkuleppe rakendamisele kui ka Euroopa ja Türgi suhetele üldiselt. Komitee on jätkuvalt seisukohal, et Euroopa ja Türgi suhteid tuleks suunata Türgi ühinemisväljavaadete säilimise suunas, liidu õigustiku täieliku täitmise tingimusel.

2.   Sissejuhatavad märkused: Euroopa rände tegevuskavast 18. märtsi 2016. aasta kokkuleppeni

2.1.

Pärast ulatusliku humanitaarkriisi vallandanud Süüria sõja puhkemist ja plahvatusohtliku olukorra tekkimist Iraagis jätkuva poliitilise ebastabiilsuse tõttu hakkasid Türgi piiri ebainimlikes tingimustes ületama tuhanded pagulased, kelle lõppeesmärk oli jõuda Euroopa Liidu riikidesse, iseäranis Kesk-Euroopas asuvatesse liikmesriikidesse. Türgi oli sattunud olukorda, kus „võõrustati“ ligikaudu kolme miljonit inimest, kes oma elu ohtu seades olid läbinud sõjapiirkondi ja – taaskord oma eluga riskides – üritasid ja üritavad siiani ebaseaduslikult ületada Euroopa piiri ja siseneda Kreekasse.

2.2.

Esmase vastuvõtjariigina täitis ja täidab Türgi endiselt väga olulist osa nn pagulaskriisis, millest on kujunenud üks ELi peamisi lahendamata probleeme.

2.3.

Euroopa rände tegevuskava, mis avaldati 2015. aasta mais ja mis oli liikmesriikidevaheliste keeruliste ja pikaleveninud läbirääkimiste tulemus, tähistas Euroopa Liidu esimest katset parandada nende tuhandete pagulaste olukorda, kes seavad oma elu ohtu sõjapiirkondi läbides ja Vahemerd ületada üritades. Esimest korda võeti kasutusele sellised mõisted nagu sisene ümberpaigutamine ja ümberasustamine. Tegevuskavaga võetakse nii vahetud kui ka pikaajalised meetmed, et tulla toime suurte rändevoogudega, millega EL – ja eriti Vahemere piirkond – silmitsi seisab, ja probleemidega, mis seda laadi kriiside lahendamisel tekivad. Nende vahendite hulka kuulub Frontexile eraldatavate rahaliste vahendite kolmekordistamine, pagulaste ja sisserändajate ümberasustamine Euroopa Liidu riikides vastavalt kindlatele kriteeriumitele ja kvootidele, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõikes 3 sätestatud eriolukordadele reageerimise mehhanismi esmakordne rakendamine, et aidata liikmesriikidel ootamatu pagulaste sissevooluga toime tulla, ja Vahemerel ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames operatsiooni käivitamine, et teha kahjutuks inimkaubanduse võrgustikke ja võidelda inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

2.4.

Samasse valdkonda kuulub ka ELi ja Türgi 18. märtsi 2016. aasta avaldus, mille eesmärk oli pagulaskriisi piirata ja mis nimetati menetluslikel põhjustel mitteametlikuks kokkuleppeks ebaseadusliku rände kohta Türgist Euroopa Liitu, et asendada ebaseaduslik ränne seaduslike viisidega pagulaste Euroopa Liitu ümberasustamiseks (7). Kokkuleppes on kehtestatud järgnevad sätted. i) Kõik Türgist Kreekasse saabuvad ebaseaduslikud rändajad saadetakse alates 20. märtsist 2016 Türki tagasi vastavalt kahepoolsele kokkuleppele Kreeka ja Türgi vahel. ii) Kõik need, kes varjupaika ei taotle või kelle taotlus on tunnistatud põhjendamatuks või vastuvõetamatuks, saadetakse tagasi Türki. iii) Kreeka ja Türgi, keda abistavad ELi institutsioonid ja ametid, sõlmivad kõik vajalikud kahepoolsed kokkulepped, sealhulgas Türgi ametnike alalise viibimise kohta Kreeka saartel ning Kreeka ametnike viibimise kohta Türgis alates 20. märtsist, et neid kokkuleppeid rakendada. iv) Iga Kreeka saartelt Türki tagasi saadetud süürlase kohta asustatakse üks süürlane Türgist ümber ELi. v) Koostöös komisjoni, ELi ametite, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja liikmesriikidega luuakse mehhanism selle „üks ühele“ poliitika rakendamiseks alates päevast, mil alustatakse tagasisaatmisi. vi) Eesõigus ELi ümberasustamisel antakse mitte süürlastele Kreekas, vaid süürlastele Türgis ja nende hulgast omakorda rändajatele, kes ei ole varem ELi sisenenud või püüdnud seda teha.

2.5.

ELi ja Türgi 18. märtsi 2016. aasta avalduse (8) täiendaval teabelehel rõhutab komisjon võimalust liigitada Türgi turvaliseks kolmandaks riigiks (9). Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule, milles antakse ülevaade Euroopa rände tegevuskava prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast, jõutakse samale järeldusele, väites, et turvalise kolmanda riigi mõiste ei nõua varjupaigamenetluste direktiivi definitsiooni kohaselt, et Genfi konventsiooni rakendamisel ei oleks kehtestatud piiranguid või geograafilisi reservatsioone, vaid et isikul oleks põhimõtteliselt võimalus saada kaitset vastavalt Genfi konventsiooni tingimustele (10).

2.6.

Komitee on omalt poolt seisukohal, et mingil juhul ei või turvalise päritoluriigi mõistet kohaldada juhtudel, kui ei austata ajakirjandusvabadust või rikutakse poliitilise pluralismi põhimõtet, või riikide puhul, kus esineb tagakiusamist soo ja/või seksuaalse sättumuse või rahvuslikku, etnilisse, kultuurilisse või usulisse vähemusse kuulumise tõttu. Igal juhul tuleb riigi lisamisel turvaliste päritoluriikide nimekirja hinnata (muu hulgas) järgmist: ajakohane teave sellistelt allikatelt nagu Euroopa Inimõiguste Kohus, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO), Euroopa Nõukogu ja muud inimõiguste organisatsioonid (11).

2.7.

ELi-Türgi avalduse allkirjastamisest alates on märkimisväärselt ja pidevalt vähenenud ebaseaduslikult Euroopa piire ületanud ja Egeuse meres elu kaotanud inimeste arv (12). Samal ajal teevad komiteele siiski suurt muret kiirelt suurenevad pagulasvood teistesse lõunapoolsetesse riikidesse. ELi liikmesriikide sellekohane tulemuslikkus nii ümberasustamisel kui ka ümberpaigutamisel valmistab jätkuvalt pettumust. Kuigi nende programmide rakendamiseks on loodud vajalikud alused, on praegune kiirus siiski liiga aeglane, et saavutada seatud sihid, et tagada kõigi tingimustele vastavate inimeste ümberasustamine ja ümberpaigutamine (13).

3.   Turvalise riigi mehhanism: turvaline kolmas riik ja esimene varjupaigariik

3.1.

Turvalise päritoluriigi, turvalise kolmanda riigi ja esimese varjupaigariigi mõisted on sätestatud direktiivis 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta, milles kehtestatakse ühised menetluslikud nõuded ja tagatised ELi liikmesriikides rahvusvahelist kaitset taotlevatele isikutele. Täpsemalt sätestatakse direktiivis neli turvalise riigi kategooriat. Need on esimene varjupaigariik (artikkel 35), turvaline kolmas riik (artikkel 38), turvaline päritoluriik (artikkel 37) ja Euroopa turvaline kolmas riik (artikkel 39) (14).

3.2.

Direktiivi 2013/32/EL artiklit 39 Euroopa turvalistest kolmandatest riikidest ja artiklit 35 esimesest varjupaigariigist koos vaadeldes nähtub, et rahvusvahelist kaitset tagatakse kas suuremal või vähemal määral, ning artiklis 38 välja toodud turvalise kolmanda riigi kord paigutub nende kahe vahele. Artikliga 39 tagatakse kõrgeimal tasemel kaitse, viidates riikidele, mis on ratifitseerinud Genfi konventsiooni geograafiliste piiranguteta, tagavad konventsioonist tuleneva maksimaalse kaitse, rakendavad asjaomases riigis täies mahus konventsiooni artiklit 36 ja mille suhtes kohaldatakse konventsiooni kontrollmehhanisme. Direktiivi artikkel 35 on sellega tugevas vastuolus, piirdudes vaid pagulaseks tunnistatud isikutele kaitse andmise või muul viisil piisava kaitse pakkumisega, keskendudes tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohaldamisele.

3.3.

Vastavalt direktiivi 2013/32/EL artiklile 38 loetakse riik konkreetse taotleja seisukohast turvaliseks kolmandaks riigiks, kui see vastab üldiselt järgmistele kriteeriumitele: a) elu ja vabadus ei ole ohus rassi, usu, rahvuse, teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste tõekspidamiste tõttu; b) riigis austatakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet vastavalt Genfi konventsioonile; c) puudub suure kahju oht taotlejale; d) riigis austatakse rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud keeldu saata isik tagasi, kui sellega rikutaks isiku õigust kaitsele piinamise või muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise eest; e) isikul on võimalus taotleda pagulasseisundit ning pagulaseks tunnistamise korral saada kaitset vastavalt Genfi konventsioonile ning f) taotlejal on asjaomase kolmanda riigiga side, mille alusel oleks isikul mõistlik minna asjaomasesse riiki. Juhul kui riigi pädevate asutuste hinnangul on näiteks Türgi varjupaigataotleja jaoks esimene varjupaigariik või turvaline kolmas riik, väljastavad nad seega otsuse rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuna tagasi lükkamise kohta taotluse sisu läbi vaatamata (15).

3.4.

Tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte on rahvusvahelise pagulaste kaitse süsteemi nurgakivi, mis on sätestatud 1951. aasta Genfi konventsiooni artikli 33 lõikes 1 (16). UNHCR on märkinud, et kõnealuses artiklis on sätestatud konventsiooni keskne põhimõte, mis on nüüdseks saanud rahvusvahelise õiguse osaks ja on seega õiguslikult siduv kõigi rahvusvahelise üldsuse riikide jaoks, hoolimata sellest, kas nad on Genfi konventsiooni ratifitseerinud (17).

3.5.

Niisiis laieneb kõigile, kes on 1951. aasta konventsiooni alusel pagulased või kes vastavad kõnealuse konventsiooni artikli 1 punkti a alapunktis 2 sätestatud pagulasena määratlemise tingimustele, artikli 33 lõikes 1 sätestatud kaitse, isegi kui nende pagulasseisund ei ole ametlikult tunnustatud (18). See on eriti oluline varjupaigataotlejatele, kuna on võimalik, et nad on pagulased, ja neid ei tohiks seepärast varjupaigariigist tagasi või välja saata, enne kui lõplik otsus nende pagulasseisundi kohta on langetatud (19).

4.   Türgi kui turvaline kolmas riik

4.1.

Alates 2011. aastast on Türgi võtnud vastu kõige rohkem Süüria pagulasi (enam kui kolm miljonit – 3 222 000). Samal ajal on umbkaudu 4,8 miljoni elanikuga Liibanon vastu võtnud enam kui 1 miljon registreeritud pagulast. Jordaania on vastu võetud Süüria pagulaste arvult kolmas riik (654 582 pagulast) ja viimastel ametlikel andmetel on Iraak ja Egiptus võtnud vastu vastavalt 244 235 ja 124 534 registreeritud pagulast (20).

4.2.

Türgi on ratifitseerinud Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli, kuid riigis kehtib endiselt geograafiline reservatsioon varjupaigataotlejate suhtes, kes on Euroopasse mittekuuluvate riikide kodanikud. Tegelikkuses tunnustab Türgi vaid Euroopast, see tähendab Euroopa Nõukogu liikmesriikidest pärit pagulasi (21). 2014. aasta aprillis võeti Türgis vastu uus seadus välismaalaste ja rahvusvahelise kaitse kohta. Kõnealuses seaduses kehtestatakse riigis neli erinevat liiki kaitsealust seisundit: a) pagulasseisund isikute puhul, kes on pagulaseks tunnistatud Genfi konventsiooni alusel ja kellel on kodakondsus ühes 47st Euroopa Nõukogu liikmesriigist; b) tingimuslik pagulasseisund pagulaseks tunnistatud väljastpoolt Euroopat pärit isikute puhul; c) täiendav kaitse, mille võib anda Euroopa riikide või Euroopasse mittekuuluvate riikide kodanikele, kes ei vasta Genfi konventsioonis sätestatud pagulaseks tunnistamise tingimustele, kuid keda võib päritoluriiki tagasisaatmise korral ähvardada surmanuhtluse oht, piinamine või muu ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või oht kannatada oma riigis kahju relvastatud konflikti tagajärjel; d) ajutine kaitse, mis tagatakse pagulaste massilise sissevoolu korral (22).

4.3.

Massiliselt saabunud süürlastele tagati kõigepealt külastaja (misâfir) seisund ning seejärel ajutine kaitse, kuigi ilma võimaluseta esitada taotlust pagulasseisundi saamiseks. Selle sätte eesmärk on, et kõnealused isikud jääksid Türki vaid seniks, kuni kestab sõda Süürias, ja lahkuksid, kui tingimused seal paranevad.

4.3.1.

Teiste riikide kodanikud (mitte süürlased) võivad esitada varjupaigataotluse individuaalseks hindamiseks ja need taotlused vaadatakse seejärel läbi paralleelses menetluses uue välismaalaste ja rahvusvahelise kaitse seaduse alusel, mis jõustus 2014. aasta aprillis. Selle menetluse käigus saadetakse taotlejad nii rändehalduse peadirektoraati, kus viiakse läbi seisundi määramise menetlus, kui ka UNHCRi, kus teostatakse paralleelne seisundi määramise menetlus ja tehakse soovitused ümberpaigutamise kohta. UNHCRi otsused ei ole siiski õiguslikult siduvad, kuid neid võetakse rändehalduse peadirektoraadi hindamises arvesse. Niisiis on selge, et Türgi selle valdkonna seadusandluses kehtivad erinevad kaitsestandardid ja menetluslikud eeskirjad Süüria kodanikele ja teiste kolmandate riikide kodanikele, luues seeläbi erinevused nii kaitse kättesaadavuses kui ka selle tingimustes.

4.4.

Tõsiseid takistusi, puudusi ja probleeme on ka seoses juurdepääsuga tööturule ja põhiteenustele, näiteks tervishoiu- ja hoolekandeteenused, haridus ja integratsioon ühiskonda üldisemalt (23). Kuigi Türgi tunnustab alates 2016. aasta jaanuarist süürlaste õigust töötada, on neist tegelikkuses tööloa saanud vaid väga vähesed ning enamik süürlastest töötab seepärast mitteametlikult (24). Lisaks eespool nimetatule tuleks märkida, et rahvusvahelise kaitse saajate jaoks on sõnaselgelt ja kategooriliselt välistatud pikaajalise integratsiooni võimalus Türgis (välismaalaste ja rahvusvahelise kaitse seaduse artikkel 25) ja pagulaste vaba liikumine on piiratud sama seaduse artikliga 26. Türgis rahvusvahelist kaitset taotlevatele isikutele tagatud kaitse on seega selgelt nõrgem nendest juriidilistest tagatistest ja õigushüvedest, mis kehtivad isikutele, kes on Genfi konventsiooni alusel pagulaseks tunnistatud, nende hüvede hulka kuuluvad õigus vabalt liikuda lepinguosalise riigi territooriumil (1951. aasta konventsiooni artikkel 26), õigus kodakondsusele naturalisatsiooni korras (1951. aasta konventsiooni artikkel 34) ja õigus töötada (1951. aasta konventsiooni artiklid 17, 18 ja 19).

4.5.

Peale selle tekitab küsimusi Türgi määratlemine turvalise kolmanda riigina, võttes arvesse, mil määral Türgi järgib tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, mis on sätestatud Genfi konventsiooni artikli 33 lõikes 1, Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 3 ja piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni artikli 3 lõikes 2 (25). Lisaks asjaolule, et Türgil on kombeks mitte vastu võtta väljastpoolt Euroopat pärit varjupaigataotlejaid, viitavad hiljutised rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide aruanded juhtumitele, kus inimestele on keelatud sissepääs riiki ja toimuvad grupiviisilised Süüria aladele tagasi suunamised (26). Ilmekas on juhtum, kui vaid üks päev pärast kokkuleppe allkirjastamist andis Amnesty International teada järjekordsest massilisest päritoluriiki tagasisaatmisest, kus Afganistanist pärit pagulased saadeti tagasi Kabuli (27). Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 20. aprillil 2016 vastu võetud resolutsioonis märgiti muu hulgas samuti, et Süüria ja teiste riikide kodanike tagasisaatmine Türki on vastuolus ELi ja rahvusvahelise õigusega (28). Seepärast on selge, et ei ole piisavalt tagatisi, et kindlustada tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimist praktikas (29).

---

(1)  Euroopa Komisjon „Turkey 2016 Report“, Brüssel, 9. november 2016, SWD (2016) 366 final, lk 77–78, kättesaadav: http://ec.europa.eu/enlargement/pdf/key_documents/2016/20161109_report_turkey.pdf.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pagulaste olukorda uurivad teabekogumismissioonid kodanikuühiskonna organisatsioonide vaatepunktist, Türgi missiooni aruanne, 9.-11. märts 2016, lk 2, kättesaadav: http://www.eesc.europa.eu/resources/docs/eesc-fact-finding-missions-refugees_turkey_en.pdf..

(3)  Vt joonalune märkus 2.

(4)  Amnesty International „Europe’s gatekeeper: unlawful detention and deportation of refugees from Turkey“, lk 14, kättesaadav: https://www.amnesty.org/en/documents/document/?indexNumber=eur44%2f3022%2f2015&language=en..

(5)  Vt joonalune märkus 2.

(6)  Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 on sätestatud: „[Euroopa] Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“

(7)  Euroopa Ülemkogu „Välisasjad ja rahvusvahelised suhted“, 18. märts 2016, http://www.consilium.europa.eu/el/press/press-releases/2016/03/18-eu-turkey-statement/.

(8)  Euroopa Komisjon „Fact Sheet on the EU-Turkey Agreement“, 19. märts 2016, kättesaadav: http://europa.eu/rapid/press-release_MEMO-16-963_en.htm.

(9)  „Millisel õiguslikul alusel saadetakse varjupaigataotlejad Kreeka saartelt tagasi Türki? Kreekas esitatud varjupaigataotlused vaadatakse läbi juhtumipõhiselt kooskõlas ELi ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate nõuete ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega. Viiakse läbi individuaalsed intervjuud ja hindamised ning isikutel on edasikaebamise õigus. Varjupaigataotlejate automaatset ega laustagasisaatmist ei toimu. Vastavalt ELi varjupaigaeeskirjadele on liikmesriikidel õigus teatavatel selgelt määratletud asjaoludel kuulutada taotlus vastuvõetamatuks ehk lükata taotlus tagasi ilma selle sisu läbi vaatamata. Varjupaigataotluse vastuvõetamatuks tunnistamiseks on Türgiga seoses kaks õiguslikku võimalust: 1) esimese varjupaigariigi võimalus (varjupaigamenetluste direktiivi artikkel 35): kui isik on esimeses riigis juba pagulaseks tunnistatud või tal on seal juba piisav kaitse; 2) turvalise kolmanda riigi võimalus (varjupaigamenetluste direktiivi artikkel 38): kui isik ei ole juba saanud kaitset kolmandas riigis, kuid kõnealune kolmas riik saab tagada tagasivõetud isikule tõhusa juurdepääsu kaitsele.“

(10)  „Seoses sellega rõhutab komisjon, et turvalise kolmanda riigi kontseptsioonis, nagu see on määratletud varjupaigamenetluste direktiivis, nõutakse, et isikul on võimalus saada kaitset vastavalt Genfi konventsioonile, kuid ei nõuta, et turvaline kolmas riik on ratifitseerinud kõnealuse konventsiooni geograafilise reservatsioonita. Mis puudutab küsimust, kas taotlejal on side asjaomase kolmanda riigiga ning kas tal on seega mõistlik asjaomasesse riiki minna, siis võib otsustamisel võtta arvesse ka seda, kas taotleja on saabunud asjaomase turvalise kolmanda riigi kaudu või kas asjaomane kolmas riik asub taotleja päritoluriigi geograafilises läheduses.“ Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule, milles antakse ülevaade Euroopa rände tegevuskava prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast, 10. veebruar 2016, COM (2016) 85 final.

(11)  EMSK arvamus ELi ühise turvaliste päritoluriikide nimekirja koostamise kohta (ELT C 71, 24.2.2016, lk 82), punktid 2.4 ja 2.11.

(12)  Türgist Kreeka saartele saabunute arv on komisjoni viimasest aruandest saati jäänud väikseks, keskmiselt 75 saabumist päevas. Euroopa Komisjon, Brüssel, 6. september 2017, COM(2017) 470 final „Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „Seitsmes eduaruanne ELi ja Türgi avalduse rakendamise kohta““. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/homeaffairs/files/what-we-do/policies/european-agenda-migration/20170906_seventh_report_on_the_progress_in_the_implementation_of_the_eu-turkey_statement_en.pdf.

(13)  Viimaste andemete kohaselt on ümberpaigutamiste koguarv 27 695 (19 244 Kreekast ja 8 451 Itaaliast), samas kui ELi-Türgi avalduse raames on Türgist ELi ümber asustatud 8 834 süürlast. Rahalise toetuse osas on Türgi pagulasrahastu raames eraldatud ajavahemikuks 2016–2017 3 miljardit eurot, lepinguid on allkirjastatud juba enam kui 1,66 miljardi euro väärtuses ja väljamakseid on tehtud 838 miljoni euro ulatuses. Hädaolukorra sotsiaalse turvavõrgu kaudu toetatavate haavatavate pagulaste arv on suurenenud 600 000-lt 860 000-le ning hinnangute kohaselt suureneb see 2017. aasta lõpuks 1,3 miljonile. Euroopa Komisjon, Brüssel, 6. september 2017, COM(2017) 465 final „Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „Viieteistkümnes aruanne ümberpaigutamise ja ümberasustamise kohta““. Kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/homeaffairs/files/what-we-do/policies/european-agenda-migration/20170906_fifteenth_report_on_relocation_and_resettlement_en.pdf.

(14)  On väidetud, et turvalise riigi mehhanism on vastuolus Genfi konventsiooni artikli 31 lõikega 1, kuna rahvusvaheline õigus ei näe ette, et taotlus tuleb esitada esimeses riigis, kus on võimalus rahvusvahelise kaitse saamiseks. Sellel teemal vt M. Symes ja P. Jorro „Asylum Law and Practice“, LexisNexis UK, 2003, lk 448; G. Goodwin-Gill ja J. McAdam „The Refugee in International Law“, Oxford University Press, 2007, lk 392. Vastupidise seisukohaga tutvumiseks vt K. Hailbronner „The Concept of „Safe Country“ and Expeditious Asylum Procedures: A Western European Perspective“, International Journal of Refugee Law, 1993, 5(1), lk 31–65.

(15)  Kreeka inimõiguste organisatsioon The Hellenic Union for Human Rights on seisukohal, et ELi-Türgi pagulasi käsitleva kokkuleppe rakendamise esimestest päevadest alates „luges Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti ekspert seoses esimeste varjupaigataotlustega, mis läbi vaadati, Türgit turvaliseks kolmandaks riigiks […]. See arvamus, mida kasutatakse standardpõhjendusena kõigi tagasilükatud taotluste korral, võtab sisuliselt taotlejatelt vajaliku individuaalse hindamise võimaluse ja, mis veelgi hullem, paneb varjupaigataotlejale kohustuse tõestada, et Türgi ei ole turvaline kolmas riik, mis on täielikult vastuolus direktiivi eesmärgiga. Nende esimeste juhtumite puhul ei ole tagasilükkamine põhjendatud.“ Hellenic Union for Human Rights „Comments – critical remarks on the provisions and implementation of Law“, 4375/2016, 21. aprill 2016, kättesaadav: http://www.hlhr.gr/?MDL=pages&SiteID=1215. 10. mail 2016 tehti Kreekas aga esimene otsus, kus Türgit ei loetud turvaliseks kolmandaks riigiks. Täpsemalt otsustas pagulastega tegelev apellatsiooninõukogu pärast seda, kui Lesbosel asuv Süüria kodanik, kellele algselt varjupaika ei antud ja kes oleks pidanud Türki naasma, otsuse edasi kaebas, et Türgi ei ole turvaline kolmas riik, ning varjupaigataotlus tuli seega uuesti ja põhjalikumalt rohkemaid asjaolusid arvesse võttes läbi vaadata. Esimene otsus, et Türgit ei saa lugeda turvaliseks kolmandaks riigiks, lõi pretsedendi, mida on järginud suur arv pagulastega tegelevaid apellatsiooninõukogusid.

(16)  Tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohta vt muu hulgas E. Lauterpacht ja D. Bethlehem „The scope and content of the principle of non-refoulement: Opinion“, E. Feller, V. Tuerk ja F. Nicholson (toim) „Refugee Protection in International Law, UNHCR’s Global Consultations on International Protection“, Cambridge University Press, Cambridge 2003, lk 87–177. Vt ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti nõuandev arvamus tagasi- ja väljasaatmise lubamatusega seonduvate kohustuste täitmise kohta väljaspool riigi territooriumit vastavalt 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonile ja selle 1967. aasta protokollile, kättesaadav: http://www.unhcr.org/refworld/docid/45f17a1a4.html..

(17)  13. septembri 2001. aasta märkus rahvusvahelise kaitse kohta (A/AC. 96/951, lõik 16). Vt ka UNHCR, „The Principle of Non Refoulement as a Norm of Customary International Law, Response to the Questions Posed to UNHCR by the Federal Constitutional Court of the Federal Republic of Germany in cases 2 BvR 1938/93, 2 BvR 1953/93, 2 BvR 1954/93“. Vt ka UNHCR „Note on the Principle of Non Refoulement“ (ELi seminar, millel käsitleti 1995. aasta varjupaigamenetluste miinimumtagatiste resolutsiooni rakendamist), 1. november 1997. Vt lisaks 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ja/või selle 1967. aasta protokoll osalisriikide deklaratsiooni preambuli lõige 4, vastu võetud konventsiooni ja/või protokolliga ühinenud riikide ministrite kohtumisel 12.-13. detsembril 2001, HCR/MMSP/2001/09, ja Uus-Meremaa Apellatsioonikohtu otsus kohtuasjas Zaoui vs. Attorney General (nr 2) [2005] 1 NZLR 690, 20.9.2004, punktid 34 ja 136.

(18)  UNHCRi täitevkomitee järeldus nr 6 (XXVIII) – 1977 tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohta, punkt c; UNHCRi täitevkomitee järeldus nr 79 (XLVIII) – 1996 rahvusvahelise kaitse kohta, punkt j; UNHCRi täitevkomitee järeldus nr 81 (XLVIII) – 1997 rahvusvahelise kaitse kohta, punkt i.

(19)  UNHCR „Global Consultations on International Protection/Third Track: Asylum Processes (Fair and Efficient Asylum Procedures)“, EC/GC/01/12, 13.5.2001, lõiked 4, 8, 13 ja lõike 50 punkt c; E. Lauterpacht ja D. Bethlehem, vt eespool joonealune märkus nr 16, lõiked 87–99.

(20)  Üksikasjalikum teave http://data.unhcr.org/syrianrefugees/regional.php..

(21)  Vt joonalune märkus 2.

(22)  Seadus on kättesaadav inglise keeles: http://www.goc.gov.tr/files/files/eng_minikanun_5_son.pdf..

(23)  Vt joonalune märkus 2.

(24)  Meltem Ineli-Ciger „Implications of the New Turkish Law on Foreigners and International Protection and Regulation no. 29153 on Temporary Protection for Syrians Seeking Protection in Turkey“, Oxford Monitor of Forced Migration, 2014, 4(2): lk 28–36.

(25)  Vt joonalune märkus 2.

(26)  Vt muu hulgas organisatsiooni Human Rights Watch teatis 23. novembrist 2015, kättesaadav: https://www.hrw.org/news/2015/11/23/turkey-syrians-pushed-back-border.

(27)  Amnesty International „Η ψευδαίσθηση της „ασφαλούς χώρας“ για την Τουρκία καταρρέει“ („Illusioon Türgist kui turvalisest riigist haihtub“), 23. märts 2016, kättesaadav ainult kreeka keeles: https://www.amnesty.gr/news/press/article/20243/i-pseydaisthisi-tis-asfaloys-horas-gia-tin-toyrkia-katarreei. Täiendava info saamiseks vt O. Ulusoy, „Turkey as a Safe Third Country?“, 29. märts 2016, kättesaadav: https://www.law.ox.ac.uk/research-subject-groups/centre-criminology/centreborder-criminologies/blog/2016/03/turkey-safe-third. E. Roman, Th. Baird ja T. Radcliffe „Why Turkey is Not a „Safe Country“, veebruar 2016, Statewatch, http://www.statewatch.org/analyses/no-283-why-turkey-is-not-a-safe-country.pdf.

(28)  Resolutsioon 2109 (2016), esialgne versioon „The situation of refugees and migrants under the EU–Turkey Agreement of 18 March 2016“, autor(id): Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, allikas: assamblee arutelu 20. aprillil 2016 (15. istung) (vt dokument 14028, rände, pagulaste ja ümberasustatud isikute komisjoni aruanne, raportöör: Tineke Strik). Parlamentaarse Assamblee 20. aprillil 2016 vastu võetud tekst (15. istung).

(29)  L. Reppeli (2015) „Turkey’s track record with the European Court of Human Rights“. Turkish Review, 1. jaanuar 2015 (kättesaadav: http://archive.is/XmdO5).

---

28.6.2018

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 227/27

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kaubanduse ja kestliku arengu peatükid ELi vabakaubanduslepingutes“

(omaalgatuslik arvamus)

(2018/C 227/04)

Raportöör:

Tanja BUZEK

Täiskogu otsus	19.10.2017
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2 –
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	REX
Vastuvõtmine sektsioonis	26.1.2018
Vastuvõtmine täiskogus	14.2.2018
Täiskogu istungjärk nr	532
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	133/1/9

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt komisjoni algatuse üle teha mitteametlikus dokumendis kokkuvõte ELi vabakaubanduslepingute kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide rakendamisest (1) ja konsulteerida kodanikuühiskonnaga selles küsimuses.

1.2.

Komitee on täitnud olulist rolli teadlikkuse suurendamisel ELi kaubanduspoliitika kohta kodanikuühiskonna hulgas nii ELis kui ka kolmandates riikides. Komitee liikmed on olnud ja on jätkuvalt pühendunud koostöö tugevdamisele kolmandate riikide kodanikuühiskonnaga ELi kaubanduslepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende täitmise seiramisel.

1.3.

Komitee julgustab komisjoni tugevdama dialoogi kodanikuühiskonnaga, et parandada kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide toimimist praegustes ja tulevastes kaubanduslepingutes, ning eelkõige kajastama seda laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu (CETA) kaubanduse ja kestliku arengu peatüki läbivaatamisel.

1.4.

Komitee nõuab siiski tungivalt, et komisjon oleks oma käsitlusviisis edasipüüdlikum, eelkõige seoses kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide kohustuste tõhusa jõustatavuse tugevdamisega, mis on komitee jaoks väga oluline. Kestliku arengu peatükkidele tuleb anda võrdne kaal ärilisi, tehnilisi või tariifiküsimusi käsitlevate peatükkidega.

1.4.1.

Komitee soovitab anda sisenõuanderühmadele õiguse jälgida kaubanduslepingute kõigi peatükkide mõju inim-, töö- ja keskkonnaõigustele, ning kohaldamisala peaks hõlmama tarbijahuve.

1.4.2.

Komitee väljendab kahetsust tarbijate huvide kitsarinnalise käsitlemise üle kaubanduse ja kestliku arengu peatükkides ja t sooviks kaubanduse ja kestliku arengu raamistikus näha konkreetset peatükki tarbijate kohta, mis sisaldaks asjaomaseid rahvusvahelisi tarbijastandardeid ja tugevdaks koostööd tarbijaõiguste jõustamise valdkonnas.

1.5.

Komitee on veendunud, et kaubanduse ja kestliku arengu peatükid täidavad väga olulist osa komisjoni selliste eesmärkide saavutamisel, mis on sätestatud strateegiates „Kaubandus kõigile“ (2) ja „Üleilmastumise ohjamine“, (3) ning leiab, et sisenõuanderühmade loomine on kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide peamine saavutus selleks, et võimestada kodanikuühiskonda kolmandates riikides, innustada teda järgima väärtusi, mis oleksid sarnased nendega, mida me tunneme euroopalike väärtustena, sealhulgas sotsiaalsed, tarbija- ning keskkonnastandardid ning kultuuriline mitmekesisus. Peale selle tuleks neis riikides EL nähtavaks teha ja pakkuda olulist platvormi, et jälgida pühendumist inim-, töö- ja keskkonnaõigustele kaubanduslepingutes.

1.6.

Komitee hindab talle antud volitusi sisenõuanderühmade liikmeskonna ja sekretariaadi osaliseks komplekteerimiseks. Kuid komitee rõhutab, et rahastamine ja rahalised vahendid on jätkuvalt väga oluline küsimus praeguste ja tulevaste sisenõuanderühmade töös, ning palub komisjonil ning nõukogul ja Euroopa Parlamendil teha selles küsimuses komiteega koostööd, et rakendada selles valdkonnas viivitamatult süsteemsed lahendused.

1.7.

Komitee on veendunud, et komisjon peab võtma meetmeid kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide ning eelkõige sisenõuanderühmade tõhususe parandamiseks, kuna viimaste ülesanne on neid kohustusi jälgida. Paljusid praktilist laadi soovitusi saaks rakendada ilma praeguste kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide teksti muutmata ja seda tuleks seetõttu viivitamata teha.

1.7.1.

Tuvastatud puudujäägid hõlmavad sisenõuanderühmade tasakaalustamata liikmesust ja viivitusi nende loomisel, vajadust ühiskoosolekute järele ELi sisenõuanderühmade ja partnerriikide sisenõuanderühmade vahel ning nimetatud rühmade esimeeste osalemise järele kaubanduse ja kestliku arengu komiteede koosolekutel, kus neil oleks õigus esitada oma rühmade seisukohti, ning sisenõuanderühmade piisava rahastamise puudumist nii ELi kui partnerriikide poolt.

1.7.2.

Seetõttu leiab komitee, et ELi ja partnerriikide sisenõuanderühmade ühiskoosolekud tuleks lisada lepingu teksti, et võimaldada neil vahetada kogemusi ühisprojektide kohta ja valmistada ette ühissoovitusi.

1.7.3.

Komitee nõuab tungivalt toetada kodanikuühiskonna suutlikkuse arendamist ELis ja eriti partnerriikides enne lepingu jõustumist ning julgustada sisenõuanderühmade kiiret loomist vajaliku poliitilise, rahandusliku ja logistilise toega, tagades samas tasakaalustatud liikmesuse.

1.7.4.

Lisaks soovime juhtida komisjoni tähelepanu kodanikuühiskonnas jätkuvalt segadust tekitavatele küsimustele, mis tulenevad ELi assotsieerimislepingute ning Gruusia, Moldova ja Ukrainaga sõlmitud põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute (DCFTA) eri valdkondi hõlmavast olemusest, ning kodanikuühiskonna laiemale rollile, esmajoones Ladina-Ameerikas, mis nõrgendab iga osaleva sisenõuanderühma peasõnumeid.

1.7.5.

Lisaks kritiseerib komitee seda, et komisjon ei ole reageerinud sisenõuanderühma tõstatatud kaebustele. Seetõttu peaks järelevalvemehhanismide abil saama iseseisvalt algatada uurimisi kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide kohustuste selgete rikkumiste kohta.

1.8.

Komitee nõuab tungivalt, et komisjon looks läbipaistvama ja lihtsama kaebuste esitamise mehhanismi, ja soovitab lisaks, et sisenõuanderühmade esimehed osaleksid kaubanduse ja kestliku arengu komitee koosolekutel ning et nimetatud komitee peaks vastama sisenõuanderühmade tõstatatud küsimustele ja soovitustele mõistliku aja jooksul. Komitee soovitab korrapärast dialoogi ELi sisenõuanderühmade, komisjoni, Euroopa välisteenistuse, Euroopa Parlamendi ja ELi liikmesriikide vahel.

1.9.

Seoses kestliku arengu eesmärkidega soovitab komitee lisada spetsiaalne klausel, et edendada kestliku arengu eesmärke kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide kõigis volitustes.

1.10.

Võttes arvesse Euroopa Komisjoni võetud kindlat eesmärki tööga seotud sätteid tugevdada, peaksid partnerriigid enne kaubanduslepingu sõlmimist näitama üles täit austust ILO kaheksa põhilise tööstandardite konventsiooni vastu. Kui partnerriik ei ole neid konventsioone ratifitseerinud või nõuetekohaselt rakendanud ega tõendanud võrdset kaitse taset, siis soovitab komitee püüda lisada kaubanduse ja kestliku arengu peatükile konkreetsete kohustuste tegevuskava, et tagada nende õigeaegne täitmine.

1.11.

Komitee märgib, et mitteametlikus dokumendis tõstatati sanktsioonide küsimus. Komitee julgustab komisjoni täiendavalt uurima kehtivaid kaubanduslepingute sanktsioonimehhanisme, nende senist kasutamist ja analüüsima nende ilmseid piiranguid, et hinnata ja parandada jõustatava vastavusmehhanismi tõhusust, mida kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide raames saaks välja arendada. Sealjuures peaks komisjon silmas pidama, et kodanikuühiskonna rühmad on nende kasutamise osas nii toetust kui tõsist muret avaldanud.

1.12.

Komitee on valmis aitama välja töötada uusi ideid, et aidata komisjonil suurendada sõltumatute jõustamismehhanismide tõhusust kaubanduse ja kestliku arengu peatükkides, muu hulgas ka tänu õigusele reageerida, kui komisjoni muredele ei vastata. ja võimalustele rakendada vajaduse korral sanktsioone Sanktsioonide kasutamise vajaduse korral tuleks siiski alati täpsustada, kas potentsiaalsed kaubanduspartnerid on selle suhtes avatud: erinevalt kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleerivast erikorrast puudub mis tahes vaidluse korral võimalus ühepoolselt mis tahes sättest taganeda.

2.   Arvamuse taust

2.1.

Alates sellest, kui kestliku arengu sätted lisati ELi ja CARIFORUMi majanduspartnerluslepingusse ning ELi ja Korea vabakaubanduslepingusse, mis jõustus 2011. aastal, hõlmavad kõik ELi kaubanduslepingud kaubanduse ja kestliku arengu peatükki. Praegu on ELil kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidega lepingud Kesk-Ameerika, Colombia ja Peruu, Gruusia, Moldova ja Ukrainaga ning tulevikus lisandub veel lepinguid.

2.2.

Viimaste aastate jooksul on suurenenud huvi töö-, keskkonna- ja tarbijasätete vastu kaubanduslepingutes. Arutelud toimuvad Euroopa Parlamendis ja nõukogus, liikmesriikides ning kodanikuühiskonna sidusrühmade seas, sealhulgas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees.

2.3.

Komitee on viimastel aastatel koostanud mitu arvamust, mis hõlmavad kaubanduse ja kestliku arengu erinevaid aspekte ELi kaubanduspoliitikas, ja pakub nende kohta oma soovitusi: eelkõige arvamustes strateegia „Kaubandus kõigile“ kohta, (4) kaubanduse ja investeeringute rolli kohta seoses kestliku arengu eesmärkidega (5) ning väga konkreetselt kaubanduse ja kestliku arengu peatüki kohta ELi ja Korea vabakaubanduslepingus (6). Juulis 2017 korraldas komitee konverentsi selle kohta, kuidas panna vabakaubanduslepingute kaubanduse ja kestliku arengu peatükid tõeliselt toimima, hõlmates eelkõige erinevate sisenõuanderühmade liikmeid (7).

2.4.

Kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide mõju ja tõhususe kohta on mitu hinnangut. Hoolimata tõsiasjast, et ELis on üldiselt tugev toetus töötaja õiguste, keskkonna- ja tarbijakaitsega seotud edasipüüdlike kohustuste lisamisele ning kodanikuühiskonna aktiivsele rollile praegustes ja tulevastes vabakaubanduslepingutes, on ühtlasi vaja tõestada, et kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidega saab saavutada eesmärke, mis on sätestatud teatises „Kaubandus kõigile“ (8) ja komisjoni hiljutises aruteludokumendis üleilmastumise ohjamise kohta (9).

2.5.

Seoses Euroopa Parlamendi heakskiiduga laiaulatuslikule majandus- ja kaubanduslepingule antava lubas ELi kaubandusvolinik Malmström Euroopa Parlamendi liikmetele, (10) et avatakse laiaulatuslik avalik konsultatsioon Euroopa Parlamendi liikmete ja kodanikuühiskonnaga, sealhulgas ka komiteega, kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide üle. Samamoodi tuleb arutada kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide rakendamist käimasolevate kaubandusläbirääkimiste raames Mehhiko ja Mercosuri riikidega ning kujundada ELi seisukoht laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu peatüki (11) võimaliku läbivaatamise kohta, nagu poolte vahel laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu tõlgendavas ühisdokumendis (12) kokku lepiti.

2.6.

Komisjoni mitteametliku dokumendiga, mis avaldati 11. juulil 2017, (13) püüti panna järgnevatel kuudel algus arutelule Euroopa Parlamendi, nõukogu ja kodanikuühiskonna sidusrühmade vahel. Dokumendis on toodud praeguste tavade kirjeldus ja hinnang ning kaks alternatiivi kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide parandamiseks ning esitatakse küsimusi sidusrühmadele. Käesolev komitee arvamus on koostatud selleks, et aidata sellele protsessile kaasa ning kaaluda kõnealuseid küsimusi.

2.7.

Liikmesriigid said mitteametliku dokumendi kätte ja esitavad kommentaare ning ettepanekuid. Euroopa Parlamendis toimus arutelu 2018. aasta jaanuari täiskogu istungil.

3.   Üldised tähelepanekud

3.1.

Komitee väljendab heameelt komisjoni algatuse üle teha kokkuvõte ELi vabakaubanduslepingute kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide rakendamisest, (14) samuti kaubanduse peadirektoraadi mitteametliku dokumendi üle, millega avatakse arutelu ja konsultatsioonid kodanikuühiskonnaga olukorra parandamise üle.

3.2.

Komitee on veendunud, et kaubanduse ja kestliku arengu peatükid täidavad väga olulist rolli, aitamaks komisjonil saavutada ÜRO kestliku arengu eesmärkide edendamine strateegias „Kaubandus kõigile“ ja aruteludokumendis „Üleilmastumise ohjamine“. Need on sama olulised kui rahvusvaheliste kohustuste, näiteks Pariisi kliimamuutuste kokkuleppe alusel võetud kohustuste ja fossiilkütustega kauplemist käsitlevate kohustuste täitmine.

3.3.

Kestliku arengu eesmärkide raames sooviks komitee juhtida tähelepanu oma arvamuses (15) esitatud järeldustele ja soovitustele, eelkõige sellele, et kõik tulevaste kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide volitused peavad „sisaldama konkreetset klauslit, mis nõuab, et iga kodanikuühiskonna järelevalvemehhanismi mõlemad pooled teeksid koostööd kestliku arengu eesmärkide edendamiseks“ ja et kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidele „tuleb anda võrdne kaal ärilisi, tehnilisi või tariifiküsimusi käsitlevate peatükkidega“.

3.3.1.

Komitee on juba tõdenud, (16) et kestliku arengu 17. eesmärgis viidatakse konkreetselt kodanikuühiskonna rollile, märkides, et „edukas kestliku arengu tegevuskava vajab valitsuste, erasektori ja kodanikuühiskonna partnerlust“. Esimest korda ÜRO ajaloos täpsustatakse kestliku arengu eesmärkidega samuti, et valitsused vastutavad rahva ees.

3.4.

Kuid komitee väljendab kahetsust tarbijate huvide kitsarinnalise käsitlemise üle praeguses arutelus kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide ja nende üldise kohaldamisala üle. Samal ajal, kui strateegias „Kaubandus kõigile“ keskendutakse eelkõige tarbijate usaldusele ohutute toodete vastu, pakutakse ÜRO tarbijakaitse suunistega (17) palju laiemat selgitust, sealhulgas tarbijate eraelu puutumatus, nende õigused e-kaubanduses ja õigus tarbijaõiguste tõhusale jõustamisele. Arvestades kaubanduse liberaliseerimise mõju tarbijatele, tunneks komitee heameelt konkreetse tarbijatele suunatud „kaubanduse ja tarbijate“ peatüki üle kaubanduse ja kestliku arengu raamistikus; see peaks hõlmama asjaomaseid rahvusvahelisi tarbijastandardeid ja tugevdama koostööd tarbijaõiguste jõustamise vallas.

3.5.

Lisaks tunneks komitee heameelt kohustuse üle lisada sooline mõõde kaubanduspoliitikasse ja konkreetsemalt selle kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidesse. Mitmes ELiga kauplevas riigis moodustavad naised teatud sektorites, nagu tekstiilitööstuses, tööjõust enamuse. Seetõttu ei tohiks ELi kaubanduslepingutega soolist ebavõrdsust suurendada. Euroopa Komisjon peaks tagama rahvusvaheliste tööstandardite täieliku austamise seoses soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õigustega tööl. Konkreetsemalt nõuab komitee, et austataks ILO konventsiooni nr 100 võrdse tasustamise kohta, konventsiooni nr 111, mis puudutab diskrimineerimist töökoha ja tegevusala alusel, millega edendatakse mittediskrimineerimist töökohal, ja konventsiooni nr 183 raseduse ja sünnituse kaitse kohta.

3.6.

Komitee julgustab komisjoni tugevdama dialoogi kodanikuühiskonnaga, et parandada kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide toimimist praegustes ja tulevastes kaubanduslepingutes. Seda tuleks eelkõige kajastada laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu kaubanduse ja kestliku arengu peatüki (18) läbivaatamisel. Seoses volinik Cecilia Malmströmi lubadusega väljendab komitee heameelt lepingu kaubanduse ja töö ning kaubanduse ja keskkonna sätete varase läbivaatamise üle ja soovib, et teda kõnealusesse läbivaatamisse kaasataks.

3.7.

Komitee on täitnud olulist osa teadlikkuse suurendamisel ELi kaubanduspoliitika kohta kodanikuühiskonna hulgas nii ELis kui ka kolmandates riikides. Komitee liikmed on olnud ja on ka edaspidi pühendunud koostöö tugevdamisele kolmandate riikide kodanikuühiskonnaga ELi kaubanduslepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende täitmise jälgimisel. Komitee kõnealune ennetav tegevus on olnud keskse tähtsusega kodanikuühiskonna organisatsioonide võimestamisel välismaal ja kaubandusega seotud otsuste tegemise protsesside edasisel demokratiseerimisel.

3.8.

Hoolimata kaubanduse ja kestliku arengu sätete rakendamise suhteliselt lühikesest ajast (kuus aastat alates esimese uue põlvkonna vabakaubanduslepingu – ELi ja Korea vabakaubanduslepingu – jõustumisest), on komitee tuvastanud mitu saavutust ja puudust, mida tuleks analüüsida ja võtta lähtepunktiks eelseisva laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu ning muude kaubanduslepingute kaubanduse ja kestliku arengu peatüki läbivaatamisel.

3.9.

Üks peamisi kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide saavutusi on sisenõuanderühmade loomine, et pakkuda kodanikuühiskonnale olulist platvormi, jälgimaks inimõiguste, töötajate õiguste ja keskkonnaõiguste alaseid kohustusi kaubanduslepingutes. Siiski leiab komitee, et on oluline laiendada kohaldamisala, hõlmates ka tarbijate huve.

3.9.1.

EL peaks oma pädevuse piirides ühtlasi püüdma arendada suuremat koostoimet kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide ja 27. kohustusliku keskkonnaalase ja ILO konventsiooni vahel, mis on olulised ELi kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra jaoks (nagu ka vähim arenenud riikide algatuse „Kõik peale relvade“ nõuete suhtes).

3.10.

Komitee hindab luba kuue seni loodud sisenõuanderühma koosseisu ja sekretariaadi osaliseks komplekteerimiseks, seejuures on need sisenõuanderühmad loodud järgmiste lepingutega: ELi ja Korea vabakaubandusleping, ELi ja Colombia/Peruu vabakaubandusleping, ELi ja Kesk-Ameerika assotsieerimisleping, ELi ja Gruusia põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping, ELi ja Moldova põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping, ELi ja Ukraina põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping, samuti ELi ja CARIFORUMi majanduspartnerluslepingu konsultatiivkomitee. Lisaks soovib komitee jätkata oma tööd tulevastes sisenõuanderühmades, nagu laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu ja ELi ja Jaapani vabakaubanduslepingu rühmad.

3.10.1.

Lisaks soovime juhtida komisjoni tähelepanu jätkuvalt segadust tekitavatele küsimustele. Esimene neist tuleneb ELi assotsieerimislepingute ning Gruusia, Moldova ja Ukrainaga sõlmitud põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute (DCFTA) eri valdkondi hõlmavast olemusest, mida kodanikuühiskonnal on keeruline eristada. Teine puudutab kodanikuühiskonnale antud laiemat rolli, esmajoones Ladina-Ameerikas, mis toob kaasa iga osaleva sisenõuanderühma peasõnumite hajutatuse ja nõrgenemise.

3.11.

Kuid jätkuvalt on oluliseks küsimuseks rahastamine ja vahendite leidmine. Võttes arvesse seitset loodud mehhanismi (kuus vabakaubanduslepingut ja CARIFORUMi majanduspartnerlusleping) ja oodatavaid edasisi mehhanisme, sealhulgas Kanada ja Jaapaniga sõlmitud peamiste lepingute raames loodavaid, on komitee jaoks keeruline teha tööd praegustes ja täiendavates tulevastes sisenõuanderühmades ilma täiendavate vahenditeta. Komisjon peaks tegema viivitamata koostööd koostama koostöös komiteega süsteemsed lahendused, tagamaks koos parlamendi ja nõukoguga piisavate vahendite olemasolu kõnealuste järelevalvemehhanismide toimimise ja kodanikuühiskonna esindusrühmade täieliku osaluse kaasamise jaoks.

3.12.

Komitee jaoks on väga olulised kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide tõhusad jõustamismehhanismid, nagu on osutatud mitmes komitee arvamuses (19). Sisenõuanderühmadel on seireorganina täita oluline osa, et tagada kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide rikkumiste tuvastamine ja nende tõhus käsitlemine. Komitee kui ELi sisenõuanderühmade aktiivne liige on suuresti kaasa aidanud nende tööle ning seetõttu soovitab komisjonil tungivalt olla tõhusa jõustamismehhanismi osas ambitsioonikam. Lõuna-Korea puhul märgib komitee, et ELi sisenõuanderühm palus komisjonil (20) käivitada vaidlusmenetluse, kuid ehkki komisjon on püüdnud selle küsimusega tegeleda, ei ole ta seda siiani teinud. Sellega seoses kordab komitee, et „vabakaubanduslepingu säästva arengu aspektide, eriti tööküsimuste rakendamine on aga jätkuvalt ebarahuldav“ (21).

3.13.

Komitee on veendunud, et ettevõtjad saavad täita olulist osa töö- ja sotsiaalsete õiguste järgimise tagamisel töötajate õigusi kaitsvate seaduste toetamise ja rakendamise abil ja sotsiaaldialoogi abil ametiühingutega, et leppida kokku inimväärsete standardite osas nii nende otsese toimimise kui ka kogu tarneahela raames. Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et kaubanduslepingutega toetatakse head ettevõtluskäitumist ning välditakse sotsiaalset dumpingut ja sotsiaalsete standardite õõnestamist, töötades välja konkreetseid kohustusi hõlmavad ettevõtja sotsiaalse vastutuse klauslid vastavalt OECD suunistele ettevõtja õiguste ja inimõiguste kohta, hõlmates riiklikke kontaktpunkte, (22) mis peaksid olema sõltumatud ja mille struktuuri kaasatakse sotsiaalpartnereid riiklike kontaktpunktide liikmetena või riiklike kontaktpunktide järelevalvekomiteed. Kontaktpunktid peaksid olema piisava koolitusega personaliga varustatud ja rahastatud.

3.14.

Komitee on valmis aitama välja töötada uusi ideid, et aidata komisjonil suurendada sõltumatute jõustamismehhanismide tõhusust kaubanduse ja kestliku arengu peatükkides, muu hulgas ka tänu õigusele reageerida, kui komisjoni muredele ei vastata. Igasugune sanktsioonide rakendamine vajadusel peab põhinema mitmetahulisel lähenemisel.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.

Komitee on veendunud, et komisjon peab võtma meetmeid, et parandada kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide tõhusust, tagamaks sotsiaalsete, keskkonnaalaste, tarbija- ja töö õiguste kaitse. Põhiline osa on seotud sisenõuanderühmade tõhususe parandamisega; nende organite ülesanne on kohustuste täitmist jälgida.

4.1.1.

Komitee märgib, et erinevad sidusrühmad on esitanud ettepanekuid parandada kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide sõltumatust ja tõhusust kaubanduslepingutes, ning jagab arvamust, et vaja on kaubanduse ja kestliku arengu kohustuste järgimise jõulist julgustamist. Mis puudutab töösätteid, siis need hõlmavad ettepanekut luua sõltumatu töösekretariaat (23) ja kollektiivkaebuste mehhanism, mille kohta on tehtud ettepanek tööalase mudeli peatükis (24).

4.2.

Komitee on hinnanud oma kogemusi kaubanduse ja kestliku arengu peatükkidega. Märgatud on järgmisi puudujääke ja komitee palub komisjonil neid käsitleda: — tasakaalustatud liikmesuse puudumine ELi ja partnerriikide sisenõuanderühmades; — poliitilise tahte puudumine mõnes partnerriigis oma sisenõuanderühmade õigeaegseks loomiseks; — piisava rahastamise puudumine sisenõuanderühmade jaoks nii ELis kui ka partnerriikides; — vajadus lisada ELi ja partnerriikide sisenõuanderühmade ühiskoosolekute pidamine lepingu teksti, et võimaldada vahetada kogemusi ühisprojektide kohta ja valmistada ette ühissoovitusi; — vajadus sisenõuanderühmade esimeeste osalemise järele kaubanduse ja kestliku arengu komiteede koosolekutel, millel neil on õigus esitada oma rühma seisukohti vahel, et niiviisi edastada kodanikuühiskonna sõnumid valitsustele; — Euroopa Komisjoni reaktsiooni puudumine kaebustele, mille sisenõuanderühm esitas seoses kaubanduse ja kestliku arengu kohustuste rikkumisega.

4.3.

Sisenõuanderühmadesse kuuluvad komitee liikmed ja muud organisatsioonid, kes esindavad ettevõtjate, töötajate ja vabatahtlike sektorit, on esitanud rea soovitusi komisjonipoolsete meetmete kohta, et käsitleda kaubanduslepingute ja sisenõuanderühmade tõhususe puudujääke sotsiaalsete ja tööõiguste ning keskkonnasätete täitmise tagamisel. Komisjon peaks neid soovitusi süvitsi arutama. Need hõlmavad järgmist: — suutlikkuse suurendamise toetamine ning kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide parem edendamine ja tutvustamine kodanikuühiskonnale ELis ja partnerriikides enne lepingu jõustumist; — sõltumatu töösekretariaadi ja kollektiivkaebuste mehhanismi loomine; — tagamine, et nii ELi kui ka partnerriikide sisenõuanderühmade rahastamine ja vahendid on piisavad, et kodanikuühiskonna esindajad saaksid täiel määral osaleda ja pakkuda rahastamist õigustatud meetmete jaoks, sealhulgas analüütiline töö või seminarid, mis kaasnevad ühiste iga-aastaste koosolekutega; — partnerriikide valitsuste julgustamine looma viivitamatult sisenõuanderühmad ja andma vajalikku poliitilist ning logistilist tuge neile rühmadele, tagades sisenõuanderühmade tasakaalustatud koosseisu; — läbipaistvama ja lihtsama kaebuste mehhanismi loomine; — korrapärase dialoogi loomine ELi sisenõuanderühmade, komisjoni, Euroopa välisteenistuse, Euroopa Parlamendi ja ELi liikmesriikide vahel; — nõudmine, et kaubanduse ja säästva arengu komitee reageeriks mõistliku aja jooksul riiklike nõuanderühmade tõstatatud küsimustele ja soovitustele; — sisenõuanderühmade kohustamine jälgima kaubanduslepingute kõigi osade, mitte ainult kaubanduse ja kestliku arengu peatüki, mõju inim-, töö(tajate), keskkonna- ja tarbijaõigustele, (komitee märgib heameelega, et kõnealust ettepanekut on võetud arvesse komisjoni aruandes teatise „Strateegia „Kaubandus kõigile“ rakendamine“ kohta); — partnerriigid peaksid enne kaubanduslepingu sõlmimist näitama üles täit austust ILO kaheksa tööõiguse konventsiooni vastu. Kui partnerriik ei ole neid konventsioone ratifitseerinud või nõuetekohaselt rakendanud ega tõendanud võrdset kaitse taset, siis tuleks püüda lisada kaubanduse ja kestliku arengu peatükile konkreetsete kohustuste tegevuskava, et tagada nende õigeaegne täitmine; — nõue, et nii valitsused kui ka riigi territooriumil tegutsevad äriühingud tõendaksid ILO inimväärse töö tagamise suunistes esitatud normide (25) järgimist; need ulatuvad kaugemale põhilistest töönormidest ja eeldavad ka teiste õiguste austamist, nagu soolist võrdõiguslikkust ning tervist ja ohutust puudutavad õigused.

4.4.

Komitee leiab, et eelnimetatud praktilist laadi soovitusi saab rakendada ilma praeguste kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide teksti muutmata ja seda tuleks seetõttu viivitamata teha.

4.5.

Tõhususe tagamiseks peab komitee väga oluliseks, et jälgimismehhanismide abil saaks iseseisvalt käivitada uurimise kaubanduse ja kestliku arengu kohustuste rikkumise kohta. Kui rikkumised tuvastatakse, tuleks viivitamatult alustada vaidluste lahendamise menetlust eesmärgiga jõustada eeskirjade tegelik täitmine. Komitee märgib, et erinevate riikide, sh Ameerika Ühendriikide ja Kanada sõlmitud kaubanduskokkulepetes esineb mitmeid erinevaid mudeleid, milles nähakse ette materiaalsed sanktsioonid kohustuste rikkumise puhuks.

4.6.

Komitee väljendab kahetsust selle üle, et mitteametlikus dokumendis väidetakse, et karistuste või sanktsioonide väärtust kaubanduslepingutes on võimalik hinnata ainuüksi Ameerika Ühendriikide poolt CAFTA lepingu teel Guatemala vastu esitatud ühe kohtuasja põhjal (26). Kuid USA kaotus selles kohtuasjas ei olnud tingitud sanktsioonide kättesaadavusest, vaid kohustuste formuleerimisest kaubanduslepingute tööalases peatükis. Selles sisaldub õiguslik nõue, et sanktsioonide kehtestamiseks peavad töötajate õiguste rikkumised esinema „kaubandust mõjutaval viisil“. Selle juhtumi puhul leidis kohus, et kuigi esines ILO tööõiguste selget rikkumist, ei olnud piisavalt tõendeid, mis osutaksid, et see toimus „kaubandust mõjutaval viisil“. Komisjon peaks uurima muid kehtivaid kaubanduslepingute sanktsioonimehhanisme, nende senist kasutamist ja ilmseid piiranguid, osutades samas asjakohast tähelepanu mõne kodanikuühiskonna sektori väljendatud toetusele ja tõsisele murele nende kasutamise pärast.

4.7.

USA poolsel sanktsioonide käsitlemisel on muidki puuduseid vastuvõetavuse, menetluse ulatuse ja kestuse osas, mis on viinud selleni, et sanktsioonidel põhineva lähenemisviisi abil on lahendatud ainult väga väike osa juhtumitest. Komisjon peaks õppima sanktsioonimehhanismide puudustest nii USA kui ka teiste riikide, nagu Kanada, kaubanduslepingutes, et hinnata ja parandada selliste jõustatavate karistusmehhanismide tõhusust, mida võiks kaubanduse ja kestliku arengu peatükkides välja töötada. Võimalik puudus seisneb ohus, et EL kas heidutab kaubanduspartnereid läbirääkimistesse laskumast või vähendab oma mõju sellistel läbirääkimistel.

4.8.

Komitee on valmis abistama komisjonil töötada välja tõhus mehhanism, mis parandaks ELi vabakaubanduslepingute kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide rakendamist ja jälgimist ning tagaks täieliku vastavuse, tuginedes nii teiste riikide kogemustele kui ka ettepanekutele, mille on töötanud välja ettevõtjate, keskkonna-, töötajate ja teised kodanikuühiskonna rühmad.

---

(1)  http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2017/july/tradoc_155686.pdf

(2)  http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2015/october/tradoc_153846.pdf

(3)  https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/reflection-paper-globalisation_et.pdf

(4)  EMSK arvamus „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“, raportöör Jonathan Peel (ELT C 264, 20.7.2016, lk 123).

(5)  REX/486 – EMSK arvamus „Kaubanduse ja investeeringute keskne roll kestliku arengu eesmärkide taotlemisel ja saavutamisel“, raportöör Jonathan Peel (UK-I), kaasraportöör Christophe Quarez (FR-II) (ELTs veel avaldamata).

(6)  EMSK arvamus „ELi ja Korea vabakaubanduslepingu kaubanduse ja säästva arengu peatüki hindamisaruanne“, raportöör Dumitru Fornea (RO-II) (ELT C 81, 2.3.2018, lk 201).

(7)  Konverents teemal „Kaubandus- ja säästva arengu peatükid ELi kaubanduslepingutes – kuidas saavutada tõeline mõju?“- Kokkuvõte põhisõnumitest: http://www.eesc.europa.eu/sites/default/files/files/summary_conference_on_tsd_chapters_in_eu_trade_agreements.pdf.

(8)  Vt eespool.

(9)  Vt eespool.

(10)  Volinik Cecilia Malmströmi kiri rahvusvahelise kaubanduse komisjoni esimehele Bernd Langele, jaanuar 2017 https://ec.europa.eu/carol/index-iframe.cfm?fuseaction=download&documentId=090166e5af9d7b2e&title=letter.pdf.

(11)  Volinik Cecilia Malmströmi kiri Kanada rahvusvahelise kaubanduse ministrile François-Philippe Champagnele, oktoober 2017 https://ec.europa.eu/carol/index-iframe.cfm?fuseaction=download&documentId=090166e5b568bc60&title=SIGNED_LETTER.pdf.

(12)  Tõlgendav ühisdokument Kanada ning Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahelise laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu (CETA) kohta (ELT L 11, 14.1.2017, lk 3).

(13)  http://trade.ec.europa.eu/doclib/press/index.cfm?id=1689.

(14)  Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele vabakaubanduslepingute rakendamise kohta, avaldatud 9. novembril 2017.

(15)  REX/486 – EMSK arvamus „Kaubanduse ja investeeringute keskne roll kestliku arengu eesmärkide taotlemisel ja saavutamisel“, raportöör Jonathan Peel (UK-I), kaasraportöör Christophe Quarez (FR-II) (ELTs veel avaldamata).

(16)  REX/486 – EMSK arvamus „Kaubanduse ja investeeringute keskne roll kestliku arengu eesmärkide taotlemisel ja saavutamisel“, raportöör Jonathan Peel (UK-I), kaasraportöör Christophe Quarez (FR-II) (ELTs veel avaldamata).

(17)  http://unctad.org/en/PublicationsLibrary/ditccplpmisc2016d1_en.pdf.

(18)  Volinik Cecilia Malmströmi kiri Kanada rahvusvahelise kaubanduse ministrile François-Philippe Champagnele, oktoober 2017

(19)  EMSK arvamus „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“, raportöör Jonathan Peel (ELT C 264, 20.7.2016, lk 123); EMSK arvamus „EMSK seisukoht Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle peetavate läbirääkimiste raames tõstatatud konkreetsetes võtmeküsimustes“, raportöör Philippe de Buck, kaasraportöör Tanja Buzek (ELT C 487, 28.12.2016, lk 30). EMSK arvamus „ELi ja Korea vabakaubanduslepingu kaubanduse ja säästva arengu peatüki hindamisaruanne“, raportöör Dumitru Fornea (RO-II) (ELT C 81, 2.3.2018, lk 201).

(20)  Volinik Cecilia Malmströmi kiri konsultatsioonidest valitsustega seoses ELi ja Korea vabakaubanduslepinguga, detsember 2016 http://ec.europa.eu/carol/?fuseaction=download&documentId=090166e5af1bf802&title=EU_DAG%20letter%20to%20Commissioner%20Malmstrom_signed%20by%20the%20Chair%20and%20Vice-Chairs.pdf.

(21)  EMSK arvamus „ELi ja Korea vabakaubanduslepingu kaubanduse ja säästva arengu peatüki hindamisaruanne“, raportöör Dumitru Fornea (RO-II) (ELT C 81, 2.3.2018, lk 201).

(22)  Suuniseid järgivad liikmesriigid peaksid looma riikliku kontaktpunkti, mille peamine ülesanne on edendada suuniste tõhusust, korraldades edendustegevust, hallates uurimisi ja aidates lahendada küsimusi, mis võivad tekkida seoses suuniste väidetava mittejärgimisega konkreetsetel juhtudel. Riiklikud kontaktpunktid aitavad ettevõtjatel ja nende sidusrühmadel võtta kohaseid meetmeid, et edendada suuniste järgimist. Need oleksid ka vahenduse ja lepitamise platvormiks, et lahendada praktilisi küsimusi, mis võivad tekkida suuniste rakendamisel.

(23)  Mitteametlik dokument, mis põhineb Euroopa Ametiühingute Keskliidu ja Ameerika Tööföderatsiooni – Tööstusorganisatsioonide Kongressi ühisel ettepanekul, september 2016, https://www.etuc.org/en/page/non-paper-introducing-independent-labour-secretariat-ceta.

(24)  Tööalase mudeli peatüki kavand ELi kaubanduslepingute jaoks, mille töötas välja Friedrich-Ebert-Stiftung koostöös INTA komisjoni esimehe Bernd Langega, juuni 2017, http://www.fes-asia.org/news/model-labour-chapter-for-eu-trade-agreements/.

(25)  http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---integration/documents/publication/wcms_229374.pdf.

(26)  Vt https://www.ictsd.org/bridges-news/bridges/news/trade-dispute-panel-issues-ruling-in-us-guatemala-labour-law-case.

---

28.6.2018

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 227/35

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Valitsusvälised osalejad kliimameetmete hoogustajatena“

(ettevalmistav arvamus Euroopa Komisjoni taotlusel)

(2018/C 227/05)

Raportöör:	Mindaugas MACIULEVIČIUS
Kaasraportöör:	Josep PUXEU ROCAMORA

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 28.11.2017
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Juhatuse otsus	4.7.2017
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	6.2.2018
Vastuvõtmine täiskogus	15.2.2018
Täiskogu istungjärk nr	532
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	192/1/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Üleminekut vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele on suures osas ajendanud kodanike, innovaatiliste ettevõtjate ning erinevate kodanikuühiskonna sidusrühmade (keda ühiselt nimetatakse valitsusvälisteks ning kohalikeks ja piirkondlikeks osalejateks) juhitud alt ülespoole suunatud algatused.

1.2.

Need osalejad saavad oluliselt kaasa aidata nii vähese CO2-heitega majanduse arengu kui ka kestliku arengu hoogustamisele. Viivitamatud valitsusvälised meetmed vähendavad vähese CO2-heitega majandusele ülemineku kulusid ja leevendavad ka juba toimuvate kliimamuutuste otsest mõju.

1.3.

Viimastel aastatel on valitsusväliste kliimameetmete arv, ulatus ja mastaap kiiresti kasvanud (1). Valitsusvälised osalejad seisavad aga endiselt silmitsi märkimisväärsete takistustega, mistõttu neil on raske kliimameetmeid edukalt algatada ja rakendada.

1.4.

Lisaks on valitsusväliste osalejate ja nende kliimameetmete hulk mitmekesistumas, kuna nad tegutsevad eri keskkondades, millel on erinevad vajadused ja ressursid. Selle mitmekesisuse õige analüüsimine ja mõistmine on kliimameetmete kiirema rakendamise eeltingimus.

1.5.

Tunnustades valitsusväliste osalejate suurt potentsiaali ülemaailmsete jõupingutuste toetamisel, et leevendada kliimamuutusi ja kohaneda nende tagajärgedega, nõuab komitee valitsusväliste kliimameetmete Euroopa dialoogi, mille eesmärk on tugevdada ja suurendada Euroopa valitsusväliste kliimameetmete ulatust ja haaret.

1.6.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kavandatav Euroopa dialoog peaks andma ülevaate kliimameetmetest ELis ning aitama jälgida kliimameetmete edenemist ülemaailmsel tasandil.

1.7.

Komitee rõhutab, et tulemuslike, uuenduslike ja leidlike kliimameetmete tunnustamine ja esiletõstmine võib olla kulutõhus viis uute meetmete kasutuselevõtmise ja olemasolevate edendamise motiveerimiseks. Kliimameetmete tunnustamisele aitavad kaasa veebiplatvormid, kõrgetasemelised üritused ja/või auhindade väljaandmine.

1.8.

Euroopa kliimameetmete dialoog peaks pidevalt koguma tagasisidet ja lahendama seadusandlusega seotud probleeme koos riigiasutustega, et luua järk-järgult juhtimiskeskkond, mis toetab alt üles suunatud kliimameetmeid. Dialoog peaks toetuma teistele samalaadsetele algatustele nagu EMSK poolt ellu kutsutud ja energiasüsteemi ümberkujundamise elluviimise koordineerimiseks loodud Euroopa energiadialoog.

1.9.

Kavandatava dialoogi lõppeesmärk on hoogustada kliimameetmeid, muutes kliimameetmetega tegelemise paljude valitsusväliste osalejate jaoks atraktiivseks, ning kujundada kliimameetmed uueks normiks.

1.10.

Komitee rõhutab, et heitkoguste vähendamise, kliima kaitsmise ning sotsiaalse ja majanduslikku õigluse edendamise püüdluste toetamiseks tuleb luua sotsiaalne dialoog õiglaseks ja kiireks üleminekuks süsinikdioksiidiheitevabale ja vaesusevabale maailmale.

1.11.

Komitee teeb ettepaneku, et dialoogi eesmärk peaks lisaks meetmete esiletõstmisele olema ka valitsusväliste osalejate vajadustele vastamine, innustades uusi partnerlusi riiklike ja valitsusväliste osalejatega, soodustades vastastikust õppimist, väljaõpet ja nõuannete jagamist valitsusväliste osalejate hulgas ning hõlbustades juurdepääsu rahastamisele.

1.12.

Kavandatav Euroopa dialoog toimiks Pariisi kliimakokkuleppe järgse kliimaalase juhtimise laiemas ökosüsteemis. Dialoog tuleks organiseerida paindlikult, seades prioriteediks olemasolevate programmide, algatuste ja asutuste strateegilise ühendamise, mitte niivõrd uute asutuste loomise. Sellega seoses toetab komitee Euroopa Parlamendi ettepanekut luua riiklikud mitmetasandilised kliima- ja energiadialoogi platvormid.

1.13.

Komitee etendab dialoogi algatamises juhtrolli ja kutsub teisi ELi institutsioone, eelkõige Euroopa Komisjoni üles ühinema jõupingutusega, et luua valitsusväliste kliimameetmete jaoks soodustav keskkond, tehes koostööd dialoogi käivitamise abistamisel.

1.14.

Esimene samm valitsusväliste osalejate kliimameetmete Euroopa dialoogi loomisel oleks üritus 2018. aasta esimeses pooles, kutsudes kokku kõik osalemishuvilised võrgustikud ning muude ELi institutsioonide ja liikmesriikide esindajad. Üritus tuleks korraldada Talanoa (2) dialoogi vaimus, et luua dialoogile selge tegevuskava.

1.15.

Eelnimetatud dialoogi kaudu loodab komitee märkimisväärselt suurendada kõigi valitsusväliste osalejate – ettevõtjate, sealhulgas VKEde, sotsiaalsete ettevõtjate ja ühistute, kogukondade, kodanikuühiskonna, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja muude asjassepuutuvate sidusrühmade – mõjuvõimu, nii et nad saaksid anda tõelise ja käegakatsutava panuse kliimamuutuste leevendamisse.

2.   Arvamuse taust

2.1.

Käesolev arvamus on Euroopa Komisjoni taotlusel koostatud ettevalmistav arvamus.

2.2.

Arvamuses tuginetakse 2016. aasta juulis vastu võetud arvamusele „Koalitsiooni loomine Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks“ ja järgnenud konverentsile „Alt ülespoole suunatud kliimameetmete raamistiku kujundamine“, mille eesmärk oli vahetada parimaid tavasid ja selgitada välja probleemid, mis aeglustavad valitsusväliseid jõupingutusi kliimamuutuste leevendamiseks.

2.3.

Üleminekut vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele on ajendanud kodanike, kohalike omavalitsuste, tarbijate ja innovaatiliste ettevõtjate alt ülespoole suunatud algatused. Nende edasist edu pärsivad aga sageli halduslikud ja regulatiivsed takistused, asjakohaste konsultatsioonimehhanismide puudumine ning ebakohased finantsmenetlused.

3.   Pakiline vajadus valitsusväliste kliimameetmete järele

3.1.

Termin „valitsusvälised osalejad“ tähistab osalejaid, kes ei ole ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised. See lai mõiste hõlmab eri tüüpi ettevõtjaid, sh väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ning mikroettevõtjaid, investoreid, ühistuid, linnu ja piirkondi, ametiühinguid, kogukondi ja kodanike rühmitusi, usuorganisatsioone, noorterühmitusi ja muid valitsusväliseid organisatsioone. Käesolevas arvamuses pööratakse erilist tähelepanu ELi institutsioonide ja liikmesriikide poolt veel tunnustamata kliimamuutustega tegelejate esilekerkivatele alt ülespoole suunatud panustele.

3.2.

Valitsusväliste osalejate kliimameetmete järele on üha pakilisem vajadus vähemalt neljal põhjusel: — kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris suureneb jätkuvalt; isegi kõigi valitsuste võetud kohustuste rakendamisel paisatakse liigselt õhku 11–13 gigatonni (Gt) CO2 ekvivalenti (3). Lühiajalised riiklikud ja valitsusvälised kliimameetmed võivad aidata seda kogust vähendada ning on äärmiselt olulised, et vältida äärmuslikumaid ja kulukamaid meetmeid; — juba toimuvate kliimamuutuste mõju on tuntav kogu maailmas. See hõlmab näiteks suurenevat arvu äärmuslikke ilmastikunähtusi, suurenevat kahju, muutuvaid ilmastikuolusid. See sunnib ka haavatavaid kogukondi rändama ja ümber asuma (4); — praegused poliitilised pinged, näiteks Ameerika Ühendriikides, ja riiklike vahendite puudus ohustavad valitsuste võetud kohustuste täielikku täitmist. Isegi mitmete Euroopa riikide, kes on täielikult pühendunud Pariisi kokkuleppe täitmisele, jõupingutustest jääb väheks, et hoida üleilmne soojenemine oluliselt alla 2 oC; — valitsused kehtestavad poliitilise raamistiku, kuid meetmeid rakendavad kohapeal valitsusvälised ning kohaliku ja piirkondliku tasandi osalejad, kellest paljud on uuenduslike ja tõhusate meetmete vallas tõelised eestvedajad, eelkõige väiksemad, uued, alt ülespoole suunatud kliimameetmetes osalejad.

3.3.

Kliimamuutustega tegelevad valitsusvälised osalejad saavad oluliselt kaasa aidata nii vähese CO2-heitega majanduse arengu kui ka kestliku arengu hoogustamisele. Viivitamatud valitsusvälised meetmed vähendavad vähese CO2-heitega majandusele ülemineku kulusid ja leevendavad ka juba aset leidvate kliimamuutuste otsest mõju. Siiski ei mõisteta sageli, et alt ülespoole suunatud algatused võivad aidata ületada ka CO2-heite vähendamise ja ökoloogilise üleminekuga seotud sotsiaalseid probleeme.

3.4.

Kui viis protsenti ELi kodanikest osaleksid tõhusates kogukonna juhitavates kliimamuutuste leevendamise algatustes, väheneks Euroopa ökokogukondade mõju uurimisega tegeleva ELi rahastatava TESSi projekti andmetel süsinikdioksiidi heide piisavalt, et 85 % ELi 28 liikmesriigist saavutaksid peaaegu 85 % aastaks 2020 kokku lepitud heitkoguste vähendamise eesmärkidest (5).

3.5.

Valitsusvälised kliimameetmed võivad ka üldist kliimaalast juhtimist tõhustada. Näiteks: — valitsusvälised meetmed võivad olla aluseks ambitsioonikamale kliimapoliitikale, näidates valitsustele, et ambitsioonikamad kliimaeesmärgid on saavutatavad; — valitsusvälised meetmed võivad aidata valitsustel rakendada riigi tasandi poliitikat ja anda panuse riiklike nõuete täitmisesse vastavalt ELi riiklikult kindlaksmääratud panusele; — valitsusvälised osalejad võiksid aidata välja selgitada võimalusi regulatiivse keskkonna tõhustamiseks (6).

3.6.

Valitsusväliste meetmete abil saab ka näidata, et üleminek vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele ringmajandusele annab ELile võimaluse suurendada konkurentsivõimet, millest on kasu ELi ettevõtjatele. Lisaks annab see võimaluse tegeleda mitte üksnes kliimaalaste väljakutsetega, vaid ka kestliku arengu küsimustega, eelkõige kestliku arengu eesmärkide rakendamisega.

3.7.

Viimastel aastatel on valitsusväliste kliimameetmete arv, ulatus ja mastaap kiiresti kasvanud (7). Valitsusvälised osalejad seisavad aga endiselt silmitsi märkimisväärsete takistustega, mistõttu neil on raske kliimameetmeid edukalt algatada ja rakendada. (Vt ka EMSK arvamus „Koalitsiooni loomine Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks“ (8))

3.8.

Lisaks on valitsusväliste osalejate ja nende kliimameetmete hulk mitmekesistumas, kuna nad tegutsevad eri keskkondades, millel on erinevad vajadused ja ressursid. Selle mitmekesisuse õige analüüsimine ja mõistmine on kliimameetmete kiirema rakendamise eeltingimus.

4.   EL vajab strateegilist lähenemisviisi valitsusväliste kliimameetmete lihtsustamiseks

4.1.

EL on olnud rahvusvahelisel tasandil valitsusväliste meetmete eestvedaja. — EL on edendanud mitmeid sidusrühmi hõlmavaid rahvusvahelisi koostööalgatusi, mis tegelevad kliimamuutuste leevendamisega ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kontekstis. — EL andis oma panuse suurtesse kliimaalgatustesse, kuhu on kaasatud mitmed sidusrühmad (9). — Liikmesriigidki on toetanud rahvusvahelist kliimameetmete tegevuskava. Näiteks oli Prantsusmaa Pariisi kokkuleppe sõlmimise eel ulatuslike jõupingutuste mobiliseerimisel eesotsas. Põhjamaad ja Madalmaad aitasid kaasa kliimaalgatuste platvormi väljatöötamisele, mida hetkel haldab ÜRO Keskkonnaprogramm. — Euroopas asuvad osalejad juhivad hinnanguliselt 54 % ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis registreeritud kliimameetmetealastest koostööalgatustest (10).

4.2.

Ehkki ELil on rahvusvahelisel tasandil tugev juhtpositsioon, puudub liidul praegu raamistik sellise soodsa keskkonna loomiseks, mis aitaks hoogustada valitsusväliseid kliimameetmeid Euroopas. Sellise raamistikuta võib EL jääda ilma valitsusväliste ning kohalike ja piirkondlike osalejate hulka kuuluvate eestvedajate olulistest panustest. ELi praegusest toetusest üksikutele mastaapsetele mitut sidusrühma hõlmavatele meetmetele ei piisa sellisteks muutusteks, mida EL on lubanud Pariisi kokkuleppe raames ellu viia.

4.3.

Palju suuremat tähelepanu tuleks pöörata uutele, veel tunnustamata, alt ülespoole tegutsevatele kliimameetmetes osalejatele, kes on praegu ELi toetusega algatustes alaesindatud. Nende potentsiaalset panust ei ole võimalik ülehinnata. Soodsa keskkonna loomine selliste kliimameetmete jaoks on tõhus ja odav viis võimendada nende tohutut ühiskondlikku potentsiaali.

4.4.

Lisaks aitab soodsa keskkonna kujundamine käsitleda praegust tasakaalu puudumist valitsusväliste kliimameetmete osas. Näiteks: — mikroettevõtjad ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, sotsiaalsed ettevõtjad (sh ühistud) on ELi toetust saavates algatustes ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kontekstis praegu alaesindatud, (11); — maakogukondade ning väikeste ja keskmise suurusega linnade kliimameetmed on võrreldes suurlinnade kliimameetmetega alaesindatud (12).

4.5.

Kuna praegu toimub teavitustöö peamiselt rahvusvahelise kliimapoliitika tasandil, keskendudes eriti suurtele ja/või silmatorkavatele näidetele, siis oleks hädasti vaja ELi tasandi meetmeid, et täiendada rahvusvahelisi jõupingutusi, rakendades ja toetades rohkem eri tüüpi osalejaid.

4.6.

Tunnustades valitsusväliste osalejate suurt potentsiaali ülemaailmsete jõupingutuste toetamisel, et leevendada kliimamuutusi ja kohaneda nende tagajärgedega, tehakse käesolevas arvamuses ettepanek algatada valitsusväliste kliimameetmete Euroopa dialoogi, mille eesmärk on tugevdada ja suurendada Euroopas asuvate valitsusväliste osalejate võetavate meetmete ulatust ja haaret.

5.   Kliimamuutuste prioriteetsed valdkonnad ning kohapealised osalejad: näited ja vajadused

5.1.

Prioriteetsed teemavaldkonnad tuleks määratleda kodanikuühiskonnaga konsulteerides.

5.2.

Tihe seos ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja eriti Marrakechi ülemaailmsete kliimameetmete partnerluse temaatiliste valdkondadega võiks tagada tugeva kokkukuuluvuse Pariisi kokkuleppe eesmärkidega.

5.3.

Prioriteetsed valdkonnad võiksid muu hulgas olla järgmised: põllumajandus ja toit; metsandus, maakasutus ja säästev biomajandus; rannikualade kaitse ja areng; vesi; linnad ja piirkonnad; transport; energia; ringmajandus ja tööstus.

5.4.

Valdkonnaülesed teemad, millega saaks kavandatava dialoogi kaudu tegeleda, on muu hulgas järgmised: kliima ja kestliku arengu kompromissid ja koostoimed; digitaliseerimise roll; osaluspõhised lähenemisviisid; õiglane üleminek.

5.5.

Sotsiaalne ettevõtlus, kodanikualgatused ja ühiskondlik töö on vaid mõned näited sellest, kuidas kliimameetmeid saab alt üles suunatud lähenemisviiside abil ellu viia. On juba hulk edukaid algatusi, kuid palju on ka selliseid, mis küll käivitati, kuid mis ebaõnnestusid või peatati mitmesugustel põhjustel. Mõlemat liiki projektid aitaksid pakkuda väärtuslikku teavet nii valitsusvälistele osalejatele kui ka otsuselangetajatele.

5.5.1.

Suurepärane näide on detsentraliseeritud taastuvenergia. See peaks toimuma kohalike või piirkondlike struktuuride kaudu, mis tähendab, et tuule-, päikese- ja biomassienergia abil loodavat väärtust kasutatakse kohalikul tasandil. EL aga ei kasuta piisavalt ära kodanikuühiskonna potentsiaali selles valdkonnas ning pahatihti tõkestavad kohalike osaliste kaasamist regulatiivsed, finantsalased ja struktuurilised takistused. 2015. aastal kutsus komitee edukalt üles looma kodanikuühiskonna juhitava Euroopa energiadialoogi, et koordineerida energiasüsteemi ümberkujundamise elluviimist (13) – mis iseenesest on suurim ühtne meede, mis EL võtab kliima stabiliseerimise poliitikas.

5.5.2.

Enam kui 1 000 kohalikku ja piirkondlikku omavalitsust 86 riigist (esindades 804 miljonit inimest) on teatanud enda võetud heitkoguste vähendamise eesmärgid platvormile carbonn Climate Registry. Kui eesmärgid saavutatakse, võiks heide 2020. aastaks väheneda 5,6 gigatonni CO2 ekvivalenti (GtCO2e) ja 2050. aastaks 26,8 GtCO2e, võrrelduna 1990. aasta tasemetega. Ülemaailmse kliima- ja energiaalase linnapeade paktiga liitunud 7 494 linna ja kohaliku omavalitsuse (kes esindavad üle 680 miljoni inimese) kogumõju võib üheskoos vähendada heidet 2030. aastaks praeguste suundumuste jätkumisel 1,3 GtCO2e aastas, nii et aastatel 2010–2030 (14) saavutatakse kumulatiivne koguvähenemine 15,64 GtCO2e.

5.5.3.

Kogukonna toetatud põllumajandus on Euroopas viimastel aastatel kasvanud. 2016. aastal tootsid enam kui kuus tuhat laia määratlusega kodanikuühiskonna algatust 22 Euroopa riigis toitu ühele miljonile inimesele (15). Sellised algatused ulatuvad tarbijate ja põllumajandustootjate vahelistest partnerlustest ühisaedade ja -farmide rajamiseni. Nii luuakse tihedad sidemed tootjate ja tarbijate vahel, võimalusi kohalikele ettevõtjatele ja uusi töökohti ning suhtestatakse kogukonnad taas oma toiduga, muutes seega toidu tootmise ja tarbimise mehhanisme, samuti innustatakse kodanikke looma osaluspõhisemaid juhtimisvorme.

5.5.4.

Õiglase ülemineku kontseptsioon ühendab töötajaid, kogukondi, tööandjaid ja valitsusi sotsiaalse dialoogi raames, mille eesmärk on välja töötada konkreetsed kavad, poliitikameetmed ja vajalikud investeeringud, et tagada kiire ja õiglane üleminek. Selle keskmes on töökohad ja elatusvahendid ning selle eesmärk on tagada, et võidujooksus heitkoguste vähendamise, kliima kaitsmise ning sotsiaalse ja majandusliku õigluse nimel ei jäetaks kedagi maha. Et tagada ja luua sotsiaaldialoog õiglaseks üleminekuks, on Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon ning selle partnerid loonud õiglase ülemineku keskuse (Just Transition Centre). See keskus toetab liitusid, ettevõtjaid, äriühinguid, kogukondi ja investoreid sotsiaaldialoogi raames, aidates töötada välja kavasid, lepinguid, investeeringuid ja poliitikat kiireks ja õiglaseks üleminekuks süsinikdioksiidivabale majandusele ja vaesusevabale ühiskonnale.

5.5.5.

Energia-, heite- ja veekokkuhoiu kavade rakendamine sisaldub tööstuse vabatahtlikes programmides ja tarbimise vähendamise algatustes. Neid ettevõtete saavutusi auditeeritakse ja avalikustatakse sageli. Ka äriühingute ja riikide võrdlusanalüüse on võimalik välja töötada nende parimate tavade abil.

5.6.

Selleks et mõista valitsusväliste osalejate olulist mitmekesisust, nende erinevaid vajadusi ja ressursse, korraldas komitee uuringu, (16) mis näitas, et valitsusväliste osalejate kõige pakilisemad vajadused on järgmised: — toetav poliitika-/regulatiivne keskkond; — finantsvajadused: ligipääs avalikele vahenditele ja maksustiimulitele; — tehniline tugi: vastastikuse õppimise lihtsustamiseks, suutlikkuse suurendamiseks, teadmiste ja heade tavade vahetamiseks ja teadlikkuse suurendamiseks; — laiem usaldusväärsus, nähtavus, mõistmine ja nende panuse tunnustamine; — parem koostöö era- ja avaliku sektori eri osalejate vahel.

6.   Kavandatud valitsusväliste kliimameetmete Euroopa dialoogi funktsioonid

6.1.

Valitsusväliseid kliimameetmeid soodustava keskkonna kujundamiseks ning Euroopa-põhiste meetmete ulatuse ja mastaabi suurendamiseks ning tugevdamiseks peaks platvorm võtma arvesse valitsusväliste osalejate poliitika- ja tegevusnõudeid ning ehk ka võimaldama järgmisi omavahel seotud funktsioone: 1) meetmete hindamine (A); 2) meetmete tunnustamine (R); 3) juhtimise edendamine (I); 4) meetmete hoogustamine (A) ja 5) meetmete toetamine (S) (ARIAS, meetmete esitähtedest tuletatud akronüüm: A ssessing actions, R ecognising actions, I mproving governance, A ccelerating actions, S upporting actions).

6.2.

Meetmete hindamine ja jälgimine – ELile ja liikmesriikidele on kasulik paremini mõista valitsusväliste kliimameetmete osatähtsust. Kavandatav dialoog saab anda ülevaate kliimameetmetest Euroopas ja aidata ka jälgida kliimameetmete edenemist ülemaailmsel tasandil ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kontekstis. Leevendamise ja muu panusega seotu parem mõistmine on mitmeti kasulik: — see võib olla esimene samm valitsusväliste meetmete kaasamisel riikliku ja ELi tasandi kliimapoliitika rakendamisse; — konkreetsete kliimameetmete põhjalikud uuringud võivad aidata välja töötada riiklikku poliitikat ning välja selgitada regulatiivseid takistusi, kohandatavaid lahendusi ja tingimusi, mille korral on konkreetsed meetmed tõhusad; — see võib anda praktilisi teadmisi, mis aitavad valitsusvälistel osalejatel tõhusalt kliimameetmetega tegeleda.

6.2.1.

Kavandatav raamistik peaks võimaldama jälgida vähemalt mõne valitsusväliste ning kohalike ja piirkondlike osalejate meetme tulemusi, eriti kui need meetmed toovad kaasa heitkoguste mõõdetava vähenemise. See võib toimuda Euroopa-põhiste kliimameetmete koondhindamiste, samuti vabatahtlike aruandlusmehhanismide vormis. Tuleks kaaluda kaitsemehhanisme nn rohepesu (tavapärase näitamine keskkonnasõbraliku ja Pariisi kokkuleppe eesmärkidele vastavana) vastu. See peaks aga vähemalt tõestama, et algatused on enam kui lihtsalt paberil võetud kohustused, samas ei tohiks kehtestada suuri aruandlus- ja järelevalvekohustusi. Järelevalve- ja hindamistavade raamistikus võiks kvalitatiivsem lugudel põhinev lähenemisviis täiendada kvantitatiivset käsitlust, näitamaks, mida on võimalik saavutada.

6.3.

Praegu ei tunnustata paljusid Euroopas võetavaid kliimameetmeid Euroopa tasandil üldse või tunnustatakse väga vähe. Võimalus tunnustada ja esile tõsta eriti tõhusaid, uuenduslikke ja leidlikke kliimameetmeid võib aga olla kulutõhus viis motiveerimaks uute meetmete kasutuselevõtmist ja edendamaks olemasolevaid. Kliimameetmeid võib tunnustada mitmel viisil, sealhulgas: — uute ja kehtivate kohustuste laialdane tunnustamine veebiplatvormi kaudu; — võimaluste avamine uutele kliimavaldkonna osalistele osaleda (kõrgetasemelistel) üritustel nii Euroopa tasandil kui ka rahvusvaheliste läbirääkimiste kontekstis; — auhindade väljaandmine eriti tõhusatele kliimameetmetele, nt konkreetsetes teemavaldkondades.

6.4.

Juhtimise edendamine ja parandamine – liidrid valitsusväliste osalejate rühmade hulgas selgitavad tõenäoliselt välja juhtimise edendamise takistused ja võimalused. Nende teadmised võivad aidata välja selgitada regulatiivsed takistused Euroopa, riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ning anda tõuke nende kõrvaldamiseks, samuti luua kohandatud regulatiivse raamistiku, mis soodustab kliimameetmeid. Valitsusväliste kliimameetmete Euroopa dialoog peaks pidevalt koguma tagasisidet ja lahendama probleeme koos riigiasutustega, et luua järk-järgult juhtimiskeskkond, mis toetab altpoolt üles suunatud kliimameetmeid. See on võimalik üksnes siis, kui tegeletakse poliitilise vaakumiga valitsusväliste osalejate ja poliitikakujundajate vahel.

6.5.

Kliimameetmete hoogustamine – kavandatava dialoogi lõppeesmärk on hoogustada kliimameetmeid, muutes need paljude valitsusväliste osalejate jaoks atraktiivseks ning tehes kliimameetmetest uue normi. Praktiliselt peaks see hõlmama järgmist: — rohkem uusi valitsusväliseid kliimaalaseid kohustusi. Algatuste hoogustamiseks peaks dialoog (võib-olla koostöös ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja muude partneritega) propageerima uusi kohustusi; — Euroopa tasandi valitsusvälistest kliimameetmetest tulenevate lahenduste ja õppetundide kiire omaksvõtmine. Selle hoogustamiseks võiks dialoog hõlmata tehniliste ekspertide piirkondlike kohtumiste korraldamist, mis tugineksid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sessioonidel toimuvatele samalaadsetele kohtumistele ja annaksid oma panuse neisse; — dialoogi korraldavad partnerid saavad aeg-ajalt ka vahendada uusi partnerlusi ja kliimameetmeid eriti paljulubavates või pakilistes valdkondades, kasutades dialoogiprotsessi ja oma pädevust asjaomaseid osapooli kokku kutsuda; — mõnikord võivad sektorite või territooriumide algatused omavahel konkureerida, kui ei selgitata välja ega soodustata õiget lähenemisviisi koostöö edendamiseks. Vajalik on näha üld pilti, et teha kindlaks lüngad ja koostööpotentsiaal ning vahendada uusi partnerlusi.

6.6.

Kliimameetmete toetamine – kavandatav dialoog võiks lisaks meetmete esiletõstmisele vastata ka valitsusväliste osalejate vajadustele. Kavandada saab eri tüüpi toetust, sh: — luua võrgustikukeskkond, mis soodustaks uute partnerluste vahendamist riiklike ja valitsusväliste osalejate vahel; — soodustada vastastikkust õppimist ja nõuannete jagamist valitsusväliste osalejate hulgas, aidates neil regulatiivsete takistustega toime tulla; — tagada haridus ja õpe ning innustada innovatsiooni, nt laialt avatud e-õppe (MOOC), veebiseminaride ja seminaride kaudu (17); — lihtsustada rahastamisele juurdepääsu, nt kaardistades olemasolevaid kanaleid, uurides innovatiivseid rahastamisvahendeid (sh vastastikune, ühis- ja mikrorahastus), tehes ettepanekuid maksueeskirjade lihtsustamiseks; uute rahastamisvõimaluste loomine, näiteks hõlbustamaks juurdepääsu era-, rahvusvahelistele ja mitmepoolsetele rahalistele vahenditele.

7.   Kavandatud valitsusväliste kliimameetmete Euroopa dialoogi rakendamine

7.1.

Kavandatav Euroopa dialoog toimiks Pariisi kliimakokkuleppe järgse kliimaalase juhtimise laiemas ökosüsteemis. Välja on kujunemas ka muud piirkondlikud ja riiklikud tegevuskavad ja raamistikud (nt Ladina-Ameerikas ja USAs). Euroopa dialoogile tuleks kasuks koostöö nende platvormidega ja neilt õppimine.

7.2.

Dialoog tuleks organiseerida paindlikult, seades prioriteediks olemasolevate programmide, algatuste ja asutuste strateegilise ühendamise, mitte niivõrd uute asutuste loomise. Komitee etendab selget rolli dialoogi algatamisel ning Euroopa Komisjoni ja teiste ELi institutsioonide toetuse ja partnerluse taotlemisel. Institutsiooniline raamistik suurendaks dialoogi tõsiseltvõetavust kliimameetmetega tegelemisel Euroopa tasandil. Sellega seoses toetab komitee Euroopa Parlamendi ettepanekut luua riiklikud mitmetasandilised kliima- ja energiadialoogi platvormid, et võimaldada igas liikmesriigis laialdasi arutelusid riigi tulevase kliima- ja anergiapoliitika üle.

7.3.

Euroopa dialoogi veebiplatvorm võib toimida ateabevõrgustikuna, kus registreeritakse Euroopa-põhised kliimameetmed ja antakse neist ülevaade, ning see võib olla põhjalik andmebaas, mis toetaks strateegilist analüüsi ning annaks panuse kohaliku, riikliku ja ELi poliitika kujundamisse. Sellise teabevõrgustiku kasutatavuse optimeerimiseks peaks veebilehele olema juurdepääs ja võimalik otsida seal teavet. Selle veebilehe võiks ühendada ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames juba toimivate platvormidega, sh NAZCA platvormiga (18).

7.4.

Kavandatav Euroopa platvorm peaks algatama üritusi, et toetada valitsusväliste osalejate tunnustamist, neile tagasiside, õppe ja võrgustumise pakkumist. Osa neist võimalustest on juba olemas, kuid need omandaksid uue tähtsuse. Näiteks: — EMSK kestliku arengu vaatlusrühma juba toimuvad eksperdikohtumised oleksid kaalukamad, kui need ühendataks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessiga kas tehniliste ekspertide kohtumiste või valdkondlike ja piirkondlike dialoogide raames, mille eesmärk on hinnata olemasolevaid kliimameetmeid; — ühenduse ECOLISE ning EMSK koostöös korraldatav jätkusuutlike kogukondade Euroopa päev võiks juhtida tähelepanu kohalikele kogukondadele ja tunnustada nende panust kliimameetmete alal; — ELi institutsioonide toetatavad iga-aastased üritused (nt roheline nädal, ELi säästva energia nädal, Euroopa kestliku arengu nädal jne) võiksid hõlmata ka valitsusvälistele kliimameetmetele pühendatud istungeid.

7.5.

Kavandatavale dialoogile tuleks kasuks valdkondlike või temaatiliste nn kliimameetmete saadikute ametisse määramine. Saadikute ülesanne oleks vahendada koostööd mitmete sidusrühmade vahel, seada strateegilisi ja valdkondlikke prioriteete, kutsuda kokku üritusi ja ergutada uute kliimameetmete võtmist. Nad võivad toimida ka valitsusväliste kliimameetmete kontaktpunktidena, nt Euroopa Komisjoni, liikmesriikide ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni vahel.

7.6.

Kavandatav dialoog peaks toetama juurdepääsu valitsusväliste kliimameetmete rahastamisele. See võiks hõlmata järgmist: — rahastamisvõimaluste kaardistamine; — nõustamine rahastatavate kavade alal; — valitsusväliste osalejatega praegu peetavate dialoogide ja konsultatsioonimenetluste analüüsimine, et luua uusi meetodeid ja parimaid tavasid olemasolevate Euroopa ja rahvusvaheliste fondide kasutamise parandamiseks; — nõuda, et ELi järgmine mitmeaastane finantsraamistik toetaks valitsusväliste osalejate ambitsioonikamaid kliimameetmeid ning stimuleeriks nende sellealast tegevust; — innovaatiliste rahastamisvõimaluste uurimine (vastastikune, ühis- ja mikrorahastus, rohelised võlakirjad jne).

7.7.

Usaldusväärsuse ja paindliku institutsioonilise raamistiku tagamiseks tuleks organisatsioonilisteks partneriteks kutsuda järgmised võimalikud osalised: — hindamise toetamiseks peaksid dialoogi algatajad tegema koostööd olemasolevate uurimisrühmade, kliimameetmete jälgimise algatuste ja andmeplatvormidega; — tunnustamise toetamiseks peaks dialoog taotlema koostööd olemasolevate auhinnaalgatustega, nt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni muudatuste hoogustamise auhindade, SEEDi auhindade, (19) EMSK kodanikuühiskonna auhinnaga jne; — juhtimise edendamise ja kliimameetmete hoogustamise toetamiseks tuleks luua teabevahetuskanalid, näiteks soodustavate dialoogide ja tehniliste ekspertidega seotud protsessidega ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames, samuti asjakohaste ELi ja liikmesriikide tasandi protsessidega, nt Euroopa keskkonna ja kestliku arengu nõuandekomisjonidega; — tugifunktsiooni jaoks tuleks luua sidemed olemasolevate programmidega. Näiteks saab juurdepääsu rahastusele ja parimaid tavasid koordineerida koos ELi programmiga LIFE (keskkonna- ja kliimameetmete rahastamisvahend), Euroopa Investeerimispanga toetuste või laenude ja/või muude Euroopa programmidega; programmi „Horisont 2020“ teadusuuringute tulemusi, mis on valitsusväliste tegutsejate jaoks asjakohased, võiks aga dialoogis osalejate hulgas laialt levitada.

7.8.

Esimene samm valitsusväliste kliimameetmete Euroopa dialoogi loomiseks oleks üritus 2018. aasta esimesel poolel, mille algatab komitee koostöös Euroopa Komisjoniga, kutsudes kokku kõigi osalemishuviliste võrgustikud ning teiste ELi institutsioonide ja liikmesriikide esindajad.

7.8.1.

See üritus peaks aitama kaasa ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärgu eel toimuvale Talanoa dialoogile, mille raames lepinguosalisi ja mittelepinguosalisi sidusrühmi kutsutakse üles tegema koostööd kohalike, riiklike, piirkondlike või ülemaailmsete ürituste kokkukutsumiseks, et koostada ja avaldada asjakohast teavet selle kohta, kus me oleme, kuhu me tahame jõuda ja kuidas me sinna jõuame.

7.8.2.

Ürituse eesmärk peaks olema ka koostada valitsusväliste kliimameetmete Euroopa dialoogi tegevuskava perioodiks 2018–2020, et see ellu rakendada, sealhulgas ka üksikasjalik kava ARIASe funktsiooni täitmiseks dialoogis.

---

(1)  „Yearbook of Global Climate Action 2017“, Marrakesh Partnership (ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon 2017).

(2)  „Talanoa“ on Fidžil ja Vaikse ookeani piirkonnas traditsiooniliselt kasutatav sõna kaasava, osaluspõhise ja läbipaistva dialoogiprotsessi kohta. Talanoa eesmärk on jagada lugusid, suurendada empaatiat ja teha tarku otsuseid ühiseks hüvanguks. Talanoa dialoog, mille käigus hinnatakse osaliste kollektiivseid jõupingutusi Pariisi kokkuleppe artiklis 4 sätestatud pikaajalise eesmärgi edasimineku saavutamise, algab 2018. aastal ja selle jaoks avatakse internetiplatvorm, mille kaudu saab edastada teavet.

(3)  „The Emissions Gap Report 2017: A UN Environment Synthesis Report“ (ÜRO Keskkonnaprogramm 2017).

(4)  Nõukogu järeldused, mis käsitlevad Euroopa kliimadiplomaatiat pärast ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku: elemendid kliimadiplomaatia jätkamiseks 2016. aastal.

(5)  Towards European Societal Sustainability, http://www.tess-transition.eu/about/.

(6)  Näiteks regulatiivsete takistuste eemaldamise ja/või arukate kliimapoliitika strateegiate väljatöötamise teel.

(7)  Ülemaailmsete kliimameetmete aastaraamat 2017 („Yearbook of Global Climate Action 2017“), Marrakechi partnerlus, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon 2017.

(8)  ELT C 389, 21.10.2016, lk 20.

(9)  Olulisemad näited on muu hulgas ülemaailmne kliima- ja energiaalane linnapeade pakt; piirkondlik linnapeade pakt; innovatsioonimissiooni algatus; kliima ja puhta õhu koalitsioon; Aafrika taastuvenergiaalgatus; InsuResilience ning riiklikult kindlaksmääratud panuste alane partnerlus.

(10)  Ülemaailmsete kliimameetmete aastaraamat 2017 („Yearbook of Global Climate Action 2017“), Marrakechi partnerlus, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon 2017.

(11)  Ehkki nad moodustavad enam kui 99 % kõigist ettevõtjatest ELis ja toodavad umbes 58 % kogulisandväärtusena mõõdetud majandustoodangust, https://ec.europa.eu/growth/smes_en.

(12)  Umbes 35 % ELi elanikkonnast elab linna- ja maapiirkondade vahepealsetes piirkondades ning enam kui 22 % elab peamiselt maapiirkondades. (Eurostat (2014) Eurostat Regional Yearbook 2014 (Eurostati piirkondlik aastaraamat 2014). Kättesaadav: http://ec.europa.eu/eurostat/en/web/products-statistical-books/-/KS-HA-14-001, vaadatud 16. jaanuaril 2018).

(13)  EMSK arvamus „2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kontekstis välja pakutud juhtimissüsteemi väljaarendamine“, ELT C 291, 4.9.2015, lk 8

(14)  https://www.cities-and-regions.org/lgma-at-the-apa-resumption/.

(15)  https://urgenci.net/new-report-european-csa-overview-released-by-the-european-csa-research-group/.

(16)  EESC Survey „Boosting non-state climate actors“.

(17)  Näiteks „Kuidas koostada tegevuskava?“; „Kuidas koguda toetust?“; „Kuidas motiveerida valimisringkondi tegutsema?“ jne.

(18)  http://climateaction.unfccc.int/.

(19)  Ettevõtluse kestliku arengu auhinnad.

---

28.6.2018

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 227/45

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus

teemadel „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kuidas rakendada Euroopa riigihanked kogu Euroopa teenistusse““

[COM(2017) 572 final],

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Investeerimise soodustamine suurte taristuprojektide hankeaspektide vabatahtliku eelhindamise kaudu““

[COM(2017) 573 final]

ja

„Komisjoni 3. oktoobri 2017. aasta soovitus riigihankevaldkonna kutseliseks muutmise kohta – „Riigihankevaldkonna kutseliseks muutmise raamistiku ülesehitamine““

[C(2017) 6654 final – SWD(2017) 327 final]

(2018/C 227/06)

Raportöör:

Antonello PEZZINI

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 17.11.2017
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	24.1.2018
Vastuvõtmine täiskogus	14.2.2018
Täiskogu istungjärk nr	532
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	107/1/1

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et üksnes riigihangete läbipaistev, avatud ja konkurentsivõimeline süsteem suudab ühtsel turul tagada mitte ainult tõhusad avaliku sektori kulud, vaid ka pakkuda kodanikele kvaliteetseid kaupu ja teenuseid, arendades tõelist Euroopa innovaatiliste, arukate, jätkusuutlike ja sotsiaalselt vastutustundlike riigihangete kultuuri.

1.1.1.

Sellega seoses soovitab komitee edendada majanduslikult soodsaima pakkumuse kasutust kriteeriumina pakkumuste valimisel, eelkõige intellektuaalteenuste puhul.

1.2.

Komitee kiidab heaks uue riigihangete paketi ja rõhutab vajadust järgmise järele: — edendada riigihangete kvaliteeti ja innovatsiooni; — hõlmata keskkonna- ja sotsiaalaspekte; — muuta riigihanked arukamaks ja tõhusamaks.

1.3.

Komitee rõhutab, et riigihangete arukas kasutamine võib aidata lahendada üleilmseid probleeme, mis tulenevad kliimamuutusest, ressursside nappusest, ebavõrdsusest ja rahvastiku vananemisest, samuti toetab see sotsiaalpoliitikat, kiirendab säästvamate tarneahelate ja ettevõtlusmudelite kasutuselevõttu, võib suurendada konkurentsivõimet ning hõlbustada VKEde ja sotsiaalsete ettevõtete juurdepääsu riigihangetele.

1.3.1.

Komitee peab oluliseks liikmesriikide suuremat avatust suurte taristuprojektide vabatahtliku eelhindamise mehhanismi rakendamise suunas.

1.3.2.

Komitee rõhutab, kui vajalik on muuta uue vabatahtliku eelhindamise mehhanismi rakendamine atraktiivseks, tunnustades hankijat nõuetele vastavust tõendava märgisega. Komitee toetab kõigi sidusrühmade kõrgemat kutseoskuste taset ja sotsiaalsete ettevõtete suuremat osalust, mille eesmärk on võidelda pettuste ja korruptsiooni vastu, ning toetab üleminekut digitaalhangetele.

1.4.

Komitee hindab eriti jõupingutusi VKEde ja sotsiaalsete ettevõtete juurdepääsu hõlbustamiseks hanketurule ning rõhutab, et nende täieliku osalemise ees on veel palju takistusi. Komitee soovitab ka kutsekodade ja/või kutseorganisatsioonide sekkumist kaitse- ja toetusmeetmete kaudu.

1.4.1.

Sotsiaalsed ja keskkonnaaspektid on omandanud riigihangete elluviimisel väga suure tähtsuse ning komitee rõhutab nende aspektide väärtust ja kasulikkust ning soovitab lisada konkreetse sotsiaalse ja keskkonnaalase aspekti kõikidesse riiklikesse ja ühenduse koolitusprogrammidesse.

1.4.2.

Asjakohane oleks käivitada Euroopa Sotsiaalfondi kaudu kampaania, millega edendada keskkonna (ISO 14000) ja sotsiaalvaldkonna (ISO 26000, SA 8000:2014 ja ILO asjakohased konventsioonid) (1) ning juhtimise ja tootmise kvaliteedi (ISO 11648 projektijuhi kohta ja ISO 9000) alaste tehnilis-regulatiivsete standardite või liikmesriikide õigusaktidega määratletud sarnaste tehniliste kvaliteedinõuete kasutamist vastavalt konkreetsele hankele, aidates väiksemate ettevõtjatel saavutada nimetatud standardid.

1.5.

Komitee jaoks on oluline tegutseda otsustavalt hankijate suurel määral kutseliseks muutmiseks, tunnustades selgelt uusi omandatud kvalifikatsioone. Neile tuleb tagada tehnilisi ja IT-alaseid oskusi hõlmav ühtne Euroopa raamistik, mis võimaldab ühist lähenemisviisi kogu Euroopa siseturul.

1.6.

Komitee arvates oleks olnud parem, kui komisjon oleks soovituse asemel võtnud vastu direktiivi, et tagada tõhus ja järjepidev struktuur riigihangete professionaalseks muutmise jaoks.

1.7.

Komitee sõnul tuleks luua avalik digitaalne riigihangete register, mis võimaldaks nii suurendada huvitatud ettevõtete võimalikku hulka kui ka parandada hankemenetluse tõhusust ja terviklikkust.

1.8.

Komitee jaoks on oluline tagada ühenduse tõhus tegevus, et edendada juurdepääsu kolmandate riikide (sealhulgas läbirääkimisetapis olevate riikide ja ELi naabruspoliitika partnerriikide) hanketurule vastastikkuse põhimõttel ja võrdsetel alustel sealsete kohalike ettevõtetega.

1.9.

Komitee arvates peaks Euroopa Komisjoni riigipõhiste soovitustega kaasnema tugeva tõuke andmine koolitusvaldkonnas, et tagada juurdepääs programmidele ja struktuurifondidele, tehnilis-normatiivsete digiteerimisstandardite kehtestamine ning hangete eetikakoodeksi vastuvõtmine Euroopa tasandil.

1.10.

Komitee soovitab soodustada kaasamist ja sotsiaalse iseloomuga meetmeid, nagu strateegilised vahendid edumeelse poliitika edendamiseks selles valdkonnas.

1.11.

Komitee soovitab uurida võimalust võtta piiriüleste hankelepingute puhul vastu ühtne reguleerimiskord sarnaselt 28. režiimile, millega võivad hankijad vabatahtlikult liituda ja milles on tagatud kõigile sama kord kogu Euroopa Majanduspiirkonnas.

2.   Taust ja praegune olukord

2.1.

Riigihanked pakuvad uuenduslikele toodetele ja teenustele potentsiaalselt tohutult suurt turgu, kui neid rakendada strateegiliselt majanduse elavdamiseks ja investeeringute edendamiseks, eelkõige Euroopa investeerimiskava kaudu, samuti tootlikkuse ja kaasamise parandamiseks ning innovatsiooni ja majanduskasvu soodustamiseks vajalike struktuuri ja taristu muutustega kohanemise eesmärgil.

2.2.

Suur osa hankeid ja investeeringuid Euroopa majanduses tehakse riigihangete kaudu: ELi ametiasutused kulutavad teenustele, ehitustöödele ja tarnetele igal aastal umbes 19 % ühenduse SKPst.

2.2.1.

Kahjuks toimub 55 % hankemenetlustest madalaima hinna alusel, mis on hankelepingu sõlmimise kriteerium, seega ei pöörata erilist tähelepanu kvaliteedile, jätkusuutlikkusele, innovatsioonile ega sotsiaalsele kaasatusele.

2.3.

Kümnest suurest taristuprojektist üheksa ei viida ellu vastavalt projekti lepingulise täitmise etapis esitatud plaanide kohaselt, samuti vastavalt eelarves ette nähtud summadele ega kavandatud tähtaegadele ning sageli ületatakse kulusid kuni poole võrra (2).

2.4.

Riigihankeid reguleeriv raamistik on tavapäraselt pigem keeruline ja põhjalik, millele lisandub institutsioonilise struktuuri suur killustatus, sest süsteemi haldavad mitmesugused osalejad riigi, piirkondlikul ja valdkondlikul tasandil ning nende ülesanded ja funktsioonid ei ole alati selgelt määratletud.

2.5.

Taristu hanke- ja investeerimismenetluste haldamine eeldab eri tasandite riigiasutustelt hästi välja arendatud oskusi, aga neil asutustel on mitmesuguseid probleeme, nagu ebaühtlane suutlikkus kavandada ja kiiresti kindlaks määrata sobivad vahendid ja meetmed, hankijate vähesed kutseoskused, haldusasutuste paljusus seoses kululiikide haldamisega, süstemaatiliselt kogutavate toetavate andmete puudumine, lünklikud andmebaasid, mida haldavad sageli ebapiisava kvaliteedi ja usaldusväärsusega üksused.

2.6.

Seda keerukuse probleemi ei õnnestunud 2014. aasta riigihangete paketiga täiel määral lahendada.

2.7.

ELis on riigihangete haldamist toetavate digivahendite kasutuselevõtt aeglane: 2016. aastal kasutas neid ainult neli ELi riiki (3). See olukord toob esile, kui vajalik on uue tehnoloogia laialdasem kasutamine hankemenetluste lihtsustamiseks ja kiirendamiseks.

3.   Euroopa Komisjoni ettepanekud

3.1.

Esitatud pakett hõlmab nelja peamist valdkonda:

3.1.1.

parandamist vajavate prioriteetsete valdkondade kindlaks määramine – riigihangete strateegilise lähenemise väljatöötamine, keskendudes kuuele prioriteedile;

3.1.2.

suurte taristuprojektide mittekohustuslik eelhindamine koos kasutajatoe loomisega ning teavitamise ja teabevahetuse mehhanisme kasutades, et tagada abi nende projektide esialgsetes etappides, mille hinnanguline maksumus on üle 250 miljoni euro, ning liikmesriigi jaoks väga kasulike üle 500 miljonit eurot maksvate projektide esialgsetes etappides;

3.1.3.

soovitused haldusasutuste ja avaliku sektori hankijate tegevuse kutseliseks muutmise kohta, millega tagatakse, et neil on õigusnormide järgimiseks vajalikud kutseoskused ning tehnilised ja menetluslikud teadmised, ning uuenduslikkuse ja jätkusuutlikkuse kõrge tase ning majanduslikult soodsaim investeering, arvestades ka sotsiaalset vastutust;

3.1.4.

innovaatilisuse suurendamine kaupade ja teenuste hangete kaudu.

4.   Üldised tähelepanekud

4.1.

Komitee tunneb heameelt uue riigihangete paketi üle ning rõhutab juba varem väljendatud vajadust edendada „riigihankemenetluste kvaliteeti ja innovaatilisust, vähendada tarbetut halduskoormust, arvestada keskkonna- ja sotsiaalseid aspekte (töökohtade ja töötingimuste kaitse, samuti puuetega isikute ja muude ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade kaitse)“ ning eelistada majanduslikult kõige soodsamate pakkumuste kõrval intellektuaalteenuste puhul ka võimalust kasutada parimaks tunnistatud pakkumust ka siis, kui see ei ole odavam.

4.2.

Keskkonna- ja sotsiaalkriteeriumide kasutamine võimaldaks „muuta riigihangete menetlemise arukamaks ja tõhusamaks. Samuti on vaja suuremat professionaalsust, VKEde, sealhulgas sotsiaalsete ettevõtete ulatuslikumat kaasamist, onupojapoliitika, pettuse ja korruptsiooni vastu võitlemist ning piiriülese komponendiga ELi riigihangete edendamist (4).

4.3.

Komitee rõhutab eriti, et riigihangete arukas kasutamine võib aidata täiel määral lahendada üleilmseid probleeme, mis tulenevad kliimamuutusest ja ressursside nappusest või rahvastiku vananemisest, samuti toetab see sotsiaalpoliitikat, kiirendab säästvamate tarneahelate ja ettevõtlusmudelite kasutuselevõttu, võib suurendada konkurentsivõimet ning hõlbustada VKEde juurdepääsu riigihangetele.

4.4.

Komitee peab oluliseks arendada vabatahtlikkuse alusel liikmesriikide aina suuremat avatust, et — tagada vabatahtliku eelhindamise mehhanismi abil suurte taristuprojektide strateegiliste riigihangete kasutamise laiendamine; — arendada strateegiliste riigihangete valdkonna parimate tavade korrapärast vahetamist; — edendada keskkonnahoidlike, sotsiaalsete ja uuenduslike hangete ajakohastatud vorme.

4.5.

Komitee jaoks on oluline tegutseda otsustavalt hankijate suurel määral kutseliseks muutmiseks, võttes kasutusele kohustuslike miinimumnõuete sertifitseerimise. Neile tuleb tagada tehnilisi ja IT-alaseid oskusi hõlmav ühtne Euroopa raamistik, mis võimaldab ühist lähenemisviisi kogu Euroopa siseturul ja mis põhineks ühtsel pädevuskeskusel ja interaktiivsel andmebaasil.

4.5.1.

Arvestades sotsiaalsete ja keskkonnaalaste aspektide tähtsust riigihangetes ning nende väärtust ja kindlust, et nende aspektide järgimine võib kaasa tuua sotsiaalse kaasamise ning sotsiaalse jätkusuutlikkuse ja keskkonnasäästlikkuse eesmärkide saavutamise, teeb komitee ettepaneku ja soovitab, et kogu riigihangetega seotud personali kutseoskuste parandamise koolitusprogrammid sisaldaksid konkreetseid teemasid sotsiaal- ja keskkonnaalaste õigusaktide ning eelkõige riigihankealaste õigusaktide sotsiaalsete ja keskkonnaaspektide kohta.

4.5.2.

Nende aspektide kaasamine vastab uutele ülesannetele, mille eesmärk on täielikult ära kasutada võimalus aidata olulisel määral saavutada horisontaalseid poliitilisi eesmärke ja sotsiaalseid väärtusi, nagu innovatsioon, sotsiaalne kaasatus ning majanduslik ja keskkonnaalane jätkusuutlikkus.

4.5.3.

Seetõttu on komitee arvates vaja tagada nende meetmete range järgimine, kuna need on siduvad, ning soodustada nende suuremat rakendamist, kui tegemist on meetmetega, mida avaliku sektori hankijad võivad vabatahtlikult järgida. Komitee nõuab tungivalt kampaaniat tehnilis-regulatiivsete standardite kasutamiseks keskkonna (ISO 14000) ja sotsiaalvaldkonnas (ISO 26000, SA 8000:2014, ILO kaheksa põhikonventsiooni, ILO konventsioon nr 155 (töötervishoid ja tööohutus) ning ILO konventsioonid nr 131, 1 ja 102) ning juhtimise ja tootmise kvaliteedi (UNI 11648:2016 projektijuhi kohta, ISO 9000 tootmiskvaliteedi kohta) valdkonnas. Kõnealuste standardite ja uue põlvkonna hangete tehniliste kirjelduste kohaldamisel tuleb pakkuda suurt toetust VKEdele ja sotsiaalsetele ettevõtetele, et ära hoida nende väljalangemine ja vähendada nende kulusid.

4.5.4.

Uuenduslike kriteeriumide kasutuselevõtt eeldab eelkõige suurte taristuprojektide puhul ühist strateegilist tulevikuvisiooni hangete valimiseks nii kulutasuvuse kvaliteedikriteeriumide alusel kui ka majanduslikult soodsate kulutasuvuse kriteeriumist lähtuvate pakkumuste alusel vastavalt lähenemisviisile, mis võib hõlmata sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja muid kriteeriume, nagu ringmajanduse nõuded.

4.5.5.

Arvestades, et liikmesriigid ei kasuta riigihangete pakutavaid sotsiaalsete kriteeriumide ja meetmete võimalusi strateegilise vahendina jätkusuutlike sotsiaalpoliitiliste eesmärkide edendamiseks, teeb komitee ka ettepaneku ja soovitab otsustavalt edendada selliste sotsiaalsete kriteeriumide ja meetmete kasutamist ja kaasamist, mida toetavad ELi riigihankealased õigusaktid.

4.5.6.

Komitee hindab eriti jõupingutusi VKEde ha sotsiaalsete ettevõtete juurdepääsu hõlbustamiseks hanketurule ning rõhutab, et nende osalemise ees on veel palju takistusi.

4.5.7.

Komitee arvates tuleks rohkem tähelepanu pöörata kõnealuste takistuste kõrvaldamisele, sealhulgas kaebuste esitamise süsteemi tõhustamisele. Selles osas on kasulik ja vajalik julgustada kutsekodasid ja/või kutseorganisatsioone ja anda neile seaduslik õigus lahendada väiksemate ettevõtjate kollektiivseid vaidlusi.

4.5.8.

Tuleks luua avalik digitaalne riigihangete register, mis võimaldaks suurendada huvitatud ettevõtete võimalikku hulka ning parandada hankemenetluse tõhusust ja terviklikkust.

4.5.9.

Samuti tuleks käivitada katseprojektid, et ergutada VKEde osalemist kaubanduslike ja innovatsioonivahendajate kaudu, ning Euroopa koolituse katseprojektid VKEde kutseoskuste suurendamiseks, et parandada väiksemate ettevõtete terminoloogiaalaseid ja menetluslikke oskusi kesksetes hankeasutustes.

4.6.

Komitee toetab veendunult ühiste piiriüleste riigihangete edendamist, eriti uuenduslike projektide ja riikidevaheliste taristuvõrkude puhul, ning väikeettevõtete osalemise suurendamist kaubanduslike ja innovatsioonivahendajate kaudu, nõudes head kvaliteeti ka allhangetelt, mille kasutust tuleks siiski piirata.

4.7.

Komitee rõhutab, kui oluline on tagada ühenduse tõhus tegevus, et edendada juurdepääsu kolmandate riikide (sealhulgas läbirääkimisetapis olevate riikide ja ELi naabruspoliitika partnerriikide) hanketurule vastastikkuse põhimõttel ja võrdsetel alustel sealsete kohalike ettevõtetega konkreetsete klauslite väljatöötamise abil kahe- ja mitmepoolsete vabakaubanduslepingute raames.

4.8.

Komitee toetab ühenduse üldkasutatavate lepingute registri loomist, millel on täielik koostalitusvõime riiklike registritega, et tagada sõlmitud lepingute ja nende muudatuste suurem läbipaistvus, tundlike andmete täielik kaitse ja isikuandmete kaitse digitaalsesse keskkonda üleviimise kaudu, muutes e-riigihanke 2018. aastaks kohustuslikuks.

4.9.

Komitee kordab kodanikuühiskonnaga peetava struktureeritud dialoogi loomise tähtsust avatud ja läbipaistvate andmete kättesaadavuse põhjal, et koostada paremaid analüüse vastavalt vajadustepõhise poliitikakujundamise ja hoiatussüsteemide nõuetele ning võidelda riigihangetes esineva korruptsiooniga, muu hulgas projektide rahastamise senisest tõhusama kasutamise abil.

4.10.

Tugevdada tuleks teabevahetuse kasutajasõbralikku mehhanismi kui teadmiste haldamise vahendit, mida riigiasutused ja hankijad kasutavad parimate tavade vahetamiseks, üksteise kogemustest õppimiseks ja ühenduse platvormi loomiseks projektidega seotud eri aspektide kohta.

4.10.1.

Hankeüksuste töötajate koolitust tuleb märkimisväärselt parandada.

5.   Partnerlus Euroopa Komisjoni, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste ning ettevõtete vahel: eelhindamise mehhanism

5.1.

Komitee sõnul võib Euroopa Komisjoni väljapakutud uus eelhindamise mehhanism olla kehtiv, kui see toimib paindlikult ja vabatahtlikkuse alusel ning näeb ette võimaluse kasutada eraldi kolme järgmist komponenti: — kasutajatugi, — teavitamise mehhanism üle 500 miljoni euro suuruste taristuprojektide puhul, — teabevahetuse mehhanism. Neid komponente peab saama iga projekti puhul hõlpsasti ja iseseisvalt kasutada ning need peavad täielikult tagama konfidentsiaalsuse.

5.2.

Komitee jaoks on tähtis, et ühtne teavitamisvorm jääks lihtsaks ning et elektrooniline menetlus tagaks tundliku teabe konfidentsiaalsuse.

5.3.

Komitee arvates peaks kasutajatoe süsteem olema struktureeritud riikliku/piirkondliku tasandi kasutajatoe üksuste võrgustikuna, et tagada lähedal asuv tugi, ning lähttuda sellistest võrgustikest nagu BC-Net ja Solvit.

5.4.

Teabevahetuse mehhanism peaks tagama interaktiivse, kasutajasõbraliku ja kasutaja vajadustele kohandatud andmebaasi koos hankijate ja liikmesriikide äriühingute esindajate spetsiaalse juhtimis- ja kontrollikomiteega.

5.5.

Eelhindamise mehhanismi puhul rõhutab komitee vajadust muuta see atraktiivseks, tunnustades nõuetele vastavust tõendava märgisega komisjoni hindamise tulemusel.

6.   Riigihankevaldkonna kutseliseks muutmise raamistik

6.1.

Liikmesriikidele esitatud Euroopa Komisjoni soovitus on täielikult vastuvõetav. Tõhusa ja järjepideva struktuuri tagamiseks riigihangete professionaalseks muutmise jaoks oleks komitee siiski eelistanud näha, et komisjon oleks pelgalt soovituse asemel, millel puudub siduv õiguslik jõud, võtnud vastu direktiivi.

6.2.

Komitee on veendunud, et neid soovitusi võiks asjakohaselt järgida, kui täidetakse järgmised tingimused:

6.2.1.

käivitatakse katsealgatus, mis käsitleb ühiseid kutseoskuste omandamise koolitusi hankemenetluses, sealhulgas piiriüleses hankemenetluses osalevatele mitmesugustele avaliku ja erasektori osalejatele, et kindlaks määrata suutlikkus ja oskused, mida riigihanke iga kutseline osaleja peaks omama;

6.2.2.

Euroopa standardiasutustele (Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee, Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituut) antakse volitus lepingute digiteerimist käsitlevate tehnilis-regulatiivsete standardite seadmiseks, et tagada läbipaistvus, juurdepääs ja täielik koostalitlusvõime;

6.2.3.

kiiresti käivitatakse VKEsid ja sotsiaalseid ettevõtteid hõlmavaid katseprojektid, et ergutada nende osalemist kaubanduslike ja innovatsioonivahendajate kaudu;

6.2.4.

hankemenetluses osalejatele võimaldatakse juurdepääs programmi „Justice 2014–2020“ sellele osale, mis hõlmab õigusalast koolitust, sealhulgas õigusterminoloogia koolitust, et edendada ühist õigus- ja kohtumõistmise kultuuri hangete ja üksteiselt õppimise valdkonnas;

6.2.5.

struktuurifondide, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi töö põhimõtetesse lisatakse hankijate kutseliseks muutmine riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

6.2.6.

luuakse 300 ELi stipendiumit Maastrichti Euroopa Avaliku Halduse Instituudi ja Trieri Euroopa Õigusakadeemia asjakohastel kursustel osalemiseks;

6.2.7.

Euroopa tasandil kiidetakse heaks hankemenetluses osalejate eetikakoodeks kodanikuühiskonnaga dialoogi raames, et tagada ka sotsiaal- ja keskkonnanormide järgimine.

6.3.

Komitee kutsub üles uurima võimalust võtta suurte üleeuroopaliste hankelepingute puhul vastu ühtne täiendav reguleerimiskord, mida pakutakse 28. režiimina, millega võivad hankijad vabatahtlikult liituda samadel tingimustel ja sama korra kohaselt kogu Euroopa Majanduspiirkonnas.

---

(1)  ILO põhikonventsioonid, ILO konventsioon nr 155 (töötervishoid ja tööohutus) ning ILO konventsioonid nr 131, 1 ja 102.

(2)  http://ec.europa.eu/smart-regulation/roadmaps/docs/2017_grow_046_ex_ante_voluntary_assesment_en.pdf.

(3)  COM(2017) 572 final, 2. peatükk.

(4)  ELT C 191, 29.6.2012, lk 84.

---

28.6.2018

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 227/52

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes kergsõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast liidu terviklikust lähenemisviisist, ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 715/2007“

[COM(2017) 676 final – 2017/0293 (COD)]

(2018/C 227/07)

Raportöör:

Dirk BERGRATH

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 5.2.2018 nõukogu, 9.2.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 192 lõige 1
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni
Vastuvõtmine sektsioonis	24.1.2018
Vastuvõtmine täiskogus	14.2.2018
Täiskogu istungjärk nr	532
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	124/1/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab põhimõtteliselt komisjoni ettepanekuid kui tasakaalustatud kompromissi kliimaneutraalse liikuvuse eesmärkide täitmise, Euroopa autotööstuse uuendusvõime ja kvaliteetsete töökohtade säilitamise vahel.

1.2.

Eriti ambitsioonikaks peab komitee 2025. aastaks seatud vahe-eesmärki vähendada heitkoguseid 15 % võrra võrreldes 2021. aastaga, kuna nõutavate muudatuste tegemine sisepõlemismootorites eeldab uusimate tehnoloogiate kasutamist. Komitee ootab, et komisjon teostaks pidevat kontrolli uute sõidukite tüübikinnituste üle, et vältida keelatud mootoriosade edasist kasutamist. Eriti keeruliseks kujuneb 2025. aastaks vähendamise eesmärkide saavutamine väikeste tarbesõidukite puhul, mille tootmis- ja arendustsüklid on pikemad. Sellele vaatamata näeb komitee arengut heitevabade ja vähesaastavate või hübriidsõidukite suunas kui võimalust.

1.3.

Komitee tunneb heameelt paranenud turujärelevalve üle, mida teostatakse tegeliku kütusekulu mõõtmise ja jälgimise abil, tuginedes tootjate kohustusele paigaldada uutesse sõidukitesse standarditele vastavad seadmed.

1.4.

Struktuurne üleminek alternatiivsetele jõuallikatele – koos digiteerimise, isejuhtivate sõidukite ja muuga – toob endaga kaasa märkimisväärsed muudatused autotööstuse väärtusahelates. Komitee tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle tuua elektrisõidukite väärtusahel Euroopasse („EU Battery Alliance“), ning kutsub üles selle nimel otsustavalt tegutsema.

1.5.

Kõnealuse struktuurse ülemineku kiirusest sõltub töökohtade ja tööhõive ohustatus. Komitee kutsub komisjoni üles asjaomaseid struktuurimuutusi tööstuspoliitiliselt toetama, kuna hetkel puudub veel täielik sotsiaalne ja majanduslik mõjuhinnang. Komitee ei toeta kollektiivseid koondamisi.

1.6.

2024. aastaks kavandatud vahehindamisel tuleks komitee arvates kontrollida, mil määral on saavutatud kliima-, innovatsiooni- ja tööjõupoliitika eesmärgid. Viimane sõltub olulisel määral sellest, kuidas on 2024. aastaks arenenud alternatiivsete jõuallikate turg, millises ulatuses on rajatud laadimispunkte ja mil määral on kohandatud ja uuendatud elektrivõrke märgatavaks elektrienergia nõudluse kasvuks.

1.7.

Komitee soovib, et vahehindamiseks tehtaks kokkuvõte töötajate oskuste, ümberõppe ja koolitamise olukorrast ning viidaks läbi ajakohastatud analüüs selle kohta, millistes valdkondades on struktuurimuutuste jaoks vaja (täiendavalt) tegutseda autotööstuse töötajate pädevuste ja oskuste edasiarendamiseks.

1.8.

Komitee leiab, et nii kehtivas määruses kui ka uuesti sõnastatud määruses sätestatud võimalikke karistusmakesid tuleks kasutada selleks, et toetada sektorit ja selle töötajaid üleminekul vähese CO2-heitega toodetele. Töötajatele tööturule juurdepääsu tagamiseks tuleks eraldada täiendavaid rahalisi vahendeid.

2.   Sissejuhatus

2.1.

2014. aasta oktoobris seadsid ELi riigipead ja valitsusjuhid (1) siduva eesmärgi vähendada 2030. aastaks kogu ELi majanduse tekitatud heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 40 %. See eesmärk põhineb üleilmsetel prognoosidel, mis on kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppe (COP 21) (2) keskpika ajakavaga. Paljud riigid rakendavad praegu meetmeid vähese CO2-heitega transpordi saavutamiseks, kasutades muu hulgas sõidukistandardeid, millele lisanduvad tihti ka õhukvaliteedi parandamise meetmed.

2.2.

2016. aasta juunis avaldatud Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegias (3) seatakse eesmärk vähendada transpordisektoris kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks vähemalt 60 % võrra 1990. aasta tasemega võrreldes ja jätkata kindlalt tööd täielikult heitevaba transpordisüsteemi saavutamise nimel. Strateegias märgiti selgelt, et vähese heitega ja heitevabade sõidukite kasutamist tuleb suurendada, et need saavutaksid 2030. aastaks märkimisväärse turuosa ja et EL võiks seeläbi pikas perspektiivis liikuda heitevaba liikuvuse suunas.

2.3.

Esimese sammuna oli strateegia osaks 2017. aasta mais esitatud õigusaktide paketist (4) ning see rakendati teatisega „Säästva liikuvuse suunas – tegevuskava sotsiaalselt õiglaseks üleminekuks puhtale, konkurentsivõimelisele ja ühendatud liikuvusele kõigi jaoks“, (5) mis võeti vastu samuti 2017. aasta mais.

2.3.1.

Kõnealuse teatise eesmärgiks on parandada liiklusohutust, edendada õiglasemaid teemakse, vähendada CO2-heidet, õhusaastet, liiklusummikuid ja ettevõtete halduskoormust, võidelda ebaseadusliku tööhõive vastu ning tagada töötajatele inimväärsed töötingimused ja puhkeajad.

2.3.2.

Teatises täpsustatakse, et EL soovib töötada välja, pakkuda ja toota parimaid vähese heitega, ühendatud ja automatiseeritud liikuvuslahendusi, seadmeid ja sõidukeid ning omada kõige kaasaegsemat selliseid lahendusi toetavat taristut. Lisaks rõhutatakse, et EL peab saavutama maailmas juhtrolli autotööstuses pidevalt toimuvate muutuste suunamisel ning jätkama arengut, tuginedes juba saavutatud suurtele edusammudele.

2.4.

Määruse ettepanek on osa ulatuslikumast liikuvuspaketist, (6) mis hõlmab kõnealuses ettepanekus esitatud pakkumise poolele suunatud meetmete toetamiseks ka nõudlusega seotud meetmeid. Keskkonnasõbralike ja energiatõhusate maanteesõidukite edendamist käsitleva direktiivi 2009/33/EÜ eesmärk on edendada keskkonnasõbralike ja energiatõhusate maanteesõidukite kasutamist turul. Esitatud muudatustega (7) tagatakse, et direktiiv hõlmab kõiki asjakohaseid hanketegevusi ja sellega antakse turu jaoks selged ja pikaajalised signaalid; lisaks sellele lihtsustatakse direktiivi sätete kohaldamist ja tagatakse direktiivi tõhus kasutamine. Samuti tahetakse sellega suurendada transpordisektori panust CO2- ja õhusaasteainete heite vähendamisse ning suurendada sektori konkurentsivõimet ja kasvu.

3.   Määruse ettepanek (8)

3.1.

Komisjon soovib määruse ettepanekuga saavutada Pariisi kliimakokkuleppega seatud eesmärkide täitmine, vähendada tarbijate kütusekulusid, suurendada autotööstuse konkurentsivõimet ja luua uusi töökohti. Liikumist CO2-heite vähendamise suunas, eelkõige alternatiivsete jõuallikate abil, kirjeldatakse pöördumatu arenguna.

3.2.

Komisjon ootab ettepaneku tulemusena CO2-heite vähenemist u 170 miljoni tonni võrra perioodil 2020–2030 ja seeläbi õhukvaliteedi paranemist. Sisemajanduse koguprodukt peaks 2030. aastaks kasvama kuni 6,8 miljardi euro võrra ja loodama peaks 70 000 uut töökohta.

3.3.

Komisjoni ootuste kohaselt vähenevad uue auto ostmisel kulud tarbija jaoks keskmiselt 600 euro võrra 2025. aastaks ja 1 500 euro võrra 2030. aastaks (sõiduki olelusringi jooksul). Kogu liidus peaks kütusele tehtavatelt kulutustelt säästetud summa olema kokku 18 miljardit eurot aastas, vahemikul 2020–2040 säästetakse kokku 380 miljonit tonni naftat.

3.4.

Komisjoni ettepaneku põhielemendid sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite CO2-heite vähendamiseks on järgmised:

3.4.1.

2030. aastaks on seatud eesmärk vähendada CO2 taset veel 30 % võrra võrreldes 2021. aasta eesmärgiga, mis on 95 g/km sõiduautodele ja 147 g/km väikeste tarbesõidukitele (uue Euroopa sõidutsükli katsetsükkel). Vahe-eesmärk on CO2-heite vähendamine 15 % võrra, et lõplik eesmärk saavutataks nii kiiresti kui võimalik (see tähendab ka investeerimiskindlust tööstuses).

3.4.2.

Alates 2021. aastast põhinevad heitetasemed kergsõidukite ülemaailmse ühtlustatud katsemenetluse tsüklil, mis kehtib alates 1. septembrist 2017. Katsetsükli vahetumise tõttu on 2025. ja 2030. aastaks seatud eesmärgid protsentuaalsed.

3.4.3.

Põhimõtteliselt ei ole kava kindla tehnoloogiaga seotud. Eristatakse sõidukeid, mis ei tekita heiteid (heitevabad sõidukid, zero-emission vehicles – ZEV), ja sõidukeid, mis paiskavad õhku vähem kui 50 g CO2/km (vähesaastavad sõidukid, low-emission vehicles – LEV) – tegu on peamiselt sõidukitega, millel on lisaks sisepõlemismootorile ka elektriajam (pistikühendusega hübriid-elektrisõidukid, plug-in Hybride – PHEV). Mõlema sõidukitüübi jaoks on 2025. aastaks ette nähtud sihttase 15 % ja 2030. aastaks 30 %. Tootjad, kes selle heidete vähendamise sihttaseme ületavad, saavad oma tootjaomaselt eesmärgiks seatud tasemelt boonust kuni 5 g/km. Selle määra arvutamisel võetakse arvesse asjaomaste sõidukite tekitatud heitkoguseid ning seejuures on heitevabade sõidukite väärtus suurem kui vähesaastavate sõidukite oma. Karistussüsteemi ei kohaldamist ette ei nähta.

3.5.

Kuni 7 grammi CO2-ga kilomeetri kohta võetakse arvesse ka nn ökoinnovatsiooni, mis ei kajastu ametlikes katsetes. Selle erikorra läbivaatamine on kavandatud 2025. aastaks. Alates 2025. aastast arvestatakse energiatõhusaid kliimaseadmeid esmakordselt ökoinnovatsioonina.

3.6.

Tootjaomaste (vahe-)eesmärgiks seatud tasemete ületamise eest on ühe sõiduki kohta ette nähtud 95 euro suurune trahvimakse ühe grammi CO2 kohta kilomeetris. Uute registreeritud sõidukite CO2-heite seiret teostab Euroopa Keskkonnaamet. Tootjad, kes registreerivad aastas kuni 1 000 uut sõidukit jäävad määruse reguleerimisalast välja.

3.7.

Lisaks määruse ettepanekule viidatakse ka täiendavatele tegevustele, algatustele ja programmi prioriteetidele. Nendest võib välja tuua teabelehe „Drive Clean Mobility, Europe that defends its industry and workers“. Asjaomases dokumendis viitab komisjon sellele, et ajavahemikus 2007–2015 investeeriti akutehnoloogia-alasesse teadustegevusse 375 miljonit eurot ning sellele lisandub aastatel 2018–2020 veel 200 miljonit eurot programmist „Horisont 2020“. Selle aja jooksul keskendutakse eelkõige uue põlvkonna akude arendamisele ja 2018. aasta alguses plaanitakse esitada tegevuskava ELi akuliidu loomiseks (EU Battery Alliance). Selle eesmärk on tuua Euroopasse kogu akude tootmise väärtusahel (9).

4.   Üldised märkused

4.1.

Komitee tunnustab põhimõtteliselt komisjoni ettepanekuid kui tasakaalustatud kompromissi erinevate eesmärkide vahel. Ettepanek on oluline samm kliimaneutraalse liikuvuse suunas, edendades samal ajal Euroopa autotööstuse innovatsioonisuutlikkust, säilitades kvaliteetsed töökohad ja võimaldades järkjärgulist üleminekut uutele tootmisstruktuuridele. Eesmärk vähendada CO2-heidet 30 % võrra vastab eesmärgile, mis on püstitatud kogustele väljaspool heitkogustega kauplemise süsteemi ELi kliimakaitsekavas 2030. aastani.

4.2.

Oma ettepanekuga alustab EL uut peatükki liikuvuses ning tundub, et ka elanikkond võtab selle üha enam omaks. Seda muutust mõtteviisis tajuvad kodanikud eriti just diislikriisi kontekstis. Selle juurde kuuluvad ka liikuvusega seotud käitumistavade muutumine, ühistranspordi tähtsuse kasv ja viimaks eesmärk töötada välja ja võtta kasutusele terviklikud ja integreeritud transpordimudelid.

4.3.

Komitee peab väga ambitsioonikaks 2025. aastaks seatud vahe-eesmärki vähendada heitkoguseid 15 % võrra võrreldes 2021. aastaga. Selleks on sisepõlemismootoris vaja teha muudatusi, mis eeldavad uusimate tehnoloogiate kasutamist. See kehtib eelkõige väikeste tarbesõidukite puhul, mille tootmis- ja arendustsüklid on pikemad. Selles osas on 2024. aastal ette nähtud olukorra hindamine, mille alusel otsustatakse, kas 2030. aastaks kehtestatud eesmärgid säilitatakse või tuleb need uuesti määratleda. Heitevabade sõidukite, vähesaastavate sõidukite ja pistikühendusega hübriid-elektrisõidukite kasutuselevõtu praeguse arengutempo juures on vahe-eesmärgi saavutamine keeruline, näib aga teostatav.

4.4.

Komitee tunneb heameelt täiendavate eeskirjade üle, millega tugevdatakse turujärelevalvet tegeliku kütusekulu mõõtmise ja jälgimise abil, tuginedes tootjate kohustusele paigaldada uutesse sõidukitesse standarditele vastavad seadmed. Kogutud andmed tehakse kättesaadavaks mitte ainult tootjatele, vaid ka hindamiseks sõltumatutele kolmandatele osapooltele. See võib olla toimiv samaväärne lahendus heitkoguste mõõtmisele tavakasutamise ajal, mis ei ole katsetulemuste võrreldamatuse tõttu rakendatav.

4.5.

Komitee märgib, et vaatamata kõigile eelistele, on määruse ettepanekus valitud nn summutitoru lähenemisviis vaid piiratud määral asjakohane. CO2-heited tekivad ka sõidukite, akude ja elektrienergia tootmisel, samuti sõltuvad heited sõiduomadustest ja sõidustiilist. Komitee märgib samuti seda, et autotööstuse pingutusi võivad õõnestada ka teised transpordiliigid – näiteks ennustatav lennuliikluse tihenemine.

4.6.

Komitee viitab oma töödele autotööstuse struktuurimuutuste valdkonnas, mis käsitlevad üleminekut alternatiivsetele (keskkonnasõbralikele) jõuallikatele, digiteerimist ja võrgustumist ning isejuhtivaid sõidukeid, uurides nende võimalikku ohtu töökohtadele. Nende tööde põhjal on võimalik tuletada suundumusi uuteks oskusteks. Näiteks soovitab komitee Euroopa Komisjonil koostada õiguslik ja reguleeriv raamistik, mis võimaldab toetuskavade kiiret kasutamist restruktureerimisprotsessis (10). Esmajooneks tuleks mõelda ELi struktuurifondidele, nagu näiteks Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ja Euroopa Sotsiaalfond. Võimalik on ka viia läbi projekte Airbusi eeskujul.

4.7.

Euroopa autotööstuses töötab ligikaudu 2,3 miljonit inimest otseselt sõidukitootmise valdkonnas ja seal luuakse kaheksa protsenti kogu tööstuse lisandväärtusest. Lisaks annab see ülimalt uuenduslik valdkond, mille arvele langeb 20 % tööstusalaste teadusuuringute rahastamisest Euroopas, kaudselt tööd 10 miljonile töötajale.

4.8.

EL kuulub maailma suurimate mootorsõidukite tootjate hulka ning on teadus- ja arendustegevuse suurim erainvestor. Kõnealune valdkond on maailmas juhtpositsioonil muu hulgas ka tooteinnovatsiooni, tootmistehnoloogiate, esmaklassilise tootekujunduse ja alternatiivsete jõuseadmete valdkonnas. Selle tulemusel toodeti 2016. aastal iga neljas auto maailmas Euroopa koostetehastes ning autotööstus moodustab 4 % Euroopa SKPst (11).

4.9.

Komitee tervitab komisjoni ettepanekut, millega soovitakse autosektori ümberkujundamine viia läbi sotsiaalselt. Struktuurne üleminek alternatiivsetele jõuallikatele – koos digiteerimise, isejuhtivate sõidukite ja muuga – toob endaga kaasa märkimisväärsed muudatused autotööstuse väärtusahelates. Näiteks tekib küsimus, milliseid komponente toodavad tootjad ise ja millised ostetakse sisse. Senini on elektrooniliste komponentide lisandväärtus olnud peamiselt tarnijate äritegevus, akuelementide turul domineerivad veel Aasia tootjad. Seepärast tunneb komitee heameelt komisjoni kavatsuse üle tuua elektrisõidukite väärtusahel Euroopasse (vt punkti 3.7 „ELi akuliit“). Hetkel on veel lahtine, millist tehnoloogiat hakkavad uue põlvkonna akuelemendid kasutama ja milliseks kujuneb aja jooksul nende hinna ja kvaliteedi suhe. Selles osas soovitab komitee komisjonil arengut jooksvalt jälgida.

4.9.1.

Üleminek traditsiooniliselt sisepõlemismootoriga jõuülekandelt alternatiivsetele ajamitele toob endaga kaasa olulise muutuse struktuuris. Traditsiooniline tootmine tuleb asendada märkimisväärselt muudetud või uut liiki tootmisega. Täielikult elektriliste sõidukite puhul puudutab see sisepõlemismootorit, keerukat käigukasti, summutit ja muud. Lisanduvad elektrimootor ja aku, sealhulgas akuelementide tootmine. Vastavatel komponentidel on aga märkimisväärselt erinev osa sõidukiehituse lisandväärtuses ja seega ka erinev mõju tööhõivele ja kvalifikatsiooninõuetele.

4.9.2.

Läbiviidud uuringus leidis energeetika ja sisepõlemismootorite uurimisasutus FEV, (12) et keskklassi sõidukitena kavandatud akutoitega elektriautode tootmiskulud on ligikaudu 16 500 eurot. Peamised komponendid on elektrimootor (800 eurot), elektrisüsteemid (1 400 eurot) ja aku (6 600 eurot). Ainuüksi aku puhul, mis moodustab tootmiskuludest 40 %, kulub 70 % vahenditest akuelementide tootmisele. Elektrisõidukid on tunduvalt vähem keerukad ja nende suuremahuline tootmine nõuab paigaldamis- ja parandustööde puhul töötajatelt teistsuguseid oskusi: elektrotehnika/elektroonika, elektrokeemia, pindamistehnoloogia, termojuhtimine, insenerivaldkonna juhtimis- ja kontrollitehnoloogia, kõrgepingetehnoloogia ja elektri toimimispõhimõtete käsitlemine, materjali omadused jne.

4.9.3.

Vaatamata sellele, et komisjon lähtub positiivsest mõjust tööhõivele, peidavad asjaomased arengud endas ka ohte. Hiljuti läbiviidud uuringus (13) vaatles Fraunhofer IAO kvantitatiivset mõju tööhõivele, võttes aluseks stsenaariumi, mille kohaselt 2030. aastaks moodustab elektriautode osakaal 25 % ja pistikühendusega hübriid-elektrisõidukite osakaal 15 % ning mis vastab seega laias laastus komisjoni ettepanekule. Esimestele tulemustele tuginedes võib öelda, et parimal juhul kaob tehnoloogia vahetamise tulemusena kuni 2030. aastani jõuseadmete valdkonnas umbes 10–12 % töökohtadest. Saksamaa puhul oleks see 25 000 kuni 30 000 töökohta. Mida väiksem on seejuures pistikühendusega hübriid-elektrisõidukite tegelik osakaal, seda suurem on asjaomane negatiivne mõju (kui pistikühendusega hübriid-elektrisõidukite osakaal on 5 %, kaob 15–18 % töökohtadest). Sama juhtuks, kui diislitehnoloogia kasutamine lõpetataks kiirendatud korras, sest seoses suurema keerukusega just tarnimistööstuse puhul, on selles valdkonnas 30–40 % kõrgem tööhõive kui bensiinimootoriga sõidukite tootmissektoris. Lisaks tekivad samaaegselt tööhõivega seotud riskid seoses digiteerimise mõjuga ja tootmise suurema koondumisega maailma teatud piirkondadesse.

4.9.4.

Üldiselt on oodata, et need negatiivsed mõjud esinevad nii ajaliselt kui piirkondlikult asümmeetriliselt. Lõpptootjad ja suured tarnijad on tänu uuendustele ja uutele ärimudelitele enam suutelised nende suundumustega toime tulema kui väikesed, kitsa spetsialiseerumisega komponentide tarnijad. Lisaks asuvad need töökohad seoses uute tehnoloogiate ja teenustega pigem linnapiirkondades ja vähem äärepoolsemates piirkondades. Asjaomaste raamprogrammide väljatöötamisel tuleb sellega arvestada.

4.9.5.

Kõnealuse struktuurse ülemineku kiirusest sõltub töökohtade ja tööhõive ohustatus. Komitee tunneb seepärast heameelt komisjoni ettepaneku üle, mis toob juba praegu endaga kaasa investeerimiskindluse tööstuses ja võimaldab tööstusel kohe struktuurimuutustega alustada ja neid ette valmistada. Komitee kutsub komisjoni üles asjaomaseid struktuurimuutusi tööstuspoliitiliselt toetama, et vältida tööjõumoonutusi. Seejuures on otsustava tähtsusega kolme- ja kahepoolsed dialoogid.

4.9.6.

Komitee märgib, et juba tehakse esimesi samme, kuigi alles tagasihoidlikus ulatuses – üksikud tootjad on teatanud uutest 2025. aastaks lisanduvatest elektrisõidukimudelitest ja nende plaanitud osakaalust uute registreeritud sõidukite sõidukiparkides.

4.10.

Pideva ja piirkondlikult tasakaalustatud CO2-heite vähendamise toetamiseks transpordisektoris plaanib komisjon Euroopa ühendamise rahastu raames eraldada 800 miljonit eurot koostalitusvõimeliste laadimispunktide rajamiseks. See peaks vallandama märkimisväärseid täiendavaid avaliku ja erasektori investeeringuid (hetkel on ELis kasutuses 200 000 laadimispunkti, samas on vajadus 800 000 laadimispunkti järele). Lisaks eraldatakse 200 miljonit eurot, et luua avaliku ja erasektori partnerlus järgmise põlvkonna akude väljatöötamiseks. Kõigele lisaks soovib komisjon edendada alternatiivsete jõuseadmete kasutuselevõttu, kehtestades avalik-õiguslikele asutustele ühised eesmärgid eelistada oma hangetes varasemast enam heitevabasid ja vähesaastavaid sõidukeid.

4.11.

Komitee leiab, et nii kehtivas määruses kui ka uuesti sõnastatud määruses sätestatud võimalikke karistusmakseid tuleks kasutada selleks, et toetada sektorit ja selle töötajaid üleminekul vähese CO2-heitega toodetele. Hetkel on vaid vähemus autotootjatest õigel teel, et saavutada 2021. aasta heite vähendamise eesmärgid.

4.12.

Kuigi väiksem sõltumine naftaimpordist on tervitatav, võivad areneda välja uued sõltuvused, näiteks probleemne ligipääs toorainele (kaugetest piirkondadest pärinev liitium, nikkel ja koobalt). Komitee eeldab samuti, et tagatakse piisav elektrienergiaga varustatus taastuvatest energiaallikatest.

4.13.   Määruse vahehindamine

4.13.1.

Komisjon viib 2024. aastal läbi määruse vahehindamise, et kontrollida, kas valitud lähenemine annab tulemusi.

4.13.2.

Kuna struktuurset üleminekut sisepõlemismootorilt alternatiivsetele jõuallikatele ei ole tänase seisuga veel võimalik kvantitatiivselt hinnata, oleks kohane vaadata eeskätt seda, kuidas on alternatiivsete jõuallikate turg arenenud 2024. aastaks, millises ulatuses on rajatud laadimispunkte (piirav tingimus) ja mil määral on kohandatud ja uuendatud elektrivõrke elektrienergia nõudluse märgatavaks kasvuks.

4.13.3.

Komitee ootab kõnealusest vahekokkuvõttest teavet selle kohta, mida on tehtud töötajate oskuste, ümberõppe ja koolitamise edendamiseks. Millistes valdkondades on vajalik võtta sisulisi (lisa)meetmeid autotööstuse töötajate pädevuste ja oskuste edasiarendamiseks struktuurimuutuste kontekstis? Kui edukad on olnud kavandatavad meetmed (vt Automotive Skills Council) oskustega seotud muutuste tagamiseks? Selle kontekstis on komitee seisukohal, et eelkõige sektori ametiühingud peaksid hoolitsema tööstuspoliitilise kolmepoolse dialoogi edasiarendamise eest. Lisaks tuleb eraldada vajalikud vahendid, mis võimaldaksid töötajatel tööturule jääde.

---

(1)  Euroopa Ülemkogu 24. oktoobri 2014. aasta järeldused.

(2)  http://unfccc.int/paris_agreement/items/9485.php.

(3)  COM(2016) 501 final.

(4)  ELT C 81,2.3.2018, lk 95;. ELT C 81, 2.3.2018, lk 181; ELT C 81, 2.3.2018, lk 188; ELT C 81, 2.3.2018, lk 195.

(5)  COM(2017) 283 final.

(6)  COM(2017) 675 final, COM(2017) 647 final, COM(2017) 648 final, COM(2017) 652 final, COM(2017) 653 final.

(7)  COM(2017) 653 final.

(8)  Käesolev peatükk põhineb järgmistel dokumentidel: COM(2017) 676 final ja „Proposal for post2020 CO2 targets for cars and vans“. (https://ec.europa.eu/clima/policies/transport/vehicles/proposal_en)

(9)  Euroopa Komisjon: „Drive Clean Mobility, Europe that defends its industry and workers“.

(10)  Teabearuanne, CCMI/148 (punkt 1.5).

(11)  Teabearuanne, CCMI/148 (punkt 2.1).

(12)  Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ), 16.12.2016 (FEV = Forschungsgesellschaft für Energietechnik und Verbrennungsmotoren).

(13)  Fraunhofer IAO 2017: „ELAB 2.0 – Wirkungen der Fahrzeugelektrifizierung auf die Beschäftigung“, Stuttgart (esialgsed tulemused).

---

28.6.2018

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 227/58

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kaupade müügilepingutega seonduvate teatavate aspektide kohta, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44/EÜ“

[COM(2017) 637 final]

(2018/C 227/08)

Raportöörid:

Christophe LEFÈVRE Jorge PEGADO LIZ Lech PILAWSKI

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Ülemkogu, 17.11.2017 Euroopa Parlament, 13.11.2017
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 114 ja 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	15.2.2018
Täiskogu istungjärk nr	532
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	160/5/13

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Liikmesriigiti erinev lepinguõigus ei julgusta tarbijaid ostma teisest ELi liikmesriigist.

1.2.

Lisaks ei parane ka ettevõtjate kindlustunne kaupade piiriülesel müügil. Viimase kogu Euroopa Liitu hõlmava uuringu kohaselt väidab 58 % ELi jaemüüjatest, et tunneb end veebis kaupu müües kindlalt, ent üksnes 28 % tunneb end kindlalt, kui müüb internetis kaupu teistesse ELi riikidesse (1).

1.3.

Nii Euroopa Parlamendi kui ka nõukogu seisukohtadest ettepanekute kohta, mille komisjon esitas 2015. aastal (2) seoses kaupade veebi- ja tavamüügiga, ilmnes, et nagu väljendas komitee oma arvamuses kõnealuste ettepanekute kohta, (3) peaksid kaupade müügile kohaldatavad eeskirjad olema samad müügikanalist sõltumata.

1.4.

Seetõttu tunneb komitee heameelt, et kõnealuse muudetud direktiivi ettepanekuga laiendatakse kaupade internetimüügi lepingutega seonduvaid teatavaid aspekte käsitleva direktiivi kohaldamisala nii, et see hõlmaks ka tavamüügi tehinguid.

1.5.

Komitee kutsub siiski komisjoni üles võtma ettepanekus arvesse mitmeid soovitusi, eelkõige järgmist: a) ettepanek ei tohiks viia garantii kestuse lühendamiseni teatud liikmesriikides ning õiguste hierarhia loomiseni; b) erand direktiivi kohustuslikust mõjust vaid lepingupoolte kokkuleppel peaks olema võimalik siis, kui leping tagab tõelise tarbijakaitse ja -autonoomia; c) ettepanek peaks võimaldama tarbijatel esitada hagi otse tootja vastu; d) direktiivi sätete hulka tuleks integreerida jätkusuutlikkuse nõue (varuosade ladu); e) ettepanekus peaks olema säte, mis käsitleks garantii pikendamist seoses ajaga, mil toode on paranduses, või kui teenus ei ole kättesaadav; f) ettepanekus peaks olema selgus makseplatvormide turvaliseks muutmise või ostuplatvormide (Marketplace) kaasvastutuse kohta pettuse või garantii rakendamise korral; g) tootja ja müüja peaksid olema kaasvastutavad juhul, kui tarbija otsustab kauba parandada või asendada, kahjustamata artiklis 16 sätestatud tagasinõude õigust ja müüja õigust eelnevale teavitusele; h) tagastamise ja hüvitamise 14 päeva pikkust tähtaega puudutavad sätted peavad olema selgema sõnastusega.

1.6.

Lõpetuseks kutsub komitee komisjoni üles võtma arvesse käesolevas arvamuses esitatud märkusi.

2.   Direktiivi muudetud ettepaneku eesmärk ja taust

2.1.   Direktiivi muudetud ettepaneku eesmärk

2.1.1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi muudetud ettepanekuga (4) laiendatakse kaupade internetimüügi ja muu kaugmüügi lepingutega seonduvaid teatavaid aspekte käsitleva direktiivi ettepaneku kohaldamisala nii, et see hõlmaks ka tavamüügi tehinguid.

2.1.2.

Ettepanek peaks seega hõlbustama kiiret arengut valdkonnas, mis Euroopa Ülemkogu 2016. aasta juuni järelduste kohaselt on ühtse turu strateegiate keskmes.

2.1.3.

Igat laadi müügile kohaldatavana on muudetud ettepanekul sama eesmärk ning aitab sellele kaasa suuremal määral kui eelnevad ettepanekud: (5) selles tegeletakse riikide lepinguõiguse valdkonna erinevustest tuleneva ebakindluse ja negatiivse mõjuga.

2.1.4.

Läbivaadatud ettepanek täiendab nii juba ELis kehtivaid horisontaalseid või valdkondlikke õigusakte (6) kui ka menetlemisel olevaid seadusandlikke ettepanekuid ning on nendega kooskõlas.

2.2.   Lühikokkuvõte varasematest direktiivi ettepanekutest (7)

2.2.1.

Oma varasemates ettepanekutes põhjendas komisjon oma otsust võtta vastu kaks õigusakti sellega, et digitaalse infosisu eripära tõttu on vaja muudele toodetele kohaldatavatest erinevaid eeskirju.

2.2.2.

Komisjon soovis kahe ettepanekuga saavutada järgmised viis eesmärki: a) vähendada lepinguõiguse erinevusest tulenevaid kulusid; b) luua ettevõtjatele suurem õiguskindlus; c) soodustada piiriülest veebiostlemist ELis; d) vähendada tarbijatele defektse digitaalse infosisu tõttu tekitatud kahju; e) luua parem tasakaal tarbijate ja ettevõtjate huvide vahel ning parandada igapäevaelu.

2.2.3.

Komisjoni arvates looksid tema ettepanekud sobiva tasakaalu tarbijakaitse kõrge taseme ning selgelt suurenenud ärivõimaluste vahel.

2.3.   Komitee arvamus esialgsete ettepanekute kohta (8)

2.3.1.

Oma 27. aprilli 2016. aasta arvamuses kritiseeris komitee ühe asemel kahe direktiivi kasuks otsustamist; sellega otsustas komisjon käsitleda internetimüüki ja tavamüüki eraldi ning suurendas liikmesriigi õigusesse ülevõtmisel ebaselgust nii tarbijate kui ka ettevõtjate jaoks;

2.3.2.

Komitee märkis samuti, et vastust ei antud mitmele probleemile, mida tema arvates oleks oluline ühtlustada: alaealiste õigus sõlmida veebikeskkonnas tehinguid, internetimüügi lepingutele omaste ebaõiglaste tingimuste kategooriate määratlemine, mida pole ette nähtud direktiiviga 93/13/EMÜ, hiljuti tekkinud „maksa kohe“ (pay now) nupu tava ning ühisreguleerimise tüüptingimuste lisamine.

2.3.3.

Viimasena tuletas komitee meelde, et on oma arvamustes tarbijaõiguste kohta digitaalkeskkonnas korranud põhimõtet, mille kohaselt peavad õigused, mida tunnistatakse tavamüügi tehingute puhul, vastama internetikeskkonnas või kaugmüügi tehingute puhul tunnustatud õigustele, olenemata digitaalsete tehingute laadist. Seda kõike eesmärgiga kõnealuseid õiguseid tugevdada, mitte neid vähendada.

2.3.4.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohad kõnealuseid ettepanekuid puututavates aruteludes kinnitasid komitee seisukohta seoses vajadusega õiguslikku killustatust vältida.

3.   Üldmärkused

3.1.

Komisjoni muudetud ettepanekus esitatakse ettepanekud ja võimalused, mis on kooskõlas komitee varasemate seisukohtadega, nagu eespool nimetatud interneti- ja tavamüügi ühtset korda käsitlev võimalus.

3.2.

Uue ettepanekuga esitatud muudatused vajavad komitee nõusolekut. Eelkõige: a) artikkel 2 – „tootja“ mõiste lisamine ning kaupade „tasuta“ asendamisega seonduva selgitamine; b) artikkel 8 – garantiiperioodiga võrdse mittevastavuse eeldamise perioodi loomine, kuna vastupidine olukord lühendaks praktikas õigusliku garantii perioodi, arvestades, et tarbijal pole üldjuhul võimalik kauba mittevastavust tõendada; c) mitmesugused kasutatud õigusterminoloogiat käsitlevad parandused ja selgitused.

3.3.

Komitee leiab siiski, et ettepaneku artiklis 18 toodud säte, millega luuakse direktiivi kogustuslikust mõjust erand vaid lepingupoolte kokkuleppel, peaks kehtima vaid siis, kui antud leping tagab tõelise tarbijakaitse ja tarbija autonoomse otsustusvõime.

3.4.

Lisaks sellele leiab komitee, et muudetud ettepanek peaks: a) hõlmama selliseid eeskirju, mis võimaldavad tarbijal esitada hagi otse tootja vastu lepingu ja kauba mittevastavuse korral, nagu nõutakse mitme riigi õigusaktides; b) hõlmama sätet vastupidavusega seotud kriteeriumi kohta, mida komitee on oma arvamustes juba korduvalt taotlenud (9); c) sätestama maksimaalse ajavahemiku paranduseks (10) kooskõlas heade ametitavadega; d) näha tootjatele ette kohustus omada kauba keskmise kasutusea jooksul piisavat varuosade tagavara, nagu see on sätestatud mitme riigi õigusaktides (11); e) lisada muud müüja poolt kaupadele või teenustele pakutavad garantiid (margi või tootja garantii, varustuse kindlustus jms); f) lisada garantiilubaduse kohustuslikku sisusse üksikasjalik teave selle kohta, kas garantii on tasuta või tasuline, ning kulude ja makseviiside kohta; g) sätestada, et kauba või teenuse omandiõiguse üleandmisel ja normaalse kasutamise korral antakse terviklikult üle ka garantiist tulenevad õigused; h) sätestada tootja ja müüja otsene ja solidaarne vastutus tarbija ees juhul, kui tarbija otsustab kauba parandada või asendada, kahjustamata artiklis 16 sätestatud tagasinõude õigust ja müüja õigust eelnevale teavitusele; i) näha ette veebiplatvormide solidaarne vastutus, välistades vahendajaid, juhuks, kui tarbija ostab kauba ostuplatvormi kaudu (Marketplace), kahjustamata tagasinõude õigust.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.   Artikkel 1

4.1.1.

Komitee sooviks teada põhjuseid, mis õigustavad lõikes 4 ette nähtud erandit kasutatud kaubale, mida müüakse avalikul enampakkumisel, kus tarbijad saavad isiklikult osaleda.

4.2.   Artikkel 9

4.2.1.

Komitee tuletab meelde oma varasemas arvamuses (12) esitatud märkuseid, mööndes, et kõnealuse ettepanekuga ning piirates tarbija õiguseid esialgu üksnes õigusega parandamisele või asendamisele on tarbijate õigused teatavates liikmesriikides vähemal määral kaitstud kui kehtivate eeskirjade kohaselt.

4.2.2.

Lõike 3 punktides b ja d ette nähtud korra rakendamine sõltub määratlemata mõistetest. Nimelt jääb sõna „võimatu“ tähendus müüja otsustada, mistõttu on soovitatav asendada see sõnadega „tehnoloogiliselt võimatu“.

4.3.   Artikkel 10

4.3.1.

Komitee soovitab seada lõikes 1 ette nähtud erandile samad tingimused, mis on kirjeldatud eespool punktis 3.3.

4.4.   Artikkel 11

4.4.1.

Komitee tuletab veel kord meelde, et õigus kaup parandada või asendada sõltub müüja hinnangust, kas teataval individuaalsel ja konkreetsel juhul oleks üks neist õigustest kõiki asjaolusid arvestades müüjale ebamõistlikult kulukas.

4.5.   Artikkel 13

4.5.1.

Komitee leiab, et tagastamise ja hüvitamise 14 päeva pikkust tähtaega puudutavad sätted peavad olema selgema sõnastusega.

4.5.2.

Komiteel tekib küsimus, kas alapunkti d sätted kehtivad ainult, nagu see näib ilmselt olevat, kauba kadumise ja hävimise juhtudel.

4.6.   Artikkel 14

4.6.1.

Komitee kutsub üles säilitama mõnedes liikmesriikides kehtivat pikemat garantiiaega, kuna vastasel juhul oleks tegemist tarbijaõiguste osas tagasiminekuga nendes liikmesriikides.

---

(1)  ELi tarbija- ja turundusõiguse toimivuskontrolli raames korraldatud analüüsi tulemused näitavad, et 46 % kaugmüügiga tegelevatest jaemüüjatest peab erinevate tarbijakaitse- ja lepinguõiguse nõuete täitmisega seotud kulusid oluliseks takistuseks piiriülesele müügile. 72 % tarbijatest leiab, et erinevad tarbijaõigused puudusega toote korral on väga oluline tegur, mida füüsiliselt teises ELi riigis asuvalt ettevõtjalt ostmise korral arvesse võtta.

(2)  COM(2015) 634 final ja COM(2015) 635 final.

(3)  ELT C 264, 20.7.2016, lk 57.

(4)  COM(2015) 635 final.

(5)  COM(2015) 634 final ja COM(2015) 635 final. EMSK arvamus (ELT C 264, 20.7.2016, lk 57).

(6)  Vt eelkõige direktiivi 2011/83/EL ning määruseid (EL) nr 1215/2012 ja (EÜ) nr 593/2008.

(7)  COM(2015) 634 final ja COM(2015) 635 final.

(8)  ELT C 264, 20.7.2016, lk 57.

(9)  ELT C 264, 20.7.2016, lk 57 (punkt 4.2.5.4).

(10)  ELT C 264, 20.7.2016, lk 57 (punkt 4.2.5.7).

(11)  ELT C 264, 20.7.2016, lk 57 (punkt 4.2.5.7).

(12)  ELT C 264, 20.7. 2017, lk 57.

---