Euroopa Liidu C 14/2020

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa sotsiaalõiguste sammas – esialgse rakendamise hindamine ja soovitused edaspidiseks“

(omaalgatuslik arvamus)

(2020/C 14/01)

Raportöör: Bernd SCHLÜTER

Kaasraportöör: Cinzia DEL RIO

Täiskogu otsus	24.1.2019
Õiguslik alus	kodukorra artikli 32 lõige 2 – omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	10.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	117/44/3

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Uskudes, et Euroopa Liidu realistlik tulevik saab põhineda ainult kindla majandusliku aluse ühendamisel tugeva sotsiaalse mõõtmega (1), on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järjekindlalt toetanud ülespoole lähenemist ja tõhusamat sotsiaalpoliitikat nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil (2). Samuti tuleks Euroopa sotsiaalset mudelit rahvusvahelise eeskujuna tugevdada ja ajakohastada. 2017. aastal välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste samba tulemuslik rakendamine kinnitab uuesti ühist pühendumust Euroopa sotsiaalse mudeli elluviimisele uue sotsiaalse kaasatuse strateegia raames.

1.2.

Kui sotsiaalõiguste samba rakendamiseks võetakse ELi ja riigi tasandil meetmeid poliitikaprogrammide ja seadusandlike algatuste kaudu, tuleb tasakaalustatult järgida aluslepingute eesmärke ja põhimõtteid, pädevuste jaotust ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel ning vajaduse korral kaitse taseme säilitamise nõudeid.

1.3.

ELi asjakohaste valdkondade õigusaktide abil tuleks sätestada ühiste üldstandarditega raamistik, milles võetakse arvesse konkreetset riiklikku olukorda ja sotsiaalsüsteeme ning tunnustatakse kodanike kehtivaid ja täitmisele pööratavaid sotsiaalseid õigusi ELi ja riigi tasandil. Sotsiaalõiguste samba eesmärke tuleks austada kõigis ELi poliitikavaldkondades, kasutades horisontaalset sätet (3).

1.4.

Sotsiaalõiguste sammast rakendatakse praegu seadusandlike ja muude kui seadusandlike meetmete, spetsiaalsete rahaliste vahendite ning Euroopa poolaasta protsessis tehtavate muudatuste kaudu, mille eesmärk peaks olema innustada ülespoole suunatud lähenemist, kehtestades sotsiaalsed miinimumstandardid, et luua ühtsed võrdsed võimalused.

1.5.

Oluline on kehtestada ja kasutusele võtta tõhusate ja usaldusväärsete sotsiaalhoolekandesüsteemide (4) ja üldist huvi pakkuvate põhiteenuste miinimumstandardid, mida sõltumatud hindajad peaksid korrapäraselt hindama.

1.6.

Komisjon ja Euroopa Parlament peaksid tegema ettepanekuid mehhanismide kohta, mis aitavad sotsiaalõiguste samba rakendamisse nõuetekohaselt ja kõigil vajalikel tasanditel kaasata kõiki sotsiaalvaldkonna esinduslikke sidusrühmi, sealhulgas sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone (5). Erilist tähelepanu tuleks pöörata kollektiivläbirääkimiste eri funktsioonide tähtsusele riigi tasandil ja nende tugevdamisele, sest kollektiivläbirääkimised võivad eelneda või olla alternatiiv õigusaktidele konkreetsetes tööturu valdkondades.

1.7.

1.8.

Euroopa poolaasta ja riiklikud reformikavad – mis kehtivad võrdselt ka euroalasse mittekuuluvatele riikidele – ja sotsiaalnäitajate tulemustabel on samba rakendamise ja järelevalve peamised vahendid (7).

1.9.

Uue Euroopa poolaasta protsessiga tuleks sotsiaalse tasakaalustamatuse jälgimise raames saavutada sotsiaalsed eesmärgid ning võtta kasutusele uued, mõõdetavad näitajad koos sotsiaalvaldkonna konkreetsete riigipõhiste soovitustega.

1.10.

Tuleks edendada sotsiaalõiguste samba rakendamise regulaarset jälgimist koos kohustusega konsulteerida sotsiaalsete sidusrühmadega. Komitee teeb ettepaneku luua ELi sotsiaalpoliitika foorum, mis oleks seotud poolaasta protsessiga.

1.11.

Komitee on juba nõudnud selget ja kooskõlastatud tegevuskava, milles sätestatakse samba rakendamise prioriteedid ning kehtivate sotsiaalsete õiguste ja normide jõustamine. Esmajärjekorras tuleb käsitleda eelkõige haavatavate rühmade vajadusi ja õigusi, võimaluste, sissetulekute ja jõukuse erinevusi liikmesriikides ja nende vahel, kaasatuspoliitikat ning asjakohaseid tingimusi avalike ja mittetulunduslike teenuste ja sotsiaalsete ettevõtete jaoks.

1.12.

Käesolevas arvamuses esitatakse üldised suunised, hinnatakse üldiselt esimesi samme ja esitatakse soovitused peamiste vahendite kohta. Arvamuses antakse ajakohastatud ülevaade ELi tasandil tehtud edusammudest meetmete vastuvõtmisel ja vahendite kättesaadavaks tegemisel ning esitatakse ettepanekud edasisteks sammudeks. Meetmed ja vahendid on jagatud sotsiaalõiguste samba kolme põhivaldkonda: võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule, õiglased töötingimused ning sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus.

2. Rakendamise kontekst ja suunised

2.1.

Euroopa sotsiaalõiguste sammas kuulutati pidulikult välja 2017. aasta novembris Göteborgis toimunud õiglaste töökohtade ja majanduskasvu teemalisel sotsiaaltippkohtumisel. Sotsiaalõiguste sammas tugineb ELi aluslepingute üldpõhimõtetele. Nendes lepingutes on sätestatud kodanike põhiõigused, mille jõustamine on kõigi osalejate vastutus. ELi toimimise lepingu artiklites 9 ja 151 on sätestatud Euroopa sotsiaalse mudeli eesmärgid, mida tuleb kohandada tööelus ja meie ühiskonnas toimunud muutustele uue sotsiaalse kaasatuse strateegia raames.

2.2.

EL ja liikmesriigid on järk-järgult kehtestanud ja parandanud poliitikat, mille eesmärk on tagada oma kodanikele paremad töö- ja elutingimused Euroopa sotsiaalse mudeliga, mis on ELi majanduse konkurentsivõime vahendiks, tunnistades samas, et selle rakendamine ja ajakohastamine on jätkuvalt ELi eesmärk. ELi liikmesriikides ja nende vahel ning sotsiaalsete rühmade ning sotsiaalkindlustussüsteemide vahel on suured erinevused. Paljudes riikides on probleeme, mõne ELi riigi sotsiaalsüsteemid on kaasavamad, samas kui teised ei täida põhivajadusi. Sotsiaalõiguste sammas peaks suunama liikmesriike ja ELi tasandit pakkuma nüüdisaegseid lahendusi Euroopa kodanike praegustele probleemidele ning tagama jätkusuutlikele ettevõtjatele ülemaailmses konkurentsis võrdsed võimalused. Sotsiaalõiguste sammas on poliitiline kohustus ning peaks kaasama ELi institutsioonid, liikmesriigid, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kõik teised asjaomased sidusrühmad nende vastavates pädevustes vastastikuse austuse vaimus ja kõigi kodanike otsese kasu nimel.

2.3.

Rahvusvahelisel Töökonverentsil vastu võetud hiljutises ILO sajanda aastapäeva deklaratsioonis töö tuleviku kohta määratletakse mõned olulised tegevussuunad ning sätestatakse tööõigust uuendavad ja tõrjutust ennetavad meetmed, samuti nähakse ette investeerimine inimeste suutlikkusse, tööasutustesse ning inimväärsetesse ja jätkusuutlikesse töökohtadesse, mis kujundaks parima keskkonna ettevõtete õitsenguks ning inimeste töö- ja elutingimuste parandamiseks, võttes arvesse liikmesriikides valitsevat olukorda ning sotsiaalpartnerite konkreetset rolli.

2.4.

ÜRO kestliku arengu tegevuskavas 2030 on esitatud 17 kestliku arengu eesmärki, mille EL kavatseb täita 2030. aastaks, ning sellele aitab kaasa sotsiaalõiguste samba rakendamine.

2.4.1.

Komitee on veendunud, et Euroopa realistlik tulevik saab tugineda üksnes kindla majandusliku aluse ja tugeva sotsiaalse mõõtme ühendusele. Komitee on veendunud, et Euroopa Liidul on vaja uuendatud konsensust jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse arengu strateegia osas, et viia täide oma lubadus teha tööd tasakaalustatud majanduskasvu ja sotsiaalse arengu nimel, mille tulemusel suureneks kodanike heaolu (8).

2.4.2.

9. mai 2019. aasta Sibiu deklaratsioonis (9) kohustusid ELi liikmesriigid tagama tulemusi seal, kus see on kõige olulisem, ja jätkama suurelt tegutsemist suurtes küsimustes ning austama alati õigluse põhimõtet.

2.5.

ELi tasandil rakendatakse sotsiaalõiguste sammast seni

a)	seadusandlike ja muude kui seadusandlike meetmetega, kus põhirõhk on olemasoleva ja vajaduse korral ajakohastatava sotsiaalõigustiku jõustamisel ja uurimisel;

b)	spetsiaalsete rahaliste vahendite kaudu;

c)	poolaasta protsessi tehtud mõne esialgse muudatuse kaudu.

2.6. ELi ja riigi tasandi seadusandlikud ja muud kui seadusandlikud meetmed

2.6.1.

Vaja on avatud, dünaamilisi ja liikuvaid tööturge, et toetada uusi ja mitmekesisemaid karjäärivõimalusi ning sujuvat üleminekut töökohtade, sektorite ja tööhõivestaatuste vahel. Vaja on meetmeid tööturu nõudlusele mittevastavuse kõrvaldamiseks. Haridus- ja koolitussüsteemid peavad olema paremini kohandatud tööturu vajadustele. Reformid peaksid hõlmama positiivseid meetmeid tööjõu aktiivsena vananemise edendamiseks, pensionisüsteemide jätkusuutlikuks ja asjakohaseks muutmiseks ning rändajate integreerimiseks tööturule.

2.6.2.

Sotsiaalõiguste samba rakendamiseks kasutavad EL ja selle liikmesriigid kõiki poliitilisi vahendeid, mida nad peavad oma ühiste eesmärkide saavutamisel vajalikuks, sh tegevuspoliitilised programmid ja seadusandlikud meetmed. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte ning aluslepingute siduvate väärtuste, eesmärkide ja põhimõtetega määratakse kindlaks, millisel tasandil tuleks selliseid meetmeid võtta, seades esikohale tasandi, mis pakub asjaomastele sidusrühmadele parimat lisaväärtust ning aitab kaasa sotsiaalõiguste samba tulemuslikule rakendamisele. Järgida tuleks pädevuste jaotust ja vajaduse korral kaitse taseme säilitamise nõudeid.

2.6.3.

Osalusdemokraatia ja parema reguleerimise huvides konsulteerivad EL ja liikmesriigid artiklite 153–155 alusel eelnevalt sotsiaalpartneritega. Olenemata sellest, kas sellise konsulteerimise käigus näitavad sotsiaalpartnerid üles kavatsust tegutseda sotsiaaldialoogi raames autonoomselt, hoiduvad EL ja liikmesriigid asjaomasesse poliitikavaldkonda sekkumast, kui sotsiaalpartnerid suudavad saavutada asjaomase meetme tulemused ja eesmärgid.

2.6.4.

Sotsiaalõiguste samba rakendamisel tuleb arvesse võtta teiste sotsiaalsete sidusrühmade, nagu riiklike sotsiaalteenuste, mittetulunduslike sotsiaalteenuste ja eluaseme pakkujate ühenduste, riiklike kindlustusandjate, sotsiaalsete ettevõtete, hoolekande- ja noorteorganisatsioonide, sotsiaalteenuste tarbijate ja haavatavate rühmade esindajate pädevust ja osalust.

2.6.5.

Liikmesriigid, ELi institutsioonid, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid jälgima sotsiaalõiguste samba rakendamist ja praeguste meetmete tõhusust. ELi institutsioonid peaksid toetama sotsiaalõiguste samba rakendamisel liikmesriike ja sotsiaalseid sidusrühmi liikmesriigi tasandil.

2.6.6.

ELi asjakohaste valdkondade õigusaktide abil tuleks sätestada selgete üld- ja ühiste standarditega raamistik, milles võetakse arvesse konkreetset riiklikku olukorda ning mis on kohandatav sotsiaalsüsteemide mitmekesisuse ja sidusrühmade rolliga, tunnustades kodanike kehtivaid ja täitmisele pööratavaid sotsiaalseid õigusi ELi ja riigi tasandil, ning õigusaktid peaksid hõlmama Euroopa lisaväärtust (10). Sotsiaalõiguste samba eesmärke tuleks järgida kõigis ELi poliitikavaldkondades, muu hulgas kasutades horisontaalset sätet (ELi toimimise lepingu artikkel 9).

2.6.7.

Sotsiaalõiguste samba rakendamise eesmärk on tekitada ülespoole suunatud lähenemist, parandada Euroopa töötajate ja kodanike sotsiaal- ja tööturutingimusi, edendada ja luua tõhusaid ja usaldusväärseid sotsiaalkaitsesüsteeme (11) ning ajakohaseid, teaduspõhiseid ja kvaliteedihindamise läbinud sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid, eriti avalikke ja mittetulunduslikke teenuseid, sätestada sotsiaalse dumpingu vastased miinimumstandardid, ning luua samal ajal võrdsed võimalused toimivale majandusele, tööhõivele ja jätkusuutlikele ettevõtjatele, tugevdades samas kodanike usaldust ELi vastu. Sotsiaalpoliitika strateegiad peaksid hõlmama VKEde huve ja tagama neile õiglased turutingimused. Oluline on kehtestada ja heaks kiita üldist huvi pakkuvate põhiteenuste, nt eluaseme, vee ja sotsiaalteenuste põhistandardid, mida peaksid korrapäraselt hindama muu hulgas sõltumatud hindajad (teadusasutused, akadeemiad jne), keda saab rahaliselt toetada ja kelle aruanded avalikustatakse. Prioriteedina tuleb käsitleda kodanike ja haavatavate rühmade põhivajadusi ning võimaluste, sissetulekute ja jõukuse ohtlikke erinevusi liikmesriikides ja nende vahel.

2.6.8.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata kollektiivläbirääkimiste erinevale rollile riigi tasandil ja kollektiivlepingutele, mis võivad eelneda või pakkuda alternatiivi õigusaktidele, reguleerides konkreetseid tööturu valdkondi ja töösuhteid. Seega saavad sotsiaalpartnerid rakendamisprotsessis osaleda, tõendades, et suudavad saavutada sama õigusliku tagajärje. Mõnes liikmesriigis ei ole kollektiivläbirääkimiste protsessid struktureeritud ja kollektiivläbirääkimiste osakaal on väga väike, mistõttu on sotsiaalõiguste sambas sätestatud sotsiaalsete õiguste andmisel jätkuvalt erinevusi. Sellistel juhtudel peaks sekkuma seadus.

2.6.9.

Kollektiivläbirääkimiste tõhustamist soodustab neljapoolne avaldus sotsiaaldialoogi uue alguse kohta. Sotsiaalpartnerite ühine pühendumine Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisele kajastub Euroopa sotsiaalpartnerite 2019.–2021. aasta ühises tööprogrammis, mida rakendatakse ka liikmesriikide tasandil, andes panuse riiklikku reformiprotsessi. 2019.–2021. aasta tööprogrammis esitatakse konkreetsed ettepanekud sotsiaalõiguste samba rakendamisega seotud teemadel, nagu läbirääkimised digiüleminekut käsitleva sõltumatu raamkokkuleppe üle, sealhulgas kättesaadav olemise ja mitteolemise võimalused ja viisid, samuti tööturgude ja sotsiaalsüsteemide parandamine ja oskuste arendamine (12).

2.6.10.

Kodanikuühiskonna rolli tuleb rohkem tunnustada ja tugevdada. Kodanikuühiskonna dialoogi tuleb tugevdada tagamaks, et inimesed, sh noored (13) ja haavatavas olukorras olijad või diskrimineerimise all kannatajad, tunneksid, et neil on võimalik osaleda poliitikakujundamise protsessi kavandamises, rakendamises ja läbivaatamises (14). Komitee käivitas ELi valitud liikmesriikides riiklikud arutelud selle üle, kuidas saavutada kodanikuühiskonna parem kaasamine Euroopa poolaastasse (15).

2.6.11.

Komisjon on võtnud praktilisi meetmeid, et rakendada sotsiaalõiguste sammast ELi tasandil, ja avaldas hiljuti ajakohastatud teabelehe, mis sisaldab seni vastu võetud seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke algatusi (16). Komitee on juba nõudnud selge ja kooskõlastatud tegevuskava (17) koostamist, milles sätestatakse samba rakendamise prioriteedid.

2.6.12.

Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise meetmed peaksid tuginema liikmesriikide ja ELi tasandi sotsiaal- ja tervishoiupoliitika praeguse õigusliku ja praktilise olukorra teaduslikule analüüsile ning kaasama sotsiaalseid sidusrühmi. Komitee teeb ettepaneku luua ELi sotsiaalpoliitika foorum: EL vajab alalist foorumit suhtlemise, parimate tavade, hindamise, ekspertide seminaride, sotsiaalsete programmide, ELi ja liikmesriikide eeskirjade täitmise ning liikmesriikide ja ELi poliitika reformiprojektide jaoks. Et kehtivate sotsiaalsete õiguste parem jõustamine valmistab jätkuvalt muret, peavad komisjon ja liikmesriigid parandama ELi eeskirjade täitmist. Uus foorum peaks olema tihedalt seotud komitee ja Euroopa poolaasta protsessiga.

2.6.13.

Muud kui seadusandlikud meetmed võivad tõhusalt täiendada sotsiaalõiguste samba rakendamist. Nende hulka kuuluvad pehme õiguse allikad, nagu hästi toimivate süsteemide vastastikune tunnustamine, ühised stiimulid, avatud koordineerimismeetod, vastastikune õpe, vastastikused hindamised, liikmesriikide kaasamine meedias ja teatavaid käitumismustreid vähendavad programmid (18). Komitee tervitab algatusi, mille eesmärk on mobiliseerida kodanikuühiskonda ja sidusrühmi ning mida võiks rahaliselt toetada, näiteks sotsiaalset sammast toetav rühm „Stand Up for the Social Pillar“ (19).

2.7. Finantspoliitika ning ELi vahendite sidus ja sihipärane kasutamine

2.7.1.

Kohaseks rakendamiseks vajab sotsiaalõiguste sammas eelarvepoliitilist manööverdamisruumi ja investeeringuid nii ELi kui ka riikide tasandil; see tuleks terviklikult ja sidusalt hõlmata majandus-, finants- ja eelarvepoliitikasse ning tulevasse ELi strateegiasse. Siinkohal on tähtis eesmärk suurendada tootlikkust ja vähendada sissetulekute erinevust hariduse, võimestamise ja sotsiaalse kaasamise abil (20). Sotsiaalõiguste samba rakendamine peaks olema üks juhtivatest põhimõtetest ELi järgmise mitmeaastase finantsraamistiku määratlemisel. See eeldab vahendite sidusat kasutamist ja sotsiaalõiguste samba muutmist rakenduskavu suunavaks kompassiks ja vahendiks, mis määrab struktuuri- ja investeerimisfondide, Euroopa Sotsiaalfond+-i (ESF+) ja InvestEU fondi ning kõigi muude asjakohaste ELi eelarve rubriikide mõju. ELi vahenditele juurdepääsu kriteeriumides tuleks konstruktiivselt ja asjakohaselt viidata sotsiaalõiguste sambasse kuuluvatele õigustele ja põhimõtetele, võttes seejuures arvesse riiklikku olukorda ning kõigi sotsiaalpartnerite panust. ELi vahendid ei tohiks asendada ajakohaste, kvaliteetsete ja juurdepääsetavate sotsiaalkindlustussüsteemide riiklikku rahastamist liikmesriikide endi poolt.

2.7.2.

2.8. Euroopa poolaasta

2.8.1.

Sotsiaalõiguste sammas mõjutab Euroopa majanduse juhtimist. Seda on juba arvesse võetud Euroopa poolaasta põhidokumentides ja käsitletud 2018. aasta riigipõhistes soovitustes. Euroopa poolaastas osutusid tähtsaks 2019. aasta ühine tööhõivearuanne (25) ja iga-aastane majanduskasvu analüüs.

2.8.2.

Komitee peab Euroopa poolaastat ja riiklikke reformikavasid – mis kehtivad võrdselt ka euroalasse mittekuuluvatele riikidele – samba rakendamise ja järelevalve peamisteks vahenditeks (26). Edu saavutamiseks võib vaja minna võrdlusraamistikku, võrdlusaluseid ja poliitikaalaste kogemuste koordineeritud vahetust, et toetada liikmesriikide, ELi institutsioonide ja sotsiaalpartnerite pingutusi tööhõive- ja sotsiaalpoliitika toimimise parandamiseks.

Sotsiaalnäitajate tulemustabelis tuleks regulaarselt jälgida sotsiaalõiguste samba rakendamise edusamme nii ühises tööhõivearuandes kui ka riigiaruannetes. See peaks olema lõimitud juba liikmesriikides väljatöötatud olemasoleva tööhõive olukorra jälgimise vahendi ja sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahendiga. Seda saaks täiustada, sest võrdlusaluste meetod (mis põhineb kaugusel ELi keskmistest näitajatest) võib näidata liikmesriikide sotsiaalvaldkonna tulemusi liiga optimistlikena. Tulemustabeli 14 näitajat ja allnäitajat (kokku 35) tuleks järjepidevalt läbi vaadata koostöös sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et kohandada neid poliitiliste eesmärkide ja muutuva sotsiaal-majandusliku olukorraga Euroopas.

2.8.3.

Uues Euroopa poolaastas tuleks sotsiaalsed eesmärgid saavutada sotsiaalse tasakaalustamatuse jälgimise raamistikus, et seada tasakaalu praegu valitsevad eelarvepoliitilised ja makromajanduslikud nõuded. Sotsiaalnäitajate tulemustabeli abil tuleks jälgida ja edendada kõiki sambas hõlmatud õiguseid ja põhimõtteid ning kasutusele tuleks võtta uued, parandatud ja mõõdetavad näitajad. Sellised näitajad võiksid hõlmata lisaks statistikale tegelikku juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalteenustele, täitmisele pööratavaid sotsiaalseid õigusi, rändajate sotsiaalset ja tööalast integratsiooni, kollektiivläbirääkimiste osakaalu, sotsiaalsete sidusrühmade osalemist poolaasta protsessis ning juurdepääsu praktikakohtadele ja kvaliteetsele kõrgharidusele. Komisjon peaks jälgima riiklike reformikavade elluviimist tihedas koostöös sotsiaalpartnerite ja asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, edendades niiviisi riigipõhiseid sotsiaalseid soovitusi. Soovituste arv ja struktuur peaks olema asjakohane ja jälgima tegevuskavas esitatud prioriteetide osas tehtud edusamme.

2.8.4.

Kooskõlas ELi toimimise lepingu sätetega tuleks tugevdada sotsiaalpartnerite kaasamist, mis võimaldaks riiklike tavade kohaselt konsulteerida sotsiaalpartneritega majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kavandamise ja elluviimise üle. Sotsiaalpartnerite õigeaegne ja sisukas kaasamine on oluline poliitikas osalemise parandamiseks, hõlbustades seeläbi poliitikameetmete edukat rakendamist viisil, mis tasakaalustaks töötajate ja tööandjate huve. Sotsiaalpartnerite koostöö võib olla edukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majandus-, tööhõive- ja sotsiaalse kaasatuse poliitikat edasiviiv jõud (27). Sotsiaalpartneritega konsulteerimine peaks olema kohustuslik (28).

2.8.5.

Sotsiaalõiguste sammast Euroopa poolaasta kaudu rakendava poliitika kavandamisel on osutunud tõhusaks ka kodanikuühiskonna organisatsioonide, teenuseosutajate liitude ja riiklike kindlustusandjate osalemine.

2.8.6.

Arvestades Euroopa poolaasta kasvavat tähtsust ELi eelarve kulutuste suunamisel, ei tohiks see piirata ELi eelarve kavandamisel ja kulutamisel praegu või tulevikus läbipaistvust, avatust ja vastutust tagavate nõuete kohaldamist.

2.8.7.

Hästi kavandatud võrdlusalused võivad toimida suunanäitajana selliste vajalike riiklike reformide elluviimisel, mille eesmärk on suurendada tööturgude ja sotsiaalsüsteemide tulemuslikkust. Käsitletavad küsimused tuleb seada selgelt tähtsuse järjekorda, keskendudes teemadele, millel on positiivne mõju konkurentsivõimele ja tööhõivele, ning sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkusele, tõhususele, kaasatusele ja tulemuslikkusele. See peaks olema nõukogu, komisjoni, liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite ühine ettevõtmine. Samamoodi peaksid riikide valitsused kaasama sotsiaalpartnerid täiel määral samba põhimõtete ja õiguste elluviimisse.

3. Rakendamise seis ja ettepanekud edasise tegevuse kohta

3.1.

Rakendamise konteksti ja suuniste põhjal ning seoses punktidega 2.6.1, 2.6.2 ja 2.6.3, milles käsitletakse pädevuse jaotust ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel ning kõikide sidusrühmade kaasamist, esitatakse käesolevas peatükis mõned prioriteedid, millega lähikuudel tuleks tegeleda. See ei hõlma siiski kõiki samba rakendamiseks vajalikke meetmeid.

3.2. Võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule

3.2.1.

2019. aastal võeti vastu direktiiv töö- ja eraelu tasakaalustamise kohta ja see peaks andma konkreetset kasu peredele, eelkõige naistele ja lastele, kehtestades lapsevanemate ja hooldajate kaitseks miinimumnõuded. Riiklikel sotsiaalpartneritel on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 kohaselt tähtis roll selle kiire ülevõtmise tagamisel kollektiivlepingute abil, kohandades ELi õigust tegelikele riiklikele vajadustele, järgides samal ajal direktiivi standarditele juba vastavaid lepinguid või õigusakte.

3.2.2.

Töö- ja eraelu tasakaalustamist käsitleva direktiivi rakendamisel tuleks pöörata erilist tähelepanu elujõulistele ja õiglastele lahendustele, millega on võimalik tagada lapsehoolduspuhkust kasutavatele töötajatele piisav hüvitis ja paindlikud töötingimused, lisaks võiks võimaluse korral vaadata läbi Barcelona eesmärgid. Perede toetamiseks tuleks kaaluda taskukohaseid lapsehoiuteenuseid ja muid hooldusteenuseid.

3.2.3.

Komitee on nõudnud integreeritud soolise võrdõiguslikkuse strateegiat (29). Seoses ELi ministrite ühisavaldusega soolise võrdõiguslikkuse kohta (30) nõuab komitee soolise palgalõhe kaotamist (31). Eelkõige tuleb tegeleda VKEde vajadustega, et vältida ülemäärast halduskoormust.

3.2.4.

Jätkuvalt on hädavajalik tunnistada, et tuleb käsitleda palgalõhe mõju naiste pensionidele tulevikus, pensionilõhe ja nende suuremat vaesusriski.

3.2.5.

Komitee rõhutab veel kord, et osalemine tööturul ja töö kvaliteet võivad paraneda, kui suurendatakse investeeringuid aktiivsesse tööturupoliitikasse ja sätestatakse avalike tööturuasutuste tõhusa toimimise ühtsed standardid (32). See kehtib ka mittetulunduslike tööturuasutuste puhul, et vähendada üleminekuks kuluvat aega, tagada omandatud oskuste kasutamine, toetada arvukamaid ja mitmekesisemaid karjäärivõimalusi ning liikuda stabiilsete töölepingute kasutuselevõtu suunas (33). Hädasti on vaja sihipäraseid meetmeid ka pikaajalise töötuse vähendamiseks, rändajate integreerimiseks tööturule ning tööturul osalemist pelgavate inimeste taasintegreerimiseks, mis võib hõlmata töötajate õigust saada abi töö otsimisel ning väljaõppe ja ümberõppe läbimisel.

3.2.6.

EL peaks tegutsema selle nimel, et tagada kõigi elanike õigus elukestvale õppele (34). Riiklikke haridus-, koolitus- ja praktikasüsteeme tuleks edasi arendada, keskendudes STEM-valdkondadele (teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika) ning duaalsete süsteemide arendamisele, mis võimaldab vastata paremini tööturu vajadustele.

3.3. Õiglased töötingimused

3.3.1.

Lühiajalise keskse teemana tuleks jälgida võrdse kohtlemise põhimõtet kinnitava töötajate lähetamist käsitleva läbivaadatud direktiivi ning läbipaistvaid ja prognoositavaid töötingimusi käsitleva ja kõigi töösuhete miinimumõigused sätestava direktiivi rakendamist. Lisaks tuleks asutada Euroopa Tööjõuamet, mille eesmärk on parandada ELi õigustiku jõustamist ja tööinspektsiooni tõhusust.

3.3.2.

Komitee soovitab suurendada töötajate osalust ettevõtetes, eelkõige eesmärgiga suurendada tootlikkust ja juhtida uue tehnoloogia kasutuselevõttu ning kasutada ära sellise osaluse mõju töökorraldusele ja töötajate oskustele. Sellega seoses ootab komitee huviga, millistele tulemustele jõutakse Euroopa sotsiaalpartnerite läbirääkimistel digiüleminekut käsitleva raamkokkuleppe üle.

3.3.3.

Komitee toetab sotsiaaldialoogi raamistikus piisavate „õiglase ülemineku“ meetmete väljatöötamist asjakohasel riiklikul ja Euroopa tasandil, võtmaks kasutusele meetmed, et hallata, muuta ja pakkuda töökohtade ümberkorraldamise või (tehnoloogia, demograafia, globaliseerumise, kliimamuutuste või ringmajandusega seotud) üleminekust tulenevate kollektiivsete koondamiste puhul kehtivat miinimumkaitset, mis hõlmab õigust osaleda kollektiivläbirääkimistel, et prognoosida muudatusi ja toetada mõjutatud töötajaid (kollektiivseid koondamisi käsitleva direktiivi edasiarendus (35)). Lisaks ootab komitee huviga, et kaasseadusandjad kiidaksid heaks Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi.

3.3.4.

Töötajate osalemine äriühingu üldjuhtimises, mis on osa nende õigusest olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud, tuleks viia vastavusse muud kui finantsteavet puudutava uue õigusraamistikuga, (36) sealhulgas eesmärgiga käsitleda ettevõtete vastavusnõuetes ette nähtud hoolsuskohustust.

3.3.5.

Komitee arvates on kasulik sätestada võrdlusalused, mis aitavad hinnata, kas madalatest palkadest piisab palgavaesuse ärahoidmiseks. Selleks tuleks muu hulgas edendada heade tavade analüüsimist ja vahetamist olemasolevate vastastikuse õppe protsesside kaudu ning viia sisse ühtsed standardid läbipaistvate ja prognoositavate miinimumpalkade kehtestamise kohta, kui neid on ja kui sotsiaalpartnerid neid soovivad.

3.3.6.

Võttes ühtlasi arvesse ILO sajanda aastapäeva deklaratsioonis tervishoiule ja ohutusele omistatud tähtsust, soovitab komitee võtta meetmed, millega tagada töötajatele parim tehnoloogia, et parandada töötervishoidu ja -ohutust ning ennetada õnnetusi, võttes nõuetekohaselt arvesse võimalikku mõju eraelu puutumatusele ja tulemuste kontrollile.

3.3.7.

Kõigil liikmesriikidel peaks olema ühesugune võimalus tugineda tõhusatele kollektiivläbirääkimiste süsteemidele. Vajaduse korral tuleks välja töötada õigus- ja tegevusraamistikud või neid täiustada, et korraldada vabu, sõltumatuid ja tõhusaid kollektiivläbirääkimisi. Õigus- ja tegevusraamistikke tuleks toetada sotsiaalpartnerite suutlikkust suurendavate sobilike vahenditega ESF+-i kaudu ning edendada sotsiaalset dialoogi ja sotsiaalpartnerite osalemist, eriti Euroopa poolaastas.

3.4. Sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus

3.4.1.

Sotsiaalõiguste sambas sätestatakse meetmed iga ELi elaniku sotsiaalkaitse tagamiseks. ELi ja liikmesriikide sotsiaalpoliitika aitab täiendada Euroopa sotsiaalset mudelit, mida tuleb Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärkide alusel ajakohastada. Üleilmastumise, digiülemineku, kliimamuutuste ja töötajate liikuvuse mõjust tulenevate uute probleemide leevendamiseks tuleb tagada tasakaal töötajate ja sotsiaalsete ettevõtete isikliku vastutuse ja solidaarsusvajaduste vahel.

3.4.2.

Iseäranis tähtsad on põhimõtted ja õigused, mis on seotud samba III peatükis käsitletud haavatavate rühmade, nagu ebasoodsatest oludest pärit laste ja noorte ning piisavate elatusvahenditeta inimeste põhivajaduste ja võrdsete võimalustega. Puuetega inimestele mõeldud tõhus tegevuskava on komitee kindel eesmärk (37). Põhiõigusi ja peamisi põhimõtteid ei järgita kõigis liikmesriikides. Mitte kõikjal ELis ei ole tagatud piisav miinimumsissetulek (14) koos tööhõive aktiivse toetamisega (4), piisav sissetulek vanas eas (15), juurdepääs haridusele ja koolitusele (1), eluase ja abi kodututele (19) ega usaldusväärsed ja tõhusad toetused ja teenused.

3.4.3.

Uues tehnoloogias ja digiüleminekus kätketud innovatsioonipotentsiaali tuleks ära kasutada avalike teenuste ja sotsiaalmajanduse jaoks, austades samal ajal kodanike õigusi (38). Samas tuleks käsitleda sotsiaalseid ja kultuurilisi probleeme, mida võivad põhjustada digitaalsed äriplatvormid, (39) ning tasakaalustamata konkurentsi, et taastada õiglased tingimused VKEde jaoks, saavutada kohalik heaolu, samuti ebasoodsas olukorras olevate piirkondade sotsiaalne kaasamine.

3.4.4.

Mõnes liikmesriigis ei anta solidaarseid toetusi ega teenuseid kõigile ja neid ei saa nõuda kohtu kaudu. Heade tavade ja arengu kõrval viidatakse riigiaruannetes kehvasti koordineeritud ja integreeritud sotsiaalpoliitikale, puudulikele süsteemidele, suurele vaesusriskile, aktiivse kaasamise puudumisele, suurtele piirkondlikele erinevustele ning vähesele investeerimisele tervishoiu- ja muudesse üldhuviteenustesse ning nende teenuste kehvale kättesaadavusele. Probleemi lahendamiseks tuleks ametiasutustele ja tunnustatud mittetulunduslike teenuste osutajatele luua asjakohased tingimused, et tagada kvaliteetsete avalike teenuste osutamine.

3.4.5.

Komitee pooldab nõukogu soovitust töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkaitsele juurdepääsu kohta, sest selles käsitletakse lünki sotsiaalkaitse kättesaadavuses, mis puudutavad mittestandardsete töölepingutega ja eri vormides FIEna töötavaid isikuid. Seda soovitust tuleks täiendada lisameetmetega rakendamise kohta, näiteks hindamine, mille aluseks oleks soovituses kokkulepitud järelevalveraamistik ning liikmesriikide esitatud tegevuskavad, samuti sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide soovitused.

3.4.6.

Ühtlasi on pakiliselt vaja suurendada liikmesriikide suutlikkust kasutada sotsiaalsiirdeid, et täita elanike põhivajadused sünnist kõrge eani. See hõlmab järgmist:

—	võtta vastu Euroopa raamdirektiiv miinimumsissetuleku kohta, et vähendada vaesust ja edendada kaasavat tööturgu (40);

—	kaaluda võimalust sätestada ELi liikmesriikides ühtsed töötuskindlustuse miinimumstandardid (41);

—	tagada puuetega inimestele juurdepääs sotsiaal- ja poliitilistele funktsioonidele;

—	vaadata üle vananemise maksumuse mõiste ja asendada see väärika vananemise mõistega, mille puhul on majanduse juhtimise keskmes pensionide piisavus, tervishoiuteenused ja pikaajaline hooldus, jätmata tähelepanu alt välja pensionisüsteemide jätkusuutlikkust;

—	luua sotsiaaleluaseme ja eluaseme kättesaadavuse eriprogrammid, millega toetatakse eelkõige väikese sissetulekuga leibkondi;

—	investeerida lastehoiuasutustesse, mis on laste ja ebasoodsatest oludest pärit noorte otsestes huvides; komitee tunneb heameelt komisjoni ja Euroopa Parlamendi ettepaneku üle luua lastegarantii;

—	tagada kõigile juurdepääs kvaliteetsele haridusele ning laiendada noortegarantiid.

3.4.7.

Komitee palub ELi kaasseadusandjatel jätkata läbirääkimisi sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist käsitleva määruse (EÜ) nr 883/2004 läbivaatamise üle ja palub liikmesriikidel kiirendada Euroopa ligipääsetavuse akti rakendamist.

3.4.8.

Sihipäraste meetmete ja erifondidega tuleks edendada sotsiaalteenuste, sotsiaalsete ettevõtete ja mittetulundusühenduste tegevust.

3.5. Valdkonnaülesed meetmed

3.5.1.

Euroopa sotsiaalõiguste samba abil peaks ümber kujundama parema õigusloome omadused ja nõuded ELi ja riigi tasandil, et kõik kriteeriumid, sealhulgas kulude-tulude analüüs, kajastaksid täielikult reguleeritavate valdkondade majandus-, sotsiaal- ja keskkonnamõju, võttes samuti arvesse mõju VKEdele.

3.5.2.

Kohalikele omavalitsustele, sotsiaalpartneritele ja teistele kodanikuühiskonna organisatsioonidele tuleks teha kättesaadavaks erivahendid, sealhulgas konkreetsed eelarveread, et soodustada ja toetada meetmeid, mida nad peavad võtma sotsiaalõiguste samba rakendamiseks (konverentsid, uuringud, koolitus, teave, ekspertide vahetused jms).

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) ELT C 81, 2.3.2018, lk 145, punktid 1.2 ja 2.2.

(2) Nt arvamused ELT C 13, 15.1.2016, lk 40, ELT C 81, 2.3.2018, lk 145 ja ELT C 440, 6.12.2018, lk 135.

(3) ELi toimimise lepingu artikkel 9.

(4) ELT C 13, 15.1.2016, lk 40.

(5) Nagu on loetletud punktis 2.6.3.

(6) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punktid 1.5 ja 1.6.

(7) ELT C 125, 21.4.2017, lk 10, punkt 6.3.1.

(8) ELT C 81, 2.3.2018, lk 145, punkt 2.2.

(9) https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2019/05/09/the-sibiu-declaration/

(10) ELT C 440, 6.12.2018, lk 28, punkt 3.3.

(11) ELT C 13, 15.1.2016, lk 40.

(12) Euroopa sotsiaaldialoog, 2019.–2021. aasta tööprogramm.

(13) Mitmes riiklikus arutelus, nt Sloveenias, tõstatati noorte dialoogi kaasamise vajadus.

(14) ELT C 125, 21.4.2017, lk 10.

(15) ELT C 125, 21.4.2017, lk 10.

(16) https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/european_pillar_one_year_on.pdf

(17) ELT C 81, 2.3.2018, lk 145, punkt 1.3.

(18) Sellega viidatakse parema õigusloome vahendite hulka kuuluvatele siduvaid õigusakte täiendavatele meetmetele või nende alternatiividele.

(19) https://www.etuc.org/en/pressrelease/stand-social-pillar-alliance-social-economy-enterprises-trade-unions-and-civil-society

(20) ELT C 271, 19.9.2013, lk 91, punkt 2.3.

(21) ELT C 177, 18.5.2016, lk 35.

(22) ELT C 227, 28.6.2018, lk 1 punkt 1.8 ja 3.6; ELT C 327, 12.11.2013, lk 11; ELT C 227, 28.6.2018, lk 95, punkt 1.4, ELT C 226, 16.7.2014, lk 21; ELK C 262, 25.7.2018, lk 1, punkt 3.14 ja ELT C 190, 5.6.2019, lk 24, punkt 1.8.

(23) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punkt 1.5.

(24) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punkt 1.6.

(25) https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-6167-2019-INIT/et/pdf

(26) ELT C 125, 21.4.2017, lk 10, punkt 6.3.1.

(27) ELT C 282, 20.8.2019, lk 32, punkt 3.3.2.

(28) ELT C 282, 20.8.2019, lk 32, punkt 3.3.5.

(29) ELT C 240, 16.7.2019, lk 3, punkt 1.3.

(30) Soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavate ministrite 12. oktoobri 2018. aasta mitteametlikul kohtumisel Viinis allkirjastatud ühisavaldus „Gender Equality as a Priority of the European Union today and in the future“ (Sooline võrdõiguslikkus kui Euroopa Liidu prioriteet praegu ja tulevikus).

(31) ELT C 110, 22.3.2019, lk 26, punktid 3.1.1 ja 3.1.3.

(32) Komitee on võtnud avalike tööturuasutuste kohta vastu arvamuse (ELT C 353, 18.10.2019, lk 46).

(33) ELT C 353, 18.10.2019, lk 46.

(34) ELT C 237, 6.7.2018, lk 8, punkt 4.10.

(35) Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 225, 12.8.1998, lk 16).

(36) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt (ELT L 330, 15.11.2014, lk 1).

(37) SOC/616 – „2020.–2030. aasta tegevuskava „Puuetega inimeste õigused“ kujundamine“ (käimasolev).

(38) ELT C 353, 18.10.2019, lk 1.

(39) ELT C 353, 18.10.2019, lk 17.

(40) ELT C 190, 5.6.2019, lk 1.

(41) Komitee valmistab ette arvamust SOC/583 „Ühtsed töötuskindlustuse miinimumstandardid ELi liikmesriikides“ (käimasolev).

LISA

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest (kodukorra artikli 59 lõige 3):

Punkt 2.3

Muuta järgmiselt:

2.3

Rahvusvahelisel Töökonverentsil vastu võetud hiljutises ILO sajanda aastapäeva deklaratsioonis töö tuleviku kohta määratletakseILO jaoks mõned olulised tegevussuunad. Deklaratsioonis kutsuvad Rahvusvahelisel Töökonverentsil osalejad kõiki liikmeid samuti üles töötama riiklikke olusid arvesse võttes individuaalselt ja kollektiivselt ning kolmepoolsuse ja sotsiaalse dialoogi alusel ja ILO toetusel selle nimel, et arendada veelgi oma inimkeskset lähenemisviisi töö tulevikule. ning sätestatakse tööõigust uuendavad ja tõrjutust ennetavad meetmed, samuti nähakse ette investeerimine Deklaratsioonis käsitletakse selliseid teemasid nagu inimeste suutlikkusse, tööasutustesse suutlikkuse ning tööasutuste tugevdamine, püsiva, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu edendamine, täieliku ja tulemusliku tööhõive ning kõigile inimväärse töö tagamine inimväärsetesse ja jätkusuutlikesse töökohtadesse, mis kujundaks parima keskkonna ettevõtete õitsenguks ning inimeste töö- ja elutingimuste parandamiseks, võttes arvesse liikmesriikides valitsevat olukorda ning sotsiaalpartnerite konkreetset rolli.

Motivatsioon

Kavandatava muudatuse eesmärk on tagada, et punkti tekst vastaks ILO sajanda aastapäeva deklaratsiooni sisule. Arvamuse eesmärki silmas pidades vt üldine tekst selle kohta, kuidas ILO liikmed peaksid (individuaalselt ja kollektiivselt) töötama, et toetada oma lähenemisviisi töö tulevikule.

Hääletuse tulemus

Poolt:	56
Vastu:	121
Erapooletuid:	3

Punkt 2.5

Muuta järgmiselt:

2.5

ELi tasandil rakendatakse sotsiaalõiguste sammast seni:

a)	seadusandlike ja muude kui seadusandlike meetmetega, kus põhirõhk on olemasoleva ja vajaduse korral ajakohastatava sotsiaalõigustiku jõustamisel ja uurimisel;

b)	spetsiaalsete rahaliste vahendite kaudu;

c)	poolaasta protsessi tehtud mõne esialgse muudatuse kaudu.

Motivatsioon

Käesolevas punktis räägitakse, milliseid meetmeid on ELis seni võetud sotsiaalõiguste samba rakendamiseks. Seega ei ole loogiline viidata kehtiva õigustiku ajakohastamisele.

Hääletuse tulemus

Poolt:	56
Vastu:	124
Erapooletuid:	2

Punkt 2.6

Muuta järgmiselt:

2.6

Üldised märkused ELi ja riigi tasandi seadusandlikud ja muud kui seadusandlikud meetmed meetmete kohta

Motivatsioon

Selle osa pealkirja ja alapealkirja tuleb muuta nii, et see viitaks uuele tekstile, mille lisamine on kavandatud allpool olevatesse uutesse punktidesse.

Hääletuse tulemus

Poolt:	49
Vastu:	126
Erapooletuid:	8

Esimene uus punkt enne praegust punkti 2.6.1

Lisada praeguse punkti 2.6.1 ette uus punkt:

Rakendamise aluspõhimõte – üldine lähenemisviis

Motivatsioon

Selle osa pealkirja ja alapealkirja tuleb muuta nii, et see viitaks uuele tekstile, mille lisamine on kavandatud allpool olevatesse uutesse punktidesse.

Hääletuse tulemus

Poolt:	55
Vastu:	119
Erapooletuid:	5

Uus punkt pärast punkti 2.6.1

Lisada punkti 2.6.1 järele uus punkt:

Aluspõhimõte peab olema, et tööõigusega seotud teemasid, millel puudub selge rahvusvaheline mõõde, on asjakohasem käsitleda riigi tasandil. Vältida tuleb ELi õigusakte, mis tuginevad ühele ühtsele mudelile ja mille puhul ei võeta arvesse erinevusi ettevõtete olemuse ja suuruse, sektorite või liikmesriikide traditsioonide ja süsteemide vahel. Samuti nõrgendab see ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide võimalust pidada läbirääkimisi lepingute üle, mis on kohandatud eri tööstusharudele. See on iseäranis oluline riikides, kus sotsiaalpartneritel on suur vabadus reguleerida töö- ja tööhõivetingimusi nii iseseisvalt kui ka riiklike õigusaktide täiendusena.

Motivatsioon

Esitatakse suuliselt.

Hääletuse tulemus

Poolt:	51
Vastu:	116
Erapooletuid:	6

Punkt 2.6.4

Muuta järgmiselt:

2.6.4

Liikmesriigid, ja ELi institutsioonid, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid jälgima sotsiaalõiguste samba rakendamist ja praeguste meetmete tõhusust Euroopa poolaasta raames, tagades sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemise. ELi institutsioonid peaksid toetama sotsiaalõiguste samba rakendamisel liikmesriike ja sotsiaalseid sidusrühmi liikmesriigi tasandil.

Motivatsioon

Muudatusettepanek on esitatud selleks, et arvestada tõsiasjaga, et Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise järelevalves on ühelt poolt tegevad EL ja liikmesriigid ning teiselt poolt sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond.

Hääletuse tulemus

Poolt:	54
Vastu:	120
Erapooletuid:	1

Punkt 2.6.5

Punkt välja jätta:

2.6.5

ELi asjakohaste valdkondade õigusaktide abil tuleks sätestada selgete üld- ja ühiste standarditega raamistik, milles võetakse arvesse konkreetset riiklikku olukorda ning mis on kohandatav sotsiaalsüsteemide mitmekesisuse ja sidusrühmade rolliga, tunnustades kodanike kehtivaid ja täitmisele pööratavaid sotsiaalseid õigusi ELi ja riigi tasandil, ning õigusaktid peaksid hõlmama Euroopa lisaväärtust (1). Sotsiaalõiguste samba eesmärke tuleks järgida kõigis ELi poliitikavaldkondades, muu hulgas kasutades horisontaalset sätet (ELi toimimise lepingu artikkel 9).

Motivatsioon

Esitatakse suuliselt.

Hääletuse tulemus

Poolt:	48
Vastu:	123
Erapooletuid:	5

Punkt 2.6.5

Muuta järgmiselt:

2.6.5

ELi asjakohaste valdkondade õigusaktide abil tuleks sätestada selgete üld- ja ühiste standarditega teostatavate standardite poole pürgiv raamistik, milles võetakse arvesse konkreetset riiklikku olukorda ning mis on kohandatav sotsiaalsüsteemide mitmekesisuse ja sidusrühmade rolliga, tunnustades kodanike kehtivaid ja täitmisele pööratavaid sotsiaalseid õigusi ELi ja riigi tasandil, ning õigusaktid peaksid hõlmama Euroopa lisaväärtust (2). Sotsiaalõiguste samba eesmärke tuleks järgida kõigis ELi poliitikavaldkondades, muu hulgas kasutades horisontaalset sätet (ELi toimimise lepingu artikkel 9).

Motivatsioon

Kui eesmärk on austada liikmesriikide sotsiaalsüsteemide mitmekesisust, ei saa nõuda üldiste või ühiste standardite kehtestamist.

Hääletuse tulemus

Poolt:	48
Vastu:	120
Erapooletuid:	4

Punkt 2.6.6

Muuta järgmiselt:

2.6.6

Sotsiaalõiguste samba rakendamise eesmärk on tekitada ülespoole suunatud lähenemist tööhõive ja sotsiaalsete tulemuste osas, parandada ja kohandada Euroopa töötajate ja kodanike sotsiaal- ja tööturutingimusi, edendada ja luua tõhusaid, jätkusuutlikke ja usaldusväärseid sotsiaalkaitsesüsteeme (3) ning ajakohaseid, teaduspõhiseid ja kvaliteedihindamise läbinud sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid, eriti avalikke ja mittetulunduslikke teenuseid,mille eesmärk on õiglaste töötingimuste saavutamine sätestada sotsiaalse dumpingu vastased miinimumstandardid, ning luua luues samal ajal võrdsed võimalused toimivale majandusele, tööhõivele ja jätkusuutlikele ettevõtjatele, ning tugevdades samas kodanike usaldust ELi vastu. Sotsiaalpoliitika strateegiad peaksid hõlmama VKEde huve ja tagama neile õiglased turutingimused. Oluline on kehtestada ja heaks kiita üldist huvi pakkuvate põhiteenuste, nt eluaseme, vee ja sotsiaalteenuste põhistandardid, mida peaksid korrapäraselt hindama muu hulgas sõltumatud hindajad (teadusasutused, akadeemiad jne), keda saab rahaliselt toètada ja kelle aruanded avalikustatakse. Prioriteedina tuleb käsitleda kodanike ja haavatavate rühmade põhivajadusining võimaluste, sissetulekute ja jõukuse ohtlikke erinevusi liikmesriikides ja nende vahel. Kõikides liikmesriikides tuleks edendada võrdsetel võimalustel ja õiglastel elutingimustel põhinevat sotsiaalset kaasatust.

Motivatsioon

Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise tulemus peaks olema tööhõive ja sotsiaalsete tulemuste ülespoole suunatud lähenemine, kuna need on tulemused, mis määravad kindlaks poliitiliste valikute edukuse. Nagu on sätestatud Euroopa sotsiaalõiguste samba preambulis (punkt 12): „Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärk on anda juhiseid heade tulemuste saavutamiseks tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas, et tulla toime praeguste ja tulevaste väljakutsetega […]“. Tekstis tuleks mainida ka sotsiaal ja tööturutingimuste kohandamist (mitte üksnes parandamist), kuna sellised kohandused võivad osutuda vajalikuks meie ühiskonnas ja tööelus aset leidvate muutuste tulemusena. Sotsiaalkindlustussüsteemid peavad olema usaldusväärsed ja tõhusad, kuid ka jätkusuutlikud.

Euroopa sotsiaalõiguste samba mõte ei ole sotsiaalse dumpingu vastaste miinimumstandardite kehtestamine, nii et see lauseosa tuleks välja jätta.

Prioriteetidena käsitletavate küsimuste loetelu ei tohiks sisaldada teemasid, mis ei ole hõlmatud Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtetega (nt liikmesriikide sisemised või nende vahelised jõukuse ja sissetulekute erinevused).

Hääletuse tulemus

Poolt:	53
Vastu:	115
Erapooletuid:	3

Punkt 2.6.7

Muuta järgmiselt:

2.6.7

Motivatsioon

Teeme ettepaneku jätta välja teise lause lõpp, sest ei ole selge, mida mõeldakse „sama õigusliku tagajärje“ saavutamisega. Riiklikud süsteemid erinevad selle poolest, milline on kollektiivläbirääkimiste ja tööturgu reguleerivate õigusaktide roll, millistel tasanditel läbirääkimised toimuvad (sektorite vaheline, sektoripõhine, ettevõtja ja töökoha vaheline, piirkondlik, kutsealane) ning kuidas eri tasandite läbirääkimised on omavahel seotud (suhestumine) [allikas: Eurofound].

Hääletuse tulemus

Poolt:	59
Vastu:	114
Erapooletuid:	2

Punkt 2.6.8

Muuta järgmiselt:

2.6.8

Kollektiivläbirääkimiste tõhustamist soodustab neljapoolne avaldus sotsiaaldialoogi uue alguse kohta. Sotsiaalpartnerite ühine pühendumine Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisele kajastub Euroopa sotsiaalpartnerite 2019.–2021. aasta ühises tööprogrammis, mida rakendatakse ka liikmesriikide tasandil, andes panuse riiklikku reformiprotsessi. 2019.–2021. aasta tööprogrammis käsitletakse järgmist kuut prioriteeti: digiüleminek, tööturgude ja sotsiaalsüsteemide tulemuslikkuse parandamine; oskused; psühhosotsiaalsete aspektide ja riskidega tegelemine töökohal; suutlikkuse suurendamine sotsiaaldialoogi edendamiseks; ringmajandus esitatakse konkreetsed ettepanekud sotsiaalõiguste samba rakendamisega seotud teemadel, nagu läbirääkimised digiüleminekut käsitleva sõltumatu raamkokkuleppe üle, sealhulgas kättesaadav olemise ja mitteolemise võimalused ja viisid, samuti tööturgude ja sotsiaalsüsteemide parandamine ja oskuste arendamine (4) .

Motivatsioon

Oluline on, et arvamuse tekst oleks kooskõlas Euroopa sotsiaalpartnerite tööprogrammis kasutatud sõnastusega. (Näiteks on tööprogrammis mainitud kättesaadavust ja mittekättesaadavust seoses ühise teabekogumisseminari korraldamisega, kus uuritakse erinevaid kogemusi).

Hääletuse tulemus

Poolt:	53
Vastu:	115
Erapooletuid:	6

Punkt 2.6.10

Muuta järgmiselt:

2.6.10

Komisjon on võtnud praktilisi meetmeid, et rakendada sotsiaalõiguste sammast ELi tasandil, ja avaldas hiljuti ajakohastatud teabelehe, mis sisaldab seni vastu võetud seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke algatusi (5). Komitee on jubamärkinud, et on seisukohal, et selge tegevuskava Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamiseks aitaks soodustada lähenemist ja saavutada selle eesmärke nõudnud selge ja kooskõlastatud tegevuskava (6) koostamist, milles sätestatakse samba rakendamise prioriteedid.

Motivatsioon

Teeme ettepaneku kasutada täpselt sama sõnastust kui arvamuses SOC/564.

Hääletuse tulemus

Poolt:	50
Vastu:	113
Erapooletuid:	4

Punkt 2.6.11

Muuta järgmiselt:

2.6.11

Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise meetmed peaksid tuginema liikmesriikide ja ELi tasandi sotsiaal- ja tervishoiupoliitika praeguse õigusliku ja praktilise olukorra teaduslikule analüüsile ning kaasama sotsiaalseid sidusrühmi. Komiteel võiks siin olla vahendaja roll. Komitee teeb ettepaneku luua ELi sotsiaalpoliitika foorum: EL vajab alalist foorumit suhtlemiste peab julgustama teabevahetust, parimate tavade vahetamist, hindamist e, ekspertide seminaride, sotsiaalseid te programmide, ELi ja liikmesriikide eeskirjade täitmiste ning liikmesriikide ja ELi poliitika reformiprojektide jaoks. Et kehtivate sotsiaalsete õiguste parem jõustamine valmistab jätkuvalt muret, peavad komisjon ja liikmesriigid parandama ELi eeskirjade täitmist.Uus foorum peaks olema tihedalt seotud komitee ja Euroopa poolaasta protsessiga.

Motivatsioon

Ei ole selge, mida mõeldakse ELi sotsiaalpoliitika foorumi loomise all. Uute vahendite/platvormide loomine ei ole vajalik ja viide foorumile tuleks välja jätta. Oluline on asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimine ja nende kaasamine Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisse.

Hääletuse tulemus

Poolt:	52
Vastu:	114
Erapooletuid:	3

Punkt 2.7.2

Muuta järgmiselt:

2.7.2

Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste eesmärk peaks olema tagada tööhõive- ja sotsiaalpoliitika nõuetekohane rahastamine. ELi eelarve- ja võlaeeskirjad (7) tuleks läbi vaadata, et nendes järgitaks põhiõigusi ning aluslepingute ja Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärke. Toimiv majandus, võlakontroll ja sotsiaalsed eesmärgid peaksid olema nõuetekohases tasakaalus. Nagu komitee on korduvalt varem märkinud (8), sõltub sotsiaalõiguste samba rakendamise rahastamine tugevalt ka liikmesriikide tasandil saadaolevatest vahenditest. Riigieelarvest on vaja vahendeid investeeringuteks ja ka tegevuse jooksvate kulude katmiseks järgmisel paaril aastal. Seda võivad piirata ELi eelarve- ja võlaeeskirjad (9). Komitee on juba korduvalt rõhutanud (10), et kaaluda tuleb võimalusi nende vahendite puhul lubatud paindlikkuse suurendamiseks, näiteks kuldreegli abil, mis lubaks sotsiaalsel eesmärgil tehtavaid avaliku sektori investeeringuid kasutada sotsiaalsamba eesmärkide saavutamiseks. Selleks on eelkõige vaja suurendada sissetuleku taset, suuremat sotsiaalset ühtekuuluvust ning selliste ebasoodsas olukorras olevate ühiskonnarühmade tõrjutuse ennetamist, kes muidu ei saa ühiskonnas täielikult osaleda, tagades samas jätkusuutliku majanduskasvu. saab avaliku sektori investeeringute suurendamiseks liikmesriikides kasutada ka sotsiaalsete investeeringute kuldreeglit, mis annaks eelarvereeglitele suurema paindlikkuse. Sissetulekute taseme kasv, jätkusuutlik majanduskasv, suurem sotsiaalne ühtekuuluvus ja tõrjumise ennetamine on ühised eesmärgid, mida võiks kaaluda. Avaliku sektori investeeringuid saab edendada ka eelkõige Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide abil, mida saab konkreetsemalt suunata Euroopa sotsiaalõiguste samba raames esile tõstetud eesmärkide täitmiseks (11). Muu hulgas maksupettuste, maksustamise vältimise ja agressiivse maksuplaneerimise vastasele tõhusale võitlusele keskenduv asjakohane maksupoliitika peaks võimaldama koguda lisavahendeid sotsiaalõiguste samba rahastamiseks. Täiendavate rahaliste vahendite tõhusa kasutamise tagamiseks on vaja sotsiaalsamba rakendamise tegevusprogrammid ja -kavad ellu viia Euroopa poolaasta lahutamatu osana, eelkõige riiklike reformikavade ja lähenemisprogrammide väljatöötamise käigus (12) .

Motivatsioon

Oluline on kasutada viidatud arvamuse täpset sõnastust, et tagada teksti parem tasakaal, ja ühtlasi viidata varasemates arvamustes esitatud märkustele samba rakendamise kohta Euroopa poolaasta osana.

Hääletuse tulemus

Poolt:	55
Vastu:	112
Erapooletuid:	4

Punkt 2.8.4

Muuta järgmiselt:

2.8.4

Uues Euroopa poolaastas tsüklis tuleks sotsiaalsed eesmärgid saavutada sotsiaalse tasakaalustamatuse ulatusliku jälgimise raamistikus, et seada tasakaalu praegu valitsevad eelarvepoliitilised ja makromajanduslikud nõuded. Sotsiaalnäitajate tulemustabeli abil tuleks jälgida ja edendada kõiki sambas hõlmatud õiguseid ja põhimõtteid ning kasutusele tuleks võtta uued, parandatud ja mõõdetavad näitajad. Sellised näitajad võiksid hõlmata lisaks statistikale tegelikku juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalteenustele, täitmisele pööratavaid sotsiaalseid õigusi, rändajate sotsiaalset ja tööalast integratsiooni, kollektiivläbirääkimiste osakaalu, sotsiaalsete sidusrühmade osalemist poolaasta protsessis ning juurdepääsu praktikakohtadele ja kvaliteetsele kõrgharidusele. Komisjon peaks jälgima riiklike reformikavade elluviimist tihedas koostöös sotsiaalpartnerite ja asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, edendades niiviisi riigipõhiseid sotsiaalseid soovitusi. Soovituste arv ja struktuur peaks olema asjakohane ja jälgima tegevuskavas esitatud prioriteetide osas tehtud edusamme.

Motivatsioon

Ei ole põhjust rääkida „uuest“ Euroopa poolaastast, sest poolaasta võeti kasutusele juba 2010. aastal. Lisaks puudub vajadus püüelda „uue“ Euroopa poolaasta poole, sellal kui kõik jõupingutused peaksid keskenduma olemasoleva Euroopa poolaasta tõhusa ja tulemustele suunatud toimimise tagamisele. Pigem tuleks viidata uuele Euroopa poolaasta tsüklile. Euroopa sotsiaalõiguste sambaga kaasneb „sotsiaalvaldkonna tulemustabel“, mille abil jälgitakse suundumusi ja tulemusi kõigis ELi riikides kolmes valdkonnas, mis on seotud sotsiaalõiguste samba põhimõtetega. Tulemustabel toetab majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaastat ja selle eesmärk on hinnata edusamme, mis on tehtud sotsiaalvaldkonna AAA-reitingu saavutamiseks kogu ELis. See tähendab, et toimub ulatuslik jälgimine.

Hääletuse tulemus

Poolt:	49
Vastu:	117
Erapooletuid:	4

Uus punkt enne praegust punkti 3.1

Lisada praeguse punkti 3.1 ette uus punkt:

Komitee on juba antud teemaga seotud arvamuses rõhutanud (13), et sammas võib olla hea võimalus näidata, et ELi tasand on endiselt suuteline vajaduse korral asjakohaselt reageerima probleemidele, millega tavainimesed silmitsi seisavad, austades samas täiel määral pädevuste jaotust ja subsidiaarsuse põhimõtet.

Motivatsioon

Selles lauses kirjeldatakse, mida tuleb Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise ja järgmiste sammude puhul silmas pidada: sammas võiks olla hea võimalus näidata, et EL suudab vajaduse korral asjakohaselt reageerida. Samal ajal rõhutab komitee, kui oluline on täielikult austada pädevuste jaotust ja subsidiaarsuse põhimõtet.

Hääletuse tulemus

Poolt:	50
Vastu:	114
Erapooletuid:	4

Esimene punkt pärast praegust punkti 3.1

Lisada praeguse punkti 3.1 järele esimene uus punkt:

Oluline on sünergia ELi ja riikliku sotsiaalpoliitika ja vastavate meetmete vahel. Kuna ELi sotsiaalne mudel põhineb erinevatel riiklikel mudelitel, mis tuleb säilitada, peab EL austama riikide pädevust ja liikmesriikide erinevaid sotsiaalsüsteeme, mille aluseks on sügavalt juurdunud poliitilised valikud ja ühiskonnamudelid. Seepärast peaks ELi peamine ülesanne olema liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite jaoks parimate võimalike tingimuste loomine ning nende toetamine püüdlustes viia ellu kindlaks määratud reformid.

Motivatsioon

Ka soovituste ja järelduste tekstis tuleb rõhutada, kui oluline on sünergia ELi ja riikliku sotsiaalpoliitika ja vastavate meetmete vahel. Euroopa sotsiaalõiguste samba preambulis on selgelt öeldud: „Euroopa sotsiaalõiguste samba elluviimine on ühine poliitiline pühendumine ja vastutus. […].“ Lisaks viidatakse preambulis selgelt pädevuste jaotuse austamisele ja vajadusele võtta nõuetekohaselt arvesse eri sotsiaal-majanduslikke keskkondi ja riiklike süsteemide mitmekesisust, sh sotsiaalpartnerite rolli, ning kooskõla subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

Hääletuse tulemus

Poolt:	45
Vastu:	116
Erapooletuid:	4

Punkt 3.2.2

Muuta järgmiselt:

3.2.2

Töö- ja eraelu tasakaalustamist käsitleva direktiivi rakendamisel tuleks pöörata erilist tähelepanu elujõulistele, taskukohastele ja õiglastele lahendustele, millega on võimalik tagada piisav hüvitis lapsehoolduspuhkust kasutavatele töötajatele ja paindlikud töötingimused, mis on kohandatud töökoha vajadustele , ning tuleks hõlmata võimalus vaadata läbi Barcelona eesmärgid. Perede toetamiseks tuleks kaaluda taskukohaseid lapsehoiuteenuseid ja muid hooldusteenuseid.

Motivatsioon

Lahendused, mis on liikmesriikides vastu võetud töö- ja eraelu tasakaalu direktiivi rakendamisel seoses lapsehoolduspuhkusel viibivate töötajate asjakohase kompenseerimisega, peavad olema ka taskukohased. Mis tahes lahendustes paindlike töötingimuste osas tuleb arvesse võtta ka töökoha vajadusi.

Kuna Barcelona eesmärk seati Euroopa Ülemkogu kohtumisel (2002. aastal), ei ole nende võimalik läbivaatamine seotud töö- ja eraelu tasakaalustamist käsitleva direktiivi rakendamisega – seega tuleks see osa tekstist välja jätta.

Hääletuse tulemus

Poolt:	49
Vastu:	109
Erapooletuid:	5

Punkt 3.2.3

Muuta järgmiselt:

3.2.3

Komitee on nõudnud integreeritud soolise võrdõiguslikkuse strateegiat (14). Seoses ELi ministrite ühisavaldusega soolise võrdõiguslikkuse kohta (15) nõuab komitee põhjendamatu soolise palgalõhe kaotamist (16). Eelkõige tuleb tegeleda VKEde vajadustega, et vältida ülemäärast halduskoormust.

Motivatsioon

See täiendus muudab teksti täpsemaks. Palgalõhe kaotamise meetmed peavad olema suunatud põhjendamatute palgaerinevuste vastu võitlemisele.

Hääletuse tulemus

Poolt:	45
Vastu:	114
Erapooletuid:	5

Punkt 3.2.5

Muuta järgmiselt:

3.2.5

Komitee rõhutab veel kord, et osalemine tööturul ja töö kvaliteet võivad paraneda, kui suurendatakse investeeringuid aktiivsesse tööturupoliitikasse ja sätestatakse avalike tööturuasutuste tõhusa toimimise ühtsed standardid (17). See kehtib ka mittetulunduslike tööturuasutuste puhul, et vähendada üleminekuks kuluvat aega, tagada omandatud oskuste kasutamine, toetada arvukamaid ja mitmekesisemaid karjäärivõimalusi ning liikuda stabiilsete töölepingute kasutuselevõtu jätkusuutlike töökohtade suunas (18). Hädasti on vaja sihipäraseid meetmeid ka pikaajalise töötuse vähendamiseks, rändajate integreerimiseks tööturule ning tööturul osalemist pelgavate inimeste taasintegreerimiseks, mis võib hõlmatatöötajate õigust saada töötajatele osutatavat abi töö otsimisel ning väljaõppe ja ümberõppe läbimisel.

Motivatsioon

Esimene muudatus lähtub viidatud arvamuse tekstist. Kiireloomulised sihipärased meetmed tuleks parem sõnastada „aktiivsel moel“. Eesmärk on pakkuda töötajatele toetust töö otsimisel ning väljaõppe ja ümberõppe läbimisel, mitte sõnastada seda „õiguse“ vormis.

Hääletuse tulemus

Poolt:	47
Vastu:	110
Erapooletuid:	2

Punkt 3.2.6

Muuta järgmiselt:

3.2.6

EL peaks tegutsema selle nimel, et tagada kõigi elanike õigus kõigile elanikele juurdepääs elukestvale õppele (19). Riiklikke haridus-, koolitus- ja praktikasüsteeme tuleks edasi arendada, keskendudes STEM-valdkondadele (teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika) ning duaalsete süsteemide arendamisele, mis võimaldab vastata paremini tööturu vajadustele.

Motivatsioon

Me peaksime keskenduma sellise poliitika edendamisele, mis tagaks kõigile juurdepääsu elukestvale õppele. Kuigi tsiteeritud arvamuses viidatakse elukestva õppe tähtsusele ja elukestvas õppes osalemise edendamisele, ei näi seal olevat märgitud, et õigus elukestvale õppele peaks olema ELi päevakorras.

Hääletuse tulemus

Poolt:	48
Vastu:	116
Erapooletuid:	2

Punkt 3.3.1

Muuta järgmiselt:

3.3.1

Lühiajalise keskse teemana tuleks jälgida võrdse kohtlemise põhimõtet kinnitava töötajate lähetamist käsitleva läbivaadatud direktiivi elluviimist, millega tagatakse lähetatud töötajate kaitse nende lähetuse ajal, mis on seotud teenuste osutamisega, ning läbipaistvaid ja prognoositavaid töötingimusi käsitleva ja kõigi töösuhete miinimumõigused sätestava direktiivi rakendamist. Lisaks tuleks asutada Euroopa Tööjõuamet, mille eesmärk on parandada ELi õigustiku jõustamist ja tööinspektsiooni tõhusust.

Motivatsioon

Muudetud sõnastuses kirjeldatakse töötajate lähetamise direktiivi eesmärki.

Hääletuse tulemus

Poolt:	43
Vastu:	118
Erapooletuid:	2

Punkt 3.3.2

Muuta järgmiselt:

3.3.2

Komitee soovitab suurendada innustab töötajate osalust ettevõtetes, eelkõige üldise eesmärgiga suurendada tootlikkust ja juhtida toetada uue tehnoloogia kasutuselevõttu ning kasutada ära sellise osaluse mõju töökorraldusele ja töötajate oskustele. Sellega seoses ootab komitee huviga, millistele tulemustele jõutakse Euroopa sotsiaalpartnerite läbirääkimistel digiüleminekut käsitleva raamkokkuleppe üle.

Motivatsioon

Kavandatavate muudatuste eesmärk on rõhutada, kui oluline on töötajate kaasamine seoses uute tehnoloogiate kasutuselevõtmise soodustamisega.

Hääletuse tulemus

Poolt:	46
Vastu:	118
Erapooletuid:	4

Punkt 3.3.3

Muuta järgmiselt:

3.3.3

Komitee toetab sotsiaaldialoogi raamistikus piisavate „õiglase ülemineku“ meetmete väljatöötamist asjakohasel riiklikul ja Euroopa tasandil, võtmaks kasutusele meetmed, et ühelt poolt lihtsustada muutusi hallata, muuta ja teiselt poolt pakkuda töökohtade ümberkorraldamise või (tehnoloogia, demograafia, globaliseerumise, kliimamuutuste või ringmajandusega seotud) üleminekust tulenevate kollektiivsete koondamiste puhul piisavat kaitset kehtivat miinimumkaitset, mis hõlmab toetust õigust osaleda kollektiivläbirääkimistele, et prognoosida muudatusi muudatuste prognoosimist ja toetust toetada mõjutatud töötajatele id (kollektiivseid koondamisi käsitleva direktiivi edasiarendus (20)). Lisaks ootab komitee huviga, et kaasseadusandjad kiidaksid heaks Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi.

Motivatsioon

Tuleks välja jätta viited „kollektiivläbirääkimistel osalemise õigusele“ ja „kollektiivseid koondamisi käsitleva direktiivi edasiarendusele“, kuna mis tahes tekstis, mis käsitleb komitee seisukohti Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise kohta, tuleks rõhutada teemasid, mida liikmesriigid peaksid oma tööturu ja/või sotsiaalkaitsesüsteemide arendamisel arvesse võtma.

Hääletuse tulemus

Poolt:	49
Vastu:	109
Erapooletuid:	1

Punkt 3.3.4

Muuta järgmiselt:

3.3.4

Töötajate osalemine äriühingu üldjuhtimises, mis on osa nende õigusest olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud, tuleks hinnata viia vastavusse muud kui finantsteavet puudutava uue õigusraamistikuga (21) valguses,sealhulgas eesmärgiga käsitleda ettevõtete vastavusnõuetes ette nähtud hoolsuskohustust.

Motivatsioon

Muudatusettepaneku eesmärk on hoida teksti üldisemal tasemel. Veel on liiga vara rääkida muud kui finantsteavet puudutava uue õigusraamistiku kohandamisest.

Hääletuse tulemus

Poolt:	49
Vastu:	114
Erapooletuid:	1

Punkt 3.3.5

Muuta järgmiselt:

3.3.5

Motivatsioon

Ühtsete miinimumstandardite kehtestamine miinimumpalga kehtestamiseks ei ole soovitav ega vastuvõetav, kuna töötasu on küsimus, mida tuleb arutada riiklikul tasandil.

Hääletuse tulemus

Poolt:	51
Vastu:	114
Erapooletuid:	2

Punkt 3.4.6

Muuta järgmiselt:

3.4.6

Ühtlasi on pakiliselt vaja suurendada liikmesriikide suutlikkust kasutada sotsiaalsiirdeid või teisi meetmeid, et täita elanike põhivajadused sünnist kõrge eani. See hõlmab järgmist:

—	võtta vastu Euroopa raamdirektiiv toetada ja tõhustada ka Euroopa tasandil liikmesriikide jõupingutusi töötada välja ja ajakohastada miinimumsissetuleku süsteeme kohta, et vähendada vaesust ja edendada kaasavat tööturgu (22);

—	kaaluda võimalust sätestada töötada ELi liikmesriikides välja ühtsed põhimõtted töötuskindlustuse valdkonnas miinimumstandardid (23) ;

—	tagada puuetega inimestele juurdepääs sotsiaal- ja poliitilistele funktsioonidele;

—	vaadata üle vananemise maksumuse mõiste ja asendada see väärika vananemise mõistega, mille puhul on majanduse juhtimise keskmes pensionide piisavus, tervishoiuteenused ja pikaajaline hooldus, jätmata tähelepanu alt välja pensionisüsteemide jätkusuutlikkust;

—	luua sotsiaaleluaseme ja eluaseme kättesaadavuse eriprogrammid, millega toetatakse eelkõige väikese sissetulekuga leibkondi;

—	investeerida lastehoiuasutustesse, mis on laste ja ebasoodsatest oludest pärit noorte otsestes huvides; komitee tunneb heameelt komisjoni ja Euroopa Parlamendi ettepaneku üle luua lastegarantiining

—	tagada luua tõeline Euroopa õppimisruum, millega lihtsustatakse kõigi kõigile juurdepääs juurdepääsu kvaliteetsele haridusele ning laiendada laiendatakse noortegarantiid.

Motivatsioon

Kuna Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärk on juhendada liikmesriike sotsiaalsüsteemide arendamisel, peaks see olema miinimumsissetulekut käsitleva taande keskmes. Samuti on mainitud arvamusel vastuarvamust sisaldav lisa, milles väljendatakse teistsugust seisukohta.

Kuna lastegarantii kohta ei ole komisjon konkreetset ettepanekut esitanud, on ennatlik seda toetada.

Viidata tuleks ka vajadusele tõelise Euroopa õppimisruumi järele.

Hääletuse tulemus

Poolt:	51
Vastu:	112
Erapooletuid:	2

Punkt 1.1

Muuta järgmiselt:

1.1

Uskudes, et Euroopa Liidu realistlik tulevik saab põhineda ainult kindla majandusliku aluse ühendamisel tugeva sotsiaalse mõõtmega (24), on komitee järjekindlalt toetanud ülespoole lähenemist tööhõive ja sotsiaalsete tulemuste osas ja tõhusamat sotsiaalpoliitikat nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil (25). Samuti tuleks Euroopa sotsiaalset mudelit rahvusvahelise eeskujuna tugevdada ja ajakohastada. 2017. aastal välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste samba tulemuslik rakendamine kinnitab uuesti ühist pühendumust Euroopa sotsiaalse mudeli elluviimisele uue sotsiaalse kaasatuse strateegia raames.

Motivatsioon

Tugeva sotsiaalse mõõtme seisukohalt on oluline tööhõive ja sotsiaalsete tulemuste ülespoole suunatud lähenemine, kuna tulemused on need, mis määravad, kas poliitilised valikud on olnud edukad. Seda on selgitatud ka Euroopa sotsiaalõiguste samba preambulis, mille punktis 12 öeldakse, et „Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärk on anda juhiseid heade tulemuste saavutamiseks tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas, et tulla toime praeguste ja tulevaste väljakutsetega […]“.

Hääletuse tulemus

Poolt:	47
Vastu:	116
Erapooletuid:	1

Punkt 1.3

Punkt välja jätta:

1.3

Motivatsioon

Esitatakse suuliselt.

Hääletuse tulemus

Poolt:	48
Vastu:	123
Erapooletuid:	5

Punkt 1.3

Muuta järgmiselt:

1.3

ELi asjakohaste valdkondade õigusaktide abil tuleks sätestada ühiste üldstandarditega raamistik, mille eesmärgiks on teostatavad standardid, milles võetakse arvesse konkreetset riiklikku olukorda ja sotsiaalsüsteeme ning tunnustatakse kodanike kehtivaid ja täitmisele pööratavaid sotsiaalseid õigusi ELi ja riigi tasandil. Sotsiaalõiguste samba eesmärke tuleks austada kõigis ELi poliitikavaldkondades, kasutades horisontaalset sätet (27).

Motivatsioon

Kui eesmärk on austada liikmesriikide sotsiaalsüsteemide mitmekesisust, ei saa nõuda üldiste või ühiste standardite kehtestamist.

Hääletuse tulemus

Poolt:	48
Vastu:	120
Erapooletuid:	4

Punkt 1.4

Muuta järgmiselt:

1.4

Sotsiaalõiguste sammast rakendatakse praegu seadusandlike ja muude kui seadusandlike meetmete, spetsiaalsete rahaliste vahendite ning Euroopa poolaasta protsessis tehtavate muudatuste kaudu, mille eesmärk peaks olema innustada ülespoole suunatud lähenemist tööhõive ja sotsiaalsete tulemuste osas ning jõuda samas teostatavate standarditeni, et , kehtestades sotsiaalsed miinimumstandardid, et luua ühtsed võrdsed võimalused.

Motivatsioon

Hääletuse tulemus

Poolt:	47
Vastu:	116
Erapooletuid:	1

Lisada praeguse punkti 1.4 järele uus punkt:

Lisada punkti 1.4 järele uus punkt:

Aluspõhimõte peab olema, et teemasid, millel puudub selge rahvusvaheline mõõde, tuleb käsitleda riigi tasandil. ELi esmane ülesanne peaks olema pakkuda stiimuleid, teavet ja oskusteadmisi, mis võimaldavad liikmesriikidel ja sotsiaalpartneritel kavandada, rakendada ja hinnata poliitikat, mis on suunatud nende ees seisvate tööturu struktuursete probleemide lahendamisele.

Motivatsioon

Esitatakse suuliselt.

Hääletuse tulemus

Poolt:	49
Vastu:	113
Erapooletuid:	3

Lisada praeguse punkti 1.4 järele uus punkt:

Lisada punkti 1.4 järele uus punkt:

Motivatsioon

Hääletuse tulemus

Poolt:	45
Vastu:	116
Erapooletuid:	4

Punkt 1.7

Muuta järgmiselt:

1.7

Sotsiaalõiguste samba rakendamine eeldab kindlat eelarvebaasi ja investeeringuid ELi ja liikmesriikide tasandil nõuetekohase rahastamise kaudu mitmeaastases finantsraamistikus, kasutades sotsiaalsel eesmärgil tehtavate avaliku sektori investeeringute puhul sotsiaalsete investeeringute kuldreeglit, ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde investeerimisfondide kaudu, mida saab konkreetsemalt suunata sotsiaalõiguste samba ja kohase maksupoliitika täitmiseks (28).Nagu komitee on varasemalt märkinud, sõltub sotsiaalõiguste samba rakendamise rahastamine tugevalt ka liikmesriikide tasandil saadaolevatest vahenditest. Riigieelarvest on vaja vahendeid investeeringuteks ja ka tegevuse jooksvate kulude katmiseks järgmisel paaril aastal. Seda võivad piirata ELi eelarve- ja võlaeeskirjad. Komitee on juba korduvalt rõhutanud, et kaaluda tuleb võimalusi nende vahendite puhul lubatud paindlikkuse suurendamiseks, näiteks kuldreegli abil, mis lubaks sotsiaalsel eesmärgil tehtavaid avaliku sektori investeeringuid kasutada sotsiaalsamba eesmärkide saavutamiseks (29).

Motivatsioon

Oluline on kasutada viidatud arvamuse täpset sõnastust, et tagada teksti parem tasakaal.

Hääletuse tulemus

Poolt:	55
Vastu:	112
Erapooletuid:	4

Punkt 1.9

Muuta järgmiselt:

1.9

Uue Euroopa poolaasta tsükliga protsessiga tuleks sotsiaalse tasakaalustamatuse protsessi osana elluviidava ulatusliku jälgimise raames saavutada sotsiaalsed eesmärgid ning võtta kasutusele uued, mõõdetavad näitajad koos sotsiaalvaldkonna konkreetsete riigipõhiste soovitustega.

Motivatsioon

Ei ole vaja rääkida „uuest“ Euroopa poolaastast, sest Euroopa poolaasta võeti kasutusele juba 2010. aastal. Pigem tuleks viidata uuele Euroopa poolaasta tsüklile. Uuele Euroopa poolaastale ei ole vaja osutada ka seepärast, et kõik jõupingutused peaksid olema suunatud olemasoleva Euroopa poolaasta tõhusa ja tulemusliku toimimise tagamisele. Euroopa sotsiaalõiguste sammast täiendab sotsiaalvaldkonna tulemustabel, mille abil jälgitakse suundumusi ja tulemuslikkust kõigis ELi riikides kolmes valdkonnas, mis on seotud sotsiaalõiguste samba põhimõtetega. Tulemustabel toetab majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaastat ja selle eesmärk on hinnata edusamme, mis on tehtud sotsiaalvaldkonna AAA-reitingu saavutamiseks kogu ELis. See tähendab, et toimub ulatuslik jälgimine.

Hääletuse tulemus

Poolt:	49
Vastu:	117
Erapooletuid:	4

Punkt 1.10

Muuta järgmiselt:

1.10

Tuleks edendada sotsiaalõiguste samba rakendamise regulaarset jälgimist koos kohustusega konsulteerida sotsiaalsete sidusrühmade korrapärase konsulteerimisega, mida saaks komitee soodustada sidusrühmadega. Komitee teeb ettepaneku luua ELi sotsiaalpoliitika foorum, mis oleks seotud poolaasta protsessiga.

Motivatsioon

[Tõlkija märkus: Motivatsiooni esimene lause ei puuduta eestikeelset versiooni.] Ei ole selge, mida mõeldakse ELi sotsiaalpoliitika foorumi loomise all. Uute vahendite/platvormide loomine ei ole vajalik ja viide foorumile tuleks välja jätta. Oluline on asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimine ja nende kaasamine Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisse.

Hääletuse tulemus

Poolt:	52
Vastu:	114
Erapooletuid:	3

Punkt 1.11

Muuta järgmiselt:

1.11

Komitee on jubamärkinud, et on seisukohal, et selge tegevuskava Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamiseks aitaks soodustada lähenemist ja saavutada selle eesmärke (30). Komitee on ka nõudnud selget ja kooskõlastatud tegevuskava, milles sätestatakse samba rakendamise prioriteedid ning kehtivate sotsiaalsete õiguste ja põhimõtete jõustamist normide jõustamine. Esmajärjekorras tuleb käsitleda eelkõige haavatavate rühmade vajadusi ja õigusi, võimaluste, sissetulekute ja jõukuse erinevusi liikmesriikides ja nende vahel, kaasatuspoliitikat ning asjakohaseid tingimusi avalike ja mittetulunduslike teenuste ja sotsiaalsete ettevõtete jaoks.

Motivatsioon

Teeme ettepaneku kasutada täpselt sama sõnastust kui arvamuses SOC/564. Prioriteetidena käsitletavate küsimuste loetelu ei tohiks sisaldada teemasid, mis ei ole hõlmatud Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtetega (nt liikmesriikide sisemised või nende vahelised jõukuse ja sissetulekute erinevused).

Hääletuse tulemus

Poolt:	50
Vastu:	113
Erapooletuid:	4

(1) ELT C 440, 6.12.2018, lk 28 , punkt 3.3.

(2) ELT C 440, 6.12.2018, lk 28, punkt 3.3.

(3) ELT C 13, 15.1.2016, lk 40.

(4) Euroopa sotsiaaldialoog, 2019.–2021. aasta tööprogramm.

(5) https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/european_pillar_one_year_on.pdf

(6) ELT C 81, 2.3.2018, lk 145 , punktid 8.3 ja 1.3.

(7) ELT C 177, 18.5.2016, lk 35.

(8) ELT C 227, 28.6.2018, lk 1, punktid 1.8 ja 3.6; ELT C 327, 12.11.2013, lk 11; 2018. aasta majanduskasvu analüüs punkt 1.4, veel avaldamata; ELT C 226, 16.7.2014, lk 21 ja ELT C 262, 25.7.2018, lk 1 , punkt 3.14 ja ELT C 190, 5.6.2019, lk 24, punkt 1.8.

(9) ELT C 177, 18.5.2016, lk 35 .

(10) ELT C 227, 28.6.2018, p. 1, punkt 1.6; „Soovitus: nõukogu soovitus euroala majanduspoliitika kohta“, punkt 1.8 ja 3.6; ELT C 327, 12.11.2013, lk 11, punkt 1.4, ELT C 226, 16.7.2014, lk 21 .

(11) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punkt 1.5.

(12) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punkt 1.6.

(13) ELT C 125, 21.4.2017, lk 10–26.

(14) ELT C 240, 16.7.2019, lk 3, punkt 1.3.

(15) Soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavate ministrite 12. oktoobri 2018. aasta mitteametlikul kohtumisel Viinis allkirjastatud ühisavaldus „Gender Equality as a Priority of the European Union today and in the future“ (Sooline võrdõiguslikkus kui Euroopa Liidu prioriteet praegu ja tulevikus).

(16) ELT C 110, 22.3.2019, lk 26 , punktid 3.1.1 ja 3.1.3.

(17) Komitee on võtnud avalike tööturuasutuste kohta vastu arvamuse, ELT C 353, 18.10.2019, lk 46 .

(18) ELT C 353, 18.10.2019, lk 46.

(19) ELT C 237, 6.7.2018, lk 8, punkt 4.10.

(20) Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta.

(21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt.

(22) ELT C 190, 5.6.2019, lk 1 .

(23) Komitee valmistab ette arvamust SOC/583„Ühtsed töötuskindlustuse miinimumstandardid ELi liikmesriikides“.

(24) ELT C 81, 2.3.2018, lk 145, punktid 1.2 ja 2.2.

(25) Nt arvamused ELT C 13, 15.1.2016, lk 40, ELT C 81, 2.3.2018, lk 145 ja ELT C 440, 6.12.2018, lk 135 .

(26) ELi toimimise lepingu artikkel 9.

(27) ELi toimimise lepingu artikkel 9.

(28) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punktid 1.5 ja 1.6.

(29) ELT C 262, 25.7.2018, lk 1, punkt 3.1.4 (ja selles esitatud viited).

(30) ELT C 81, 2.3.2018, lk 145, punkt 8.3.

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkuleppe rakendamine liidu väärtuste alusel“

(omaalgatuslik arvamus)

(2020/C 14/02)

Raportöör: José Antonio MORENO DÍAZ

Täiskogu istungjärgu otsus	24.1.2019
Õiguslik alus	Artikli 32 punkt 2
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	8.7.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	138/3/8

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et Euroopa Liit ei ole teinud edusamme ühise rändepoliitika loomisel. See nõrgestab liikmesriikidevahelist solidaarsust ning avaldab mõju rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste nõuetekohasele täitmisele.

1.2.

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on seisukohal, et rändevoogude haldamine peab toimuma mitmepoolsel tasandil: ÜRO ülemaailmne turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepe (1) on leping, mis hõlmab rändeküsimustes dialoogi pidamise ja selle üleilmse juhtimise prioriteetseid tegevussuundi.

1.3.

Kokkuleppe sisu on täielikus kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 2, milles sätestatakse põhiväärtustena järgmist: „Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine.“

1.4.

Komitee märgib, et kokkulepe asetab rände ja varjupaiga küsimuse rahvusvahelisele ja mitmepoolsele tasandile, eesmärgiga edendada rändevoogude päritolu-, siht- ja transiidiriikide suuremat koostööd ja dialoogi, et edendada korrakohast, turvalist ja seaduslikku rännet.

1.5.

Komitee tuletab meelde, et üleilmne kokkulepe on pehme õiguse vahend, mis ei tekita ELi liikmesriikidele uusi kohustusi ning mille sisu arendab täiel määral Euroopa Liidu põhimõtteid ja väärtusi.

1.6.

Komitee avaldab kahetsust, et kõik liikmesriigid ei ole kokkulepet heaks kiitnud, ning on seisukohal, et see oleks olnud suurepärane võimalus teha edusamme ELi ühise hääle kujundamisel rände valdkonnas üleilmsel tasandil. Seepärast peab komitee vajalikuks, et kõik ELi liikmesriigid ratifitseeriksid kõnealuse kokkuleppe, ning soovitab Euroopa Liidul kokkuleppe eesmärke selgitada ja arendada asjakohaste mehhanismide abil. Komitee arvates oleks kasulik uurida võimalusi osaleda konsultatsioonides ja valitsustevahelistes läbirääkimistes, mis viivad rahvusvahelise rändefoorumi loomiseni, ning foorumist ka osa võtta. Sellest saab ÜRO organ, mille ülesanne on jälgida üleilmsest kokkuleppest kinnipidamist.

1.7.

Komitee tunnustab ELi kodanike, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide jõupingutusi, sest nad on oma pühendumise ja tegevusega näidanud, et järgivad tõhusalt ELi väärtusi ja seeläbi täidavad ka kokkuleppe eesmärke.

1.8.

Komitee väljendab taas muret selle pärast, et paremäärmuslikud poliitilised jõud püüavad muuta rände probleemiks, mis tekitab pingeid ja võimendab vihakõnet, luues killustatuma ja vastandlikuma ELi, mis ei suuda pakkuda asjakohaseid ettepanekuid.

2. Taust

2.1.

2018. aasta detsembris võeti Marokos Marrakechis vastu ülemaailmne turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepe (edaspidi „üleilmne kokkulepe“).

2.2.

Üleilmne kokkulepe on mittesiduv kokkulepe, mille eesmärk on tuvastada rände kui nähtuse juhtimise põhiprobleemid nii päritolu- kui ka transiidi- ja sihtriikide jaoks ning püüda luua üleilmse konstruktiivse ja realistliku arutelu võimalusi seoses rände mitmepoolse juhtimisega.

2.3.

Üleilmne kokkulepe põhineb kahel varasemal algatusel: ühelt poolt kestliku arengu tegevuskaval aastani 2030, mille liikmesriigid on heaks kiitnud ja millel on ühine strateegiline lähenemisviis (2). Teiselt poolt põhineb see pagulasi ja rändajaid käsitleval New Yorgi deklaratsioonil, mis hõlmab maailma riigijuhtide poliitilist tahet päästa elusid, kaitsta inimõigusi ja jagada maailma tasandil vastutust rände juhtimise eest ning mille on heaks kiitnud kõik liikmesriigid.

2.4.

Kokkuleppe võtsid Marrakechis 10. detsembril 2018 vastu 164 riiki ning ÜRO Peaassamblee kiitis selle heaks sama aasta 19. detsembril. Selle poolt hääletas 152, erapooletuks jäi 12 ja vastu hääletas 5 riiki (Tšehhi Vabariik, Ungari, Iisrael, Poola ja Ameerika Ühendriigid).

2.5.

ÜRO töö kokkuleppe edasiarendamisel jätkub maailma rändevõrgustiku loomisega ja rahvusvahelise rändefoorumi korraldamisega iga nelja aasta tagant, esimest korda 2022. aastal.

3. ELi õigusraamistik ja komitee töö rände valdkonnas

3.1.

Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatakse: „Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“

3.2.

Euroopa Komisjon esitas 2018. aasta märtsis nõukogule otsuse ettepaneku kokkuleppe heakskiitmiseks, (3) mõistes, et see on kooskõlas Euroopa Liidu edusammudega rände ja varjupaiga valdkonnas.

3.3.

Otsuse ettepanekus tuletab komisjon meelde, et kokkuleppega luuakse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände jaoks vajalike ühiste eesmärkide loetelu ning et sellega ei looda ega kavatseta luua riigisisese või rahvusvahelise õiguse kohaseid õiguslikke kohustusi.

3.4.

Komitee on alati väljendanud nn jõulisi ideid seoses rände kui kogu ajaloo ja inimarengu jooksul toimuva normaalse nähtusega ning samuti seoses vajadusega juhtida kas majanduslikel põhjustel või rahvusvahelise kaitse eesmärgil ELi suunduvaid rändevoogusid seaduslikult, tõhusalt, korrakohaselt ja turvaliselt.

3.5.

Avatud, konstruktiivse ja valdkonnaülese arutelu edendamiseks on komitee alates 2015. aastast korraldanud Euroopa rändefoorumit, kus nii kodanikuühiskonna organisatsioonid kui ka ELi institutsioonid ja ELi liikmesriikide eri tasandi poliitikud on rändeküsimusi arutanud (4).

3.6.

Samuti on komitee olnud eelkõige viimastel aastatel esirinnas rändeküsimusi puudutavate arvamuste koostamisel (5).

3.7.

Euroopa Komisjon on omalt poolt püüdnud alates 2015. aastast Euroopa rände tegevuskava raames parandada nii majandusrände kui ka rahvusvahelise kaitse õigusraamistikku, millele nõukogu on tõsiselt vastu seisnud – takistades uute vahendite väljatöötamist – ja millele on eriti osa liikmesriike tõkkeid seadnud.

3.8.

Igal juhul on alates 2015. aastast saavutatu masendav ja vajab konstruktiivset arutelu, sest edusamme on tehtud vaid ebaseadusliku sisserände takistamise, smugeldamisvõrgustike jälitamise ja piiride läbipääsmatuks muutmise valdkonnas.

4. Komitee seisukoht üleilmse kokkuleppe sisu osas

4.1.

Kokkuleppe preambulis sätestatakse järgmist: „Pagulastel ja rändajatel on õigus samadele üldistele inimõigustele ja põhivabadustele, mida tuleb igal ajal austada, kaitsta ja järgida.“

4.2.

Kokkuleppes tunnistatakse: „[Õ]igusriigi põhimõtte austamine, nõuetekohane menetlus ja õiguskaitse kättesaadavus on aluseks kõikide rände haldamise aspektide puhul. See tähendab, et nii riik, avaliku ja erasektori institutsioonid ja üksused kui ka isikud ise vastutavad seaduste ees, mis on avalikult välja kuulutatud, mis kehtivad kõigi suhtes võrdselt ja on kohtute poolt sõltumatult kohaldatud ning mis on rahvusvahelise õigusega kooskõlas.“

4.3.

Üleilmne kokkulepe sisaldab 23 eesmärki korrakohaseks, turvaliseks ja seaduslikuks rändeks ning selles märgitakse mitmel korral, et kõiki neid eesmärke tuleb arendada vastavalt riikide pädevusele ja tahtele.

4.4.

Eesmärk nr 1: „Täpsete ja eristatud andmete kogumine ja kasutamine tõenduspõhise poliitika kujundamiseks.“ Komitee märgib, et Eurostati eesmärk ongi koguda andmeid, et hõlbustada Euroopa olukorra mõistmist ja liikmesriikide võrdlust, selleks et parandada avaliku sektori meetmete kvaliteeti (6).

4.5.

Eesmärk nr 2: „Nende rände tõuketegurite ja algpõhjuste minimeerimine, mis sunnivad inimesi oma päritoluriigist lahkuma.“ See seondub eesmärkidega, mida on seatud alates 2004. aasta Haagi programmist kuni 2015. aasta ELi Aafrika sihtfondini, kus Euroopa Liit on rõhutanud vajadust sõnastada terviklik sisserändepoliitika, mis hõlmab kõiki selle etappe ja tegeleb muu hulgas rände algpõhjustega (7).

4.6.

Eesmärk nr 3: „Täpse ja õigeaegse teabe pakkumine kõikides rändeetappides.“ Komitee tuletab meelde Euroopa Komisjoni tööd, millega arendatakse katseprojektide kaudu seaduslikke rändeteid (8) ning teavitatakse ja suurendatakse teadlikkust ebaseaduslike marsruutide ohtudest, (9) eriti kõige kaitsetumate rändajate jaoks.

4.7.

Eesmärk nr 4: „Tagada, et kõik rändajad omaksid asjakohaseid dokumente, mis tõendaksid nende isikut ja õiguslikku seisundit.“ Komitee märgib, et ELi toimimise lepingu artikli 79 lõike 2 punktis a nähakse ette meetmete vastuvõtmine, et kehtestada normid, mille kohaselt liikmesriigid väljastavad pikaajalisi viisasid ja elamislube, ning et Schengeni alale juurdepääsu saamine eeldab nõutud dokumentide olemasolu.

4.8.

Eesmärk nr 5: „Seadusliku rände võimaluste kättesaadavuse ja paindlikkuse suurendamine.“ Sellega seoses julgustab komitee komisjoni jätkama intensiivsemalt seaduslike rändeteede arendamist, millest mõnele viidati viimasel arutelul Euroopa Liidu olukorra kohta (10).

4.9.

Eesmärk nr 6: „Õiglase ja eetilise töölevärbamise hõlbustamine ning inimväärset tööd võimaldavate tingimuste tagamine.“ Kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peamiste konventsioonide ja kestliku arengu eesmärkidega on komitee korduvalt rõhutanud, kui oluline on inimväärne töö ja välismaalastest töötajate juurdepääs sellele (11).

4.10.

Eesmärk nr 7: „Rändevaldkonna haavatavustega tegelemine ja nende vähendamine.“ Komitee kordab taas Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud juhtpõhimõtteid ning ühise sisserände- ja varjupaigapoliitika eesmärki vähendada rändajate, alaealiste ja rahvusvahelise kaitse taotlejate haavatavust (12).

4.11.

Eesmärk nr 8: „Elude päästmine ja kooskõlastatud rahvusvaheliste jõupingutuste tegemine eesmärgiga leida kadunuks jäänud rändajad.“ Komitee avaldab kahetsust osa liikmesriikide hoiakute pärast seoses merehädaliste päästmisega ning tuletab meelde liikmesriikide poolt rahvusvahelise mereõigusega võetud kohustust seoses merepääste ja merehädaliste abistamisega ning ELi poolt selleks võetud meetmeid. Samuti soovib komitee juhtida tähelepanu inimesi aitavate ja inimelusid päästvate üksikisikute ja organisatsioonide tööle, mida nad mõnikord teevad isegi hoolimata ähvardustest ja nende tegevuse kriminaliseerimisest teatud liikmesriikide valitsuste poolt (13).

4.12.

Eesmärk nr 9: „Riikidevahelise koostöö tugevdamine rändajate smugeldamisele reageerimisel.“ Komitee tuletab meelde, et see on üks nn abidirektiivi (14) (kuigi ta avaldab kahetsust, et humanitaarabi jaoks selles ette nähtud erandit ei ole piisavalt üle võetud) ja rändajate smugeldamise vastase ELi tegevuskava eesmärk.

4.13.

Eesmärk nr 10: „Inimkaubanduse ennetamine, takistamine ja kõrvaldamine rahvusvahelise rände kontekstis.“ Komitee märgib, et tegemist on prioriteediga, (15) millest võtab osa ka Europol ja mille raames on välja töötatud operatsioonid (mida võiks täiustada), nagu EUNAVFOR MED Sophia.

4.14.

Eesmärk nr 11: „Lõimitud, turvaline ja koordineeritud piirihaldus.“ Komitee märgib, et see on üks Euroopa Liidu peamisi eesmärke, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 67.

4.15.

Eesmärk nr 12: „Rändemenetluste kindluse ja prognoositavuse tugevdamine asjakohaseks seireks, hindamiseks ning teavitamiseks.“ Komitee tuletab meelde, et see on üks Frontexi ülesanne, kuid juhib tähelepanu sellele, et prognoosimine ei ole alati tähendanud paremat poliitilise reageerimise suutlikkust.

4.16.

Eesmärk nr 13: „Rändega seotud kinnipidamise kasutamine üksnes viimase abinõuna ja püüe leida alternatiivseid võimalusi.“ Komitee märgib, et tagasisaatmisdirektiivis (16) on juba sätestatud, et kinnipidamine peab olema seotud tagasisaatmisprotsessiga, piirduma teatavate tingimustega ja selle puhul tuleb võtta arvesse selliseid tagatisi nagu kohtulik läbivaatamine, ning kinnipidamisperiood on maksimaalselt kuus kuud (17).

4.17.

Eesmärk nr 14: „Konsulaarkaitse, abi ja koostöö edendamine kogu rändetsükli jooksul.“ Komitee peab vajalikuks uurida võimalusi, mida loob Euroopa Parlamendi seadusandlik algatus humanitaarviisade (18) kohta, mis võimaldaks rahvusvahelist kaitset taotlevatel inimestel taotleda viisat ELi saatkondades või konsulaatides välismaal.

4.18.

Eesmärk nr 15: „Rändajatele põhiteenustele juurdepääsu tagamine.“ Komitee tuletab meelde, et alates 1999. aastat teeb Euroopa Liit tööd selle nimel, et tagada liikmesriikide territooriumil seaduslikult elavatele kolmandate riikide kodanikele õiglane kohtlemine. Komitee tuletab ka meelde, et Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa regiooni aruandest (19) nähtub, et rahvatervist ei ole, kui puuduvad tervishoiuteenused pagulastele ja rändajatele.

4.19.

Eesmärk nr 16: „Rändajate ja ühiskonna võimestamine, et saavutada täielik kaasamine ning sotsiaalne ühtekuuluvus.“ Komitee rõhutab rändajate sotsiaalse kaasatuse olulisust Euroopa ühiskondades, mis on olnud Euroopa Liidu prioriteet alates Tampere tippkohtumisest ja mille alusel on välja töötatud mitu olulist algatust, sealhulgas 2016. aasta tegevuskava kolmandate riikide kodanike integreerimiseks (20).

4.20.

Eesmärk nr 17: „Igas vormis diskrimineerimise kaotamine ja tõenduspõhise avaliku arutelu edendamine, et kujundada rände tajumist.“ Komitee on korduvalt rõhutanud diskrimineerimise vastu võitlemise olulisust kõikides valdkondades ning ksenofoobia- ja rassismivastaste meetmete edendamise olulisust. Selles valdkonnas on suur tähtsus Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti tööl. Seoses sellega rõhutab komitee (21) vajadust arendada uut rännet käsitlevat narratiivi, mis aitaks Euroopa ühiskonnal seda asjakohaselt tajuda, kasutades pedagoogilisi ja didaktilisi sõnavõtte, mis kaotavad rändega seotud valed ja vihkamist õhutavad sõnavõtud ning hõlbustavad vastavalt uue narratiivi loomist.

4.21.

Eesmärk nr 18: „Oskuste arendamisse investeerimine ning oskuste, kvalifikatsioonide ja pädevuste vastastikuse tunnustamise hõlbustamine.“ Juba rändajate integreerimise ühiste aluspõhimõtete vastuvõtmisel 2004. aastal rõhutati tööhõive ja hariduse tähtsust välismaalaste integratsiooni soodustamisel Euroopa Liidus. Selles mõttes on väga oluline kogemuste, diplomite ja oskuste tunnustamine ning komitee peab hädavajalikuks teha edusamme välismaalaste kaasamisel Euroopa Liidu tunnustamis- ja kinnitusmenetlustesse kooskõlas Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu (ECRE) 2007. aasta aruandes esitatud ettepanekutega (22).

4.22.

Eesmärk nr 19: „Tingimuste loomine, et rändajad ja diasporaad saaksid täielikult kaasa aidata kestlikule arengule kõikides riikides.“ Viimastel aastatel on Euroopa Komisjon üha enam tunnistanud diasporaade rolli Euroopa ja nende päritoluriikide tegeliku olukorra vahendajana. Nii on neid käsitletud viimases Varjupaiga- ja Rändefondi üleskutses eelkõige kui usaldusväärsed vestluspartnerid, kes räägivad rändeteedest päritoluriigis. Komitee usub, et diasporaade potentsiaali saab veelgi edasi uurida, kasutades ära nende loodud ühiseid võimalusi (23).

4.23.

Eesmärk nr 20: „Kiirema, ohutuma ja odavama rahasaadetiste edastamise edendamine ning rändajate rahalise kaasamise soosimine.“ Nii ELis elavate välismaalaste finantsintegratsiooni kui ka naaberriikide finantssüsteemide tugevdamise valdkonnas (24) töötab EL rahalise kaasamise nimel. Komitee peab hädavajalikuks jätkata selles piirkonnas elavate välismaalaste võrdse kohtlemise tagamist ning lihtsustada rahasaadetiste rolli, et tagada nende positiivne mõju nii siht- kui ka päritoluriigis, nagu on märkinud ka Euroopa Investeerimispank (25).

4.24.

Eesmärk nr 21: „Koostöö tegemine ohutu ja väärika tagasisaatmise ja -võtu hõlbustamisel, samuti kestlikul taasintegreerimisel.“ Tagasisaatmis- ja tagasivõtupoliitika on ühise sisserändepoliitika kujundamisel väga oluline. Komitee soovib meelde tuletada vajadust tagada alati see, et need vahendid töötatakse välja – nii nagu on sätestatud Euroopa õigusaktides –, järgides võimalikult suures ulatuses individuaalseid ja menetluslikke tagatisi. Komitee kordab omakorda vajadust soodustada turvalist ja väärikat taasintegreerimist, nagu on sätestatud ELi ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni ühises algatuses rändajate kaitse ja taasintegreerimise kohta (26).

4.25.

Eesmärk nr 22: „Mehhanismide loomine, et tagada sotsiaalkaitseõiguste ja väljateenitud toetuste ülekantavus.“ Tegemist on valdkonnaga, millega on ühendusesisesest vaatenurgast intensiivselt tööd tehtud. Komitee peab hädavajalikuks jätkata edenemist neis õiguste ülekantavuse valdkondades, mis tagavad turvalisema liikuvuse, ning uurida selliseid algatusi nagu Ibero-Ameerika mitmepoolne sotsiaalkindlustusleping, (27) milles osalevad sellised ELi liikmesriigid nagu Hispaania ja Portugal.

4.26.

Eesmärk nr 23: „Rahvusvahelise koostöö ja üleilmsete partnerluste tugevdamine turvalise, korrakohase ning seadusliku rände heaks.“ See on alates Euroopa sisserände- ja varjupaigapoliitika loomisest olnud üks selle oluline sammas.

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) ÜRO resolutsioon nr 73/195.

(2) COM(2016) 739 final.

(3) COM(2018) 167 final.

(4) 2015. aastal käsitleti Euroopa rändefoorumil Vahemerelt saabuvate segarändevoogude juhtimist, 2016. aastal töörännet ja integratsiooni, 2017. aastal rändajate juurdepääsu ELi õigustele ja teenustele ning 2018. aastal rändajate integreerimist ELi tööturule. 2019. aasta aprillis käsitleti küsimust, kuidas tagada seaduslikud ja turvalised rändeteed ELi.

(5) ELT C 62, 15.2.2019, lk 184; ELT C 125, 21.4.2017, lk 40; ELT C 75, 10.3.2017, lk 97; ELT C 34, 2.2.2017, lk 144; ELT C 75, 10.3.2017, lk 75; ELT C 264, 20.7.2016, lk 19; ELT C 71, 24.2.2016, lk 46.

(6) Eurostat, „Rännet ja rändajatest elanikkonda käsitlev statistika“.

(7) ELT C 53, 3.3.2005, lk 1.

(8) COM(2017) 558 final.

(9) COM(2017) 558 final.

(10) Euroopa Komisjon, „Euroopa Liidu olukord 2018. Rohkem võimalusi turvaliselt ja seaduslikult Euroopasse pääsemiseks“.

(11) Näiteks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „2015. aasta järgsed eesmärgid Euroopa–Vahemere piirkonnas“ (ELT C 383, 17.11.2015,lk 44).

(12) COM(2015) 240 final.

(13) Vt http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/536490/IPOL_STU(2016)536490_EN.pdf ja http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/608838/IPOL_STU(2018)608838_EN.pdf.

(14) Nõukogu direktiiv 2002/90/EÜ, 28.11.2002.

(15) „The EU’s global engagement to counter human smuggling and trafficking networks“, märts 2019.

(16) ELT L 348, 24.12.2008, lk 98.

(17) ELT C 159, 10.5.2019, lk 53.

(18) 2018/2271 (INL) „Humanitarian visas“.

(19) Maailma Terviseorganisatsioon, „Report on the health of refugees and migrants in the WHO European Region“.

(20) COM(2016) 377 final.

(21) ELT C 110, 22.3.2019, lk 1.

(22) Vt https://www.ecre.org/wp-content/uploads/2016/07/ECRE-Submission-in-response-to-the-European-Commission-s-Green-Paper-on-the-Future-of-the-CEAS_September-2007.pdf, COM(2007) 301 final. Teemale on juba osutatud dokumendis COM(2016) 377 final.

(23) ELi väljaanded, „How West African migrants engage with migration information en-route to Europe“.

(24) EU initiative on financial inclusion.

(25) Study on improving the efficiency of workers' remittances in Mediterranean countries.

(26) EU – IOM joint initiative for migrant protection and reintegration.

(27) OISS – Convenio Multilateral Iberoamericano de Seguridad Social.

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/34

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kümme aastat idapartnerlust: mõttevahetus saavutuste ja idapartnerluse tulevikupoliitika kujundamise üle“

(omaalgatuslik arvamus)

(2020/C 14/04)

Raportöör: Indrė VAREIKYTĖ

Täiskogu otsus	20.2.2019
Õiguslik alus	kodukorra artikli 32 lõige 2 – omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	välissuhete sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	26.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	155/3/6

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on idapartnerlus väga vajalik ja eduvõimalusega ELi algatus ning ta kutsub äsja valitud Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni tegema jõupingutusi selle elluviimiseks. Samuti jätkab komitee aktiivselt osalemist tugevamate ja demokraatlikumate ühiskondade ülesehitamisel naaberriikides (1).

1.2.

Samal ajal kui idapartnerluse peamised saavutused on assotsieerimislepingud, sealhulgas põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond ja viisavaba reisimise kokkulepe Gruusia, Moldova Vabariigi ja Ukrainaga (assotsieerunud kolmik), oodatakse partnerluselt järgmisel kümnendil rohkem ja konkreetsemaid edusamme.

1.3.

Komitee märgib, et ehkki assotsieerunud kolmik on teinud olulisi edusamme ja näidanud üles suuremat reformimisvalmidust ning Armeenia järgib seda head eeskuju, on Valgevene ja Aserbaidžaan suuresti stagneerunud ning mõnel juhul demokraatia määratlusest eemaldunud.

1.4.

Komitee usub, et EL on eelkõige väärtuste ühendus ning seepärast peaksid ka tema suhted naabritega põhinema samadel väärtustel ja sõltuma nende rakendamisest.

1.5.

Komitee arvates on idapartnerluse edasised olulised proovikivid järgmised: assotsieerimislepingu/põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna ning muude asjaomaste kohustuste tulemuslik rakendamine, õigusriigi põhimõtte, kohtureformide elluviimise ja korruptsioonivastase võitluse tugevdamine; keskkonna edasine kaitse ja aktiivne võitlus kliimamuutustega; ühiskonna vastupanuvõime parandamine hübriidohtude ja väärinfoga võitlemise teel; keskkonna tugevdamine kodanikuühiskonna jaoks ning vaba ja sõltumatu meedia; ELi osaluse suurendamine piirkonnas aset leidvatest konfliktidest mõjutatud inimeste elutingimuste parandamisel.

1.6.

Komitee soovitab komisjonil määrata idapartnerluse järgmiseks perioodiks igale partnerriigile kohandatud eesmärgid ja tulemused. Kodanikuühiskonna osalus selles protsessis on edusammude aktiivse jälgimise täiendava vahendina hädavajalik.

1.7.

Komitee soovitab panna paika kohustusliku järjestikuste edusammude hindamiste ajakava, et innustada idapartnerlusriikide valitsusi looma kahepoolsete tegevuskavade kõrval oma kavasid tulemuste ja eesmärkide saavutamiseks ja jälgimiseks.

1.8.

Ühtlasi soovitab komitee suurendada järk-järgult nende näitajate ja andmete hulka, mille idapartnerlusriigid peavad Eurostatile esitama.

1.9.

Võttes arvesse Venemaa valitsuse levitatavat väärinfot, Hiina ja Venemaa agressiivseid investeerimisprojektide kampaaniaid ning teisi ohte selles piirkonnas, peavad ELi institutsioonid kodanikeni jõudmiseks idapartnerluse piirkonna kommunikatsioonistrateegia ümber kujundama.

1.10.

Komitee arvates on idapartnerlusriikide kodanikuühiskonna organisatsioonide, riigiteenistujate ja poliitiliste juhtide oskuste parandamisele vaja pühendada rohkem tähelepanu ja vahendeid ning suurendada ametiühingute ja ettevõtjate ühenduste suutlikkust.

1.11.

Komitee arvates tuleks idapartnerlusriikides eelisjärjekorras vähendada oskuste nappust ja nende mittevastavust tööturu vajadustele, parandada hariduse üldist tulemuslikkust ning tugevdada sidemeid hariduse, teaduse ja innovatsiooni vahel, et tõhustada avaliku ja erasektori koostööd.

1.12.

Kuigi idapartnerlusriikide ja ELi vaheline kaubandus suureneb, tuleks piirkonnasisest kaubandust tugevdada, et tagada kaubandusest saadava sissetuleku mitmekesisus ja kestlikkus.

1.13.

Komitee usub kindlalt, et on vaja kohustuslikku õigusraamistikku, mis võimaldaks igas idapartnerlusriigis kodanikuühiskonnal saada juurdepääsu teabele, nõuda valitsuselt aru ja osaleda poliitika kujundamise protsessides.

1.14.

Komitee toetab igati kavatsust luua ELi ja assotsieerunud kolmiku vahel tõhustatud dialoog assotsieerimislepinguga/põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonnaga seotud reformide kohta, et kaasata võrreldavad elemendid assotsieerimislepingu riigipõhistesse soovitustesse ning kooskõlastada nende avaldamine, et edendada positiivset konkurentsi.

2. Üldised märkused

2.1.

2009. aastal poliitilise ühisalgatusena loodud idapartnerluse eesmärk on süvendada ja tugevdada suhteid Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja liidu kuue idanaabri vahel, kelleks on Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova Vabariik, Ukraina ja Valgevene.

2.2.

Selle raames nõustusid kõik partnerid looma oma kodanikele igapäevaelus käegakatsutavat kasu järgmiselt: tugevdades institutsioone ja head valitsemistava, tagades õigusriigi põhimõtte järgimise, viies ellu vajalikke kohtureforme, võideldes korruptsiooni vastu; suurendades suhtlust kodanikuühiskonnaga, võimestades naisi ja tagades soolise tasakaalu, tugevdades strateegilist teabevahetust ning toetades meedia mitmekesisust ja sõltumatust; aidates väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasvada, meelitades ligi investeeringuid, luues uutes sektorites töökohti, suurendades kauplemisvõimalusi uutele turgudele ligipääsu edendamise kaudu; parendades transpordiühendusi ja -taristut, suurendades energiakindlust ja -tõhusust ning edendades taastuvenergia kasutamist; investeerides noorte oskustesse, ettevõtlikkusse ja tööalasesse konkurentsivõimesse.

2.3.

Ehkki assotsieerimislepingud, põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond ning viisavaba reisimise kokkulepped allakirjutanud riikidega on igati kiiduväärt saavutused, on üldine täheldatav areng eespool mainitud valdkondades kahjuks tagasihoidlik ning ühtki varem määratletud eesmärki ei ole veel täielikult saavutatud.

2.4.

Komitee usub, et EL on eelkõige väärtuste ühendus (2) ning seepärast peaksid ka tema suhted naabritega põhinema samadel väärtustel. Idapartnerluses peaks olema rohkem tingimuslikkust ning selgeid, idapartnerlusriikidega vastastikku kokku lepitud toimimisviise, et tagada inimõigused, kodaniku-, meedia- ja ajakirjandusvabadus, õigusriigi põhimõte, läbipistev valitsemistava, sooline võrdõiguslikkus, sotsiaalne dialoog, keskkonnakaitse ja muud põhiväärtused, ilma milleta ei saa tänapäevast Euroopat ette kujutada. Kogu piirkond saab enim kasu siis, kui ELi naaberdemokraatiad on ELiga samaväärsed. Ka partnerriigid peaksid esitama ajakava kõigi 18 rahvusvahelise inimõigusi käsitleva lepingu (3) ratifitseerimiseks ning riiklike inimõigustega tegelevate institutsioonide ülemaailmselt liidult (4) A-staatuse saamiseks (või selle säilitamiseks).

2.5.

Komitee tunnistab vajadust selgete ja mõõdetavate tulemuste järele ning soovitab komisjonil määrata idapartnerluse järgmiseks perioodiks igale partnerriigile kohandatud eesmärgid ja tulemused. Hädavajalik on tagada, et tulevased eesmärgid ja tulemused ei keskendu üksnes majandusnäitajatele, vaid ka sotsiaalsele jõukusele ja heaolule. On selgunud, et vaid majandusarengule keskendumine ei anna oodatud tulemusi. Näiteks ulatub Ukrainale antud ELi toetuste kogusumma 2020. aastaks 4,8 miljardi euroni, (5) kuid sellegipoolest on tegu piirkonna ühe vaeseima riigiga.

2.6.

Protsessis peab kindlasti osalema kodanikuühiskond, et kavandatud reforme mõjutaksid vähem valimistsüklid ja poliitilised muutused. Üleminekuprotsess ja vajalike reformide elluviimine on võimalik vaid sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamisel õigusloomeprotsessi, reformidesse ja nende rakendamisse. Selleks tuleks ettevõtjate ühendused ja tugiorganisatsioonid kaasata majandusarengu- ja piirkondliku koostöö strateegiate koostamisse ja rakendamisse.

2.7.

Et tulemusi rakendataks täielikult ja et need oleksid kestlikud, peavad kohalikud osalejad tunnetama tugevat isevastutust. Kui tulemusi ei määratleta, arutata, toetata ega rakendata koostöös kohaliku kodanikuühiskonnaga, võib saavutatu kiiresti kaduda. Pealegi on seni rakendamise eest vastutanud peamiselt Euroopa Komisjon ja idapartnerlusriikide asjaomased ministeeriumid, valitsused aga ei ole veel kaasatud eesmärkide täitmisega seotud peamiste osalejate hulka, kuigi nemad peavad tagama jätkuva poliitilise tahte reformide elluviimiseks (6).

2.8.

Järgmiste pikaajaliste eesmärkide kavandamisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata nende täitmisel tehtavate edusammude jälgimisele. Seni on hindamisega tegelenud peamiselt Euroopa välisteenistus ja idapartnerlusriikide kodanikuühiskond. Komitee soovitab panna paika kohustusliku järjestikuste edusammude hindamiste ajakava, et innustada idapartnerlusriikide valitsusi looma kahepoolsete tegevuskavade kõrval oma kavad, aga ka tulemusi ja eesmärke ellu viima ja nende rakendamist jälgima.

2.9.

Komitee soovitab kaaluda Eurostatile idapartnerlusriikide poolt esitatavate näitajate ja andmete hulga järkjärgulist suurendamist, et tagada põhireformide edusammude hoolikam seire ning läbipaistvam ja objektiivsem hindamine. Assotsieerimislepingu/põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna riikidel peaks olema selge ajakava, et jõuda ajapikku Eurostatile andmete esitamise valdkonnas ELi liikmesriikidega samale tasemele.

2.10.

Komitee soovitab ette valmistada võrdleva analüüsi, et mõõta kodanikuühiskonna kaasatuse mõju idapartnerluse reformidele ja täpsemalt seda, millisel määral erinevad tulemused ja kodanikuühiskonna mõju sisenõuanderühmaga riikide ja ülejäänud idapartnerite vahel.

2.11.

Komitee usub kindlalt, et äsjavalitud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni praegune prioriteet on saavutada konsensus nende idapartnerlusriikide assotsieerimise ja võimaluse korral ka liikmesuse väljavaadete asjus, kes soovivad ELiga lähitulevikus ühineda ja on võimelised seda tegema. Sellesuunalisi edusamme ja nende kavandamist pärsib tõsiselt asjaolu, et ei ole selgelt määratletud kõigi jõupingutuste lõppeesmärk ja autasu igale partnerriigile, kui ta määratud eesmärgid ja tulemused täielikult rakendab.

2.12.

Pikemas plaanis võiks 2020. aasta järgne idapartnerluse strateegia hõlmata teatavate teenuste, sh finantsteenuste liberaliseerimist, assotsieerunud riikide ühinemist ühtse euromaksete piirkonnaga (SEPA) ning assotsieerimislepingu/põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna kaudu Euroopa Majanduspiirkonnaga (EMP), integratsiooni süvendamist digitaalse turu valdkonnas, näiteks andmeedastuses, ning spetsialistide liikumisvabaduse laiendamist ELiga kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise kokkulepete sõlmimise kaudu.

2.13.

Idapartnerluspoliitika keskseid motiive oli ja on jätkuvalt ELi väärtuste edendamine. Paljud idapartnerlusriikide kodanikud pooldavad endiselt lähedasemaid suhteid ja pikas perspektiivis ELi liikmesust; inimeste üldist meelsust saab aga muuta vaid pikaajaliste jõupingutustega. Kuigi õigusriigi põhimõtte austamist, maksude maksmist ja varimajanduse kaotamist tunnustab enamik ELi kodanikke, pingutavad idapartnerlusriikide kodanikud kehva majandusliku olukorra tõttu iga päev, et ellu jääda, mistõttu ei ole teatavate ELi väärtuste omaksvõtmine nende jaoks esikohal.

2.14.

Et parandada nende toetuskavade ja -vahendite haldamist ja tõhusust, mis on mõeldud kodanikuühiskonna kaasava osaluse tagamiseks idapartnerluse üldistes protsessides, tuleb komitee erakordse suutlikkuse, valdkonna kogemuse, institutsionaalse ajaloo ja ühiskondliku mõju tõttu kaaluda selliste vahendite koondamist tema egiidi alla.

2.15.

Võttes arvesse asjaolu, et Venemaa valitsuse levitatav väärinfo, Hiina ja Venemaa agressiivsed investeerimisprojektide teavituskampaaniad ning teised ohud selles piirkonnas mõjutavad väga palju ühiskonda, peavad ELi institutsioonid idapartnerluse piirkonna kommunikatsioonistrateegia ümber kujundama. Tõhus viis ELi väärtuste, eesmärkide, mõju ja ELiga tehtava koostöö heade näidete kohta teabe levitamiseks on võimestada kohalikke kodanikuühiskonna organisatsioone, aidates neil lihtsalt oma igapäevatöös mõju suurendada.

2.16.

EL peaks jätkama jõupingutusi idapartnerluse piirkonna konfliktide rahumeelse lahendamise soodustamiseks. Oleks vaja rohkem selliseid algatusi nagu Euroopa partnerlus Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelseks lahendamiseks, mille puhul ELi liikmesriikide ja idapartnerlusriikide kodanikuühiskonna organisatsioonid pingutavad ühiselt, et suurendada konflikti lahendamise protsessis vastastikust mõistmist ja usaldust.

3. Ühiskond

3.1.

Viimastes idapartnerluse kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamiskavades on tingimus: selleks et kodanikuühiskond saaks tegeleda assotsieerimislepingu rakendamise ja reformide elluviimisega, peavad kodanikuühiskonna organisatsioonid saama ELi esindajaks ja tegutsema vahel valdkondades, mis ei ole neile omased. Selle tingimuse tõttu taotlevad kodanikuühiskonna organisatsioonid vaid pakutavaid rahalisi vahendeid, mitte ei keskendu oma eesmärkidele ega ühiskonna vajadustele, muutudes sellega lihtsalt veel üheks teenuseosutajaks.

3.2.

ELi kodanikuühiskonna organisatsioonid ja võrdlusandmed kinnitavad, (7) et enamikul idapartnerlusriikide kodanikuühiskonna organisatsioonidel ei ole isegi põhilisi projektijuhtimisoskusi, sh ka mitte projektitaotluste ega projektide eelarve koostamise oskusi. Seepärast on ELi organisatsioonidel endiselt väga oluline roll tulemuste saavutamisel reformide seires, variaruannete koostamisel ning eri küsimuste ja soovituste analüüsimisel. Komitee arvab, et idapartnerlusriikide vähem kvalifitseeritud kodanikuühiskonna organisatsioone ei tohiks eirata ega alaväärtustada, vaid ootused neile peaksid lihtsalt olema mõistlikud: nad on tähtsad oma kogukonnas, kuid neilt ei tohiks nõuda sama, mida suudavad saavutada kogenud Euroopa organisatsioonid.

3.3.

Seetõttu soovitab komitee, et komisjon asutaks koostöös ELi liikmesriikidega idapartnerlusriikide kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajate, riigiametnike ja juhtide oskuste parandamisele keskenduva kättesaadava haridusprogrammi. Selline programm võiks ka anda vajalikud pädevused, mis kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatel praegu avalikku teenistusse astudes puuduvad, nagu juhtus pärast Ukraina väärikuse revolutsiooni ja Armeenia sametrevolutsiooni.

3.4.

Ühtlasi leiab komitee, et tingimata tuleks tähtsustada idapartnerite noorteorganisatsioonide toetamise kavu ja nende organisatsioonide kaasamist partnerlusse, samuti nende rahvusvahelises koostöös ja liikuvusprogrammides (nt programmid „Aktiivsed noored“ ja „Erasmus+“) osalemise edasist toetamist. Hea lähtekoht oleks rajada Euroopa koolid ka ülejäänud idapartnerlusriikides, nagu seda on tehtud Thbilisis Gruusias, et tõsta hariduse taset ELi liikmesriikide parimate näidete eeskujul.

3.5.

Komitee usub, et sotsiaalse ühtekuuluvuse kava peab vähendama oskuste nappust ja nende mittevastavust tööturu vajadustele idapartnerlusriikides, et parandada hariduse üldist tulemuslikkust ELi riikide parimate näidete ja süsteemide kohandamise abil. Innovatsiooni võimaldava hariduse kvaliteet on piirkonnas endiselt madal, mistõttu on vaja haridussüsteeme reformida ning kaasata õppekavade koostamisse asjaomaseid kodanikuühiskonna organisatsioone ja praktikuid. Avaliku ja erasektori koostöö ergutamiseks on tarvis tihendada sidemeid hariduse, teaduse ja innovatsiooni vahel (8).

3.6.

Komitee tunneb heameelt Rahvusvahelise Ametiühingute Konföderatsiooni (ITUC) ja selle Üleeuroopalise Piirkonnanõukogu (PERC) ning Euroopa Ametiühingute Keskliidu (ETUC) kaasamise üle sõltumatute ametiühingute suutlikkuse suurendamisse idapartnerlusriikides. Sellised projektid ja algatused on olulised Euroopa sotsiaalse mudeli, sealhulgas sotsiaaldialoogi ja -kindlustuse ning kollektiivläbirääkimiste edendamiseks. Tugevate sõltumatute ametiühinguorganisatsioonide olemasolu on hädavajalik edukaks jätkusuutlikuks kasvuks ja sotsiaalseks progressiks, mis kaasneb assotsieerimis- või partnerluslepingute rakendamisega seotud üleminekuprotsessidega. Tugevad ametiühingud on ka eduka ja aktiivse kodanikuühiskonna eeltingimus.

4. Majandus

4.1.

ELi ja idapartnerlusriikide koostöö keskendub majandusliku vastupanuvõime suurendamisele ja konkurentsivõime parandamisele, et üheskoos luua töökohti ning arendada välja tugevama, mitmekesisema, aktiivsema ja kestlikuma majandusega riike. Valdkonnas on tehtud märkimisväärseid edusamme, sealhulgas on suurenenud kõigi kuue partnerriigi ja ELi vaheline kaubandus.

4.2.

Komitee leiab, et idapartnerluse piirkonnas digitaalse turu ühtlustamiseks võetud kohustusi ei ole veel tõhusalt täidetud, mis takistab edusamme ja digiteenuste arengut. See-eest tunneb komitee heameelt, et saavutatud on konsensus kavas sõlmida 2020. aastaks piirkonna rändlusleping, mis muudaks inimestele sideteenused kättesaadavamaks, kuid võib lisahüvena turgutada ka turismi ja luua laiemaid majanduslikke eeliseid.

4.3.

Kuigi idapartnerlusriikide ja ELi vaheline kaubandus suureneb, tuleks rohkem pingutada piirkonnasisese kaubanduse tugevdamise nimel, et tagada kaubandusest saadava sissetuleku mitmekesisus ja kestlikkus.

4.4.

Komitee leiab, et nii idapartnerlusriikide kui ka kogu ELi jaoks kõige tähtsamate ühiste majandusprojektidena tuleks kaaluda ja arendada piirkondliku kaubanduse integreerimist, mis toob kaasa ühtse majandusruumi, tasuta rändluse, ühtse rändepiirkonna, sünkroonitud elektrivõrgud, sõltumatute puhta energia allikate väljatöötamise ning põllumajandusstandardite osas ülemineku ELi standarditele.

4.5.

Komitee rõhutab vajadust luua piirkonnas sõltumatud ettevõtjate ühendused ja toetusorganisatsioonid. Sellised organisatsioonid peavad rohkem ja paremini osalema ettevõtluse arendamises ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna rakendamises. Samal ajal peavad idapartnerlusriikide VKEd looma liidud ja/või katusorganisatsioonid, mis esindavad nende huve ja tugevdavad neid, kaitstes nende huve õigusloomeprotsessis ning kindlustades neile turuosa kohalikel ja ELi turgudel.

5. Valitsemistava

5.1.

ELi ülim prioriteet lahendamata probleemidega idapartnerlusriikides on suurendada jõupingutusi institutsioonide ja hea valitsemistava tugevdamisel. Täpsemalt tuleb rohkem pingutada õigusriigi põhimõtte, peamiste kohtureformide elluviimise ja korruptsioonivastase võitluse vallas. Need on kodanike silmis riigi usaldusväärsuse, pikaajalise stabiilsuse ja turvalise investeerimiskeskkonna saavutamise eeltingimused.

5.2.

Komitee juhib tähelepanu tõsiasjale, et ainult Moldova Vabariigis ja Ukrainas on seadus, mis kohustab valitsust üldsusega konsulteerima. Vajalik on kohustuslik õigusraamistik, mis võimaldaks kodanikuühiskonnale juurdepääsu teabele, nõuda valitsuselt aru ja osaleda poliitika kujundamise protsessides. Peale selle peavad idapartnerlusriikide valitsused kodanikuühiskonna organisatsioonide tugevdamiseks neid järjepidevamalt ja vahetumalt toetama.

5.3.

Suutlikkuse suurendamise seisukohalt on idapartnerlusriikides rohkem kui kunagi varem vaja hästi toimivaid institutsioone, mis suudavad viia ellu vajalikke reforme. Seetõttu tuleks ametlikult sätestada nendevaheline mestimistegevus (nt toiduohutusametite, standardiorganisatsioonide, korruptsioonivastaste ametite jms võrgustik), mida EL võiks toetada.

5.4.

Ühist suutlikkuse suurendamist, mestimistegevust ja võrgustikke, tavade jagamist ning ühiste lähenemisviiside ja vahendite väljatöötamist võiks toetada ühise assotsieerimisrahastu kaudu. Samuti võiks kaaluda reformimeeskondade rahastamist Ukrainaga sarnasel viisil.

5.5.

Komitee rõhutab ka vajadust aidata idapartnerlusriikide valitsustel ja kodanikuühiskonnal töötada välja vajalikud vahendid soolise ebavõrdsuse hindamiseks ja vähendamiseks. Hädavajalik on tagada, et riiklike statistikaametite toetus hõlmaks kaubandus- ja soostatistika kogumist, sealhulgas konkreetsete küsimuste kaudu kodumajapidamisi ja ettevõtjaid hõlmavates uuringutes, ning erinäitajaid kaubandusega seotud mõju muutumise jälgimiseks ajas.

6. Ühenduvus

6.1.

EL ja partnerriigid on teinud koos märkimisväärseid edusamme transpordiühenduste ja -taristu parendamisel, energiakindluse ja -tõhususe suurendamisel ning taastuvenergia kasutamise edendamisel kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks. Jätkuv investeerimine nendesse valdkondadesse suurendab kestlikku majandusarengut ja toob konkreetset kasu kodanike ellu, sest luuakse alternatiivsed energiaallikad, väheneb energiatarbimine ja energiasõltuvus vaid ühe tarnija pakutavast energiast.

6.2.

Seepärast rõhutab komitee, et tähtis on veelgi enam mitmekesistada energiavarustust, vähendada CO2-heidet ja luua tõhusad riiklikud heitkoguste seire mehhanismid, samuti tegeleda rohkem bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja metsa säästva majandamisega.

7. Assotsieerimislepingud/põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond

7.1.

Komitee toetab igati kavatsust luua ELi ja assotsieerunud kolmiku vahel tõhustatud dialoog assotsieerimislepinguga/põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonnaga seotud reformide üle, samuti kaasata võrreldavad elemendid assotsieerimislepingu riigipõhistesse soovitustesse ning kooskõlastada nende avaldamist, et edendada positiivset konkurentsi, sest see osutus juba tulemuslikuks Kesk- ja Ida-Euroopas edusammude kiirendamisel.

7.2.

Soovitatav on edasi tegeleda assotsieerunud kolmiku ja ELi koostöö institutsionaliseerimisega, eriti täidesaatval tasandil. Alustada võiks sellest, et luuakse ühine juhtiv töörühm ja mõned alltöörühmad, mis meenutaksid parlamentide tasandi institutsionaliseerimisprotsessi. Seejärel võiks luua sarnased kodanikuühiskonna ühendused idapartnerluse kodanikuühiskonna platvormide, ettevõtjate ühenduste ja tugiorganisatsioonide, ametiühingute jne raames. Eeskujuks võiks võtta GUAMi demokraatia ja majandusarengu organisatsiooni koostööst saadud kogemusi ja loodud võrgustikke. Sellisele institutsionaliseerimisele aitaks palju kaasa ELi ja selle liikmesriikide toetus.

7.3.

Assotsieerimislepingu/põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna keerukuse tõttu on seda raske rakendada, sest see nõuab märkimisväärseid poliitilisi, rahalisi ja inimressursse ning hõlmab paljusid probleeme, eriti arvestades, et see on suunatud turgude reformimisele, samas kui ELi reformidest oodatakse tegelikult peamiselt õigusriigi põhimõtte ja hea valitsemistava jõustamist. Komitee peab hädavajalikuks selliseid ootusi arvesse võtta ja toetada assotsieerimislepingu/põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna rakendamist paralleelsete algatustega assotsieeritud demokraatiate toetamiseks. Kaaluda võiks täiendavaid toetusvõimalusi, mida rakendatakse vaid pärast paralleelsete algatuste raames vastastikku kokku lepitud eesmärkide täielikku täitmist ja mis toimiksid ka lisamotivaatorina.

7.4.

Komitee soovitab tungivalt tegeleda regulaarselt naiste tööõiguste ja palgaküsimustega, eelkõige tööstuses ja teenuste sektoris, kus näivad olevat suurimad ja erilaadseimad lüngad. Assotsieerimislepingu/põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna lähenemiskavas käsitletakse õigusloomet ja rahvusvaheliste konventsioonide jõustamist terviklikult, sh soolise võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisvastase tegevuse valdkonnas. Ilmtingimata tuleb seda protsessi jälgida, täiustada sooliselt liigendatud tööhõive- ja palgastatistika kogumist ning toetada naisteühendusi nende huvide kaitsmisel.

Brüssel, 26. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) Viimasel kümnendil on komitee võtnud idapartnerluse eri aspektide kohta vastu üle kümne arvamuse. Ühtlasi on ta asutanud idapoolsete naaberriikide alalise järelevalvekomitee, moodustanud ELi ja idapartnerlusriikide vahel kahepoolseid kodanikuühiskonna platvorme ning sisenõuanderühmi, samuti korraldanud idapartnerluse ärifoorumeid ja tippkohtumisi.

(2) Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2016/C 202/02).

(3) https://indicators.ohchr.org.

(4) https://nhri.ohchr.org/.

(5) „Rebuilding Ukraine: An assessment of EU assistance“ („Ukraina ümberehitamine: ELi abi hindamine“), Chatham House, the Royal Institute of International Affairs, 2018.

(6) Idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumi poliitikaülevaade, talituste ühine töödokument „EaP – Focusing on key priorities and deliverables – Assessment and recommendations by the civil society“, 2017.

(7) Ukraine Analytica, väljaanne 3 (13), 2018.

(8) http://eu4business.eu/files/medias/regional-position-paper_final_kyiv-21-june-2017-2_0.pdf

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/40

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rahvusvaheline kaubandus ja turism – üleilmne kestliku arengu tegevuskava“

(omaalgatuslik arvamus)

(2020/C 14/05)

Raportöör: Alfred GAJDOSIK

Täiskogu otsus	24.1.2019
Õiguslik alus	kodukorra artikli 32 lõige 2 omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	välissuhete sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	5.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	26.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	134/0/4

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab turismi ja üldiselt rahvusvahelise kaubanduse vahelisi mitmetahulisi seoseid. Kuna turismi kasvutempo on suurem kui majanduse oma üldiselt, võib turismi pikemalt mõtlemata pidada tööhõive ja majanduskasvu oluliseks liikumapanevaks jõuks. Sellisena on turism ja rahvusvaheline kaubandus määravad tegurid kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamiseks (1). Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et asjaomaste majandussektorite eest vastutavad osapooled osaleksid vastavasisuliste kohustuste kaudu otseselt kestliku arengu eesmärkide saavutamisel, näiteks luues inimväärseid ja püsivaid töökohti kooskõlas kestliku arengu 8. eesmärgiga.

1.2.

Komitee juhib tähelepanu finantsplaneerimise tähtsusele poliitiliste prioriteetide elluviimisel ning rõhutab, kui oluline on eelarve kui tõhusaim viis poliitiliste suuniste rakendamiseks. Seetõttu nõuab komitee, et turismi tähtsust arvestataks ka sel moel, et vaadatakse läbi hiljutine ettepanek mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) kohta, et lisada turismi jaoks eraldi eelarverida.

1.3.

Komitee peab kahetsusväärseks seda, et turismi ei ole veel lisatud eraldi eesmärgina Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide määrustesse, vaid seda on võetud arvesse ainult vahendi või sektorina. Asjaolu, et määrused pakuvad võimalusi arukasse turismi investeerimiseks, on küll tervitatav, kuid komitee arvates ei ole see piisav turismi üldise majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise olulisuse kajastamiseks, pidades silmas selle nähtavust. Seetõttu kutsub komitee üles kaasama turismi temaatilise eesmärgina Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidesse.

1.4.

Turismisektori suhteliselt madalad turuletuleku tõkked ei tohiks olla majanduslikus ja sotsiaalses mõttes ebasoodsad turismisektoris töötavate inimeste jaoks.

1.5.

Komitee soovitab võtta meetmeid turismi valdkonna koolituse, kutsestandardite ja kutsekvalifikatsioonide ühtlustamiseks või tunnustamiseks, suurendada jõupingutusi Euroopa kutsekvalifikatsiooni passi loomiseks ning edendada elukestvat õpet turismi vallas.

1.6.

Kuna on selge, et lisaks oma majanduslikule tähtsusele annab rahvusvaheline turism olulise panuse rahvastevahelisse üksteisemõistmisse ja eelarvamuste kaotamisse ning toetab sel moel tugevalt liitu tema nähtavuse osas, siis tuleks erimeetmetega toetada selliseid turismi erivorme nagu kultuuriturism ja sotsiaalturism. Lisaks juhib komitee tähelepanu vajadusele edendada tervise-, spordi-, maa-, öko- ja muud turismi.

1.7.

Äärmiselt oluline ja hädavajalik on tagada kõnealuses sektoris inimväärsed ja jätkusuutlikud töökohad, tehes seda kollektiivlepingute kaudu ja kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 8. Komitee kutsub üles kaotama turismisektoris kõik ebaseaduslikud ja/või ebakindlad töötamise vormid.

1.8.

Turismi jätkusuutlikkus sõltub oluliselt ka võimalikult keskkonnahoidlike transpordiliikide valikust. Seepärast tuleb iseäranis suurt tähelepanu pöörata transpordivahendite mõistlikule ja vastutustundlikule kasutamisele.

2. Sissejuhatus

2.1.

Käesoleva arvamusega soovib komitee viidata tihedale seosele turismi ja rahvusvahelise kaubanduse vahel ning toonitada nende ühist tähtsust kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamisel.

2.2.

Rahvusvahelisel kaubandusel on pikad traditsioonid, kuid selle eriline sotsiaalne ja poliitiline tähtsus on aja jooksul oluliselt suurenenud. Kui rahvusvahelist kaubandust on traditsiooniliselt reguleeritud kahepoolsete lepingutega, siis alates teisest maailmasõjast on üha enam levinud mitmepoolsed lepingud. Alates Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) loomisest reguleeritakse rahvusvahelist kaubandust kaubandusstruktuuriga, mille raames toetab Euroopa Komisjon alates 2011. aastast ühenduse väliskaubandust, kasutades uue põlvkonna kaubanduslepinguid, mille eesmärk on tugevdada majandus- ja kaubandussuhteid teatavate kaubanduspartneritega.

2.3.

Vabakaubanduse ja protektsionismi vahelised pinged näitavad samuti, et rahvusvahelist kaubandust saab kasutada ka poliitilise sekkumise elemendina.

2.4.

Turism on rahvusvahelises kaubandusbilansis suuruselt kolmas sektor. Selle panus ülemaailmsesse SKPsse on 10,4 % (EL: 10,3 %) ja see loob kogu maailmas 313 miljonit töökohta. Iga üheteistkümnes töökoht maailmas on seotud turismiga. Kolmandikule arenguriikidest on turism peamine eksporditegur, avaldades seega olulist mõju nende riikide majanduslikule olukorrale.

2.5.

Seega on turismil kestliku arengu eesmärkide saavutamisel võtmeroll, kuigi tuleb meeles pidada, et 8 % kasvuhoonegaaside heitkogustest on seotud ülemaailmse turismiga.

2.6.

Turism aitab kogu maailmas kaasa majanduslikule ja sotsiaalsele integratsioonile maapiirkondades ja äärepoolseimates piirkondades. Siiski tuleb arvestada ja vältida nii palju kui võimalik soovimatuid kaasnevaid tagajärgi, nagu põllumajandusmaa kadumine, oht looduskaitsele, õhusaaste jne.

2.7.

2017. aastal registreeriti rahvusvahelise turismi raames kogu maailmas 1,32 miljardit saabumist (+ 7 %) ja Euroopas 671 miljonit saabumist, mille puhul on Euroopa turuosa 51 % (+ 8 %). Maailma Turismiorganisatsiooni (UNWTO) pikaajalisest tuleviku-uuringust nähtub siiski, et aastaks 2030 kasvab turism Euroopas vähem, hinnanguliselt 744 miljonit turisti (+ 1,8 %) ja koguturuosa 41,1 %.

2.8.

Lissaboni lepinguga (1. detsember 2009) loodi turismi jaoks liidu õiguslik alus (2). Seetõttu avaldas komisjon 2010. aastal teatise „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava“ (3). Siiski ei ole praeguses mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014–2020 ega hiljutises ettepanekus aastateks 2021–2027 turismi jaoks ette nähtud eraldi eelarverida.

2.9.

Võttes aga arvesse seda, et turismisektori tööhõive kasv ja seega ka majanduskasv liidus on viimastel aastatel olnud pidevalt oluliselt suurem kui teistes sektorites, on olemasolevate andmete põhjal mitte ainult välisturismi poliitika süvendamine, vaid ka asjakohased eelarvepoliitika meetmed ühenduse tasandil mitte ainult õigustanud, vaid ka hädavajalikud.

2.10.

Komitee tunneb suurt heameelt nõukogu 27. mai 2019. aasta järelduste (4) üle, milles esitatakse konkreetsed ettepanekud kestliku arengu tegevuskava 2030 kohta, pidades silmas turismisektori ees seisvaid probleeme (digiteerimine, jätkusuutlikkus ning valdkonnapõhised teadmised ja oskused), ning kutsutakse üles võtma asjakohaseid meetmeid turismi toetamiseks, et säilitada ELi juhtroll turismi valdkonnas kogu maailmas.

2.11.

Turismi potentsiaal töökohtade loomiseks on suur. Kestliku arengu eesmärkide (eelkõige eesmärkide 5 ja 10) saavutamiseks on oluline ka asjaolu, et ülemaailmselt töötab turismitööstuses keskmiselt rohkem naisi ja noori kui teistes sektorites.

2.12.

Paljudes riikides on turismi- ja majutussektori palgad mediaanpalgast madalamad, mistõttu tuleb võtta asjakohaseid meetmeid, et tagada piisav tasu sektori kõigi tööhõivekategooriate jaoks. See on veelgi olulisem, kuna turismisektori töötingimused on tihti äärmiselt karmid ning sageli ei järgita praktikas sotsiaalpartnerite kokkuleppeid miinimumpalga ja maksimaalse tööaja kohta ega sätteid tööohutuse ja töötervishoiu kohta. Seetõttu on hädavajalik luua selles sektoris inimväärsed ja püsivad töökohad vastavalt kestliku arengu eesmärgile 8. Selleks on komitee arvates on vaja tugevdada raamtingimusi, leppida kokku selged kollektiivlepingud ja toetada sektorit digiteerimise valdkonnas.

3. Turism ja majandus

3.1.

Turismi tähtsus majanduskasvu olulise tegurina ulatub seega kaugemale tegelikust turismimajanduse valdkonnast, mõjutades rahvusvahelist kaubandust ja turustamist, samuti kõiki avaliku ja erasektori sektoreid, ka põllumajandust ja transporti.

3.2.

Lisaks on paljudes piirkondades, nagu väikesaartel või isoleeritud mägipiirkondades, turism tänapäeva rahvusvahelises tööjaotuses üks vähestest majandustegevustest ja mõnel juhul isegi ainuke majandustegevus.

3.3.

Lisaks on turism aidanud paljudel piirkondadel taaselustada allakäinud alasid.

4. Turism ja jätkusuutlikkus

4.1.

Turismi konkurentsivõime on tihedalt seotud selle jätkusuutlikkusega, kuna turismisihtkohtade atraktiivsus ja kvaliteet sõltuvad tugevalt nii nende loodus- ja kultuurikeskkonnast kui ka nende integreerimisest kohalikku infrastruktuuri.

4.2.

Turismi jätkusuutlikkus põhineb erinevatel elementidel, näiteks:

—	vastutustundlik loodusvarade (eriti vee) haldamine;

—	puhaste energiaallikate kasutamine;

—	turismitegevustest tuleneva keskkonnamõju arvestamine (nt jäätmekäitlus, suurenenud koormus pinnasele ja veele);

—	bioloogilise mitmekesisuse säilitamine;

—	kultuuripärandi kaitsmine;

—	turismi kaudu loodud töökohtade kvaliteedi ja vastupidavuse säilitamine;

—	kohalikule elanikkonnale avalduva mõju arvestamine;

—	inimressursside arendamine;

—	transport.

4.3.

Säästev turism on määratletud säästva tarbimise ja tootmise mudeli kümneaastase raamprogrammi (10YFP) põhisektorina. Sellest tulenevalt on säästval turismil võimalik tulevikus saada sektorina mitte ainult kogu sektori standardiks, vaid kaasata ka riikide majandused kogu maailmas (5).

Seda potentsiaali peaksid komitee arvates kasutama need, kes vastutavad rahvusvahelise kaubanduse ja turismi eest, leidmaks viise, kuidas tõhusalt kaasa aidata kestliku arengu eesmärkide saavutamisele (antud kontekstis eelkõige eesmärgid 3, 6, 7, 12, 14 ja 15), ning samuti tegema jõupingutusi partnerluste nimel eesmärgi 17 tähenduses.

4.4.

Turismi majanduslik tähtsus tööhõive osakaaluga on 17 % kogu maailmas (millest 44 % on naised) mõjutab oluliselt paljusid kestliku arengu poliitika valdkondi.

4.5.

Turismil kui valdkondadevahelisel majandustegevusel on lisaks oma majanduslikule mõõtmele ka ökoloogiline, sotsiaalne ja kultuuriline mõõde ning turism on seega kestliku arengu eesmärkide saavutamisel otsustavaks teguriks. Sellega seoses võib sektorist saadud tulul olla otsustav roll turismipiirkondade kestliku majandamise toetamisel.

4.6.

Üks lähenemisviis, mida tuleb järgida, ei ole ainult turismi negatiivse mõju analüüsimine, vaid ka selle erinevatele teguritele (keskkond, sotsiaalvaldkond jne) avalduva positiivse mõju uurimine. Sloveenias välja töötatud nn mõjuturismi vormis, mis põhineb 10 + 1 mõjuindikaatoritel, võetakse arvesse ka turismi positiivset mõju kõigis olulistes eluvaldkondades (6).

4.7.

Uued tehnoloogiad on viinud ka majanduse struktuurimuutuseni, mis on muutunud eriti märgatavaks väiksemate struktuuride puhul. Turismi puhul ei puuduta see ainult teenuste pakkumist, vaid ka turundust ja reserveerimiskäitumist.

4.8.

Konkreetseks probleemiks kogu turismisektoris on broneeringute ülemaailmne kasv erinevate eraplatvormide kaudu. On selge, et see uus turundusvorm pakub eeliseid mitteprofessionaalsetele pakkujatele ja mitteturistlikele või vähearenenud piirkondadele. Makromajanduslikust vaatepunktist on siiski vastuvõetamatu, et eraettevõtjatel on konkurentsieeliseid, kuna nad ei pruugi maksta makse või maksavad ainult minimaalseid makse ning nad ei ole seotud turismi tavapäraste rangete hügieeni- ja ohutusnõuetega. See eeldab näiteks seda, et kommertsalustel tegutsevatele majutuskohtadele kehtivad registreerimiskohustused ja hindamiskriteeriumid kehtivad ka neile pakkujatele.

5. Turism ja keskkond

5.1.

Kestvalt edukas turismipoliitika ja tõhus keskkonnakaitse ei ole põhimõtteliselt vastuolus, vaid neid tuleks mõista ja kasutada teineteist täiendavate ja toetavate meetmetena.

5.2.

Üks laieneva rahvusvahelise turismiga seotud probleem on kahtlemata asjaomaste transpordivahendite (laev, lennuk, buss ja auto) kasutamine ning nende mõju keskkonnale.

5.3.

Suurtele reisikorraldajatele tuleks meelde tuletada nende rolli vastutustundlikus kestliku arengu poliitikas ja seda tuleks edendada, ning nad peaksid palkama keskkonnaküsimuste eest vastutavad töötajad, kes võtavad nõustamisel ja kavandamisel arvesse kestliku arengu eesmärke.

5.4.

Nn ületurism on mõnedes piirkondades juba kujunenud probleemiks, mis ohustab kohaliku elanikkonna elukvaliteeti ja ka keskkonda. Kuna ületurismil ei ole ühtset määratlust, ei ole see mõiste selge ega täpne. Kuid probleem ei ole tegelikult uus. Juba ajavahemikul 1980–1990 töötati mõiste „Mallorca efekt“raames kontseptsioonidega, mis käsitlevad seda, kuidas majutada rannas võimalikult palju turiste ilma, et põhjustataks liiga palju kõrvaltoimeid. Rahvusvahelised turismiorganisatsioonid töötavad peamiselt parimate tavade näidete esitamise põhjal, et pakkuda asjaomastele piirkondadele pidepunkte ja suuniseid.

5.5.

Komitee soovitab lisaks suurematel rahvusvahelistel turismiühendustel leppida kokku ka turismisihtkohtade turustamise käitumisjuhendis, milles võetakse arvesse keskkonda ja jätkusuutlikkust ning tegutsetakse ületurismi vastu, kuna viimane mõjutab lisaks muudele tagajärgedele ka keskkonda ja jätkusuutlikkust.

6. Turism ja eetika

6.1.

Turism tähendab lisaks siseriiklikule ka riikide- ja rahvusvahelist inimeste ja teenuste liikumist ning lisaks oma majanduslikule tähtsusele mõjutab see ka nende inimeste sotsiaalset ja kultuurilist elukeskkonda, kes ei ole kõnealusesse sektorisse kaasatud turistide päritolu- ja sihtriikides.

6.2.

Seda asjaolu arvestas Maailma Turismiorganisatsioon, mis kujutab endast rahvusvahelist turismipoliitika foorumit ja asjaomaste avaliku sektori asutuste rahvusvahelise suhtluse platvormi, ning andis seetõttu 1999. aastal välja ülemaailmse turismieetika koodeksi, (7) mille 10 põhimõttes ja 49 lõikes reguleeritakse üksikasjalikult ülemaailmse turismi väga erinevaid aspekte (8). Eetikakoodeksit nimetatakse seega ka „Turismis eetilise käitumise mängureegliteks“.

6.3.

Selles eetikakoodeksis võetakse arvesse kõnealuse majandussektori keerukust, käsitledes mitte ainult majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte, vaid ka põhi- ja inimõiguste austamist (vt meetmed laste väärkohtlemise, lapstööjõu, laste seksuaalse ärakasutamise vastu turismis).

6.4.

Kuna see eetikakoodeks on ainult soovitus ja selle täitmine ei ole allakirjutanutele kohustuslik, esitas Maailma Turismiorganisatsioon 2017. aasta septembris turismieetika raamlepingu („Rahvusvaheline turismieetika raamkonventsioon“), (9) mille on allkirjastanud enam kui pool selle liikmetest. Selle lepingu sisu põhineb eetikakoodeksil ja ei sisalda olulisi muudatusi, kuid selle eeliseks on asjaolu, et allakirjutanud on kohustatud seda järgima.

7. Turism ja kultuur

7.1.

Üks olulisemaid turismi vedajaid on sihtriigi kultuuriväärtused.

7.2.

Kultuuriturism suurendab huvi võõraste kultuuride vastu, edendab rahvusvahelist üksteisemõistmist ja aitab kaasa ka eelarvamuste kaotamisele.

8. Turism ja demograafia

8.1.

Demograafiline areng mõjutab ka turismi: vanusepüramiid, kus üha märkimisväärsema osa moodustavad liikuvad eakad inimesed, kellel on suures osas kindel sissetulek, on elavdanud eakate reisimist. Eakate reisimine moodustab nüüd märkimisväärse osa eelkõige grupiturismist ja see on viinud ka turismiettevõtete pakkumise struktuuri muutumiseni mõnes valdkonnas, mis on tingitud ka sellest, et eakad broneerivad sageli pikaajalisi puhkusi ja on vähesel määral hooajast sõltuvad. Seda asjaolu võeti arvesse ka Maailma Turismiorganisatsiooni tippkohtumisel, pöörates erilist tähelepanu eakate turismile.

8.2.

Euroopa Komisjon on andnud oma algatusega „Calypso – turism kõigile“jätkusuutliku panuse sotsiaalturismi arengusse, toetades nii eakate kui ka ebasoodsas olukorras olevate rühmade turismi arendamise meetmeid. See on toonud kaasa uusi turismivaldkonna pakkumisi, aga ka hooajaväliste aegade suurema kasutamise. Sellega seoses oleks kasulik jagada saadud kogemusi partneritega väljastpoolt Euroopa Liitu ja edendada vastastikust turismi.

8.3.

Lisaks levinud demograafilistele parameetritele on arenenud ka muud turismi erivormid, näiteks palverännakud.

9. Turism ja koolitus

9.1.

Turism oma mitmekesisuses toob seoses turu arengu ja tarbijate suurenevate ootustega kaasa erinõuded koolitusele, mis ulatuvad vastavatest keele- ja arvutioskustest kuni majanduslike pädevuste ja gastronoomiaalaste teadmisteni.

9.2.

Paljudes liidu riikides on erinevad koolitusvormid ja erineva kestusega koolitusviisid, mis muudab vastastikuse tunnustamise keeruliseks. Erinevate kutseala esindajate ametialaste võimaluste suurendamiseks võiks teatud koolitusstandardite kehtestamine suurendada erinevate kutseala esindajate ametialaseid võimalusi nii ühenduse alal kui ka välismaal. Ainult koolituse üldiste siduvate koolitusnõuete kaudu – võttes arvesse eespool nimetatud raamtingimuste tugevdamist sektoris – on pikemas perspektiivis võimalik vähendada sektoris oskuste nappust.

9.3.

Samuti oleks otstarbekas rohkem väärtustada turismisektori ameteid kui pikaajalist karjäärivõimalust, sest töötingimused turismisektoris on sageli raskemad kui mujal.

10. Turism ja digiteerimine

10.1.

Digiteerimine avaldab turismisektorile kaugeleulatuvat mõju mitte ainult turistide käitumise vallas, vaid ka turismiteenuste osutajate poolel.

10.2.

Veebipõhine turism muutub üha populaarsemaks, samuti veebipõhised hinnangud; ainuüksi Saksamaal broneeriti 2017. aastal 40 % kõigist reisidest interneti kaudu. See avab uued turud VKEdele, kellele tuleb kõnealuse innovatsiooni tarvis pakkuda ka rahalist toetust.

10.3.

Samaaegselt on elektroonilised ühendused ja digiteerimine oluliselt mõjutanud ka turismiettevõtete sisemisi protsesse; nii peavad tänapäeval ka väikeettevõtted pakkuma oma külastajatele vähemalt internetiühendust.

10.4.

Digiteerimine mängib olulist rolli ka turismisektori uuenduslike koostöövormide puhul, mis omakorda võib oluliselt mõjutada sihtkohtade arengut. Mitmed nüüdisaegsed tehnoloogiad (nt tehisintellekt, virtuaalreaalsus, liitreaalsus, plokiahel jne) võivad aidata paljudel kaugematel asukohtadel saada huvitavateks sihtkohtadeks. Uute võimaluste ärakasutamiseks peab turismisektor keskenduma rohkem teadus- ja arendustegevusele.

10.5.

Ka kultuuriturism võiks digiteerimisest kasu saada, sest virtuaalreaalsus võib samuti pakkuda reisistiimuleid.

Brüssel, 26. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) Kestliku arengu eesmärgid

Eesmärk 1: vaesuse kaotamine

Eesmärk 2: nälja kaotamine

Eesmärk 3: tervis ja heaolu

Eesmärk 4: kvaliteetne haridus

Eesmärk 5: sooline võrdõiguslikkus

Eesmärk 6: puhas vesi ja sanitaaria

Eesmärk 7: taskukohane ja puhas energia

Eesmärk 8: inimväärne töö ja majanduskasv

Eesmärk 9: tööstus, innovatsioon ja taristu

Eesmärk 10: ebavõrdsuse vähendamine

Eesmärk 11: säästvad linnad ja kogukonnad

Eesmärk 12: säästev tootmine ja tarbimine

Eesmärk 13: kliimameetmed

Eesmärk 14: veealune elu

Eesmärk 15: elu maismaal

Eesmärk 16: rahu, õigus ja tugevad institutsioonid

Eesmärk 17: partnerlus eesmärkide nimel

(2) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 195.

(3) COM(2010) 352 final.

(4) Nõukogu 27. mai 2019. aasta dokument 9707/19 „Turismisektori konkurentsivõime kui ELi jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse sidususe mootor järgmisel kümnel aastal“.

(5) Vt Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) 2017. aasta aruanne „Tourism for Transformative and Inclusive Growth“.

(6) https://www.impact-tourism.net/

(7) www.tourism-watch.de/en/node/4597

(8) Ülemaailmse turismieetika koodeksi põhimõtted:

artikkel 1: turismi panus riikide ja rahvaste üksteisemõistmisse ja vastastikusesse lugupidamisse;

artikkel 2: turism kui individuaalse ja kollektiivse rahulolu allikas;

artikkel 3: turism kui tasakaalustatud arengu tegur;

artikkel 4: turism kui inimkonna kultuuripärandi kasutaja ja rikastaja;

artikkel 5: turism kui võõrustava riigi ja kogukonna tuluallikas;

artikkel 6: turismi arendamise ettevõtjate kohustused;

artikkel 7: õigus reisida;

artikkel 8: turistide liikumisvabadus;

artikkel 9: turismimajanduse töötajate ja ettevõtjate õigused;

artikkel 10: ülemaailmse turismieetika koodeksi põhimõtete juurutamine.

(9) UNWTO Framework Convention on Tourism Ethics

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/46

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Digiteerimine, tehisintellekt ja võrdsed võimalused – kuidas tugevdada ELi tulevaste oskuste ja hariduse üleilmses võidujooksus, tagades samal ajal sotsiaalse kaasatuse“

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Soome taotlusel)

(2020/C 14/06)

Raportöör: Tellervo KYLÄ-HARAKKA-RUONALA

Kaasraportöör: Giulia BARBUCCI

Nõukogu eesistujariigi Soome taotlus	kiri, 7.2.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	10.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	118/0/0

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

ELi edu tagamisel digiteerimise ja tehisintellektiga seotud üleilmses konkurentsis on otsustava tähtsusega oskused ja pädevus. Lisaks kõrgel tasemel talentide olemasolu tagamisele peavad ühiskonnal tervikuna olema „tehisintellekti ajastuks“ vajalikud arusaamad, teadmised ja oskused, et üldist potentsiaali täiel määral ära kasutada ja kõiki kaasata.

1.2.

Komitee kutsub ELi üles käsitlema haridus- ja koolituspoliitikat terviklikult, pidades silmas selle kahesuunalisi seoseid teiste valdkondadega, näiteks andme-, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonipoliitikaga, samuti majandus- ja tööstuspoliitikaga. Kuna see nõuab ka vajalikke avaliku ja erasektori investeeringuid, kordab komitee oma soovitust viia ellu reforme, et luua erasektori investeeringutele soodne keskkond ning rakendada nn kuldreeglit, mis võimaldab rahastada liikmesriikide eelarvest sotsiaalselt ja majanduslikult tootlikke investeeringuid, mis ei ohusta tulevase eelarve jätkusuutlikkust (1).

1.3.

Komitee arvates on tihe koostöö liikmesriikide vahel üleilmses võidujooksus edu saavutamiseks ülioluline. Tehisintellektiga seotud kompetentsi suurendamiseks tuleks ergutada Euroopa ülikoolide võrgustumist. Samuti tuleb tõhustada koostööd kutseõppe valdkonnas. Komitee nõuab ELi rahaeraldiste suurendamist, et toetada vajalikke reforme, piiriülest vahetust ning koostööd hariduse ja koolituse valdkonnas, sh töötajate ümberõpet digiüleminekuga toimetulekuks.

1.4.

Nagu sätestatud Euroopa sotsiaalõiguste sambas, rõhutab ka komitee, et igaühel peaks olema individuaalne õigus juurdepääsule pidevale ja elukestvale õppele, et tulla toime digi- ja tehisintellekti edusammudega, suunata arengut ning säilitada inimjuhitavust (2).

1.5.

Komitee märgib, et pideva ja õppijakeskse õppe edendamiseks tuleb koostada ELi strateegia, mille keskmes on digiteerimine ja usaldusväärse tehisintellekti kasutuselevõtt. Selles strateegias tuleks esitada vajalikud meetmed, et saavutada punktis 1.4 sätestatud eesmärk, võttes arvesse riikide süsteemide erinevusi.

1.6.

Komitee hinnangul nõuab tehisintellekti ajastu tugevaid valdkonnaüleseid oskusi, nagu loogiline arutlus, kriitiline mõtlemine, loovus ja suhtlemisoskus. Samuti nõuab see korralikku teadus-, tehnoloogia-, inseneeria- ja matemaatikapädevust, aga ka kunsti- ja sotsiaalteaduste pädevust. Samuti on tehisintellekti ajastu oskuste ja pädevuse seas kesksel kohal eetiline mõtlemine ja ettevõtlikkus.

1.7.

Kaasatus nõuab igaühe juurdepääsu digi- ja tehisintellekti tehnoloogiale ja vajalikele oskustele, olenemata soost, vanusest või sotsiaal-majanduslikust taustast. Siinkohal on oluline riikliku hariduse roll. Mitteformaalsel haridusel on samuti oluline roll kaasatuse ja kodanikuaktiivsuse edendamisel. Eritähelepanu tuleks pöörata naiste ja tütarlaste, samuti eakate oskuste tagamisele.

1.8.

Konkurentsivõime nõuab nii tipptasemel talente kui ka suurt haritud ja oskuslike töötajate hulka. Kutsekvalifikatsioone tuleb järjepidevalt ajakohastada, et need vastaksid uutele suundumustele ja pädevusvajadusele. Komitee usub, et uusi maailmatasemel talente saab kõige paremini arendada teadusprojektide kaudu. Koostööprojektid tööstusvaldkonnaga on üks võimalus hoida talente Euroopa Liidus ja meelitada siia välistalente.

1.9.

Komitee rõhutab, et ülioluline on tihe koostöö digiteerimise ja tehisintellekti ning sellega seotud hariduse ja oskuste arendamise alal poliitikakujundajate, haridusteenuse osutajate, sotsiaalpartnerite ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel. Kuna sotsiaalpartnerid etendavad aluslepingus määratletud rolli tööga seotud küsimustes, peaksid nad kooskõlas asjakohaste riiklike eeskirjadega osalema investeeringuid, tehnoloogiat ja töö korraldamist käsitlevates otsustes.

2. Sissejuhatus

2.1.

Digiteerimise ja tehisintellekti kiire areng nõuab, et EL oleks üleilmses konkurentsis toimetulekuks hästi ette valmistatud. Siinjuures on põhiroll oskuste ja pädevuse parandamisel, mis nõuab hariduse ja koolituse aktiivset arendamist. See omakorda peaks aitama inimestel ka täita muutuvat nõudlust ja saavutada selle erinevaid vorme ja mõjusid järgides edusamme.

2.2.

Käesolev ettevalmistav arvamus on vastus ELi eesistujariigi Soome taotlusele seoses küsimusega, kuidas tugevdada ELi tulevaste oskuste ja hariduse üleilmses võidujooksus, tagades samal ajal sotsiaalse kaasatuse digiteerimise ja tehisintellekti kontekstis. Tulevikule keskenduva käsitluse ilmestamiseks kasutatakse siin mõistet „tehisintellekti ajastu“.

2.3.

Komitee on varem esitanud mitu arvamust, mis käsitlevad digiteerimise ja tehisintellekti mõju töö tulevikule, nõudlusele oskuste järele ja investeeringute vajadusele, samuti tehisintellekti eetilisi aspekte (3). Käesolevas arvamuses keskendutakse digitaalsete ja tehisintellektiga seotud oskuste, konkurentsivõime ja kaasamise vastastikusele sidumisele (arvestamata muid tulevasi oskusi, mis muutuvad vajalikuks näiteks selleks, et reageerida kliimamuutustele).

2.4.

Digiteerimine ja tehisintellekt on mitmel viisil seotud hariduse ja oskuste arendamisega. Nad loovad uue nõudluse oskuste ja pädevuste järele ning võimaldavad uusi õppimis- ja õpetamismeetodeid. Digi- ja tehisintellektitehnikaid on võimalik kasutada ka valmistumisel muutusteks töö- ja igapäevaelus ning haridus- ja koolitusvajaduses. Veelgi enam, haridus ja koolitus võimaldavad inimestel kujundada digiarengut.

2.5.

Ühtlasi on digiteerimine ja tehisintellekt mitmel moel seotud kaasatusega. Näiteks aitavad nad puudega inimestel töötada ja oma eluga paremini toime tulla. Samuti võivad need aidata vähendada inimeste eraldatust. Teisalt nõuab kaasatus, et igaühel oleks nendele tehnoloogiatele ja vajadustele juurdepääs ja vajalikud oskused soost, vanusest või sotsiaal-majanduslikust taustast olenemata.

2.6.

Haridus on üldiselt liikmesriikide pädevuses. Siiski on olemas erinevaid koostöövorme, nagu heade tavade vahetamine. Samuti käib töö Euroopa haridusruumi loomiseks, mis tugineb programmile „Erasmus+“ ja muudele ELi rahastamisvahenditele. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamine on samuti üks oluline koostöövorm.

2.7.

Et vastata digi- ja tehisintellektiga seotud oskusi ja haridust käsitlevale küsimusele nii üleilmses konkurentsis edu saavutamise kui ka sotsiaalse kaasatuse seisukohast, lähtub komitee kolmest järgmisest küsimusest:

—	millised oskused ja pädevus on tehisintellekti ajastul kõige olulisemad?

—	kuidas oleks kõige parem neid oskusi ja pädevust omandada ja täiendada?

—	millist poliitikat on liikmesriikide ja ELi tasandil sellise arengu toetamiseks vaja?

3. Millised oskused ja pädevus on tehisintellekti ajastul kõige olulisemad?

3.1.

Võttes arvesse, et digiteerimisel ja eelkõige tehisintellektil on märkimisväärne mõju inimeste igapäevaelule, samuti ettevõtete, töökohtade ja tuleviku töö kujunemisele, on areng ja edusammud vajalikud mitmel kognitiivsel tasandil. Ühelt poolt puudutab see teadlikkust, teadmisi ja mõistmist ning teiselt poolt pädevust ja oskusi. Üleilmses konkurentsis edu saavutamiseks on vaja kõrgel tasemel pädevusi ja talente, kuid edu nõuab ka haritud ja oskustega inimeste suurt hulka.

3.2.

On ilmne, et inimesed ei ole eriti teadlikud võimalustest, kuidas digiteerimine, tehisintellekt ja robootika võivad neid abistada, samas kui töökohtade, ohutuse ja privaatsusega seotud muret on selgelt märgata. Seepärast on vaja suuremat teadlikkust digiteerimise ja tehisintellekti pakutavatest võimalustest kogu ühiskonnas.

3.3.

Vaja on ka rohkem teadmisi tehisintellekti iseloomu ja toimimise kohta, et suurendada inimeste arusaamist tehisintellektist ja kriitilist mõtlemist sellest, kus ja kuidas tehisintellekti võib kasutada. Suuremat mõistmist on vaja ühtmoodi tööandjate ja ettevõtjate, töötajate, tarbijate ja poliitikakujundajate seas.

3.4.

Veelgi enam, tehisintellekti ajastu nõuab võimet eetiliselt mõelda, et juhtida digilahenduste ja tehisintellekti arengut ja nende kasutamist kooskõlas inimõigustega. Lisaks inimlikele kaalutlustele on vaja mõista ka digiteerimise ja tehisintellektiga seotud keskkonna- ja kliimaaspekte – nii nende tehnoloogiate pakutavaid võimalusi kui ka nendega kaasnevaid riske. Need eetilised ja muud kaalutlused tuleb ellu viia kaasava valitsemise kaudu, mis tähendab kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite kaasamist eri valdkondadesse ja protsessidesse.

3.5.

Pakiline vajadus pädevust ja oskusi kiiresti arendada puudutab oskuste nappuse ja nende tööturu vajadustele mittevastavuse leevendamist.

3.6.

Kuivõrd teatavateks elukutseteks on pikemas perspektiivis üha keerulisem valmistuda, tuleb kutsekvalifikatsioone pidevalt kohandada, et need vastaksid uutele suundumustele ning põhineksid oskustel ja pädevusel, mida on vaja konkreetsetest suundumustest olenemata.

3.7.

On oluline küsida, millised oskused annavad lisandväärtust masinate ja robotite ees ning milliseid oskusi soovime niikuinii säilitada. See toob ilmsiks vajaduse tugevate valdkonnaüleste põhioskuste järele, nagu loogiline arutlemine, kriitiline mõtlemine, loovus, ning suhtlemis- ja lävimisoskused.

3.8.

Samuti on nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis oluline, et kogu ühiskonnal oleksid olemas vähemalt elementaarsed digioskused. Lisaks digi- ja tehisintellektialastele baasoskustele peaksid üldised oskused hõlmama suutlikkust rakendada tehisintellekti uuenduslike lahenduste loomiseks ja kasutamiseks igapäevaelus ja -töös. See kehtib kõikide vanuserühmade ja mis tahes tausta puhul, samuti puudega inimeste puhul, arvestades neile tehisintellekti abil loodavaid võimalusi.

3.9.

Tehisintellekti ajastu rõhutab teadus-, tehnoloogia-, inseneeria- ja matemaatika rolli, aga ka kunsti- ja sotsiaalteaduste rolli. Samuti toob see esile vajaduse valdkonnaülese ja interdistsiplinaarse pädevuse järele, et mõista süsteemseid nähtusi ja mitmetahulisi probleeme, mille lahendamisel saab kasutada digiteerimist ja tehisintellekti.

3.10.

Muutuv töö toob ühtlasi esile ettevõtlusoskuste tähtsuse. Neid ei vaja mitte üksnes ettevõtjad, vaid oma töö ja eluga toimetulekuks igaüks. Need kiired muutused eeldavad ka kohanemisvõimet ja vastupidavust töökohal ning ühiskonnas üldiselt. Ettevõtted peavad leidma viise, kuidas tagada töötajatele koolitus selliste tööalaste üleminekute hõlbustamiseks.

3.11.

Tehisintellekti ajastul on vaja ka mitmesuguseid koostöö-, suhtlus- ja õpetamisoskusi: koostöö ja suhtlus inimeste ja intelligentsete süsteemide vahel, nagu tehisintellekt ja robotid, muutub laialdasemaks nii tööl kui ka igapäevaelus. Veelgi enam, järjest enam õpetatakse tehisintellekti ja robootikat, mitte vaid programmeerimist.

3.12.

Lisaks parematele teadmistele, pädevusele ja oskustele kogu ühiskonna lõikes on kõrgel tasemel talente vaja ELi eduks üleilmseks konkurentsis ning püsimaks esirinnas digiteerimise ja tehisintellekti innovatsioonis ja neisse investeerimisel. Peale tehisintellekti arendajate on andekaid inimesi ja erialaspetsialiste vaja tehisintellekti rakendamiseks konkreetsetes valdkondades tootmisest kuni teeninduseni. Kõik see nõuab kõrgel tasemel teadus-, matemaatika- ja tehnilist kompetentsi.

3.13.

Samuti on vaja häid ärioskusi, et kasutada ära digiteerimisest ja tehisintellektist tulenevaid ärivõimalusi, näiteks ettevõtete laiendamiseks. Võttes arvesse, et usaldusväärne tehisintellekt võiks olla üks ELi konkurentsieeliseid, peaksid eetilised aspektid olema kõikide tehisintellekti arendajate ja kasutajate pädevuse vältimatu osa.

3.14.

Oskuste võidujooksus edu saavutamiseks on oluline ühiskonna kogu potentsiaali täielikult ära kasutada. Eritähelepanu tuleks pöörata naiste ja tütarlaste digioskustele ning teadus-, tehnoloogia-, inseneeria- ja matemaatikahuvile, et neid kaasataks aktiivsemalt digiteerimise ja tehisintellekti arengusse. See parandaks tingimusi mitmes valdkonnas, samuti majanduses ja ühiskonnas tervikuna ning aitaks ületada andmete ja tehnoloogiaga seotud soolist kallutatust.

4. Kuidas oleks kõige parem tehisintellekti ajastu oskusi ja pädevust omandada ja täiendada?

4.1.

On ilmne, et tehisintellekti ajastu oskuste ja pädevuse suurendamine nõuab praeguste haridus- ja koolitussüsteemide reformimist, koos sellega kaasneva rahastusega. Teisalt kätkeb digiteerimine ja tehisintellekt endas selliseid tohutuid muutusi, et kogu õppimise ja õpetamise olemusest tuleb mõelda uutmoodi. Seetõttu on väga oluline valmistada õpetajaid ja kõiki haridustöötajaid ette uue mõtlemise ja kultuuri jaoks.

4.2.

Kõikidel peab olema õigus pidevõppele, et tulla toime majanduse ja ühiskonna praeguste ja tulevaste arengutega ning kujundada edusamme vastavalt põhimõtetele, et kõigil peavad olema võrdsed võimalused ja kedagi ei jäeta kõrvale. Pidev õppimine puudutab tööalast õpet, kuid aitab kaasa ka isiklikule ja erialasele eneseteostusele, sotsiaalsele kaasatusele ja kodanikuaktiivsusele.

4.3.

Põhiharidus peaks andma õpilastele elementaarsed digioskused, kuid eelkõige peab see panema aluse pidevale õppimisele. Niisiis peaks see andma kõikidele pädevuse ja oskused õppida ning omandada tehisintellekti ajastuks põhjalikumad oskused, sealhulgas ühiskondlike ja eetiliste aspektide mõistmine ja see, kuidas säilitada inimjuhitavust.

4.4.

Selle asemel, et käsitleda õppimist eri haridusalaste sammude reana, tuleks püüelda selle poole, et igaüks saaks oma õppeprotsessi ise kujundada. Tehisintellekti ajastu hariduse ülesehitus nõuab õigeid meetodeid individuaalsete õppevajaduste hindamiseks ja kohandatud õppevõimaluste pakkumiseks, säilitades riikliku hariduse spetsiifilise rolli. Peale selle on vaja, et inimesed tegutseksid uutmoodi ja seaksid endale eesmärke.

4.5.

Tehisintellekt ise pakub õppijakesksema õppe võimalusi. Tehisintellektile toetuv haridus suudab analüüsida nõudlust oskuste ja pädevuse järele, võimaldab enesehindamist ning aitab kombineerida formaalseid, mitteformaalseid ja informaalseid õpivõimalusi. Tehisintellekti saab kasutada ka õppijakeskses hariduses ja koolituses.

4.6.

Et võimaldada individuaalsemaid õppimisvõimalusi ning parandada interdistsiplinaarse ja asutustevahelise õppe võimalusi, peaksid haridusasutused pakkuma paindlikult kombineeritavat moodulõpet.

4.7.

Lisaks põhiharidusele ja kutseõppele on selge vajadus oskuste täiendamise ja ümberõppe järele. Selline õpe toimub üha enam töö kontekstis. Töökohtadel vajaliku koolituse tõhustamiseks on väga oluline koostöö haridusasutuste ja sotsiaalpartnerite vahel võrgustikes, mis hõlmavad nii suurettevõtjaid kui ka VKEsid.

4.8.

Kuivõrd pidevõppes osalevate inimeste arv aina kasvab, on tarvis hõlpsasti kohandatavaid meetodeid. Üheks lootustandvaks võimaluseks on siinkohal laialt avatud e-õpe (MOOC). Seda on võimalik kasutada näiteks tehisintellekti käsitlevate üldteadmiste parandamiseks (näiteks Soomes käivitatud kursus „Tehisintellekti elemendid“) või tehisintellekti rakendamiseks vajalike oskuste ja pädevuse täiendamiseks, kasutades ühtlasi nt virtuaal- või liitreaalsuse tehnikaid.

4.9.

Mitteformaalne haridus on keskse tähtsusega kaasava haridussüsteemi edendamisel ning võti elukestva õppe ja kõiki valdkondi hõlmava õppe juurde. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata mitteformaalse ja informaalse õppe tulemuste hindamisele ja valideerimisele võimalikult võrreldaval viisil ning kõigi sidusrühmade toetamisele selles, nagu komitee oma varasemas arvamuses sedastas (4).

4.10.

Noorteorganisatsioonidel on oluline roll noorte kui töötajate ja kodanike mõjuvõimu suurendamisel. Nad pakuvad haridust, mis vastab individuaalsetele vajadustele ning on seega võimelised jõudma noorteni, kelleni ametlikud haridusasutused ei jõua, ja täiendama formaalset haridust, pakkudes erinevaid oskusi ja pädevusi.

4.11.

Tööandjate nõutud pehmete oskuste ja noorteorganisatsioonide poolt välja töötatud oskuste vahel on positiivne seos. Mitteformaalsel on oluline roll ka uute oskuste omandamisel ja oskuste täiendamisel ning vanemate inimeste digitaaloskuste arendamisel.

4.12.

Edu üleilmses konkurentsis talentide pärast eeldab koostööd nii teadusuuringute kui ka hariduse valdkonnas. Teadusprojektid on kõrghariduse tõhus vorm ning hea viis uute maailmatasemel talentide edendamiseks. Omavahel ühendatud teaduse tippkeskuste ja innovatsioonikeskuste võrgustikud on oluline võimalus pädevust jagada. Juhul kui teadusprojektid tuginevad ülikoolide ja tööstusharude vahelisele koostööle, asuvad talendid sageli tööle ettevõtjate juurde. Kõrgetasemelised teadusprojektid võivad seega aidata hoida talente ELis ja meelitada ligi talente väljastpoolt.

5. Millist poliitikat on vaja oskuste ja pädevuse täiendamiseks tehisintellekti ajastul?

5.1.

Komitee usub, et investeerimine haridusse ja koolitusse peab olema digiteerimise ja tehisintellekti strateegiates kesksel kohal ning teisalt peaksid digiteerimine ja tehisintellekt olema tulevikule keskenduva hariduspoliitika ja -süsteemide oluline osa. EL peaks püüdma olla siin üleilmselt esirinnas.

5.2.

Digiteerimine ja tehisintellekt on viinud pideva õppimise tähtsuse uuele tasandile: see on üks keskseid viise ELi tugevdamiseks oskuste ja hariduse üleilmses võidujooksus, seejuures kaasaval viisil. Komitee teeb ettepaneku töötada välja ELi strateegia, milles kirjeldatakse meetmeid pideva ja õppijakeskse õppe ergutamiseks, mille keskmes on digiteerimine ja usaldusväärse tehisintellekti kasutamine ja milles võetakse arvesse riiklike süsteemide erinevusi. Vastavalt sellele tuleks suurendada ka ELi haridusruumi pürgimusi: ei piisa sellest, kui pideva õppimisega tegeleb veerand inimestest, see õigus peab olema kõigil.

5.3.

Komitee nõuab, et liikmesriigid teeksid hariduse ja koolituse alal tihedat koostööd. Täielikult tuleb ära kasutada ühiseid haridus- ja koolitusprogramme, sealhulgas tehisintellekti magistri- ja doktoriprogramme. Komitee näeb Euroopa ülikoolide võrgustiku algatust kui head viisi kõrgetasemeliste tehisintellektiga seotud pädevuste edendamiseks. Vaja on ka rahvusvahelist koostööd juhtivate teadus- ja haridusorganisatsioonidega usaldusväärse tehisintellekti valdkonnas ning edendada tuleb koostööd kutseõppe valdkonnas. Peale selle tuleks veelgi edendada kvalifikatsioonide tunnustamist, et võimaldada töötajate paindlikku liikuvust liikmesriikide vahel.

5.4.

Komitee nõuab ELi rahaeraldiste suurendamist tehisintellektiga seotud hariduse ja koolituse algatustele. Tuleks põhjalikumalt uurida programmi „Erasmus+“ ja muude rahastamisvahendite pakutavaid võimalusi piiriülese vahetuse ja koostöö tugevdamiseks. Teadusprogrammide suurem rahastamine, näiteks programmist „Horisont 2020“ rahastatud Euroopa tehisintellekti tippkeskuste võrgustiku algatus on samuti väga oluline kõrgetasemeliste talentide loomiseks ja ligimeelitamiseks.

5.5.

Euroopa Sotsiaalfondi ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi tuleks samuti kasutada selleks, et toetada digitaalsete ja tehisintellekti alaste oskuste kaasavat arendamist. Sellega seoses oleks vaja laialdaselt tuvustatud programmi, millega toetatakse töötajaid uute oskuste omandamisel, et tulla toime üleminekuga digitehnoloogiale.

5.6.

Digivahendite ja tehisintellekti hariduses ja koolituses kasutamise võimaldamisel on põhiroll andme- ja digitaristul. Seepärast on hariduse ja õppimise jaoks tehisintellekti ajastul vaja, et andmed oleksid kättesaadavad, kvaliteetsed, usaldusväärsed, ligipääsetavad, koos kasutamiseks sobilikud ja liiguksid vabalt. Seda tuleb andmepoliitikas koos andmekaitse- ja privaatsusküsimustega arvesse võtta. Samuti on hädavajalik investeerida kõikides valdkondades digitaristusse, et parandada hariduse ja õppimise digivõimalusi ja vältida digilõhet.

5.7.

Investeerimine tehisintellektiga seotud innovatsiooni on teine haridusega tihedalt seotud valdkond. Nii avalikus kui ka erasektoris tuleb innovatsiooniks eraldada rohkem vahendeid. EL peab pöörama piisavalt tähelepanu tööstusstrateegiale, tagama Euroopa tööstusele soodsa keskkonna ning julgustama missioonipõhist innovatsiooni ja investeeringuid peamiste majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaprobleemide lahendamiseks.

5.8.

Kokkuvõttes vajab EL terviklikku lähenemist haridus- ja koolituspoliitikale, pidades silmas selle strateegilist rolli ja kahesuunalist seotust teiste poliitikavaldkondadega, sh majandus- ja sotsiaalpoliitikaga. Vajalikud avaliku ja erasektori investeeringud peavad seda toetama ning neid tuleks hõlbustada reformidega, millega luuakse erasektori investeeringutele soodne keskkond, piisav ELi eelarve ja kohustus täita nn kuldreeglit, mis võimaldab rahastada liikmesriikide eelarvest sotsiaalselt ja majanduslikult tootlikke investeeringuid, mis ei ohusta tulevase eelarve jätkusuutlikkust (5). Seega peaks haridusel ja oskustel olema Euroopa poolaastas märkimisväärne roll. Seda peaks kohasel viisil edendama ELi haridus- ja rahandusministrite esmakordne ühiskohtumine Soome eesistumisperioodi ajal.

5.9.

Lisaks rõhutab komitee, kui oluline on kaasata kodanikuühiskonda aktiivselt haridus- ja koolituspoliitika ja sellega seotud poliitikameetmete väljatöötamisse, samuti uute haridus- ja koolitusprogrammide koostamisse ja rakendamisse, kaasa arvatud eetiliste aspektide osas. Vajalik on koostöö valitsuste, haridusasutuste, sotsiaalpartnerite, tarbijaorganisatsioonide ja muude asjaomaste kodanikuühiskonna organsatsioonide vahel.

5.10.

Sotsiaalpartneritel on aluslepingus määratletud eriline roll. Kuna neil on konkreetne roll tööga seotud küsimustes, peaksid nad kooskõlas asjakohaste riiklike eeskirjadega osalema investeeringuid, tehnoloogiat ja töö korraldamist käsitlevates otsustes. Komitee märgib, et digiteerimine on üks Euroopa sotsiaaldialoogi 2019.–2021. aasta tööprogrammis käsitletud kuuest prioriteedist.

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) ELT C 190, 5.6.2019, lk 24.

(2) Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõte 1. Haridus, koolitus ja elukestev õpe: igaühel on õigus kvaliteetsele ja kaasavale haridusele, koolitusele ja elukestvale õppele, et säilitada ja omandada oskused, mis võimaldavad ühiskonnas täielikult osaleda ja aitavad suunduda edukalt tööturule.

(3) ELT C 240, 16.7.2019, lk 51, ELT C 228, 5.7.2019, lk 16, ELT C 62, 15.2.2019, lk 292, ELT C 440, 6.12.2018, lk1, ELT C 110, 22.3.2019, lk 41, ELT C 367, 10.10.2018, lk 15, ELT C 434, 15.12.2017, lk 36, ELT C 288, 31.8.2017, lk 43.

(4) ELT C 13, 15.1.2016, lk 49.

(5) ELT C 190, 5.6.2019, lk 24.

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/52

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kokkuvõte töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringute kuludest ja tuludest“

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Soome taotlusel)

(2020/C 14/07)

Raportöör: Adam ROGALEWSKI

Kaasraportöör: Ana BONTEA

Konsulteerimistaotlus	ELi eesistujariik Soome, 7.2.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	10.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	26.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	149/14/3

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Käesolevas arvamuses tuuakse välja uued väljakutsed töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas, nagu töökohtade kvaliteet, võrdsus, digiteerimine ja kliimamuutused, millel peaks olema oluline roll mitte ainult töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringute tulusid käsitlevas arutelus, vaid ka üldisemalt tulevases ELi töötervishoiu- ja tööohutuspoliitikas.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide olulist rolli jätkusuutliku töötervishoiu- ja tööohutuspoliitika arendamises ja rakendamises. Investeeringud töötervishoidu ja tööohutusse toovad kasu ainult siis, kui neid toetavad kindel sotsiaaldialoog ja ulatuslikud kollektiivläbirääkimised. Oluline on edendada töötervishoiu ja tööohutuse komiteede ja töötajate esindajate rolli.

1.3.

Mitmed uuringud, aga ka sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kogemused on näidanud, et investeeringud töötervishoidu ja tööohutusse ei suurenda mitte ainult töötajate ja ettevõtjate heaolu, vaid panustavad ka nende suurtesse tuludesse, eelkõige kulude vähenemise, suurema tootlikkuse ja sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkuse kaudu.

1.4.

Töötervishoidu ja tööohutusse tehtud sotsiaalsed investeeringud on majanduslikult ilmselgelt põhjendatud, arvestades et igal aastal kulutatakse 3,3 % Euroopa SKP-st kutsevigastuste ja -haigustega tegelemisele. Lisaks sellele peavad märkimisväärse osa tööga seotud õnnetustest ja haigustest põhjustatud kuludest katma mitte ainult riiklikud tervishoiusüsteemid, vaid ka töötajad ja nende pered (1).

1.5.

Komitee nõuab rohkem avaliku ja erasektori investeeringuid töötervishoidu ja tööohutusse ning rohkem rahalisi stiimuleid ettevõtjatele, kes investeerivad töötervishoidu ja tööohutusse. Avaliku sektori investeeringud tuleks kohandada tööturul osalejate konkreetset laadi vajadustele, keskendudes iseäranis väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd). Suurema finantssuutlikkusega suuremad ettevõtjad peaksid edendama töötervishoidu ja tööohutust ning sellesse investeerima, sealhulgas oma tarnijate võrgustikus.

1.6.

Komitee nõuab töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringute jaoks terviklikku lähenemist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata sellistele teemadele nagu psühhosotsiaalsed riskid, luu- ja lihaskonna vaevused, vereringesüsteemi haigused ja vähktõbi, arvestades nende seost tööelu, ühiskonna ja keskkonnaga.

1.7.

EL peab investeerima Euroopa elanikkonna vaimsesse tervisesse. Enamik töökohtadest on muutumas emotsionaalselt kurnavaks, eelkõige kasvavas teenindussektoris, ning kõik tööturul osalejad – sealhulgas väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad – kogevad stressi.

1.8.

Komitee nõuab laiaulatuslikumaid uuringuid, et paremini mõista töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringute tulusid. Selleks peavad liikmesriigid tagama suurema läbipaistvuse seoses tööga seotud haiguste ja nakkuste kohta statistiliste andmete jagamisega ning kutsehaiguste tuvastamise ja registreerimise ühtlustamisega.

1.9.

Komitee kutsub ELi, liikmesriike ja kõiki teisi asjaomaseid osalejaid üles edendama heade tavade vahetamist töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas, eelkõige töötervishoidu ja tööohutusse investeerivatele ettevõtjatele rahaliste stiimulite pakkumist.

1.10.

Komitee rõhutab töötingimuste, sh soolise võrdõiguslikkuse mõju töötajate tervisele ja heaolule. Töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringuid tuleks käsitleda töökvaliteedi vaatepunktist. Standarditele vastavad töötingimused ja sooline võrdõiguslikkus ennetavad kõige paremini psühhosotsiaalseid riske, tuues seega kaasa suurema heaolu ja tootlikkuse.

1.11.

Komitee on mures selle pärast, et juurdepääs töötervishoiule ja tööohutusele ning seega ka töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringute tuludele ei ole ELi liikmesriikides ühtlaselt jaotunud. Algatustes tuleks arvestada selliseid mõõtmeid nagu sugu, etniline päritolu, vanus ja puue ning siduda töötervishoiu- ja tööohutusstrateegia võrdsust käsitleva aruteluga.

1.12.

Digiteerimisprotsess võib töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas tuua kaasa mitmeid positiivseid arenguid. Kuid komitee on väga mures selle pärast, et mõned uued digiteerimise abil loodud töö liigid ei pruugi kuuluda töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide kohaldamisalasse. Kõik ELis töötavad isikud peaksid olema kaitstud töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktidega.

1.13.

Komitee rõhutab, et töötervishoid ja tööohutus toob kasu ELi majandusele, kuid on ühtlasi põhiline töötaja õigus. Töötervishoiu- ja tööohutusstandardeid ei peaks edendama mitte ainult liikmesriigid, vaid kõik maailma riigid, eriti need, kellega EL on ratifitseerinud kaubanduslepingud või teeb muus vormis koostööd, nt idapartnerluse või lõunanaabrusega hõlmatud riigid. Euroopa investeeringutes tuleks eelistada neid ettevõtjaid, kellel on jõuline töötervishoiu- ja tööohutuspoliitika ning kes toetavad töötervishoidu ja tööohutust oma tarneahelates.

2. Taust

2.1.

Euroopa Liidus on igal aastal üle 3,2 miljoni mitte surmaga lõppeva õnnetuse ning õnnetustes hukkub peaaegu 4 000 inimest. Tagasihoidliku hinnangu järgi sureb tööga seotud vähktõve tagajärjel 100 000 inimest. Paljudest õnnetusjuhtumitest ei teatata ja tegelikud arvud on tõenäoliselt palju suuremad. Näiteks ei hõlma see näitaja andmeid teel tööle surma saanud töötajate kohta ega tööga seotud enesetappude arvu. Mõned töötajad ei teata mitte surmaga lõppenud tööõnnetustest (2).

2.2.

24,2 % töötajatest leiab, et nende tervis on tööl ohus, ja 25 % väidavad, et töö mõjutab nende heaolu peamiselt negatiivselt (3). 7,9 % tööjõust kannatas töötervishoiuga seotud probleemide all ning 36 % juhtudest oli tulemuseks vähemalt neli päeva töölt puudumist aastas (4).

2.3.

ELis on 30 aastat kehtinud õigusaktide süsteem, mille eesmärk on kaitsta töötajaid õnnetuste ja muude tööga seotud terviseprobleemide eest. ELi töötervishoiu ja tööohutuse õigustik põhineb ELi toimimise lepingu artiklil 153 ja Euroopa raamdirektiivil (89/391/EMÜ). Direktiiviga kehtestati tervishoiu ja ohutuse juhtimise üldpõhimõtted ning seda kohaldatakse kogu ELi kõigi tegevusvaldkondade kõigi töötajate suhtes. Lisaks on EL võtnud töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas vastu 23 direktiivi. Hiljuti osutati töötervishoiule ja tööohutusele Euroopa sotsiaalõiguste samba kümnendas põhimõttes.

2.4.

Mitmest Euroopa uuringust selgub, et töötervishoid ja tööohutus on paranenud, kuid tööõnnetuste ja kutsehaiguste kogukulud on endiselt suured. Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti (EU-OSHA) hinnangul kulutatakse seoses töövigastuste ja kutsehaigustega 3,9 % maailma SKPst ja 3,3 % Euroopa SKPst. Osakaal on riigiti erinev olenevalt nende majandusest, õigusraamistikust ja ennetavatest algatustest. Kulusid tekitab kõige rohkem tööga seotud vähktõbi, millele järgnevad luu- ja lihaskonna vaevused (5).

2.5.

Uuringute kohaselt on VKEde ja põllumajanduslike pereettevõtete töötervishoiu ja tööohutuse hea juhtimise tagamine jätkuvalt suur probleem. Näiteks sedastatakse ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilises raamistikus aastateks 2014 - 2020, et üks töötervishoiu ja tööohutuse valdkonna peamisi strateegilisi eesmärke on suurendada VKEde suutlikkust, kehtestades toimivad ja tõhusad riskiennetusmeetmed.

2.6.

ELi VKEde töötervishoiu ja tööohutuse tingimuste ja korra uuringutest nähtub üldine ja mitmesugune vahendite puudumine, (6) mistõttu märkimisväärne hulk VKEsid järgib madalate standarditega äristrateegiaid. Selliseid ettevõtjaid iseloomustab kehv majanduslik seisund, mure majandusliku toimetuleku pärast, töötervishoiu- ja tööohutusinvesteeringute puudumine ning piiratud teadmised, teadlikkus ja pädevused töötervishoiu ja tööohutuse kohta.

3. Üldised märkused

3.1.

Mitmed uuringud, aga ka sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kogemused viitavad sellele, et investeeringud töötervishoidu ja tööohutusse ei suurenda mitte ainult töötajate ja ettevõtjate heaolu, vaid panustavad ka nende suurtesse tuludesse, eelkõige kulude vähenemise, suurema tootlikkuse ja sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkuse kaudu (7). Soome uuringutest nähtub, et see võib mõjutada positiivselt kasumlikkust, isegi kui tootlikkus mõõdetavalt kohe ei suurene, mis viitab sellele, et töötervishoiu ja tööohutuse majandusliku kasu mehhanismid on peenetoimelisemad, kui sageli arvatakse (8).

3.2.

Arvestades asjaolu, et töötajad ja nende pered peavad kandma märkimisväärse osa kutsehaiguste või tööõnnetustega seotud kuludest, on sotsiaalsed investeeringud töötervishoidu ja tööohutusse majanduslikult ilmselgelt põhjendatud (9).

3.3.

Komitee peab tervitatavaks, et mõnedes liikmesriikides on loodud kavasid, et rahaliselt premeerida ohutu ja tervisliku töökeskkonnaga organisatsioone, ning kutsub rohkem liikmesriike üles sarnaseid kavasid looma. Sellised stiimulid hõlmavad vähendatud kindlustusmakseid, maksusoodustusi või riiklikke toetusi ja muudavad kavad kindlustusandjatele majanduslikult kasulikuks, sest vähendavad nõuete arvu, raskusastet ja kulusid.

3.4.

Komitee leiab, et stiimulikavadega ei tuleks mitte ainult premeerida töötervishoiu ja tööohutuse hea juhtimise valdkonnas saavutatud tulemuste eest (nt õnnetuste väike arv), vaid premeerima peaks ka konkreetseid ennetavaid jõupingutusi, mille eesmärk on vähendada õnnetusi ja haigusi tulevikus. Peale rahastamiskavade tuleks erilist tähelepanu pöörata olemasolevatele vabatahtlikele sektori algatustele, mis on suunatud tööstuslikule tootehaldusele ja tulemuslikkuse tipptasemele (10).

3.5.

Arvestades tööl vigastusi ja surma põhjustavate õnnetuste arvu üldist vähenemist, soovitab komitee keskenduda rohkem tööga seotud haigustele, nagu vähktõbi, vereringesüsteemi haigused, luu- ja lihaskonna vaevused ja psühhosotsiaalsete riskidega seotud haigused, mis on kõige surmavamad ja kõige sagedasemad haiguspuhkuse põhjused ELis.

3.6.

Komitee nõuab töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringute jaoks terviklikumat lähenemist. Selle lähenemise puhul tuleks vältida liigset üldistamist ja piiratud ressursse arvestades tuleks keskenduda esialgu kõige tõhusamatele töötervishoiu- ja tööohutuspoliitika parandamise viisidele.

3.7.

Investeeringuid töötervishoidu ja tööohutusse tuleks analüüsida töökvaliteeti puudutava arutelu raames. Eurofoundi andmed näitavad, et töötervishoiu ja tööohutusega seotud teave on kõige vähem kättesaadav juhutöötajatele (11). Lisaks suurendavad vaimse tervise häirete esinemist ebakindla töö vormid ja töötus. Standarditele vastavad töötingimused ja sooline võrdõiguslikkus ennetavad kõige paremini psühhosotsiaalseid riske, tuues seega kaasa suurema heaolu ja tootlikkuse. Selleks toetab komitee Eurofoundi hiljutist uuringut, milles toonitatakse järgmist: „kui arvestada riigipõhiseid tegureid, mis võivad mõjutada töötingimuste ning töötajate tervise ja heaolu vahelisi seoseid, nähtub analüüsist, et suurem ametiühingute tihedus, tugevam tööhõivekaitse ja parem sooline võrdõiguslikkus on seotud kõrgemate töötasude, rohkemate tööressursside ja töö väiksema intensiivsusega. Liikmesriike tuleks seetõttu julgustada investeerima algatustesse, mis suurendavad ametiühingute tihedust, tööhõivekaitset ja soolist võrdõiguslikkust, ning panustama niimoodi tervemasse tööjõudu keskmises ja pikas perspektiivis (12)“.

3.8.

Töötervishoidu ja tööohutusse investeerimise kasu nähtavamaks tegemiseks on vaja ulatuslikumaid uuringuid. Komitee kiidab heaks hiljutised uuringud ja nõuab põhjalikumaid uuringuid, mis aitaksid suurendada teadlikkust töötervishoidu ja tööohutusse investeerimise olulisuse kohta ning aitaksid kaasa ressursside tõhusamale eraldamisele, keskendudes valdkondadele, kus investeeringud võivad tuua suurimat ja kiireimat kasu.

3.9.

ELis tuleb ühtlustada kutsehaiguste tuvastamist ja registreerimist ning hakata koguma sellega seotud andmeid, et jälgida suundumusi ELi tasandil. Komitee leiab, et kui kutsehaiguste tuvastamist ei ühtlustata, võib see põhjustada selliste ELi ettevõtjate ja töötajate diskrimineerimist, kelle riigis on kutsehaiguste tuvastamise tase kas kõrgem või madalam.

3.10.

Liikmesriikide seas on tarvis suuremat läbipaistvust statistilise teabe jagamisel tööga seotud haiguste ja infektsioonide kohta.

3.11.

Komitee soovitab, et asjaomased ELi asutused peaksid koos Eurostati ja liikmesriikidega töötama selle nimel, et luua kindel teabe ja andmete kogumise süsteem, mis põhineb Euroopa kutsehaiguste statistika katseprojektil.

3.12.

Arvestades, et töötervishoidu ja tööohutusse investeerimisel on oluline osa haridusel ja ennetamisel, juhib komitee tähelepanu eriti tervishoiu ja ohutuse valdkonna ametiühingute esindajatele ja teistele vabatahtlikele. Oluline on edendada töötervishoiu ja tööohutuse komiteede ja töötajate esindajate rolli ning vajadusel parandada töötajate esindajate õiguskaitset.

3.13.

Komitee on varasemalt soovitanud, et asjaomastel töötervishoiu- ja tööohutusasutustel ning ennetus-, jõustamis- ja uurimisasutustel peaksid oma ülesannete täitmiseks olema piisavad rahalised ja inimressursid (13).

3.14.

Komitee peab muret tekitavaks asjaolu, et juurdepääs töötervishoiule ja tööohutusele ei ole ELi liikmesriikides ühtlaselt jaotunud ning seetõttu ei ole ühtlaselt jaotunud ka töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringutest saadav kasu. Eri algatustes tuleks võtta arvesse selliseid mõõtmeid nagu sugu, etniline päritolu, vanus või puue ning siduda töötervishoiu ja tööohutuse strateegia võrdsust käsitleva aruteluga.

3.15.

Komitee rõhutab, et töötervishoid ja tööohutus toob kasu mitte ainult ELi majandusele, vaid on ühtlasi põhiline töötaja õigus. Töötervishoiu- ja tööohutusstandardeid ei peaks edendama mitte ainult liikmesriigid, vaid kõik maailma riigid, eriti need, kellega EL on ratifitseerinud kaubanduslepingud või teeb muus vormis koostööd, nt idapartnerluse või lõunanaabrusega hõlmatud riigid. Euroopa investeeringutes tuleks eelistada neid ettevõtjaid, kellel on jõuline töötervishoiu- ja tööohutuspoliitika ning kes toetavad töötervishoidu ja tööohutust oma tarneahelates.

4. Töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringute tähtsus VKEdele

4.1.

VKEd peavad tulema toime töötervishoiu ja tööohutusega seotud mitmesuguste sekkumiskuludega: algsed investeeringud (uute seadmete ostmine, paigaldamine, kohandamine, koolitamine), korduvkulud (hooldus, seadmete korduv väljavahetamine, koolituskulud raha ja aja mõttes) ning töötervishoiu ja tööohutuse teenustega seotud kulud. Enamikel VKEdel on piiratud majanduslikud ja juhtimisalased ressursid, mistõttu tuleb suurema hulga VKEdeni jõudmiseks luua madala hinnaga või tasuta töötervishoiu- ja tööohutusprogrammid ja -vahendid.

4.2.

Poliitika peab olema kohandatud VKEde, sealhulgas põllumajanduslike pereettevõtete, vajadustele, ärikeskkonnale ja kontekstile sektori, allsektori ja tööprotsessi tasandil. VKEde vajadustele ja nõuetele kohandamist võivad hõlbustada asjaomased äriorganisatsioonid ja sotsiaalpartnerid.

4.3.

VKEd vajavad kindla töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks rohkem toetust. See hõlmab järgmist:

4.3.1.

rahaline abi (rahalised stiimulid), vajadustele kohandatud juhendamine ja nõustamine;

4.3.2.

tööinspektorite toetus, kellel peaks olema veelgi olulisem roll töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide kohta teadlikkuse suurendamisel ning toetuse ja nõustamise pakkumisel;

4.3.3.

kohandatud, praktilised ja kulutõhusad vahendid;

4.3.4.

tööandja ja töötajate teadlikkuse suurendamine, heade tavade vahetamine;

4.3.5.

põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“, Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“sätteid ja VKEde saadikute ülesandeid tuleks kohaldada järjepidevalt, vältides samas tarbetut/ebaproportsionaalset koormust, et parandada nõuetele vastavust;

4.3.6.

parem koostöö ja partnerlused, et toetada VKEsid, eelkõige piirkondlikul/kohalikul tasandil, koos kõigi asjaomaste sidusrühmadega, nagu sotsiaalpartnerid, kindlustusandjad ja avaliku sektori ametiasutused.

4.4.

Sageli eelistavad VKEd erinevaid vahendajaid. Kuid silmast silma toimuvad kohtumised on ka kallid ning seetõttu on väga oluline leida kulutõhusaid lahendusi.

4.5.

EU-OSHA ja Euroopa ettevõtlusvõrgustik võiksid pakkuda praktilist tuge, näiteks tasuta kasutajasõbralikke vahendeid, teavet ja nõu, ning peaksid jätkama valdkonnas eriprogrammide arendamist.

5. Konkreetsed märkused

5.1.

Psühhosotsiaalsed riskid on kõige suuremat väljakutset tekitavad ja üha suurenevad töötervishoiu ja tööohutusega seotud probleemid ning ka VKEd kogevad kõrgel tasemel stressi (14). Kuigi stressi ja psühhosotsiaalsete riskidega tegelemine on kulukas, näitavad teadusuuringud, et nende eiramine on ettevõtjate ja majanduse jaoks veelgi kulukam.

5.2.

Komitee rõhutab vajadust läbipõlemist käsitleva täiendava arutelu ja teadusuuringute järele, et luua asjakohased strateegiad selle ennetamiseks.

5.3.

Sarnaselt peab EL keskenduma haigena töötamise vähendamisele. Haigena töötamine võib suurendada terviserikete tõenäosust ning vähendada ka töötajate tootlikkust (15).

5.4.

Olgugi et mehed ja naised töötavad samadel töökohtadel, võivad nende riskid erineda tulenevalt bioloogilistest, nõudmiste või kokkupuute erinevustest. Seetõttu nõuab komitee töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringute puhul sootundlikumat lähenemist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata eelkõige luu- ja lihaskonna vaevuste ja vähktõve ennetamisele naiste seas.

5.5.

Vastavalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile ja kooskõlas varasemate arvamustega kutsub komitee üles pöörama igat liiki puuetega inimestele rohkem tähelepanu. Komitee rõhutab, et seos puude ja tööturu vahel ei hõlma mitte üksnes meetmeid, millega tagatakse õigus juurdepääsuks tööturule, nt kvoodid, stiimulid või maksusoodustused, vaid ka suuremat pühendumist puuetega inimeste terviseriskide ennetamisele mistahes töökeskkonnas. Töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringud peaksid olema kohandatud puuetega inimeste vajadustele.

5.6.

Eelkõige tuleks keskenduda liikuvatele, võõr- ja hooajatöötajatele, sest neil on keelebarjääri ja muude takistuste tõttu suurem tõenäosus sattuda tööõnnetusse. Neist paljudel, iseäranis ebaseaduslikel rändajatel ei ole piisavat sotsiaalkindlustuskatet ja nende kohta ei esitata andmeid.

5.7.

Komitee märgib, et Euroopa rahvastiku kiire vananemise tingimustes on töötervishoid ja tööohutus üks peamisi küsimusi, milles ELil on tähtis osa. Näiteks on eakatel töötajatel palju suurem oht sattuda surmaga lõppevasse tööõnnetusse kui noortel töötajatel, kuigi nad satuvad harvem mitte surmaga lõppevatesse tööõnnetustesse. Lisaks esineb neil palju rohkem pika peiteajaga haigusi, näiteks tööga seotud vähktõbe või vereringesüsteemi haigusi.

5.8.

Tarnijavõrgustikuga ettevõtjad suudavad töötervishoidu ja tööohutusse (16) rohkem investeerida ning neil on kohustus valdkonda investeerida ja seda edendada, et luua oma tarneahelates kõigile töötajatele ohutu ja tervislik keskkond.

5.9.

Avaliku sektori asutused peavad pakkuma ettevõtjatele tasuta kvaliteetseid IT-vahendeid, et aidata hinnata tööga seotud riske. Need vahendid peavad olema ka lihtsad ja praktilised ning vastama täpselt ettevõtjate ootustele. Need tuleks integreerida laiematesse algatustesse, et kaasata tegevusse asjaomaseid sektoreid, ning nendega peaksid kaasnema riskide ennetamise jõupingutusi edendavad kampaaniad. Tingimata on tarvis kaasata sotsiaalpartnerid ja töötajad. Ettevõtjatel peaks olema võimalus kasutada sidusrühmade kui töötervishoiu ja tööohutuse ekspertide abi.

5.10.

Komitee märgib, et vähktõve vastases võitluses võib innovatsioon tuua patsientidele olulist kasu, kuid võib tekitada ka probleeme seoses kehtivate töötervishoiu- ja tööohutusstandarditega. Haiglates on hädavajalik kontrollida töötervishoiu ja tööohutuse kõrgest tasemest kinnipidamist nukleaarmeditsiini ja tsütotoksiliste ravimite valdkonnas, et kasutada ära vähiravi võimalusi, ohustamata seejuures tervishoiutöötajaid.

5.11.

Teadmised kasvavad mõnede geneetiliste seisundite kohta, mis soodustavad inimeste pahaloomulisi kasvajaid, samal ajal kui vähi tüüp ja alguse aeg, mis võib tegelikult välja kujuneda, ei ole teada. Aina suurem hulk keskkonna ja tööga seotud tingimusi on teadaolevalt kantserogeense olemusega. Nende kahe teguri kombinatsioon suurendab tõenäoliselt vähktõve tekke riski. Töötajatel on kasulik teada, millisele pahaloomulisele kasvajale viitav DNA-struktuur neil olla võib. Vastutustundlik tööandja aga peaks teavitama töötajaid võimalikest riskiteguritest töökohal, et ennetada vähktõve tekke riski.

5.12.

Töökohtade kestlikkuse säilitamiseks tuleb edendada usaldusväärseid tööle naasmise meetmeid ja tavasid. Tööle naasta sooviva töötaja tarvis tuleks kehtestada asjakohased taastusprotsessid, sh nt töökoha kohandamine.

5.13.

Komitee on veendunud, et kliimamuutuste tõttu tuleb töötervishoiu- ja tööohutusstrateegiaid kohandada. Temperatuuritõus või ebatavalised loodusõnnetused ohustavad tõeliselt ELi elanikkonna töötingimusi.

6. Digiteerimine ning töötervishoid ja tööohutus

6.1.

Digiteerimisprotsess võib töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas tuua kaasa mitmeid positiivseid arenguid. Näiteks võidakse roboteid kasutada ohtliku töö tegemiseks kaevandustes või ehituses ning IT-tehnoloogia parandab töötervishoiu ja tööohutuse järelevalve korraldamist. Digiteerimine võib leevendada ka monotoonsest tööst põhjustatud psühhosotsiaalseid riske, samas kui vanemad või puuetega inimesed võivad saada kasu digitaalsest abisüsteemist.

6.2.

Teisest küljest on komitee mures töötervishoiule ja tööohutusele ning töötajatele digiteerimisest tuleneva negatiivse mõju pärast. Digiteeritud töökohtade puhul on juba ilmnenud märkimisväärseid riske, nt töö intensiivistumine, stress ja psühhosotsiaalne vägivald (17). Samuti võib eeldada, et tulevikus esineb tehisintellekti põhjustatud õnnetusi, mida me peame ennetama.

6.3.

Digiteerimine on samuti suurendanud võimalust olla oma tööga pidevalt ühenduses e-posti ja muude sidevahendite kaudu, mis võib ähmastada era- ja tööelu piire ning muuta inimesed IT-tehnoloogiast veelgi sõltuvamaks. Eelkõige sõltuvad nooremad inimesed tõenäoliselt rohkem IT-tehnoloogiast ja sotsiaalmeedia platvormidest, millel võib olla kahjulik mõju nende tervisele ja ohutusele. Komitee kutsub sotsiaalpartnereid üles töötama välja asjakohased meetmed, et kaitsta töötajate tervist nimetatud ohtude eest, võttes arvesse vajadust tagada töö- ja eraelu tasakaal. Kodanikuühiskonnaga peetaval dialoogil on selles samuti oluline roll. Üks näide selliste meetmete kohta on Prantsusmaal hiljuti kasutusele võetud „Õigus mitte olla kättesaadav“, mida kohaldatakse mõnes ELi riigis teatavates valdkondlikes ja ettevõtja tasandi kokkulepetes.

6.4.

Komitee on väga mures selle pärast, et mõned digiteerimise abil loodud uued töövormid (nt tööplatvormid või juhutöömajandus) ei pruugi kuuluda töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide kohaldamisalasse, mis loodi standardsete töövormidega töötajate kaitsmiseks. Selline sündmuste käik võib luua vastuvõetamatu olukorra, kus osa uutes töövormides töötajatest (nt platvormitöötajad) ei ole Euroopas piisavalt kaitstud. Töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide kaitset tuleks kohaldada kõigile ELi töötajatele. Komitee nõustub sellega seoses nõukogu järeldustega, (18) milles märgitakse, et „uued töövormid ei tohiks vähendada või alandada tööandja vastutust töötajate tööohutuse ja töötervishoiu tagamisel kõikides selle tööga seotud aspektides“.

Brüssel, 26. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) https://osha.europa.eu/en/tools-and-publications/publications/value-occupational-safety-and-health-and-societal-costs-work/view.

(2) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistik aastateks 2014-2020, COM(2014) 332 final.

(3) Eurostat (2015), Accidents at work statistics (ESAW): http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=hsw_mi07&lang=en.

(4) ELi tööjõu-uuring, 2013.

(5) https://osha.europa.eu/en/tools-and-publications/publications/international-comparison-cost-work-related-accidents-and.

(6) https://osha.europa.eu/en/tools-and-publications/publications/contexts-and-arrangements-occupational-safety-and-health-micro.

(7) https://osha.europa.eu/en/tools-and-publications/publications/reports/the-business-case-for-safety-and-health-cost-benefit-analyses-of-interventions-in-small-and-medium-sized-enterprises, EU-OSHA report from July 2019.

(8) Murphy, R., ja Cooper, C. (2000), „Healthy and productive work“(„Tervislik ja tootlik töö“).

(9) https://osha.europa.eu/en/tools-and-publications/publications/value-occupational-safety-and-health-and-societal-costs-work/view.

(10) Selline näide on Responsible Care®, mis on Euroopa ja ülemaailmse keemiatööstuse eetiline raamistik, mille eesmärk on parandada kemikaalide ohutut tootmist, käitlemist ja kasutamist kogu tarneahelas.

(11) Vt lisa.

(12) Eurofound (2019), Working conditions and workers' health, Publications Office of the European Union, lk 51.

(13) ELT C 288, 31.8.2017, lk 56.

(14) Euroopa töötingimuste uuring, 2015.

(15) Eurofound (2019), „Working conditions and workers’ health“(Töötingimused ja töötajate tervis), Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg.

(16) https://osha.europa.eu/en/tools-and-publications/publications/literature_reviews/promoting-occupational-safety-and-health-through-the-supply-chain/view.

(17) Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (2019), „The Threat of Physical and Psychosocial Violence and Harassment in Digitalized Work“(Füüsilise ja psühhosotsiaalse vägivalla ja ahistamise oht digiteeritud töös).

(18) EPSCO 9686/19, 13. juuni 2019.

LISA

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest (kodukorra artikli 59 lõige 3):

Punkt 3.12

Muuta järgmiselt:

Motivatsioon

Esitatakse suuliselt.

Hääletuse tulemus

Poolt	:	50
Vastu	:	86
Erapooletuid	:	10

Punkt 5.12

Muuta järgmiselt:

Vähktõve tõttu kannatavate töötajate rehabilitatsiooni ja tööle naasmise optimeerimine on seetõttu oluline, et suurendada selle haavatava rühma heaolu ning vähendada vähktõve ühiskondlikku ja majanduslikku mõju Euroopa ettevõtlusele ja ühiskonnale tervikuna. Töökohtade kestlikkuse säilitamiseks tuleb edendada usaldusväärseid tööle naasmise meetmeid, vahendeid, sekkumismeetmeid ja tavasid. Tööle naasta sooviva töötaja tarvis tuleks kehtestada asjakohased taastusprotsessid, sh nt töökoha kohandamine. „Programmide edukat rakendamist soodustasid seadusandlikud võimalused osalise tööajaga töö pakkumiseks ja tööandjatele mõeldud stiimulid [rehabilitatsiooni ja] tööle naasmise toetamiseks“ (1) pärast vähidiagnoosi. VKEd peaksid saama abi töönõuete paindlikumaks muutmisel ning toetust ja teavet selles valdkonnas.

Motivatsioon

Vähktõve mõju inimese igapäevaelule on kohene ja tugev. Enamasti järgnevad diagnoosile ravist tingitud pikad haiguspuhkused ja piiratud tegutsemisvõime. Ehkki üldiselt on vähiravi tulemused viimase kolmekümne aasta jooksul paranenud ja vähi üle elanud inimeste koguarv kasvab, esineb paljudel vähktõve üleelanutel pärast ravi lõppu siiski pikaajalisi sümptomeid ja kahjustusi, näiteks jõuetust. Need sümptomid ja kahjustused võivad mõjutada tervenenute töövõimet, muutes tööturule jäämise või naasmise raskemaks. Uuringud näitavad, et kuigi enamik vähist tervenenutest on võimelised edasi töötama või tööle naasma, on neil üldiselt 1,4 korda suurem töötuse risk kui inimestel, kellel ei ole vähki diagnoositud. Rehabilitatsiooni ja tööle naasmist soodustavad vahendid, tavad, tegevuskavad ja sekkumismeetmed on vaieldamatult olulised.

Vähem kui 250 töötajaga ettevõtetel (VKEdel) ei ole tööle naasmise strateegiate ja programmide jaoks piisavalt teadmisi ega vahendeid ning nad vajavad toetust ja teavitamist. Oleks kasulik tööohutuse- ja töötervishoiualase teabe/abi andmise eesmärgil VKEd omavahel kokku viia, et nad saaksid üksteiselt õppida ning üheskoos oleks neil kergem töötervishoiuteenuse pakkujatelt vajalikku abi saada. Teisalt pidasid sidusrühmad VKEde väiksust ka eeliseks, sest neis ettevõtetes on peresarnasem keskkond, mis võib vähihaigele töötajale naasmise korral rohkem tuge pakkuda.

Hääletuse tulemus

Poolt	:	49
Vastu	:	106
Erapooletuid	:	10

(1) https://osha.europa.eu/en/tools-and-publications/publications/executive-summary-rehabilitation-and-return-work-after-cancer-0.

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/60

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Muutuv töömaailm ning pikaealisus ja vananev elanikkond – eeltingimused vananevate töötajate aktiivseks jäämiseks uues töömaailmas“

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Soome taotlusel)

(2020/C 14/08)

Raportöör: Irinel Eduard FLORIA

Kaasraportöör: Vladimír BÁLEŠ

Nõukogu eesistujariigi Soome taotlus	kiri, 7.2.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304 ettevalmistav arvamus
Juhatuse otsus	19.2.2019
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	10.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	131/0/3

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab eesistujariigi Soome keskendumist inimeste, sh eakate heaolumajandusele ning näeb selles positiivset sammu demograafiliste suundumuste, tööturu ja ühiskonna parema tasakaalu suunas.

1.2.

Liikmesriigid on tunnistanud elanikkonna vananemise probleemi ja võtnud viimastel aastatel teatud meetmeid, kuid need näivad olevat eraldiseisvad ja nende mõju ei ole hinnatud. Lisaks muudavad tehnoloogia arengu mõju ja töö muutuv olemus selle teema veelgi keerulisemaks.

1.3.

Tööturu osapoolte tegevus ja nende koostöö valitsustega on otsustav, et hõlbustada meetmete rakendamist eri tasanditel. Kodanikuühiskonnal ja Euroopa tööturu osapooltel peaks olema tähtis osa pikema aktiivse tööelu edendamisel.

1.4.

Poliitikameetmed ja rahastamine ELi tasandil võiksid aidata neid tõkkeid ületada, kuid seejuures tuleb arvestada riikide demograafilisi, majanduslikke, tööhõive ja töötingimuste erinevusi. Liikmesriigid peaksid kasutama ELi vahendeid meetmete rahastamiseks, samas kui vastutus pikema tööelu toetamise eest peaks jagunema valitsuste, ettevõtete ja üksikisikute vahel.

1.5.

Komisjon toetab liikmesriikide meetmeid vananemise probleemi tõhusal käsitlemisel mitmesuguste algatuste ja programmide kaudu (1).

1.6.

Vaja on ulatuslikke strateegiaid, mille eesmärk on arendada aktiivsena vananemisele suunatud riiklikke poliitikameetmeid, kuna demograafilisi ja tööhõivepoliitilisi probleeme saab lahendada üksnes terviklikult. Konkreetsed soovitused aktiivsena vananemise probleemi käsitlemiseks on järgmised:

1.6.1.

tugevdada sotsiaaldialoogi ja kaasata kõik sidusrühmad aktiivsena vananemise integreeritud strateegiate ja riiklike poliitikameetmete väljatöötamisse;

1.6.2.

arendada tööalast konkurentsivõimet ja oskusi elukestva õppe kaudu;

1.6.3.

edendada dünaamilist karjääri ja tööd;

1.6.4.

stimuleerida eakate ettevõtlust;

1.6.5.

võidelda igat liiki diskrimineerimise, iseäranis vanuselise ja soolise diskrimineerimise vastu;

1.6.6.

rakendada teadmussiirde ja teadmiste jagamise algatusi;

1.6.7.

rakendada paindlikku töökorraldust ja parandada töötingimusi;

1.6.8.

edendada põlvkondadevahelist solidaarsust ja muuta suhtumist vananemisse.

1.7.

Kõiki meetmeid tuleks pidevalt jälgida ning nende mõju eakate töötajate tööturul osalemisele tuleks nõuetekohaselt hinnata. Selge pilt selliste meetmete mõjust julgustaks liikmesriike veelgi levitama ja tutvustama aktiivsena vananemisega seotud parimaid tavasid.

2. Kontekst

2.1.

ELi kõige olulisem panus eakate töötajate tööhõive valdkonnas on võrdse kohtlemise direktiiv, (2) mille kohaselt on vanuseline diskrimineerimine enamikus tööhõivevaldkondades keelatud. Siiski ei ole direktiiv osutunud tõhusaks varjatud vanuselise diskrimineerimise kaotamisel tööturul – see on nähtus, mis heidutab paljusid eakaid inimesi isegi tööd otsimast.

2.2.

Euroopa tasandil pööratakse strateegias „Euroopa 2020“ olulist tähelepanu töökohtade loomisele ja seatakse eesmärk saavutada 2020. aastaks täielik tööhõive. Kuigi strateegia „Euroopa 2020“ on jõudmas lõpule, ei keskendutud selles märkimisväärselt eakatele töötajatele kui eraldi kategooriale. Euroopa sotsiaalõiguste sambaga muudeti aktiivsena vananemise käsitust, tuues esile paljud aspektid, mis on olulised eakate töötajate tööhõive seisukohalt. Ent sotsiaalõiguste sambal puudub rakendusmehhanism.

2.3.

Järgmise pikaajalise ELi eelarve osana on komisjon pakkunud välja digitaalse Euroopa programmi. See on ELi programm, mis keskendub ELi strateegilise digitaalse suutlikkuse arendamisele ning digitehnoloogiate laiaulatusliku kasutuselevõtu lihtsustamisele. See programm kujundaks ja toetaks Euroopa ühiskonna ja majanduse digiüleminekut ning tagaks, et Euroopa kodanikel on vajalikud oskused, et sellega toime tulla.

2.4.

ELi elanikkonna struktuur on muutumas ja muutub järgnevatel aastakümnetel üha hallipäisemaks. ELi koguelanikkond kasvab 511 miljonilt 2016. aastal 520 miljonile 2070. aastal, kuid tööealine elanikkond (15–64aastased) (3) väheneb märkimisväärselt 333 miljonilt 2016. aastal 292 miljonini 2070. aastal seoses muutustega viljakuse, oodatava eluea ja rändevoo dünaamikas (4). Prognoositakse, et 20–64aastaste tööjõu kogupakkumine ELis langeb pärast 2070. aastat oluliselt – 9,6 %. Eakate inimeste osakaalu tõusu ELi rahvastikus ei tohiks mõtlematult samastada sotsiaalkindlustussüsteemide koormuse vastava suurenemisega, jõudes näiteks järeldusele, et kehtivad pensionisüsteemid ei ole tulevikus enam elujõulised.

2.5.

Sotsiaalkindlustussüsteemide rahastamise keskne tegur ei ole mitte demograafiline, vaid majanduslik sõltuvusmäär. Lisaks sellele on otsustavalt tähtis ka makromajandusliku tööjõu tootlikkuse tõus, võimaldades suurendada ressursse, mida saab jagada mitte ainult töötajate vahel, vaid ka töötavate ja mittetöötavate inimeste vahel (5).

2.6.

Demograafilist väljakutset võib näha ka võimalusena tugevdada Euroopa majanduse konkurentsivõimet. Kuna rahvastiku vananemise tõttu tekivad uued kauba- ja teenuseturud, peaksid ettevõtted kaasama selle nähtuse oma innovatsioonistrateegiatesse, et pakkuda uuenduslikke teenused ja tooteid (hõbedane majandus).

2.7.

ELis tervikuna peaks eeldatav eluiga sünnil pikenema 2070. aastaks meeste puhul 7,8 ja naiste puhul 6,6 aastat (6). Positiivne areng, mis tähendab, et inimesed elavad kauem ja tervemana, ei ühti siiski nende tööelu kestusega. Töökohtade ning asjakohase aktiivse tööturupoliitika ja meetmete puudumine, terviseprobleemid, asjakohaste oskuste puudumine ning mitterahuldavad võimalused töö- ja eraelu ühitamiseks on olulised põhjused enneaegseks lahkumiseks tööturult. Samal ajal mõjutavad tööturul varakult lahkumise otsuseid ka kokkupuude vanuselise diskrimineerimise või negatiivsete stereotüüpidega.

2.8.

Eakate töötajate töökohtade ja töötingimuste puhul tuleks arvesse võtta soolist perspektiivi. Viimase kümnendi jooksul on osalise pensioni suundumus naiste seas meestega võrreldes veelgi jõulisemalt välja kujunenud (7).

2.9.

Töötavatele inimestele kohalduva suure surve tõttu võidakse hakata eakaid häbimärgistama ja koormaks pidama. Samas ei piirdu häbimärgistamine vaid sotsiaalsete rühmadega, seda võivad teha ka mõned tööandjad, kelle arvates ei ole vananeval tööjõul ja pensionil oleval elanikkonnal energiat, neid on raske koolitada ja nad on töölevõtmiseks sobimatud.

2.10.

Tuleb võidelda eakate töötajate diskrimineerimise ja nende kohta käivate negatiivsete eelarvamuste vastu. Eakad töötajad ei ole noorematega võrreldes tingimata vähem tootlikud, kuid neil on erinevad võimed ja oskused, seejuures on nende peamisteks tugevateks külgedeks erialased teadmised ja kogemused.

3. Üldised märkused eakate tehnoloogiakasutuse kohta

3.1.

Neljandal tööstusrevolutsioonil ja uute tehnoloogiate kiirel arengul ning ühiskonda ja tööstusesse integreerimisel on praegu ennenägematu mõju töömaailmale. Erinevaid manuaalseid ja kognitiivseid ülesandeid täidavad üha suuremal määral masinad ja algoritmid, mõnel juhul on need täiesti automatiseeritud. Samal ajal tähendab nende uute tehnoloogiate lisamine eri tööstusharude ärimudelitesse paljude uute töökohtade loomist ja paljude seniste kohtade tööülesannete ümbervaatamist. Need arengud osutavad asjaolule, et ülemaailmsetel ja piirkondlikel tööturgudel toimuvad lähiaastatel paratamatult suured muutused.

3.2.

Tehnoloogia arengul on märkimisväärne mõju majandusele üldiselt ja see avaldab tõsist survet tööturule, kuna tööandjad saavad (võimaluse korral) asendada osa oma praegusest tööjõust tehnoloogiaga, õpetades mõned inimesed ümber uute töökohtade jaoks ja otsides kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu, kes on võimeline tehnoloogiat rakendama, kasutama ja kohandama. Seoses sellega muutub eakas tööjõud veelgi haavatavamaks.

3.3.

Tehnoloogia omaksvõtt võimaldab eakatel ühineda veebimaailmaga ja kasutada kõike selles pakutavat. ELis ei ole 87 % 75aastastest ja vanematest inimestest kunagi internetti kasutanud (8). Eakad kodanikud ei tunne tõenäoliselt digitaalmeediaga seotud termineid ja käsitusi ning neil võib sageli olla füüsilisi probleeme, nagu nägemis- või kuulmispuue, samuti jääb neil vajaka tehnoloogia tundmisest ja arusaamisest. E-tõrjutus võib olla üks suurimaid takistusi eakate tööhõivemäära tõstmisel ning et tuleks võtta konkreetseid algatusi eakate inimeste IKT-oskuste arendamiseks (9).

4. Liikmesriikide senised meetmed aktiivsena vananemise edendamiseks

4.1.

Mitmed Euroopa Liidu riigid on välja töötanud strateegiad, mis sisaldavad poliitikameetmeid pikema tööelu edendamiseks (10). Kuna need riiklikud algatused töötatakse tavaliselt välja koostöös tööturu osapooltega ning nendega luuakse mitmeaastased raamistikud demograafilise vananemise ennetamiseks ja käsitlemiseks, võiksid need olla keskse tähtsusega aktiivsena vananemise integreeritud lähenemisviisi väljatöötamisel ja rakendamisel.

4.2.

Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutuse (Eurofound) läbiviidud uurimusest (11) nähtub, et riiklikke aktiivsena vananemise strateegiaid on mitmetes riikides ning need on aidanud suurendada teadlikkust demograafilistest probleemidest. Riiklike aruannete läbivaatamise põhjal võib öelda, et riikide aktiivne tööturupoliitika on aidanud edendada eakate töötajate osksute arendamist ning tööhõivet, kuigi nende töökohtade kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse kohta on teavet vähe või puudub see üldse. Enamik algatusi on siiani keskendunud parandusmeetmetele, nagu palgatoetused eakate töötajate värbamise eest, keskmise pensioniea tõstmine ning ennetähtaegselt pensionile jäämise piiramine. Sellised meetmed ise nõuavad majandusliku ja sotsiaalse mõju hoolikat kaalumist ja analüüsi ning võivad olla ebapiisavad selleks, et eakad töötajad saaksid oma karjääri edukalt pikendada.

4.3.

Kuigi tõhususe seisukohalt peetakse neid üldiselt edukaks, ei ole enamikke neist meetmetest ja programmidest ametlikult hinnatud. Selles kontekstis rõhutab komitee eakate töötajate tööturul osalemise meetmete mõju analüüsimise ja hindamise olulisust.

5. Konkreetsed soovitused aktiivsena vananemise probleemide lahendamiseks

5.1.

Alljärgnevalt on esitatud rida meetmeid, mis toetaksid aktiivsena vananemise tegevuskava Euroopa Liidus.

5.2.

Tugevdada sotsiaaldialoogi ja kaasata kõik sidusrühmad aktiivsena vananemise integreeritud strateegiate ja riiklike poliitikameetmete väljatöötamisse. Pikema aktiivset tööelu edendamiseks peavad valitsused, tööandjad, valitsusvälised organisatsioonid, ametiühingud ja töötajad ise vastutust jagama ja jõupingutusi koondama. Kõigi tasandi sidusrühmadel peab olema võtmeroll töömaailma kohandavate meetmete arendamisel, rakendamisel ja hindamisel ja nende üle läbirääkimisel, et võimaldada eakatel inimestel jääda pikemaks ajaks tööturul aktiivseks. Samas ei tohi see kaasa tuua suuremat survet eakatele inimestele ega põhjustada raskusi neile, kes ei ole enam suutelised töötama.

5.3.

Tööalase konkurentsivõime ja oskuste arendamise parandamine elukestva õppe kaudu on oluline poliitikavahend eakate töötajate tööturul hoidmiseks, kuna töötajate vananedes väheneb nende osalemine koolitustel ning töö kaotamise korral on eakatel töötajatel raskem uut töökohta leida. Elukestev õpe ja täiskasvanuharidus parandavad tõestatult mitte üksnes majanduslikku osalust, vaid ka elukvaliteeti, tervist ja kohanemisvõimet. Elukestev õpe ja aktiivsena vananemine peaks olema suunatud mitte üksnes praegustele eakatele töötajatele, vaid sihipärased algatused tuleks suunata ka noortele, üliõpilastele ning isegi lastele, et suurendada teadlikkust töömaailma tulevikust ja sellest, kui oluline on omandada elukestva õppe mõtteviis.

5.3.1.

Tööalast konkurentsivõimet ja oskuste arendamist elukestva õppe kaudu oleks võimalik parandada järgmiselt:

5.3.1.1.

kindlustada avaliku sektori rahastamine ja eraldada vajalikud vahendid proaktiivseks tööturupoliitikaks, et tuua eakad töötud tagasi tööturule, sh nõustamine ja toetus tööotsijatele, ning vähendada pikaajalise töötuse riski;

5.3.1.2.

tugevdada riiklike tööturuasutuste rolli, et pakkuda tööotsijatele kõikvõimalikke nõustamis- ja tugiteenuseid, samuti kohandatud suunamisteenuseid (nt riigi subsideeritud töökohad, üleminekutoetus ja juhendamine ning mittetulunduslikud sotsiaalprojektid) ning ennetus- ja parandusmeetmeid, et toetada pikaajalist taasintegreerimist;

5.3.1.3.

toetada ettevõtete kollektiivlepingute või seaduse alusel sisseviidavaid meetmeid, et tagad eakate inimeste ulatuslikum osalemine elukestvas õppes (stiimulid, et suurendada iseäranis madalama kvalifikatsiooniga töötajate vähest osalust töökohasisesel täiendkoolitusel, vajalike rahaliste vahendite eraldamine üle 45aastaste töötajate oskuste parandamiseks ning õppepuhkuse õigusraamistiku parandamine);

5.3.1.4.

tugevdada valitsusväliste organisatsioonide rolli täiskasvanuhariduse programmide toetamisel ning võimaldada neil tegutseda partnerluses valitsusasutustega, et viia ellu ulatuslikke haridusalgatusi eakatele inimestele;

5.3.1.5.

suurendada eakate inimeste juurdepääsu digitehnoloogiale, sh kohandades seadmeid ja tarkvara nende erivajadustele (sh mitmekeelne tarkvara), samuti tagada juurdepääs internetile kui õigus universaalteenusele taskukohasuse kriteeriumile tuginedes;

5.3.1.6.

pakkuda rohkem koolitusvõimalusi, kasutades Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid ning keskendudes valdkonnaüleste oskuste, õpipädevuste ja IKT-oskuste arendamisele üle 45aastaste vanuserühmale;

5.3.1.7.

tunnustada uusi formaalse või mitteformaalse õppe käigus omandatud oskusi sertifikaatide ja kvalifikatsioonidega;

5.3.1.8.

korraldada teadlikkuse suurendamise kampaaniad noortele, üliõpilastele ja lastele elukestva õppe mõtteviisi olulisusest töö tulevikku ja aktiivsena vananemist silmas pidades;

5.3.1.9.

arendada ELi liikmesriikide suutlikkust koguda, analüüsida ja tõlgendada statistilisi andmeid tööturu suundumuste, eakate töötajate tööhõivemäärade ja inimeste puudulike oskuste ning ühiskonnas toimuvate muude muutuste kohta.

5.4.

Dünaamilise karjääri ja töö edendamine peaks samuti olema üks prioriteetne valdkond. Elukestev õpe ja oodatava eluea pikenemine tähendavad, et inimesed alustavad oma elu jooksul rohkem kui ühe karjääriga. Eeldatakse, et inimesed töötavad oma elu jooksul nii, et nad võtavad mitu puhke- ja vaheaastat õppimiseks, ümberõppeks ja reisimiseks.

5.4.1.

Sellega seoses peaksid dünaamilise karjääri ja töö edendamise peamised algatused hõlmama järgmist:

5.4.1.1.

näha ette loodavad töökohad ja tekkivad karjäärivõimalused, millele töötajad saaksid oma elu jooksul üle minna;

5.4.1.2.

parandada riiklike tööturuasutuste pakutavat karjäärinõustamist, et juhendada töötajaid pideva täiendusõpe ja ümberõppe keerulises protsessis;

5.4.1.3.

võimaldada maksusoodustusi ettevõtetele, et investeerida töötajate elukestva õppe ja arendamise programmidesse ning eakate töötajate ligimeelitamisse ja värbamisse;

5.4.1.4.

korraldada töö- ja karjäärimesse, üle 50aastaste arutelurühmi ning luua eakatele töökeskusi;

5.4.1.5.

luua eakate töötajate töörühmi, et arendada strateegiaid kogenud eakate meelitamiseks tööturule ja nende seal hoidmiseks;

5.5.

edendada eakate ettevõtlust, mis on tõhus viis pikendada tööelu, vähendada eakate töötust ja tõhustada nende sotsiaalset kaasamist. Paljud eakad inimesed võivad tahta jääda majanduslikult aktiivseks ja valivad füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise lepinguga töö asemel. Eakate ettevõtlus on olnud üheks läbivaks teemaks ka Euroopa Komisjonis, kes on käivitanud selles vallas mitmeid algatusi (12).

5.5.1.

Sellist ettevõtlust võiks innustada poliitikameetmete abil, mis on keskendatud järgmistele aspektidele:

5.5.1.1.

pakkuda koolitust, mentorlust ja nõustamist, et arendada ettevõtlusoskusi ja julgustada eakaid, kes soovivad asutada ettevõtte, ning toetada neid, kes selles valdkonnas juba tegutsevad;

5.5.1.2.

toetada ettevõtlusvõrgustike loomist, pakkudes nii füüsilisi kui ka virtuaalseid kohti, kus eakad ettevõtjad, institutsioonid ja noored ettevõtjad kohtuvad ning uurivad võimalusi teha koostööd ja edendada põlvkondadevahelist suhtlust;

5.5.1.3.

kindlustada juurdepääs rahastamissüsteemidele ettevõtluse alustamiseks ning tagada madalama intressimääraga laenud alustavatele ettevõtetele;

5.5.1.4.

luua Euroopa toetusprogramme, et edendada eakate ettevõtlust;

5.5.1.5.

viia ellu teadlikkuse suurendamise kampaaniaid eakate ettevõtluse eelistest ühiskonnale ja majandusele tervikuna, aga ka eakatele inimestele endale.

5.6.

Tööandjad näevad eakaid järjest enam lojaalsete, kogenud, usaldusväärsete töötajatena, kes hoolivad väga oma tööst. Siiski valitseb endiselt eelavamus, et eakad töötajad ei ole huvitatud oma oskuste arendamisest ega ole avatud muutustele. Eelarvamus, mille kohaselt on eakad töötajad oma noortest kolleegidest vähem tulemuslikud, on osutud ebaõigeks ning kui nad on vähem tootlikud, siis tuleneb see reeglina sellest, et neile ei ole pakutud koolitust. Kuigi eakatel töötajatel võib olla väiksem füüsiline või kognitiivne võimekus, kompenseerivad nad selle oma aastatepikkuse kogemustepagasiga. Sarnased uuringud on näidanud, et vanuseline diskrimineerimine on naiste puhul veidi tõenäolisem kui meeste puhul.

5.6.1.

Vanuselise ja soolise diskrimineerimise vastu võitlemise lahendused peaksid hõlmama järgmist:

5.6.1.1.

võtta vastu rangemad õigusaktid, et võidelda diskrimineerimise kõigi vormidega;

5.6.1.2.

viia läbi uuringuid, et teha kindlaks, kas eakate madal tööhõivemäär on tööturul diskrimineerimise tulemus;

5.6.1.3.

kavandada algatusi ja kampaaniaid naiste oskuste täiendamiseks, et lihtsustada nende naasmist tööle pärast pausi;

5.6.1.4.

edendada värbamist, lähtudes vajalikest oskustest ja teenetest;

5.6.1.5.

lähtuda koondamisotsustes objektiivsetest tööga seotud kriteeriumidest, et tagada vajalike oskuste säilimine, ning tagada pensioniskeemide õiglane kohaldamine.

5.7.

Teadmussiirde/teadmiste jagamise algatuste rakendamine peaks samuti olema üks prioriteetne valdkond. Seoses demograafiliste muutustega on veel üks ülesanne leida viisid, kuidas kanda põlvkondade vahel tõhusalt üle oskusteave ja kogemused. Ühelt poolt on teadmiste edasiandmisel noortelt vanematele põlvkondadele oluline roll põlvkondadevahelise mõistmise edendamisel ja eakate töötajate ümberõpetamisel. Teiselt poolt võib teadmiste edasiandmine vanematelt noorematele põlvkondadele säilitada eakate töötajate oskused ja aidata eakatel töötajatel ja pensionäridel säilitada tunde, et nad on olulised ja neid on vaja, ennetades seeläbi nende sotsiaalset tõrjutust.

5.7.1.

Teadmussiirde/teadmiste jagamise algatused peaksid hõlmama järgmist:

5.7.1.1.

julgustada pidevat mentorlust ja vastupidiseid mentorlussuhteid vanemate ja nooremate töötajate vahel, keskendudes asjakohaselt IT- ja digioskustele, valdkonnaülestele oskustele ning kliendisuhetega seotud oskustele;

5.7.1.2.

viia sisse koolitusprogrammid, kus koolitajad on eakad töötajad, näiteks töökohapõhine õpe, klassiruumis õpe, simulaatorid, e-õpe, mida toetavad nooremate töötajate omandatud oskuste praktiline kasutamine ja tagasiside;

5.7.1.3.

luua teadmiste võrgustikud ja praktikakogukonnad;

5.7.1.4.

kasutada teadmushaldussüsteeme eakate töötajate teadmiste dokumenteerimiseks ja säilitamiseks;

5.7.1.5.

rakendada teadlikkust suurendavaid meetmeid, mille eesmärk on väärtustada eakate töötajate kogemusi ja edendada tööelu vältel omandatud oskuste noortele ülekandmist, sh erinevad võimalused vanuselise tasakaalu loomiseks töörühmades;

5.7.1.6.

teha koostööd haridusasutuste või riiklike tööturuasutustega, et lihtsustada sisenemist tööturule ja liikumist tööturul.

5.8.

Eakaid töötajaid saab julgustada tööturul aktiivseks jääma ka paindliku töökorralduse rakendamise ja töötingimuste parandamisega, et toetada nende töö- ja eraelu ühitamist. Sellegipoolest tuleks paindlikku töökorraldust rakendada ettevaatlikult, et vältida võimalikku kuritarvitamist.

5.8.1.

Neid küsimusi tuleks käsitleda sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste teel kõnealusele olukorrale kõige lähemal tasandil. Tagatud peaks olema õigus pöörduda tagasi esialgse töökorralduse juurde ning seda tüüpi korralduse juures tuleks arvesse võtta nii tööandjate kui ka töötajate vajadusi (13).

5.8.2.

Kui eesmärk on tõsta eakate inimeste osalusmäära, tuleb tagada, et inimesed saavad kauem töötada. Eakate inimeste tööhõivemäära tõstmiseks ei piisa siiski nende tervena ja töövõimelisena hoidmisest ning nende tööandjatele atraktiivseks muutmisest. Ka eakatele inimestele saadaolevad töökohad ise tuleb muuta atraktiivsemaks. Seega on töö kvaliteedil oluline osa selles, kas eakad töötajad naasevad tööturule või jäävad sinna.

5.8.3.

Paindliku töökorralduse rakendamiseks ja töötingimuste parandamiseks võiks muu hulgas:

5.8.3.1.

edendada tervist edendavate tööajamudelite arendamist, mis räägitakse läbi tööturu osapoolte vahel valdkondlikul ja ettevõtte tasandil ja mida kohaldatakse kogu karjääri vältel (st puhkeaastad, õppepuhkus), et toetada töö- ja eraelu ühitamist;

5.8.3.2.

viia eakate töötajate jaoks sisse paindlik töökorraldus, nt paindlikud töötunnid, lühemad töönädalad, kaugtöö, osaajatöö ja töö järkjärgulise lõpetamise programm;

5.8.3.3.

luua Euroopa toetusprogramm, et tööandjad kasutaksid eakate töötajate puhul paindlikku töökorraldust;

5.8.3.4.

tagada, et tööandjatel, kes kasutavad eakate töötajate puhul paindlikku töökorraldust teatud töökohtadel, on võimalus poliitikakujundamisel kaasa rääkida;

5.8.3.5.

kohandada praegusi tervishoiu- ja hooldussüsteeme tulevastele nõudmistele vastamiseks. Riiklikud poliitikameetmed ja tööturu osapoolte algatused on keskendunud nn töövõime käsituse edendamisele;

5.8.3.6.

kohandada töökohad, töötingimused ja töökeskkond eri vanuses töötajate vajadustele (iseäranis ohtliku töö puhul), pidades silmas, et töö keerukas olemus võib seada piiranguid, ja tagada nende piirangute nõuetekohane järelevalve ja haldamine;

5.8.3.7.

viia sisse tõhusad ennetusstrateegiad ja riskihindamine, võttes arvesse kehtivaid seadusandlikke kohustusi.

5.9.

Põlvkondadevahelist solidaarsust võiks edendada ja suhtumist vananemisse muuta järgmisel viisil:

5.9.1.

töötada välja ja viia ellu teabe- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid demograafiliste muutuste ja diskrimineerimisvastaste tavade teemal, eesmärgiga toetada muutust suhtumises eakamasse tööjõudu ja rõhutada kauem tööelus püsimise tähtsust. Neid kampaaniaid peaksid toetama kõik sidusrühmad, sh ettevõtted, valitsusasutused, valitsusvälised organisatsioonid ja teised asjaomased sidusrühmad;

5.9.2.

edendada nn hõbedase majanduse käsitust ning sellega seotud eeliseid ja võimalusi.

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) 2012 European Year for Active Ageing and Solidarity between Generations – Evaluation report, Euroopa Komisjon, 2014.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT L 204, 26.7.2006, lk 23).

(3) https://data.oecd.org/pop/working-age-population.htm.

(4) The 2018 Ageing Report Economic & Budgetary Projections for the 28 EU Member States (2016-2070), Euroopa Komisjon, 2018.

(5) Töö tulevik: elutsüklipõhine lähenemisviis, Euroopa Komisjon, 2018.

(6) The 2018 Ageing Report Economic & Budgetary Projections for the 28 EU Member States (2016-2070), Euroopa Komisjon, 2018.

(7) A gender perspective on older workers’ employment and working conditions, Patricia Vendramin & Gerard Valenduc, 2014.

(8) Digitaalmajanduse ja -ühiskonna statistika – leibkonnad ja üksikisikud, Eurostat, 2018.

(9) ELT C 228, 22.9.2009, lk 24.

(10) https://www.oecd.org/els/emp/ageingandemploymentpolicies.htm.

(11) Role of governments and social partners in keeping older workers in the labour market, Eurofound, 2013.

(12) https://ec.europa.eu/growth/smes/promoting-entrepreneurship/we-work-for/seniors_en.

(13) ELT C 129, 11.4.2018, lk 44.

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/67

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kalanduse sotsiaalne mõõde“

(ettevalmistav arvamus)

(2020/C 14/09)

Raportöör: Gabriel SARRÓ IPARRAGUIRRE

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 27.3.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Täiskogu otsus	14.5.2019
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	4.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	137/0/1

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Jätkusuutlik konkurentsivõime peab arvesse võtma kaht uut mõõdet: keskkonna- ja sotsiaalset mõõdet (1). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab oluliseks kujundada kalanduspoliitikat mitte üksnes keskkonnakaitse seisukohast, vaid võttes arvesse kalanduse üldist tähtsust, selle mõju ülejäänud majandusele ning selle rolli meresõiduohutuses, tervisliku toidu pakkumisel ja elanike paikseks muutmisel haavatavates piirkondades (2). Komitee rõhutab väikesemahulise kalapüügi tähtsust ning vajadust tagada soodne ärikeskkond, mis võimaldab kõnealusel sektoril tegutseda jätkusuutlikult ja pakkuda töökohti, mis on eriti olulised paljudes rannikukogukondades. Naiste rolli ja nende panuse olulisust tuleb paremini tunnustada, et püüda saavutada sooline võrdõiguslikkus.

1.2.

Komitee soovitab tagada regulatiivse sidususe mere bioloogiliste ressursside säilitamise ning mere ohutusstandardite ja töötingimustega seotud meetmete vahel, koostades mõjuhinnanguid järgmistel teemadel: i) tööhõive, ii) palgad, iii) kalalaevade ehitus ja merekõlblikkus, iv) inimväärsed elu- ja töötingimused ning v) kalurite koolitamine ja sertifitseerimine. Komitee nõuab samuti paremat kooskõlastamist kõigi tasandite ametiasutuste eri osakondade ja talituste vahel, et tagada kõnealuse sektori terviklik juhtimine.

1.3.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles töötama oma tööprogrammi raames välja direktiivi ettepaneku, et hõlmata ühenduse õigustikku Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni kalalaevade töötajate väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline konventsioon, tagada ühtlustatud koolitusstandardid ja sertifitseerimiseeskirjad ning parem kalandusalane meresõiduohutus.

1.4.

Komitee kutsub kõiki institutsioone ja sotsiaalpartnereid üles edendama paremat kuvandit kalapüügist kui kutsealase karjääri ja töövõimalusest nii kutsetunnistuse saanute kui ka meeskonnaliikmete puhul ning tegelema paljudes kalastuskogukondades ja sadamalinnades esineva sotsiaalse puuduse ning seal valitsevate kehvade elu- ja töötingimustega.

1.5.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema ettepanekuid ühise kalanduspoliitika alusmääruse vajalikuks muutmiseks, et seoses kalalaevade elamiskõlblikkuse ja ohutustingimuste parandamisega ei võetaks püügivõimsuse arvutamisel arvesse kogumahutavuse ega võimsuse määrasid (3).

1.6.

Komitee kutsub liikmesriike üles ratifitseerima ILO konventsiooni nr 188, tehes kättesaadavaks vajalikud vahendid selle nõuetekohaseks ülevõtmiseks siseriiklikku õigusesse ja selle kohaldamiseks ning vajaduse korral delegeerides klassifitseerimisettevõtetele kontrolli- ja sertifitseerimisülesanded, arvestades nimetatud ülesannete koordineerimisega seotud probleeme mõnes riigis.

1.7.

Komitee tuletab liikmesriikidele meelde, kui oluline on võtta enne 15. novembrit 2019 siseriiklikesse õigusaktidesse üle nõukogu direktiiv (EL) 2017/159, (4) millega lisatakse ELi õigustikku ILO konventsioon nr 188. Samuti kutsub komitee komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepaneku täiendava direktiivi kohta, mis sisaldab kontrolli- ja vastavussätteid, nagu toimiti meretranspordi puhul, et kehtestada ühtlustatud kontrollikord.

1.8.

Komitee soovitab saavutada kalandus- ja kaubanduspoliitika vahel suurem sidusus. Seepärast ei tohiks ebaseadusliku kalapüügi ja tööjõu raske kuritarvitamisega seotud riigid saada soodustingimustel juurdepääsu ELi turule. Sellega seoses ei tohiks nendest riikidest pärit toodetele anda ka tariifsete soodustuste vahendeid, näiteks ühepoolseid kvoote.

2. Sissejuhatus ja taustteave

2.1.

Kalapüük on suure kultuurilise tähtsusega traditsiooniline kutseala, mis on paljudes Euroopa Liidu rannikualade kogukondades väga oluline toidu ja toitumise, tööhõive, kaubanduse, majandusliku heaolu ja puhkuse allikas. Ei saa eitada, et kalavarude ja keskkonnaressursside kiire taastamine on äärmiselt oluline, kuid nagu komitee on oma arvamustes rõhutanud, on kõik rahvusvahelised jõupingutused olnud paljude aastate jooksul suunatud keskkonnaalase jätkusuutlikkuse tagamisele, pöörates vähe tähelepanu majandusele ning veelgi vähem sotsiaalsetele aspektidele ja meresõiduohutusele.

2.2.

Ent hoolimata pidevast tehnoloogilisest arengust peetakse kalapüüki endiselt riskantseks tegevusalaks selliste tegurite tõttu nagu ilmastikutingimused, füüsiline koormus ja pidevas liikumises olev töökeskkond. Seda toetavad omakorda statistilised andmed, mis kinnitavad, et kalapüük on teiste sektoritega võrreldes ohtlik kutseala. Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA) avaldatud merendussektori tööõnnetuste statistika (5) kohaselt jäi Euroopa Liidus ajavahemikul 2011–2017 merel kadunuks peaaegu 120 kalalaeva. 2016. aasta oli eriti katastroofiline: teatati isegi 525st merel toimunud õnnetusest ja vahejuhtumist, sealhulgas kaotas merel elu 55 kalurit, 30 sai raskelt ja 184 kergemalt vigastada ning kadus 14 laeva. See näitab, et endiselt on palju kalureid, kes saavad raskelt vigastada või isegi hukkuvad, töötades merel, et toidu hankimisega teenida elatist ja ühiskonda.

2.3.

Eelöeldust sõltumata juhitakse EMSA aruandes tähelepanu sellele, et 63 % kalalaevade pardal toimunud õnnetusjuhtumitest oli enamasti (65 %) tingitud inimlikust eksimusest püügioperatsiooni käigus. Need andmed näitavad meeskondade väljaõppe ja koolituse tähtsust kalandussektoris üldiselt, mitte ainult 24 meetri pikkuste ja pikemate laevade puhul. Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatel kaluritel ja väikelaevade omanikel, kes teevad koos oma laevameeskonnaga sama tööd, peaks samuti olema juurdepääs koolitusele ning mitte ainult kaluri, vaid ka ärijuhina.

2.4.

ELi laevastiku kogutööhõive täistööaja ekvivalendina on alates 2008. aastast vähenenud keskmiselt 1,3 % aastas, (6) osaliselt laevastiku püügivõimsuse vähenemise tõttu. Tegelikult oli vaatamata ELi laienemisele ELi laevade arv 2018. aastal 81 644 (ehk 22 203 võrra vähem kui 1996. aastal), millest ainult 65 400 on aktiivsed.

2.5.

Sellegipoolest on keskmine palk kasvanud täistööaja ekvivalendi alusel igal aastal 2,7 %. ELi laevastiku majandustulemused kinnitasid 2016. aastal jätkuvalt rekordilist 1,3 miljardi euro suurust puhaskasu (7). Need head tulemused on peamiselt tingitud konkurentsivõimelistest esmamüügihindadest, madalatest kütusehindadest, laevade töö tõhususe kasvust ja ka mõne olulise kalavaru suurenemisest. Siiski tuleks täpsustada, et andmete kohaselt registreeriti 2016. aastal viie liikmesriigi (Horvaatia, Küpros, Soome, Leedu ja Malta) laevastiku puhaskahjum. Samuti näitavad andmed, et 2016. aastal teenis rannapüügilaevastik 132 miljonit eurot puhaskasumit, mis viitab olulisele paranemisele võrreldes 2015. aastaga (+ 36 %). Sellegipoolest teenis see laevastikusegment 2016. aastal seitsmes liikmesriigis puhaskahjumit.

2.6.

Hoolimata positiivsetest suundumustest, soodsamatest sotsiaalkokkulepetest ning laevaomanike jõupingutustest parandada laevadel palku ja elamistingimusi, mugavust ja telekommunikatsiooni, ei ole kalapüük noorte jaoks ikkagi huvipakkuv. Mõnikord on selle põhjus tegevuse toimumine vaenulikus looduskeskkonnas, mõnikord meremeeste töö- ja eraelu ebapiisav ühitamine ning mõnikord see, et nimetatud tingimuste parandamisest ei ole osatud teada anda. Tõsi on see, et isegi viimaste aastate majanduskriis ei ole suutnud noori kõnealusesse sektorisse tuua. Kalanduses ei alusta oma äritegevust just eriti paljud tulevased ettevõtjad. Mõnes riigis ei ole väikelaeva omanikul võimalik enne tähtaega pensionile jääda, isegi kui ta töötab oma laevameeskonnaga samades karmides tingimustes. Sotsiaalküsimused ei piirdu üksnes kalastustingimustega pardal. Parandada tuleb ka elutingimusi maismaal. Uuringud on osutanud, et kalurikogukonnad ja sadamalinnad on sageli silmitsi suure vaesuse, avalike teenuste puudumise ja kehvade elutingimustega. Samuti alahinnatakse naiste, eriti kaastööd tegevate abikaasade rolli sektori õitsengus. Vaja on rohkem teadusuuringuid nende sotsiaalsete aspektide kohta.

2.7.

Komitee kutsub eeltoodut silmas pidades Euroopa Komisjoni üles edendama ja pakkuma vajalikke meetmeid ning neist teavitama, et tagada mitte ainult meresõiduohutus ja inimväärsed töötingimused, vaid ka selleks, et äratada huvi kvalifitseeritud tööjõus, mis on ühe Euroopa strateegilise sektori ellujäämise ja arengu jaoks väga oluline.

3. Üldised märkused

3.1.

Komitee toetab vastutustundlikku ja terviklikku ühist kalanduspoliitikat. Seepärast peavad mere bioloogiliste ressursside säilitamise meetmed olema sidusad ning need ei tohi kunagi kahjustada inimväärseid töö- ja elutingimusi kalalaevade pardal, mereohutust, kalurite koolitust ega haridust. Kuigi merele omaseid ohte ei ole võimalik kõrvaldada, on võimalik vähendada õnnetuste riski ja parandada tingimusi pardal, kui pädevad asutused kohustuvad kalatööstust reguleerima ja selle ohutumaks muutma.

3.2.

Komitee tuletab kõigile liikmesriikidele ja Euroopa Liidule meelde, et nad on alla kirjutanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonile (UNCLOS), mis kohustab lipuriike tagama meresõiduohutuse siseriiklike õigusaktide kaudu, mis peavad põhinema rahvusvaheliselt kokkulepitud standarditel, ehkki lipuriigid võivad muidugi ka ise võtta meetmeid meresõiduohutuse tagamiseks. Kuigi liikmesriigid on võtnud väga tõsiselt oma kohustust reguleerida meretranspordisektori sotsiaalset mõõdet (osaliselt tänu liidu õigusloomealastele jõupingutustele), on rahvusvaheliste merekalapüügi ohutuse ja töötingimuste konventsioonide ratifitseerimise tase endiselt väga madal.

3.3.

Seepärast rõhutab komitee vajadust jätkata selliste kehtivate rahvusvaheliste õigusaktide kohaldamist nagu ILO konventsioon nr 188, mis reguleerib sotsiaalseid tingimusi kalalaevadel, FAO leping sadamariigi meetmete kohta ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, Kaplinna leping kalalaevade ohutuse kohta ning Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 1995. aasta kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline konventsioon (STCW-F konventsioon).

3.4.

Komitee tuletab meelde, kui oluline on tagada sotsiaalne vastutus kalandussektori väärtusahelas, ning juhib tähelepanu Euroopa sotsiaalse dialoogi mudelile kui eeskujule inimväärsete töötingimuste tagamisel kalandussektoris. Komitee õnnitleb sellega seoses Euroopa sotsiaalpartnereid, kes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 155 kohaselt pidasid läbirääkimisi ja tegid ettepaneku võtta vastu direktiiv (EL) 2017/159, millega võeti liidu õigusesse üle ILO konventsioon nr 188.

3.4.1.

Komitee avaldab siiski kahetsust selle üle, et füüsilisest isikust ettevõtjatest kalureid ei olnud võimalik eeskirja kohaldamisalasse hõlmata, sest sotsiaalpartneritel puudus pädevus nimetatud küsimuses läbirääkimisi pidada. Seepärast ja ELi füüsilisest isikust ettevõtjatest kalurite suure arvu tõttu on vaja, et liikmesriigid ratifitseeriksid konventsiooni nr 188.

3.4.2.

Lisaks kutsub komitee komisjoni üles viima sotsiaalse kalanduse reguleerimise protsessi lõpule täiendava direktiivi ettepanekuga, mis sisaldab kontrolli- ja vastavussätteid, et tagada mittediskrimineeriv kontrollikord Euroopa eri vete ja kalalaevastike seas seoses eeskirja tõlgendamise ja kohaldamisega.

3.5.

Hiljutises Euroopa Parlamendi uuringus kalurite koolitamise kohta (8) jõuti järeldusele, et ELi kalurite väljaõppe ja sertifitseerimise ühtse standardi puudumine (9) ei kujuta endast ohtu mitte ainult kaluritele endile, vaid ka teistele ELi vete kasutajaile. Seda puudust õigusloomes saab parandada STCW-F konventsiooni kohaldamisega. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles algatama menetlused STCW-F konventsiooni liidu õigusesse ülevõtmiseks, et suurendada ohutust merekalapüügis, mis on laialdaselt tunnistatud üheks kõige ohtlikumaks kutsealaks.

3.6.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles edendama merendus- ja kalandusalast koolitust, et parandada sektori professionaalsust ja selle võimet tõeliselt soodustada kvaliteetset tööhõivet. Selles mõttes peaks kutsekoolituse käigus soodustama empiirilist, praktilist lähenemisviisi, kahjustamata samas merenduses vajalikke laiaulatuslikke oskusi ja pädevust ning pöörates erilist tähelepanu muu hulgas duaalõppe mudelitele. Seda silmas pidades kutsub komitee üles kasutama Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi intensiivsemalt, laiendama võimalikke eesmärke ja lubama Euroopa Sotsiaalfondi kaasamist täiendava koolitusfondina, pöörates eritähelepanu väikesemahulisele kalapüügile.

3.7.

Komitee märgib, et konventsiooni lisamine ELi õigustikku tooks sektorile kaasa mitmeid eeliseid, sest see võimaldaks tagada töötajate vaba liikumise kogu ELis kehtiva (vastupidiselt praegusele korrale) pädevustunnistuse väljaandmisega, hõlbustada kalurite liikumist kalapüügi ja muude meretöökohtade vahel ning arendada ELis ühtlustatud koolitusprogramme. Konventsiooni nõuetekohaseks kohaldamiseks on siiski vaja töötada välja Euroopa suunised kalurite tervisekontrolli kohta, et tõendada nende sobivust. Need suunised on vajalikud ka selleks, et järgida kalandustöö konventsiooni nr 188 artikli 10 sätteid, mille kohaselt ei tohi ükski kalur töötada kalalaeva pardal ilma kehtiva arstitõendita. Seda silmas pidades töötab merekalapüügialase sotsiaaldialoogi komisjon 2019–2020. aastal välja suunised kalurite arstliku läbivaatuse kohta.

3.8.

Eelnimetatut silmas pidades peab komitee esmatähtsaks kalurielukutse atraktiivsuse suurendamist, talentide ligitõmbamist ja noorte kaasamist sellesse tegevusse, mis annab tööd rohkem kui 150 000 meeskonnaliikmele. Seda peaks tegema ametiasutuste ja sektori keskse tähtsusega sidusrühmade koostöö kaudu koolituse ja tööhõive valdkonnas. See on vajalik selleks, et reageerida meeskonnaliikmete puudusele, mis seab ohtu sektori elujõulisuse ja mis on tänapäeval tunnistatud Euroopa kalalaevastiku kõige tõsisemaks probleemiks. Tööstusharus juhitakse tähelepanu sellele, et lühikese ja keskpika perioodi lahenduste puudumise korral peavad paljud laevad ankrusse jääma. Seepärast tuleb rakendada sotsiaalvaldkonna strateegiakavasid, et esiteks meelitada kalandussektorisse Euroopa töötajaid ja teiseks hõlbustada välismaalaste töölevõtmist. Komitee soovitab edendada merekalapüügi alaseid karjäärivõimalusi ja muuta kalapüük väärikaks karjäärivalikuks, mis annab noortele palju võimalusi.

3.9.

Kalandussektori sotsiaalse edendamise hooletusse jätmine on toonud kaasa ELi kodanike huvi vähenemise selle kutseala vastu. See omakorda aitas kaasa võõrtöötajaist (väljastpoolt EMPd pärit) kalurite – kes teatavatel juhtudel ja riikides võivad kergesti langeda tööjõu kuritarvitamise ohvriks – tööhõive suurenemisele ELi vetes (10). Kalandussektori eripära – töö toimub pikkade ajavahemike vältel merel – muudab võõrtöötajaist kalurid eriti haavatavaks.

3.10.

Selle probleemi lahendamiseks peab komitee kooskõlas 2017. aastal kolmepoolsel võõrtöötajaist kaluritega seotud küsimusi käsitlenud kohtumisel (11) vastu võetud ILO resolutsiooniga vajalikuks töötada välja üldpõhimõtted ja praktilised juhised kalandussektori tööturuga seotud õiglaste teenuste jaoks, sealhulgas: a) piisavad ja asjakohased juhised kalalaevade omanikele ja tööturuga seotud (piiriüleste) teenuste kohta; b) kalandussektori tööturuga seotud (piiriüleste) teenuste näidislepingud; c) piisavad ja asjakohased juhised kaluritele, kes otsivad tööd (välismaistel) kalalaevadel, ning d) kaebuste esitamise mehhanismid. Seda silmas pidades töötab merekalapüügialase sotsiaaldialoogi komisjon 2019–2020. aastal välja suunised võõrtöötajaist kalurite inimväärse töölevõtu kohta.

3.11.

Samuti kutsub komitee ELi liikmesriike üles ratifitseerima, rakendama ja järgima ILO konventsiooni nr 188. Lisaks kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles koguma andmeid ja statistikat võõrtöötajatest kalurite olukorra kohta Euroopas.

3.12.

Ühise kalanduspoliitika alusmääruse artikli 22 kohaselt peavad liikmesriigid püüdma saavutada stabiilset ja püsivat tasakaalu oma laevastiku püügivõimsuse ja kalapüügivõimaluste vahel. Selleks peavad liikmesriigid tagama, et nende laevastike püügivõimsus ei ületa kogumahutavusele (suurus) ja võimsusele (kW) kehtestatud maksimaalseid piirmäärasid. Euroopa sotsiaalpartnerid on hiljutise nimetatud piirangute sotsiaalset mõju käsitleva ja ELi kaasrahastatud uuringu (12) kaudu näidanud, et kogumahutavuse piiramine avaldab negatiivset mõju ohutusele, mugavusele ja kala kvaliteedile, sest sellega n-ö karistatakse laevadele täiendavaid ohutus-, mugavus- ja kvaliteedimeetmeid pakkuvaid algatusi, sest see tähendab, et lisakuupmeetrid peavad konkureerima näiteks lao mahu, masinaruumi suuruse või kütusepaakide mahuga.

3.13.

Eelkirjeldatu põhjal kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles leidma alternatiivseid viise püügivõimsuse mõõtmiseks, nagu seda teevad näiteks Norra või Island, kes jätavad arvutustest välja puhkamise, mugavuse ja vaba aja veetmise tarvis ette nähtud ruumid ning tuginevad muudele teguritele, nagu eraldatud kvoot ja laeva suurus. Sellega seoses tuleks lisaks lubada laevade mahutavuse suurendamist juhul, kui lisamaht on tingitud vajadusest suurendada meeskonnaliikmete ohutust ja mugavust.

3.14.

Komitee hoiatab ka, et nii konventsiooniga nr 188 kui ka direktiiviga (EL) 2017/159 nõutakse seadusega meeskonna majutuseks rohkem ruumi uutel kalalaevadel, mis on ehitatud 15. novembril 2019 või hiljem. Samuti on hiljutises Prantsusmaal korraldatud uuringus teatatud tööaja pikenemisest ja puhkeaja vähenemisest, mis suurendab kalurite tervise- ja tööõnnetuste riski. Sarnaseid järeldusi on avaldanud Madalmaade Wageningeni ülikool ja Hispaanias AZTI, kes kinnitavad töötingimuste halvenemist.

3.15.

Komitee rõhutab, et lossimiskohustus nõuab suuremat ruumi, et ladustada kaaspüüki, mida ei saa enam merre tagasi heita, ning tekitab suurema kütusekulu sihtliikidele mõeldud piiratud ruumi tõttu, samuti lossimise, käsitsi sorteerimise, kaalumise ja töötlemise lisakulusid (13). Komitee juhib tähelepanu ka sellele, et see seab ohtu turvalisuse pardal ja laeva stabiilsuse, sest sellega tekitatakse hoidlas rohkem ja kõrgemaid kastivirnu, mis põhjustab rippuva lasti kukkumise ohu.

3.16.

Lisaks ei saa ebapiisava suurusega kala otseselt inimtoiduks turustada. See põhjustab kala raiskamist, eriti ELi lõunapoolsetes liikmesriikides, kus ei ole kalajahu tehaseid, ning vähendab kalurite sissetulekut, sest nad saavad kõnealuse saagi eest naeruväärset hinda.

3.17.

See näitab õiguslikku vastuolu ühise kalanduspoliitika lossimiskohustust käsitleva artikli 15 ja konventsiooni nr 188, eriti puhkeaega käsitlevate eeskirjade (artikkel 14) vahel. Komitee kutsub komisjoni üles hindama mõju ja kavandama asjakohaseid meetmeid ning lahendama need õiguslikud vastuolud ELis vastu võetud eri õigusaktide vahel, mille tõttu kannatavad kalurid.

3.18.

Euroopa laevastiku keskmine vanus on 23 aastat, kusjuures selles kontekstis valitsevad äärmuslikud olud Hispaanias, kus on ikka veel rohkem kui 2 500 üle 40 aasta vanust laeva. Enamik neist laevadest on väikesemahulise kalapüügi laevad. Et tagada ohutus laeva pardal, meeskonna paremad elamistingimused ja parimad töötingimused, peab komitee vajalikuks algatada laevastiku uuendamise ja moderniseerimise kava. Seda kava võiks ellu viia rahastamisvahendite väljaarendamise abil ning Euroopa Investeerimispank võiks hõlbustada kalandusettevõtete juurdepääsu rahastamisele. Teiselt poolt oleks tulevasel Euroopa Merendus- ja Kalandusfondil (EMKF) otstarbekas kaaluda abi andmist laevastiku uuendamiseks ja moderniseerimiseks ilma püügivõimsust suurendamata.

3.19.

Komitee soovib lõpetuseks viidata Euroopa Liidu kaubanduspoliitikale. Praegu on üle 60 % ELi turul tarbitavast kalast pärit kolmandatest riikidest. Suure osa kalandustoodete impordi suhtes kohaldatakse kaubanduslepinguid, mis annavad tariifseid soodustusi, eriti arengumaadele (üldine soodustuste süsteem (GSP), majanduspartnerluslepingud jne). On juhtumeid, kus nimetatud soodustuste üle peetakse läbirääkimisi selliste kolmandate riikidega, kes ei vasta sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele kestlikkusstandarditele, mida peavad vastavalt ELi eeskirjadele järgima Euroopa tootjad (14). See toob kaasa ebaausa konkurentsi ja Euroopa ettevõtete konkurentsivõime vähenemise. ELi jõupingutused kalapüügi ja mereandide tootmise säästvaks ja sotsiaalselt vastutustundlikuks muutmiseks on seetõttu vastuolus toodete impordiga teatavatest riikidest, kes kestlikkust ja sotsiaalset vastutust järgivad vähe või üldse mitte.

3.20.

EL peaks kasutama oma kaubanduspoliitikat, et tagada sarnaste keskkonnaalase ja sotsiaalse kestlikkuse standardite kohaldamine nii Euroopa kui ka välisriikide ettevõtjate suhtes, avades siseturu uksed ainult nõuetele vastavatele toodetele. Vastasel juhul saadaks EL vale sõnumi rahvusvahelisele üldsusele, premeerides neid, kes on vähem teinud kalavarude jätkusuutlikkuse ja inimeste õiglase kohtlemise heaks.

3.21.

Komitee soovitab saavutada kalandus- ja kaubanduspoliitika vahel suurema sidususe. Seepärast ei tohiks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ning tööjõu raske kuritarvitamisega seotud riigid saada soodustingimustel juurdepääsu ELi turule, vaid pigem vastupidi. Samuti ei peaks ühepoolsed tariifikvoodid kehtima nendest riikidest pärit toodetele, mis on seotud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga (näiteks Tai tuvastati juba eelnevalt ja sai Euroopa Komisjonilt kollase kaardi). Komitee soovitab kasutada neid vahendeid ainult siis, kui meie turgudel ei ole piisavalt Euroopa toodete pakkumist, ning mitte selleks, et importida mittesäästvaid tooteid veelgi madalamate hindadega. See tariifivahend põhjustab lisaks ka suuremat survet ELi tootjate hindadele.

3.22.

Õiglase hinnaga kalatoodete kättesaadavuse soodustamist inimestele, kes ei tarbi piisavalt oomega-3 rasvhappeid ja muid toitaineid, tuleks käsitada sotsiaalpoliitika meetmena, millel on otsene mõju tervishoiusüsteemi kuludele. Paljudes ELi riikides tuleks veelgi suurendada kalandustoodete tarbimist, et arendada mitmekesist ja tervislikku toitumist.

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Euroopa kodanike kuulamine kestliku tuleviku nimel (Sibiu ja sealt edasi)“ (ELT C 228, 5.7.2019, lk 37, ).

(2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus kalanduskontrolli kohta (ELT C 110, 22.3.2019, lk 118).

(3) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta (ELT C 110, 22.3.2019, lk 104).

(4) ELT L 25, 31.1.2017, lk 12.

(5) http://www.emsa.europa.eu/emsa-documents/latest/item/3156-annual-overview-of-marine-casualties-and-incidents-2017.html.

(6) https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/2018-annual-economic-report-eu-fishing-fleet-stecf-18-07.

(7) https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/2018-annual-economic-report-eu-fishing-fleet-stecf-18–07.

(8) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/617484/IPOL_STU(2018)617484_EN.pdf.

(9) Direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta sisaldab mageveepüügiga seotud kohustuslikke nõudeid, kuid merepüügi nõudeid ei ole veel kehtestatud.

(10) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus Põhjamere põhjalähedaste kalavarude mitmeaastane kava kohta (ELT C 75, 10.3.2017, lk 109).

(11) https://www.ilo.org/sector/activities/sectoral-meetings/WCMS_552792/lang–en/index.htm.

(12) http://www.chil.me/download-file/4bd3f613-0ecc-455b-a6ec-60262363eb24/analysis-on-gross-tonnage-and-propuslion-power-ceilings.

(13) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus lossimiskohustuse kohta (ELT C 311, 12.9.2014, lk 68).

(14) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus kalanduskontrolli kohta (ELT C 110, 22.3.2019, lk 118).

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/72

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Parem õigusloome: kokkuvõtete tegemine ja pingutuste jätkamine“ “

(COM(2019) 178 final)

(2020/C 14/10)

Raportöör: Denis MEYNENT

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 3.6.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	3.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	99/0/0

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

ELi õigusaktid on oluline integratsioonitegur. Kui need on proportsionaalsed, tagatakse nende abil kaitse ja õiguskindlus kõigile Euroopa sidusrühmadele ja kodanikele (1).

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et parema õigusloome tegevuskavaga jätkamine sõltuks teatud sisulistest parandustest (vt allpool esitatud soovitused). Ta teeb ettepaneku panna vastutus tegevuskava eest ühele uue komisjoni asepresidentidest.

1.3.

Komitee kordab, et parem õigusloome ei saa asendada poliitilisi otsuseid ega tohi mingil juhul viia dereguleerimiseni või vähendada sotsiaalkaitset, keskkonna- ja tarbijakaitset ning põhiõigusi (2).

1.4.

Parema õigusloome vahendite kasutamine peaks olema vahend, mille abil tagatakse, et tõepoolest võetakse arvesse ELi poliitika raames teostatavate meetmete jätkusuutlikkust.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni üles vaatama läbi parema õigusloome vahendite suunised ja kriteeriumid, eesmärgiga integreerida kestliku arengu tegevuskava 2030 kestliku arengu eesmärgid hindamisprotsessi. Parema õigusloome tegevuskava vahenditesse tuleb selgelt integreerida kestlikkuse kontroll.

1.6.

Komitee kordab oma üleskutset jätkata mõjuhindamise ja pideva hindamise Euroopa ökosüsteemi arendamist, et parandada selle kvaliteeti ning julgustada organiseeritud kodanikuühiskonna aktiivset osalemist õigusaktide väljatöötamises ja rakendamises (3).

1.7.

Sidusrühmade huvides tuleks mõjuhinnangutes alati eelistada kuludel ja tuludel põhinevat käsitlust, mille aluseks on usaldusväärsed ja kontrollitavad andmed ning kvalitatiivne lähenemisviis.

1.8.

Komitee palub komisjonil luua arukas hindamismaatriks, mis võimaldab dünaamiliselt modelleerida kaasseadusandjate ja sidusrühmade sisuliste muudatuste mõju, selgitades teatud parameetrite, nagu heitkoguste määrad, protsendid, kvantitatiivsed piirmäärad või künnised, samuti kvalitatiivsed andmed, mõju. Sellega seoses kutsub komitee üles looma aruka modelleerimise katseprojekti.

1.9.

Mõjuhinnangud tuleb integreerida, võttes arvesse kõiki kriteeriume, sh eelkõige sotsiaal- ja tarbijakaitset ning tööhõivet, aga ka kestliku arengu eesmärke, tervist, keskkonda, kliimat, territoriaalset mõju, VKEsid ja mikroettevõtteid.

1.10.

Komitee soovib, et sellega seoses võetaks otsustavaid meetmeid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamiseks (act small first), ning palub hinnata põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“ (think small first) ja VKE-testi, et suurendada nende tõhusust ja töötada välja õigusakte, mis on kooskõlas VKEdega, et edendada nende arengut siseturul täielikus õiguskindluses.

1.11.

Mõjuhinnangute läbiviimise meetod peab olema läbipaistev ning seda tuleb jagada teiste institutsioonide ja nõuandvate organitega, et nad saaksid esitada muudatusi ja arvamusi, mida eelnevalt uuritakse.

1.12.

Sõltumatutel ja objektiivsetel tingimustel läbi viidud mõjuhinnangutes tuleb analüüsida ja vajaduse korral teha ettepanekuid alternatiivsete valikute kohta, rõhutades selgelt eri stsenaariumide eeliseid ja puudusi.

1.13.

Kvaliteedikontrolli eest vastutav õiguskontrollikomitee on vajalik organ, mis on osutunud tõhusaks mõjuhinnangute tegemisel. Sel komiteel peaks olema suurem roll integreeritud lähenemisviisi väljatöötamisel.

1.14.

Läbivaatamisklauslid tuleks koostada nii, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid saaksid jälgida asjaomaste õigusaktide rakendamist ja viia läbi tervikliku analüüsi asjaomaste õigusaktide mõju kohta sidusrühmadele.

1.15.

Komitee, kes tunneb olukorda kohapeal ning kelle käsutuses on ulatuslik teabevõrgustik ja liikmete eksperditeadmised, kavatseb eelistada kvalitatiivseid ja järelhindamisi, et suuta kindlaks teha õigusmeetme või ELi poliitikameetme mõju ning tuua esile Euroopa majandus- ja sotsiaalpartnerite kohapeal saadud kogemused (4).

1.16.

Komitee on arvamusel, et kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleks koostööpartnerluse abil paremini konsultatsioonidesse kaasata.

1.17.

Küsimustikud peaksid olema avatud ja võimaldama vastajatel end täpsemalt väljendada. Komitee palub komisjonil käsitleda vastuseid kvalitatiivselt, mis võimaldaks tulemusi täpsemalt hinnata.

1.18.

Komitee hinnangul on innovatsioonipõhimõte eriti ebakindel ega põhine ühelgi õiguslikul alusel ja seda tuleks kasutada üksnes väga konkreetsetel juhtudel, kus see loob lisaväärtust, välja arvatud siseturu nõuetekohane toimimine, sotsiaal-, keskkonna- ja tarbijakaitse ning tervis. Komitee kinnitab veel kord oma pühendumist ettevaatusprintsiibi kohaldamisele (ELi toimimise lepingu artikkel 191) ning peab asjakohaseks koostada omaalgatuslik arvamus innovatsioonipõhimõtte sisu ja kasutamise ning nende kahe põhimõtte kokkusobivuse kohta.

1.19.

Mittevajalike kulude vähendamise meetod peab põhinema olemasolevate õigusaktide ükshaaval hindamisel, mille eesmärk on konkreetselt kindlaks määrata, mida saab lihtsustada, ühtlustada või kustutada, mitte aga poliitilisel tasandil ex ante kindlaks määratud arvulistel eesmärkidel.

1.20.

Komitee palub komisjonil täpsustada kriteeriume, mille abil teha kindlaks, kas regulatiivne või halduskoormus on vajalik või ebavajalik, pidades kinni proportsionaalsuse põhimõttest.

1.21.

Komitee kutsub üles muutma REFITi platvormi tasakaalustatuks ja selgeks. Tema hinnangul vajab platvorm eeskirju ja vahendeid, mis võimaldaksid sel kiiremini vastata taotlustele; samal ajal tuleb selgitada selle töömeetodit.

1.22.

Platvormi volitused tuleb uuesti läbi vaadata, et muuta REFIT kahesuunaliseks – teisisõnu ei tohiks ette kindlaks määrata, millise suunitlusega regulatsioon peaks olema, kas õigusakti laiendav, täiendav, muutev või tühistav (5).

2. Teatise põhisisu

2.1.

Komisjon leiab, et parem õigusloome on poliitika kujundamist parandanud ning see peaks jääma keskseks töömeetodiks. Ta tuletab meelde, et see ei kanna varjatult dereguleerimise eesmärki. Hoolimata julgustavatest tulemustest on komisjoni hinnang tegevusele kriitiline.

2.2.

Positiivne külg on kodanike, sidusrühmade ja kodanikuühiskonna suurem osalemine komisjoni konsultatsioonides.

2.3.

Mõjuhinnangu puhul leiab komisjon, et tema algatuste majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju uuritakse süstemaatiliselt.

2.4.

Mis puutub ELi tasandil rakendatavate õigusaktide hindamisse, siis tunneb komisjon heameelt asjaolu üle, et kolmele neljandikule läbiviidud mõjuhinnangutest on nüüd lisatud asjaomase poliitika või sektori hindamine.

2.5.

REFITi osas hindab komisjon programmi positiivselt. Aastatel 2015–2018 esitas komisjon liidu õigusaktide lihtsustamiseks 150 meedet.

2.6.

Vaatamata sellele positiivsele tulemusele osutab komisjon mitmele täiustamise võimalusele ja esitab mitu konkreetset kohustust, muu hulgas tihendada koostööd Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Regioonide Komiteega, tõhustada ja jälgida avalike konsultatsioonide kvaliteeti, hinnata põhjalikumalt subsidiaarsust ja proportsionaalsust, kasutades samanimelise rakkerühma poolt välja pakutud ühist tabelit.

3. Komitee hinnang

3.1.

Komisjoni või teiste organite (Coreper, õiguskontrollikomitee, OECD) egiidi all on läbi viidud palju projekte, et hinnata ELi edusamme kolmes järgmises valdkonnas:

—	mõjuhindamine;

—	sidusrühmade, kodanikuühiskonna ja kodanikega konsulteerimine;

—	regulatiivse koormuse lihtsustamine ja vähendamine.

Ent komisjoni pidevatele pingutustele vaatamata raskused püsivad.

3.2.

Mõjuhindamine

3.2.1.

Majanduslike kriteeriumide arvu suurenemine: aastate jooksul on lisatud mitu majanduslikku hindamiskriteeriumi (konkurentsivõime test, digitest, VKE-test, tulevikukindel õigusloome, innovatsioonipõhimõte). Kriteeriumide arvu liigne suurenemine toob kaasa kolm probleemi: nende järjestamine, positsioneerimine sotsiaalsete ja keskkonnakriteeriumide alusel (milline kriteerium on lõpuks otsustav?) ning sellega kaasnev teatavat laadi bürokratiseerumine.

3.2.2.

Sisuliselt kulupõhine meetod: mitmed komisjoni käsutuses olevad töövahendid (6) algatuse mõju hindamiseks on staatilised, kulupõhised ja piirduvad üldiste küsimuste esitamisega, ilma et rõhutataks kvaliteedi aspekti või kaalutaks alternatiivseid stsenaariume. Need vahendid on paralleelsed ega võimalda integreeritud lähenemisviisi, mis ühendaks tulud ja kulud ning mille eesmärk oleks territoriaalne ühtekuuluvus, kestlik areng ja konkurentsivõime. Ükski vahend ei ole mõeldud sihtotstarbeliselt keskkonna või kliima jaoks.

3.2.3.

Delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide mõjuhinnangute puudumine: kõnealused õigusaktid on kaugeleulatuvad ja neil on ELi õiguses väga oluline koht. 2018. aastal koostati 861 rakendusakti, 96 delegeeritud õigusakti ja 72 õigusakti (7). Komisjon tunnistab, et aja või eelarvevahendite puudumise tõttu tehakse vähe delegeeritud õigusaktide mõjuhinnanguid. Samuti leiab komitee, et delegeerimise menetluses tuleks konsulteerida ka tema arvamuse saamiseks sarnaselt nagu seadusandlike aktide puhul, samuti delegeeritud aktide võimaliku muutmise korral, arvestades nende majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi (8).

3.2.4.

Kaasseadusandjate sisuliste muudatuste mõjuhinnangu puudumine: vaatamata institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 15, (9) milles nõutakse, et nõukogu ja parlament teeksid kõigi nende sisuliste muudatuste mõjuhinnangud, mida nad teevad komisjoni ettepanekutes, ei ole nõukogu kunagi teinud ühe või mitme liikmesriigi sisulise muudatuse mõjuhinnangut. Tegelikult ei ole tal selleks ei eelarvet ega tegevussuutlikkust.

3.2.5.

Komisjoni mõjuhinnangute koostamise allhankimine: mõjuhinnangute süstematiseerimisega kaasnevad kulud ja nende osaline erastamine. Milline on garantii, et mõjuhinnangud viiakse läbi sõltumatutel ja objektiivsetel tingimustel, kui mõjuhinnangut teostav komisjoni üksus koostab ka õigusakti ettepaneku?

3.2.6.

Õiguskontrollikomitee ülesanne: kontrollida mõjuhinnangute kvaliteeti. Õiguskontrollikomitee positiivne arvamus on vajalik, et volinike kolleegium ettepaneku heaks kiidaks. 2018. aastal andis õiguskontrollikomitee negatiivse hinnangu 28 %-le mõjuhinnangutest nende ebapiisava kvaliteedi tõttu. Tuleb tunnustada sõltumatult tegutsenud õiguskontrollikomitee liikmete professionaalsust. Ent üldsusele on õiguskontrollikomitee kasulikkus ja eesmärk endiselt tundmatu. Õiguskontrollikomiteel võiks olla suurem roll integreeritud lähenemisviisi väljatöötamisel mõjuhinnangute majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnamõõtmele.

3.2.7.

Hea valitsemistava tagab see, kui järelhinnatakse ELi õigusaktide mõju siseturu toimimisele. Läbivaatamisklausel võimaldab kontrollida asjaomaste õigusaktide nõuetekohast rakendamist ning õigusakte täiendada, muuta või kohandada, arvestades teaduse arengut, valdkondlikke andmeid või sotsiaalpartneritega konsulteerimist. Mitmetest hiljutistest näidetest ilmneb siiski, et neid läbivaatamisklausleid ei koostata alati nii, et komisjon ja liikmesriigid viiksid läbi asjaomaste õigusaktide mõju tervikliku analüüsi. Lisaks rõhutab Euroopa Kontrollikoda, et läbivaatamisklauslite sisu ei ole alati selge, eriti kui on vaja kindlaks määrata, mida nõutakse ja millal teostada järelhindamine (10).

3.3.

Innovatsioonipõhimõtte esile kerkimine

3.3.1.

See põhimõte kerkis esile 2014. aasta novembris Euroopa riskifoorumi algatusel ja nõukogu kiitis selle heaks 2016. aastal Madalmaade eesistumise ajal. Põhimõtte kohaselt tuleb iga uut õigusakti ettepanekut hinnata, lähtudes selle (positiivsest) mõjust innovatsioonile, et luua tulevikukindlad õigusaktid.

3.3.2.

Sellest saadik on kõnealuse põhimõtte edendajad püüdnud seda integreerida ELi õigustikku. 2019. aastal mainiti innovatsioonipõhimõtet põgusalt programmis „Euroopa horisont“ (2021–2027) põhjendusena.

3.3.3.

Tuleb siiski märkida, et innovatsioonipõhimõtte kirjeldus on väga ebamäärane:

—	innovatsioonipõhimõttel ei ole õiguslikku alust erinevalt ettevaatusprintsiibist (ELi toimimise lepingu artikkel 191), millega seda mõnikord kõrvutatakse;

—	see on eriti ebamäärane: millise innovatsiooniga on tegemist, kas teadusliku, tehnilise, organisatsioonilise, sotsiaalsega?

Empiirilisest vaatenurgast näitavad akadeemilised uuringud, et reguleerimine ei kahjusta innovatsiooni. Vastupidi, tundub, et reguleerimine on innovatsioonile pigem kasulik ja et see mõju on seda suurem, mida lähemal on sektor tehnoloogilisele piirile (11). Euroopa Kohus kinnitas oma otsuses kohtuasjas T-521/14 (Rootsi vs. komisjon) teaduslike kriteeriumide ülimuslikkust Euroopa seadusandjale innovatsiooni ja muude nõudmiste huvides kehtestatud kohustuste subjektiivse hindamise suhtes.

3.3.4.

Komitee palub eespool nimetatud tähelepanekuid nõuetekohaselt arvesse võtta teatises innovatsioonipõhimõtte kohta, millest komisjon andis teada oma dokumendis „Industry 2030“ (12).

3.3.5.

Komitee peab asjakohaseks koostada omaalgatuslik arvamus innovatsioonipõhimõtte ja eelkõige selle kokkusobivuse kohta ettevaatusprintsiibiga.

3.4.

Avalikud konsultatsioonid

3.4.1.

Vaatamata reaalsetele jõupingutustele on konsulteerimismenetlus väga puudulik:

—	peamised vastajad on ettevõtjate ühendused (42,9 %) (13). REFITi platvormi puhul oli suurte ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste vastamise määr koguni 60 %;

—

ressursside ebapiisavuse tõttu on sotsiaalpartnerid üldiselt ning eelkõige töötajate ja tarbijate esindajad ebasoodsas olukorras võrreldes rahvusvaheliste ettevõtete ja suurte tööandjate ühendustega, hoolimata nende tunnustatud ja õiguspärasest rollist otsustusprotsessis (vt ELi toimimise lepingu artikkel 154);

—	küsimustikud on kallutatud, sageli on antud vaid kaks vastusevõimalust ja need pakuvad vastajatele vähe võimalusi üksikasjalikuks hindamiseks;

—	sageli vastavad vaid teatud liikmesriigid. Selle tulemusel saadakse olukorrast osaliselt moonutatud pilt;

—	vastuste läbivaatamine toimub standarditud viisil. Selle tulemuseks on tulemuste staatiline käsitlemine, mis ei võimalda vastuste nutikat ja nüansirohket kasutamist ega konsultatsioonide tulemuste kaalumist.

3.5.

Asjatu regulatiivse koormuse vähendamine

3.5.1.

2018. aasta novembris avaldas komisjon iga-aastase koormusanalüüsi 2018. aasta kohta, (14) mis annab ülevaate ELi tehtud lihtsustamisalastest jõupingutustest.

Vaatamata väljakuulutatud kavatsustele reastatakse selles aruandes veel rakendamata meetmeid ja tulemusi, mis on asjakohasemad digitaalse majanduse arengu kui bürokraatia vastase võitluse seisukohast (näiteks kalanduskontrolli määrus ja äriühinguõigust käsitlev õigusaktide pakett).

3.5.2.

Ka OECD 2019. aasta aruandes parema õigusloome kohta (15) käsitleti osaliselt seda küsimust. OECD näib taotlevat ELi õigustiku ja liikmesriikide õigusaktide osalist kõrvaldamist, et vähendada regulatiivset koormust ja kulusid, vastamata eelnevalt küsimusele, kui palju peaks kulusid vähendama ja mis hetkest alates on kaitsesüsteemid (sotsiaalsed, keskkonnaalased ja territoriaalsed) ohustatud.

3.5.3.

REFITi platvorm loodi 2015. aasta mais, et avaliku sektori asutused, kodanikud ja sidusrühmad saaksid osaleda ELi õigusaktide täiustamises. Komitee arvates varjutavad seda mõned küsimused:

—	liiasus: platvormi liikmesriikide rühm dubleerib osaliselt nõukogu ligikaudu 200 töörühma;

—	aeglus: arvamuste vastuvõtmine võtab sageli aega mitu kuud, sest nende kahe rühma ühiste seisukohtade arv on väike ning nad kohtuvad ainult üks kord, ilma et tegelikku dialoogi peaksid;

—	asümmeetrilisus: taotlused tulevad peamiselt tööandjate poolelt, st ettevõtjate ühendustelt või kaubanduskodadelt (vt komisjoni statistika), harva kodanikuühiskonnalt või sotsiaalpartneritelt. Komisjon ja liikmesriigid on küll esindatud, ent puudub Euroopa Parlament;

—	organ, millel puudub tegelik asjatundmus: millisel teaduslikul alusel on platvormi liikmed võimelised analüüsima saadud väga erinevaid ettepanekuid? Ainsad tõelised eksperditeadmised on komisjonil, kes mõnikord on neid kasutanud oma ettepanekute edendamiseks;

—	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Regioonide Komitee rolli vähendamine võrreldes teiste sidusrühmadega, mille tagajärjeks on komiteede võimalike arvamuste nõrgenemine;

—	tulud ja kulud ei ole tasakaalus: platvormi maksumus näib seniste tulemustega võrreldes ebaproportsionaalne;

—	platvormi kallutatus: komitee kutsub üles rakendama kahesuunalist lähenemisviisi, teisisõnu ei tohiks juba ette kindlaks määrata, millise suunitlusega regulatsioon peaks olema, kas õigusakti laiendav, täiendav, muutev või tühistav.

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) Vt punkt 1.1, ELT C 434, 15.12.2017, lk 11.

(2) Vt punkt 1.4, ELT C 81, 2.3.2018, lk 81.

(3) ELT C 434, 15.12.2017, lk 11.

(4) ELT C 303, 19.8.2016, lk 45, punkt 1.9.

(5) ELT C 303, 19.8.2016, lk 45, punkt 1.11.

(6) „Better regulation Toolbox“, Euroopa Komisjon, SWD(2017) 350 final, 7. juuli 2017.

(7) Allikas: Õigusaktide statistika – EUR-Lex (https://eur-lex.europa.eu/statistics/legislative-acts-statistics.htlm).

(8) ELT C 13, 15.1.2016, lk 145.

(9) 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe parema õigusloome kohta (ELT L 123, 12.5.2016, lk 1).

(10) Euroopa Kontrollikoda: „ELi õigusaktide järelhindamine: hästi toimiv, kuid mittetäielik süsteem“ (2018).

(11) Lilas Demmou, Bruno Amable, Ivan Ledezma, „L’impact de la réglementation sur l’innovation: une analyse des performances selon la proximité à la frontière technologique“, Economie et prévision, 2013, lk 11. Vt https://hal.archives-ouvertes.fr/hal-01614139.

(12) Lk 21.

(13) Allikas: SWD(2019) 156 final – lisatud komisjoni teatisele „Parem õigusloome: kokkuvõtete tegemine ja pingutuste jätkamine“, 15.4.2019.

(14) „The European Union’s efforts to simplify legislation“, november 2018.

(15) OECD aruanne (2019) „Better regulation Practices across the European Union“.

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/78

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust“

(COM(2019) 208 final – 2019/0101 (COD))

(2020/C 14/11)

Üksikraportöör: Jorge PEGADO LIZ

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 15.7.2019 Nõukogu, 24.6.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	3.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	107/1/1

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks, et Pariisi, Brüsseli ja Madridi linn esitasid Üldkohtule komisjoni määruse (EL) 2016/646 (1) kohta hagid, mille suhtes võttis Üldkohus 13. detsembril 2018 vastu otsuse, millega määrus osaliselt tühistati.

1.2.

Komitee märgib, et Üldkohus andis komisjonile piisavalt aega määruses väidetavalt tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks viisil, mis ei takistaks turu normaalset toimimist – komisjonil on aega veebruarini 2020 ja seda sõltumata komisjoni esitatud apellatsioonikaebusest.

1.3.

Komitee meenutab ulatuslikku nn Dieselgate’i skandaali, mida komitee on käsitlenud mitmetes oma arvamustes, ning peab kahetsusväärseks, et komisjon ei olnud suuteline seda sündmusteahelat ennetama ega võtnud tõhusaid meetmeid selle vallandumisest alates.

1.4.

Samal ajal ei ole komitee unustanud, et hoolimata tema tungivatest üleskutsetest rohkem kui kahekümne aasta jooksul, ei ole Euroopa Liit suutnud (või tahtnud) leppida kokku kollektiivse õiguskaitse tõhusas korras, mis võimaldaks reageerida seda tüüpi olukordadele.

1.5.

Lisaks leiab komitee, et käsitletavas ettepanekus esitatud lahenduse puhul ei tohiks keskenduda vaid vormilise probleemi käsitlemisele, võtmata reaalselt arvesse hagejate huve.

1.6.

Samuti kardab komitee, et kui võimaldada komisjonil võtta tänastel tingimustel vastu delegeeritud õigusakte, vähendab ettepanek nii õigusaktide tulemuslikkust, kui ka õõnestab seadusandja kavatsusi nende delegeeritud aktide koostamisel. Seepärast on komitee seisukohal, et ta peaks läbi vaatama oma senised seisukohad teiseste õigusaktide kohta, koostades uue omaalgatusliku arvamuse värskeima institutsioonidevahelise kokkuleppe valguses.

1.7.

Ühtlasi loodab komitee, et komisjon tagab, et määrustele (EL) 2017/1154 (2) (kolmas pakett) ja (EL) 2018/1832 (3) (neljas pakett) ei kohaldata seda menetlust, mis on praegu õigusaktidega ette nähtud.

1.8.

Pidades silmas selles valdkonnas vastu võetud seadusandlike meetmete hulka (ligikaudu 100), kutsub komitee komisjoni üles parema õigusloome tegevuskava põhimõtete kohaselt uurima võimalust või vajadust koondada või kodifitseerida valdkonna õigusakte.

1.9.

Lõpetuseks kutsub komitee komisjoni üles kaaluma komitee ettepanekuid, mille ta esitab iseäranis protsessi kiirendamiseks ja õiguskindluse suurendamiseks.

2. Dieselgate’i skandaal ja kollektiivne õiguskaitse tarbijatele

2.1.

2015. aasta septembris tuli ilmsiks, et Volkswageni kontsern oli tootnud ja müünud sõidukeid, mis olid varustatud tarkvararakendusega, mis võimaldas manipuleerida laborikatseid, mille eesmärk oli kontrollida mootorsõidukite heitkoguseid (4).

2.2.

Sellega kahjustas ettevõte kogu maailmas miljoneid tarbijaid, kes olid endale sellise sõiduki soetanud, uskudes, et see vastab seadusega ettenähtud heitkoguste piirnormidele ning on säästlikum nii keskkonda kui ka kütuse tarbimist silmas pidades. Sellise käitumisega kahjustas ettevõte samuti tõsiselt inimeste tervist ja keskkonda tervikuna.

2.3.

Ilmnes, et ettevõtte tegevuse tulemusel ning laborikatsetele kehtivatele nõuetele tuginedes olid lämmastikoksiidide heite väärtused tegelikes sõidutingimustes 10–40 korda kõrgemad laborikatsete käigus saadud väärtustest.

2.4.

Ettevõte möönis samuti, et oli paigaldanud sellise seadme ligikaudu 11 miljonile diiselsõidukile kogu maailmas. Kõnealuse skandaali tulemusel algatasid Euroopa Komisjon ja rida liikmesriike ettevõtte vastu haldusmenetlused õigusrikkumiste eest ning kriminaalmenetlused ettevõtte karistamiseks tema käitumise eest.

2.5.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et miljonitele tarbijatele ei ole nõuetekohaselt hüvitatud neile tekitatud kahju ning endiselt puudub teave selle kohta, milline oli liikmesriikide ametiasutuste läbiviidud järelevalvemeetmete mõju. Samuti ei ole kättesaadav teave Volkswageni käivitatud tagasikutsumismenetluste kohta, iseäranis mis puudutab mõju, mida mittevastavuse kõrvaldamine avaldab sõidukite edasistele sõiduomadustele.

2.6.

Mitmed Euroopa tasandi tarbijakaitse- ja keskkonnaorganisatsioonid on rakendanud kollektiivseid õiguskaitsemehhanisme ning esitanud hagisid Volkswageni ja SEATi vastu, ent üksnes riigi tasandil ja erinevaid kohtumenetlusi järgides.

2.7.

Asjaomaste hagide tulemustest ette ruttamata võib tõdeda, et paljudele neist tarbijatest ei pruugita kunagi hüvitada neile tekitatud kahju, kuna puudub Euroopa kollektiivne õiguskaitsemehhanism. Lisaks ei vasta komisjoni hiljutine direktiivi ettepanek tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagide kohta (5) täielikult vajadusele hüvitada reaalselt tarbijatele tekitatud kahjud. Praegusel juhul oleks selline lahendus olnud otsustav, kuna see oleks võimaldanud hüvitada tekkinud kahju tarbijatele, kes praegu sõltuvad täielikult liikmesriikides võetavatest meetmetest ja otsustest. Jääb loota, et Euroopa Parlamendi ja nõukoguga peetavad läbirääkimised jõuavad lähiajal positiivse lõpplahenduseni, andes tulemuseks asjakohasema direktiivi ettepaneku.

3. Euroopa Komisjoni meetmed ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused

3.1.

Skandaaliga silmitsi seistes on Euroopa Liidu institutsioonid püüdnud ohjeldada, parandada ja lõpetada tekkinud olukorda (6).

3.2.

Lähtudes Euroopa Parlamendi autotööstuses heitkoguste mõõtmise uurimiskomisjoni (EMIS) tööst ajavahemikul 17. detsember 2015 – 2. märts 2017, (7) on Euroopa Komisjon võtnud mitmeid juhtmeetmeid, sh tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste (real driving emissions, RDE) katsemenetlus, (8) mis loodi ja mida arendati komisjoni määrustega (EL) 2016/427 (9) (esimene pakett), (EL) 2016/646 (10) (teine pakett), (EL) 2017/1154 (11) (kolmas pakett) ja (EL) 2018/1832 (12) (neljas pakett).

3.3.

Komiteel on iseäranis aastast 2006 olnud võimalus väljendada oma seisukohta heitgaaside küsimuses, eriti mis puudutab tahkeid osakesi (PM), lämmastikoksiide (NOx), süsinikmonooksiidi (CO) ja süsivesinikke (HC), juhtides tähelepanu järjestikku väljapakutud süsteemide mõningatele puudustele ning soovitades rakendada usaldusväärsemaid katsemeetmeid (13).

3.4.

Ent Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ei palutud koostada arvamust punktis 3.2 nimetatud määruste kohta, kuna konsulteerimine ei ole kohustuslik õigusaktide puhul, mille komisjon võtab vastu ELi toimimise lepingu artiklite 296 ja 297 alusel (vastupidiselt näiteks õigusaktidele, mis põhinevad sama lepingu artiklitel 38, 46, 95, 113, 115, 164, 166, 169, 177, 182, 188, 192, 194, 203, 336 ja iseäranis artiklil 304).

3.5.

26. juunil 2016 esitasid Pariisi linn (kohtuasi T-339/16), 29. juunil 2016 Brüsseli linn (kohtuasi T-352/16) ja 19. juulil 2016 Madridi autonoomne piirkond (kohtuasi T-391/16) Euroopa Komisjoni vastu ELi toimimise lepingu artikli 263 alusel hagi, nõudes määruse (EL) 2016/646 (millega muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 692/2008 seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 6) heitega) tühistamist kokkuvõttes järgmistel põhjustel: pädevuse puudumine, kuna komisjon kasutas põhjendamatult kontrolliga regulatiivmenetlust seadusandliku tavamenetluse asemel; olulise menetlusnormi rikkumine, kuna muudeti alusakti ühte olulist elementi, järgimata selle vastuvõtmiseks sätestatud norme; esmase ja teisese õiguse ja liidu õiguse üldpõhimõtete rikkumine, näiteks ELi toimimise lepingu artiklid 3 ja 11, artikli 114 lõige 3 ja artikkel 191 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 35 ja 37, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ, (14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 715/2007 (15) artikkel 4 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 692/2008 (16), ja viimaks – võimu kuritarvitamine, kuivõrd komisjoni eesmärk suurendada NOx heitkoguste piirnorme ei ühti ELi õiguse sätete ega ka komisjoni enda eesmärkidega ega ole kooskõlas nimetatud ELi õigusaktidega.

3.6.

Oma 13. detsembri 2018. aasta otsuses otsustas Üldkohus ühendada kolm menetlust ja kokkuvõttes rahuldada hagid järgmiste punktide osas:

—	„tühistada tuleb […] II lisa punkt 2 selles osas, milles [18. juuli 2008. aasta] määruse nr 692/2008 [millega rakendatakse määrust (EÜ) nr 715/2007] IIIA lisa punktidega 2.1.1 ja 2.1.2 on kehtestatud lämmastikoksiidide massi lõplik vastavustegur CFpollutant ja ajutine vastavustegur CFpollutant“;

—	„jätta käesoleva resolutsiooni punktiga 1 tühistatud sätte tagajärjed kehtima, kuni mõistliku aja jooksul võetakse vastu neid sätteid asendavad uued õigusnormid, kusjuures see aeg ei tohi olla pikem kui 12 kuud käesoleva kohtuotsuse jõustumise kuupäevast arvates“.

4. Euroopa Komisjoni ettepanek

4.1. Ettepaneku põhjendus ja alus

4.1.1.

2017. aasta mais esitles Euroopa Komisjon rida meetmeid Euroopa transpordi ja liikuvuse ajakohastamiseks, mis hõlmasid muu hulgas CO2-heite, õhusaaste ja liiklusummikute vähendamist, samuti bürokraatia kaotamist ettevõtete jaoks.

4.1.2.

Juba 2007. aastal oli EL vastu võtnud määruse (EÜ) nr 715/2007, milles sätestatakse mootorsõidukite tüübikinnituse eeskirjad seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega, milles nõuti, et uued väikesed sõiduautod peavad vastama teatud heitkoguste piirnormidele.

4.1.3.

Dieselgate’i skandaali tulemusel viis komisjon läbi tüübikinnitusega seotud menetluste, katsete ja nõuete üksikasjaliku analüüsi ning jõudis järeldusele, et Euro 5 ja Euro 6 sõidukite tegelikus liikluses teel tekkivad heitkogused ületavad oluliselt heitkoguseid, mida on mõõdetud regulatiivses uues Euroopa sõidutsüklis, seda eriti diiselsõidukite lämmastikoksiidide heite (NOx) osas.

4.1.4.

Komisjon pidas vajalikuks sätestada tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste (RDE) kvantitatiivsed nõuded, et piirata sõidukite heitgaase kõikides tavapärastes kasutustingimustes kooskõlas määruses (EÜ) nr 715/2007 sätestatud heite piirnormidega. Selle tulemusel võeti vastu määrus (EL) 2016/646, millega muudeti määrust (EÜ) nr 692/2008, vaadates komiteemenetluse teel läbi katsemenetluste käigus mõõdetud keskmistest heitkogustest tulenevate vastavustegurite väärtused.

4.1.5.

Selle RDE-katsemenetluse teise etapiga seotud muudatusega nähti ette, et NOx heitkoguste mõõtmiseks tehtavad katsed on alates septembrist 2017 kohustuslikud uutele sõidukitüüpidele ja septembrist 2019 kõigile sõidukitele, ning Euroopa Parlament ja nõukogu kiitsid selle heaks (17).

4.1.6.

2018. aasta detsembris tühistas Üldkohus Pariisi, Madridi ja Brüsseli linna hagi alusel mõningad määruse (EL) 2016/646 sätted muu hulgas seepärast, et nn vastavustegureid ei oleks tohtinud vastu võtta komiteemenetluse, vaid seadusandliku tavamenetluse teel. See tühistamine oli osaline ega mõjutanud tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste katsemenetlust, mis jääb kehtima.

4.1.7.

Üldkohus lükkas siiski selle tühistamise jõustumise edasi veebruarini 2020, et anda komisjonile otsuse rakendamiseks aega.

4.2. Ettepaneku sisu ja eesmärk

4.2.1.

Et vältida liigset koormust tootjatele, kes juba kavandasid oma sõidukid varasemat tegelikes sõidutingimustes tekkivate heitkoguste mõõtmise menetlust arvesse võttes, esitas komisjon kõnealuse seadusandliku ettepaneku, mille eesmärk on:

—	taaskehtestada varem vastu võetud vastavustegurid;

—	anda komisjonile õigus korrigeerida igal aastal seadusandja kehtestatud vastavustegureid allapoole, et kajastada kaasaskantavate mõõteseadmete täpsuse parandamisel tehtud edusamme.

4.2.2.

Komisjon väidab, et oma tühistamisotsuses ei seadnud Üldkohus kahtluse alla vastavustegurite tehnilist põhjendatust. Seepärast ja arvestades, et tegelikus liikluses mõõdetud heitkogused ja laboris mõõdetavad heitkogused on endiselt erinevad, pakuti välja vastavustegurid, muutes seega määrust (EÜ) nr 715/2007.

4.2.3.

Vastavustegurid võetakse kasutusele kahes etapis: esimeses etapis tuleks kohaldada ajutist vastavustegurit, teises etapis tuleks kasutada ainult lõplikku vastavustegurit. Komisjoni ülesanne peaks olema pidevalt jälgida lõplikke vastavustegureid, pidades silmas tehnika arengut.

4.2.4.

Lisaks antakse komisjonile kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte konkreetsete menetluste, katsete ja tüübikinnitusnõuete üksikasjalike eeskirjade kohta. Samuti annab delegeerimine komisjonile õiguse täiendada määrust (EÜ) nr 715/2007 nende läbivaadatud eeskirjadega ning heitkoguste mõõtmiseks kasutatavate katsetsüklitega. Ettepanek hõlmab ühtlasi võimalust muuta seda määrust, et korrigeerida lõplikke vastavustegureid allapoole, muuta tahkete osakeste massi põhiseid piirnorme ja kehtestada tahkete osakeste arvulised piirnormid.

4.2.5.

Ettepaneku kohaselt on tootjad taas kohustatud tõendama, et kõik Euroopa Lidus müüdavad, registreeritavad või kasutusele võetavad uued sõidukid vastavad seatud piirnormidele.

4.2.6.

Juba enne ettepaneku esitamist kaebas Euroopa Komisjon Üldkohtu otsuse edasi Euroopa Liidu Kohtusse, kuna ta on seisukohal, et tema varasem määrus ei puudutanud õigusakti olulisi elemente ehk sätestatud vastavustegureid, vaid üksnes nende mõõtmise kriteeriume.

5. Üldised märkused

5.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pädevuses ei ole sekkuda Euroopa Liidu institutsioonide vahelisse konflikti, iseäranis kui küsimuse all on Euroopa Liidu Kohtus menetletav apellatsioonikaebus. Komiteel on siiski õigus väljendada oma seisukohta komisjoni ettepaneku jaoks valitud raamistiku kohta ning hinnata, mil määral saavutatakse sellega seatud eesmärgid.

5.2.

On selge, et käsitletav ettepanek kaotab vormilised puudused, mis on seotud pädevuste puudumise ning esmase õiguse eri sätete rikkumisega, mis tulenevad õigusevastase menetluse ebaõigest kasutamisest.

5.3.

Mis puudutab sisulisi aspekte, siis peab komitee vastavalt oma seisukohtadele delegeeritud õigusakte käsitlevates arvamustes kaheldavaks, kas valitud lahendus anda komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud akte valdkondades, kus Üldkohus leiab, et vaid seadusandja võib muuta olulisi elemente – õigus, mida komisjon näib ilmselgelt tahtvat endale –, vastab delegeeritud õigusaktide õiguslikule eesmärgile (18).

5.4.

Komiteel on hea meel märkida, et ettepaneku rakendamise ajalised nõuded säilivad, mis tähendab, et ettepanek hõlmab ka edaspidi uusi sõidukitüüpe alates 1. septembrist 2017 ning seda kohaldatakse uutele sõidukitele alates 1. septembrist 2019.

5.5.

Siiski seab komitee küsimuse alla nende meetmete õigusliku jõu, kuivõrd selle seadusandliku menetluse osas puudub igasugune õiguskindlus, mis omakorda võib lausa ohustada meetme jõustumist septembris, rääkimata küsimustest, mis on juba tõstatunud seoses meetme tagasiulatuva mõjuga.

5.6.

Olukord muutub veelgi keerulisemaks, kuna otsus on edasi kaevatud, mistõttu on lõplik otsus Üldkohtus käsitletava küsimuse osas määramatuks ajaks edasi lükatud. Võiks isegi küsida, kas praeguse ettepaneku heakskiitmine on üldse vajalik, sõltumata sellest, kas Euroopa Liidu Kohus langetab otsuse komisjoni kasuks või mitte.

5.7.

Ettepaneku ainus põhjendus on katse tagada teatud õiguskindlus või kindlustunne tootjatele, kes võivad soovi korral jätkata oma sõidukite tootmist. Ent see ei kaota mõju, mis võib olla Euroopa Liidu Kohtu otsusel ettepaneku kehtivusajale, mis võib seada ikkagi ohtu tellimused ja komponentide tarne.

5.8.

Komitee rõhutab, et tarbijatele tuleb igal juhul teha kättesaadavaks juba ametlikel veebilehtedel (19) avaldatud RDE-katsemenetlused, et neil oleks võimalus võrrelda seda teavet sõidukite keskkonnamõju andmetega Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/94/EÜ (20) alusel. Nende andmete kättesaadavus võib aidata tarbijatel teha valikuid nende ostetavate sõidukite keskkonnamõju seisukohalt.

5.9.

Komitee loodab, et komisjon suudab tagada ettepaneku vastavuse erinevate tegelikus liikluses tekkivate heitkoguste katsemenetlusi käsitlevate tekstidega, pidades silmas, et ettepanek viitab asjaomasele teisele meetmepaketile ning ei sea seega küsimuse alla kahte hilisemat teksti, mis hõlmavad tahkete osakeste massi arvestamist katsetel, katsemeetodite täiustamist (kolmas RDE õigusakt) ja kolmanda osapoole võimalust viia läbi sõltumatuid katseid, et kontrollida juba kasutuses olevaid sõidukeid (neljas RDE õigusakt).

5.10.

Ilma kõnealuse ettepaneku eripära piiramata kutsub komitee komisjoni tungivalt üles võtma arvesse väljaspool Euroopa Liitu asuvate riikide tavasid, iseäranis Ameerika Ühendriikide kogemust, eriti mis puudutab vastavuskriteeriume ja tootjatele kehtestatud sanktsioone eeskirjadest mittekinnipidamise korral (21).

5.11.

Komitee tunnistab, et Dieselgate’i skandaal mitte ainult ei toonud esile NOx heitkogustega seotud puudusi, vaid näitas samuti, et miljonid tarbijad on ostnud sõidukeid, mis ei vasta esitatud teabele, samas kui suuremale enamusele neist ei ole isiklikult hüvitatud neile tekitatud kahju.

5.12.

On oluline, et komisjon tagaks kahjude täieliku hüvitamise kõigile kahju kandnud pooltele või et vähemalt oleks olemas Euroopa kollektiivne õiguskaitsemehhanism, mis oleks tõhus, toimiv, kiire ja mille alusel makstaks tarbijatele hüvitist keskkonna tervise halvendamise eest. Seda ei saa öelda mehhanismi kohta, mis on sätestatud direktiivi ettepanekus esindushagide kohta.

6. Konkreetsed märkused

6.1. Artikli 1 lõige 3

6.1.1.

Komitee on seisukohal, et vastavustegureid, mis on esitatud I lisa tabelis 2, võib endiselt pidada väheambitsioonikaks, et tagada lämmastikoksiidide heite vähenemine, võttes arvesse teaduslikke tõendeid ja asjaolu, et 2018. aastal pakutud vastavustegurid näivad täna üsna konservatiivsed.

6.1.2.

Samuti toonitab komitee, et oluline on neid tegureid korrapäraselt hinnata ja seda vähemalt kord aastas, tagamaks, et võetakse arvesse tehnoloogilisi arenguid.

6.2. Artikli 1 lõige 4

6.2.1.

Komitee arvates peaks tootja varustama sõidukid selliselt, et komponendid, mis võivad mõjutada heitmeid, oleksid konstrueeritud, valmistatud ja kokku monteeritud selliselt, et sõiduk on normaalse kasutamise korral kooskõlas käesoleva määrusega. Komitee rõhutab siiski, et see teave peaks olema kättesaadav mitte üksnes tarbijatele müügi hetkel, vaid kontrolli eesmärgil ka haldusasutustele.

6.2.2.

Kuna „normaalne kasutus“on vastavusnõue ning selleks, et vältida ebakindlust selle tõlgendamisel, soovitab komitee, et väljend defineeritaks õigustekstis, mitte ei tugineks pelgalt komisjoni enda subjektiivsetele tõlgendustele (22).

6.3. Artikli 1 lõige 5

6.3.1.

Komitee on arvamusel, et tootjatele ette nähtud kuuekuuline tähtaeg vastavusteabe esitamiseks on liiga pikk, võttes arvesse sektori keskkonnakaitsekohustusi. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et tähtaeg ei tohiks ületada kolme kuud.

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) ELT L 109, 26.4.2016, lk 1.

(2) ELT L 175, 7.7.2017, lk 708.

(3) ELT L 301, 27.11.2018, lk 1.

(4) Neid katseid viis läbi Ameerika Ühendriikide keskkonnakaitseamet (EPA) ning nende tulemusel oli ettevõte sunnitud tunnistama, et ta oli paigaldanud sõidukitele katkestusseadme, mis tuvastas tarkvara algoritmi abil, millal sõidukite heitkoguseid kontrollitakse.

(5) COM(2018) 184 final – 2018/0089 (COD); EMSK arvamus: ELT C 440, 6.12.2018, lk 66.

(6) Vt rakendatud seadusandlike meetmete loetelu https://ec.europa.eu/growth/sectors/automotive/legislation/motor-vehicles-trailers_en.

(7) Vt Euroopa Parlamendi raport A8-0049/2017, mille järeldustes kinnitati, et komisjonil puudus „poliitiline tahe ja otsustavus võtta vajalikke meetmeid tulenevalt NOx heitkoguste kõrgest tasemest ja anda prioriteet kaalukausil olnud rahvatervise kaitsele“ja iseäranis ei kasutanud komisjon „tema käsutuses olevaid vahendeid TCMV ja RDE-LDV töörühma tasandil, et edendada otsustusprotsessi ja tagada tüübikinnituskatsete õigeaegne kohandamine tegelikus liikluses valitsevate tingimuste kajastamiseks, nagu nõutakse määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 14 lõikes 3“.

(8) Selles katsemenetluses, mis peaks paremini kajastama tegelikus liikluses tekkivaid heitkoguseid ja vähendama erinevust tegelikus liikluses ja laboris mõõdetud heitkoguste vahel, kasutatakse heitkoguste mõõtmiseks kaasaskantavaid sõiduki pardal olevaid heiteanalüsaatoreid teekatse käigus.

(9) ELT L 82, 31.3.2016, lk 1.

(10) ELT L 109, 26.4.2016, lk 1.

(11) ELT L 175, 7.7.2017, lk 708.

(12) ELT L 301, 27.11.2018, lk 1.

(13) Vt muu hulgas ELT C 311, 12.9.2014, lk 55; ELT C 251, 31.7.2015, lk 31; ELT C 227, 28.6.2018, lk 52 ELT C 367, 10.10.2018, lk 32 ja ELT C 440, 6.12.2018, lk 95.

(14) ELT L 152, 11.6.2008, lk 1.

(15) ELT L 171, 29.6.2007, lk 1.

(16) ELT L 199, 28.7.2008, lk 1.

(17) Vt Euroopa Kontrollikoja 2019. aasta veebruari infodokument „ELi reaktsioon nn Dieselgate’i skandaalile“, https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/BRP_Vehicle_emissions/BRP_Vehicle_emissions_ET.pdf.

(18) ELT C 67, 6.3.2014, lk 104; ELT C 13, 15.1.2016, lk 145; ELT C 288, 31.8.2017, lk 29; ELT C 345, 13.10.2017, lk 67.

(19) Vt https://www.acea.be/publications/article/access-to-euro-6-rde-monitoring-data.

(20) ELT L 12, 18.1.2000, lk 16.

(21) Uue määruse (EL) 2018/858 artikli 85 kohaselt võib komisjon praegu kehtestada tootjatele trahve kuni 30 000 euro ulatuses sõiduki kohta.

(22) Vt näiteks volinik Elżbieta Bieńkowska vastust parlamendi küsimusele (küsimus P-006693-16): http://www.europarl.europa.eu/doceo/document/P-8-2016-006693-ASW_EN.html.

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/87

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Tõhusam otsustusprotsess sotsiaalpoliitikas: valdkondade määratlemine, milles liikuda kvalifitseeritud häälteenamuse suunas““

(COM(2019) 186 final)

(2020/C 14/13)

Raportöör: Christian BÄUMLER

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 3.6.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	10.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	83/32/1

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et kiirete muutuste ajal on otsustava tähtsusega see, et EL oleks koos liikmesriikidega suuteline vastavalt oma tunnustatud pädevustele kõigis asjakohastes poliitikavaldkondades võtma tõhusaid ja tulemuslikke poliitikameetmeid. Selline lähenemisviis peaks asjakohaselt kaaluma meetmete võtmise vajadust Euroopa tasandil, võttes nõuetekohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet.

1.2.

Komitee leiab, et Euroopa Parlamendi osalemine kõrgel tasemel kooskõlas asutamislepingu sätetega on oluline õigusloome protsessis, sealhulgas eelkõige sotsiaalpoliitika valdkonnas, kuna sotsiaalpoliitika küsimused mõjutavad sotsiaalset ühtekuuluvust ja väga konkurentsivõimelist sotsiaalset turumajandust kooskõlas aluslepingus sätestatud eesmärkidega (ELi lepingu artikkel 3).

1.3.

Arvestades, et komitee on juba varasemates arvamustes (1) oma poolehoidu ELi ühehäälse otsuse nõuete läbivaatamisele väljendanud ja kordas seda hiljuti eelkõige ka maksupoliitika osas (2), väljendab ta heameelt selle üle, et komisjon jätkab aruteluga eksisteerivate tõkete üle õigusloomes ning on selle teatisega algatanud arutelu kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise laiendamise võimaluste üle ka sotsiaalpoliitikas. Samal ajal rõhutab komitee, et ELi asutamislepingul põhinev roll sotsiaalvaldkonnas on liikmesriikide tegevuse toetamine ja täiendamine ELi toimimise lepingu artikli 153 lõikes 1 määratletud valdkondades. See kajastab riikide sotsiaalsüsteemide ja traditsioonide mitmekesisust ning viitab liikmesriikide juhtrollile oma sotsiaalpoliitika ja tööturu meetmete kujundamisel ja rakendamisel. Otsuse tegemine kvalifitseeritud häälteenamusega põhineb kompromissivalmidusel.

1.4.

Komitee jaoks on selge, et EL jääb ka kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise vahendi rakendamisel subsidiaarsuskohustusele kindlaks ning keskendub valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, teemadele, milles ei saa ühiseid eesmärke riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil tõhusamalt saavutada. Sama kehtib proportsionaalsuse põhimõtte puhul, mille kohaselt ELi meetmete sisu ja vorm ei tohi minna kaugemale aluslepingute eesmärkidest.

1.5.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151 on sätestatud sotsiaalpoliitika eesmärk edendada tööhõivet ning parandada elu- ja töötingimusi edusammude kaudu. Komitee rõhutab, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 153 lõikele 2 püütakse seda saavutada direktiividega miinimumeeskirjade kohta, milles võetakse arvesse igas liikmesriigis kehtivaid tingimusi ja mis ei tohi olla vastuolus väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate loomise ja arenguga. Komitee rõhutab veel, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 153 lõikele 4 ei tohi piirata liikmesriikide õigust kehtestada ülevõtmisel rangemaid riiklikke kaitsemeetmeid, samamoodi nagu liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted, sõltumata sellest, milline on otsuse tegemise.

1.6.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et ELi tasandil rakendatavad sotsiaalpartnerite kokkulepped annavad olulise panuse liidu sotsiaalpoliitilise acquis’ arendamisse. Komitee nõuab seoses aruteluga võimalikuks üleminekuks üle ühehäälset otsust nõudvalt hääletamiselt kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele garantiisid, et sotsiaalpartnerid kaasataks ka edaspidi ulatuslikult sotsiaalpoliitilisse õigusloomesse ja poliitikakujundamisse ning et peetaks kinni nende autonoomiast nende autonoomsete lepingute rakendamisel ja võimalikul ülevaatamisel.

1.7.

1.8.

Komitee osutab sellele, et EL on töötanud välja meetmed, mis kaitsevad ohustatud töötajaid, nagu näiteks rasedad naised või osalise tööajaga töötajad, töösuhte lõpetamisel. Selleks oleks vaja tagada kogu Euroopas ühtne menetlus- ja kaitseõiguste miinimum ja minna üle kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele.

1.9.

Komitee rõhutab, et tööandjate ja töötajate huvide esindatus ja kollektiivne kaitse on ühiskonna ühtekuuluvuse, töökohtade säilitamise ja loomise ning äriühingute konkurentsivõime jaoks ELis otsustava tähtsusega. EL peab ka siin – kui see on objektiivselt vajalik – kontrollima, kuivõrd on võimalik kvalifitseeritud häältenamusega hääletades laiendada võimalust sotsiaalpartnerlust tulevikku suunatult edasi arendada.

1.10.

Komitee soovitab ELis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike tööhõivetingimuste osas üleminekut kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele, et vältida ebavõrdset kohtlemist ja tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust.

1.11.

Käimasolevas arutelus kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele ülemineku üle nõustub komitee komisjoni kaalutlustega, miks pooldada ELi lepingu artikli 48 lõikes 7 sätestatud üldist sillaklauslit juhtudel, kui kohaldatakse kvalifitseeritud häälteenamust, sest see tee eeldab nii Euroopa Ülemkogu ühehäälset otsust kui ka kõikide riikide parlamentide tuge ning Euroopa Parlamendi nõusolekut, mis tagaks laia demokraatliku legitiimsuse.

2. Üldmärkused

2.1.

Komitee nõustub komisjoniga, et EL ja liikmesriigid seisavad ühiste probleemide ees seoses uute tehnoloogiate mõjuga, suureneva konkurentsisurvega globaliseerunud majanduses, uute töövormidega ja demograafilise arenguga. Selleks, et säilitada Euroopa sotsiaalne mudel tulevaste põlvkondade jaoks ja seda edasi arendada, on Euroopa ja riiklikul tasandil paljudes poliitikavaldkondades – vastavalt tunnustatud pädevustele – vaja meetmeid. Selles valdkonnas on olulised meetmed sotsiaalse ühtekuuluvuse ja sotsiaalse kaasatuse tugevdamiseks ning diskrimineerimise vastu võitlemiseks.

2.2.

Komitee rõhutab, et kiirete muutuste ajal on otsustava tähtsusega, et EL oleks koos liikmesriikidega suuteline kiiresti võtma tõhusaid ja tulemuslikke poliitikameetmeid. Selline lähenemisviis peaks asjakohaselt kaaluma meetmete võtmise vajadust ja taset, võttes nõuetekohaselt arvesse subsidiaarsuspõhimõtet, valides sobivad vahendid ja tõhusad otsustusprotsessid, mille kaudu on ELil võimalik toetada ja täiendada riikide poliitikat. Sealjuures on vaja üksikasjalikult analüüsida mõju majandusele, riigi rahandusele ja sotsiaalpartnerite rollile igas liikmesriigis. Kõigil liikmesriikidel peab alati olema piisavalt võimalusi otsustusprotsessis osaleda. Ühine eesmärk peaks olema saavutada häid tulemusi nii ELi tasandil kui ka üksikutes liikmesriikides.

2.3.

Komitee rõhutab, et ELil on vaja tõhusat ja paindlikku otsustusprotsessi, tagamaks, et õigusnormid ja mittesiduvad vahendid, nagu kooskõlastusraamistik ja soovitused, suudaksid majandusliku ja sotsiaalse arenguga sammu pidada. Arvestades, et komitee on juba varasemates arvamustes väljendanud poolehoidu ühehäälse otsuse nõuete läbivaatamisele ELi seadusandluses (3), väljendab ta ka heameelt selle üle, et komisjon jätkab aruteluga eksisteerivate tõkete üle poliitilises õigusloomes ning on selle teatisega algatanud ka arutelu kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamise laiendamise võimaluste üle sotsiaalpoliitikas. Samal ajal rõhutab komitee, et ELi asutamislepingul põhinev roll sotsiaalvaldkonnas on liikmesriikide tegevuse toetamine ja täiendamine ELi toimimise lepingu artikli 153 lõikes 1 määratletud valdkondades. See kajastab riikide sotsiaalsüsteemide ja traditsioonide mitmekesisust ning viitab liikmesriikide juhtrollile oma sotsiaalpoliitika ja tööturu meetmete kujundamisel ja rakendamisel.

2.4.

Komitee nägemuse järgi seisneb ELi aluslepingu järgne roll liikmesriikide meetmete toetamises ja nende täiendamises aluslepinguga sätestatud valdkondades (ELi toimimise lepingu artikli 153 lõige 1). See peegeldab riikide sotsiaalkindlustussüsteemide ja traditsioonide mitmekesisust ning osutab liikmesriikide juhtivale rollile ja ka kõrgele suveräänsuse astmele Euroopa koostöös oma meetmete kujundamisel ja rakendamisel sotsiaalpoliitika ja tööturgude valdkonnas.

2.5.

Komitee rõhutab, et valdav osa ELi sotsiaalpoliitilistest õigusnormidest on vastu võetud kvalifitseeritud häälteenamusega ja tavamenetluse kohaselt.

2.6.

Komitee märgib, et seevastu teatavates sotsiaalpoliitika valdkondades on ELi aluslepingu kohaselt endiselt nõutav nõukogus otsuste vastuvõtmist ühehäälselt. Need on: mittediskrimineerimine (ELi toimimise lepingu artikli 19 lõige 1); töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse (välja arvatud piiriüleses kontekstis) (artikli 153 lõike 1 punkt c); töötajate kaitse, kui nende tööleping lõpetatakse (artikli 153 lõike 1 punkt d); töötajate ja tööandjate huvide esindatus ja kollektiivne kaitse (artikli 153 lõike 1 punkt f) ning seaduslikult liidu territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike töötingimused ( artikli 153 lõike 1 punkt g). Kui ELi toimimise lepingu artikkel 19 näeb ette Euroopa Parlamendi nõusoleku, siis artikli 153 lõike 1 punktide c, d, f ja g puhul see nii ei ole.

2.7.

Komitee leiab, et Euroopa Parlamendi osalemine kõrgel tasemel kooskõlas asutamislepingu sätetega õigusloome protsessis on oluline, sealhulgas eelkõige sotsiaalpoliitika valdkonnas, kuna sotsiaalpoliitika küsimused puudutavad tavainimesi vahetult ja mõjutavad sotsiaalset ühtekuuluvust ja väga konkurentsivõimelist sotsiaalset turumajandust kooskõlas aluslepingus sätestatud eesmärkidega (ELi lepingu artikkel 3).

2.8.

Nagu juba tehtud eelkõige maksupoliitikas, tervitab komitee ka seda, et komisjon on algatanud asjaomase teatisega arutelu kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise laiendamise üle ka sotsiaalpoliitika valdkonnas (4). Otsuse tegemine kvalifitseeritud häälteenamusega põhineb kompromissivalmidusel. See eeldab arutelu ja võimaldab pragmaatilisi tulemusi, mis võivad arvesse võtta liidu kui terviku huve. Kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise väljavaade toimib katalüsaatorina leida kompromissideni jõudmise ja kõikide tegutsejate kaasamise kaudu vastuvõetav lahendus kõikidele osalejatele.

2.9.

Komitee osutab sellele, et EL toetas oma uues strateegilises tegevuskavas 2019–2024 sotsiaalõiguste samba rakendamist ELi ja liikmesriikide tasandil. Seejuures tuleb asjaomaseid pädevusi kohaselt järgida.

2.10.

Komitee jaoks on oluline, et EL jääb kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise vahendi rakendamisel subsidiaarsuskohustusele kindlaks ning keskendub valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, teemadele, milles ei saa ühiseid eesmärke riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil tõhusamalt saavutada. Sama kehtib proportsionaalsuse põhimõtte puhul, mille kohaselt ELi meetmete sisu ja vorm ei tohi minna kaugemale aluslepingute eesmärkidest. Neid põhimõtteid tuleb arutelus kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise üle selgitada.

2.11.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151 on sätestatud sotsiaalpoliitika eesmärk edendada tööhõivet ning parandada elu- ja töötingimusi edusammude kaudu. Komitee rõhutab, et ELi toimimise lepingu artikli 153 lõikes 2 sätestatakse kriteeriumid, millele ELi meetmed peavad sotsiaalpoliitika valdkonnas vastama. Direktiivid sisaldavad peamiselt üksnes siseriiklikke tingimusi arvesse võtvaid miinimumeeskirju ja need ei tohi olla vastuolus väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate loomise ja arenguga. Komitee rõhutab, et ei tohi piirata liikmesriikide õigust ülevõtmisel kehtestada kõrgema tasemega riiklik kaitse, samamoodi nagu liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted, sõltumata sellest, milline on otsuste langetamise kord.

2.12.

Lisaks märgib komitee, et komisjon, Euroopa Parlament ja nõukogu on Euroopa sotsiaalõiguste samba preambuli punktis 17 kinnitanud riiklike süsteemide mitmekesisuse, sh sotsiaalpartnerite rolli austamist ning punktis 19 liikmesriikide riiklikku identiteeti ning nende suveräänsust ja õigust kindlaks määrata sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted.

2.13.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et ELi tasandil vastavalt artiklile 155 rakendatavad sotsiaalpartnerite kokkulepped annavad olulise panuse liidu sotsiaalpoliitilise acquis’ arendamisse. Komitee tervitab asjaolu, et teatise kohaselt on vastuvõtmise osas sotsiaaldialoogide tulemustel ja direktiividel võrdne tähtsus. Komitee nõuab võimalikuks üleminekuks ühehäälset otsust nõudvalt hääletamiselt kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele garantiisid, et sotsiaalpartnerid kaasataks ka edaspidi ulatuslikult sotsiaalpoliitilisesse õigusloomesse ja poliitikakujundamisse ning et peetaks kinni nende autonoomiast nende autonoomsete lepingute rakendamisel ja ülevaatamisel. Sotsiaaldialoogil on sotsiaalkaitse jaoks oluline roll. Autonoomse õigusloome kaudu tagab see ka ELi edusammud sotsiaalpoliitikas.

2.14.

Komitee jagab komisjoni arvamust ega näe tugevdatud koostöö vahendis alternatiivi kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele. Tugevdatud koostöö vahend võib just sotsiaalpoliitika küsimuste korral viia siseturu killustumiseni ja ELi kodanike ebavõrdse kohtlemiseni, sõltuvalt sellest, millises liikmesriigis nad elavad.

2.15.

Teisalt leiab komitee, et Euroopa poolaasta on veel üks tõhus ja asjakohane vahend, et liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite toel ja juhendamisel – muu hulgas ka ühise õppimise kaudu – õppida rohkem ja paremat lähenemist ning saavutada edusamme riiklike reformide alal. Seda väljendab ka ELi toimimise lepingu artikli 156 sõnastus ja mõte. Komitee juhib tähelepanu jõupingutustele töötada Euroopa poolaasta raames välja täiendatud meetodid riikide tööhõive- ja sotsiaalkaitsepoliitika ning nende reformide kooskõlastamiseks ning samal ajal kaasata riiklikud sotsiaalpartnerid mõistlikul viisil Euroopa töösse. Euroopa sotsiaalõiguste sammas, mille eesmärk on suunata reforme, edendaks seega tegevuskava arendamist, mis käsitleb paremat lähenemist ning suuremat ühtekuuluvust liikmesriikide vahel.

3. Konkreetsed märkused

3.1.

3.2.

Komitee märgib, et olemas on laiaulatuslikud ELi õigusnormid, mis käsitlevad naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte rakendamist ning võrdset kohtlemist rassilise ning etnilise päritolu alusel jne. See on ELi märkimisväärne saavutus, mis seab siin ka rahvusvahelised standardid. Seejuures kaitstakse ELi õiguse kaudu võrdset kohtlemist usutunnistuse, veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel üksnes seoses tööhõive ja elukutsega. Direktiiv, mis keelaks üldise diskrimineerimise liidus, oleks eriti keeruline ning seetõttu ei oleks seda ilmselt võimalik saavutada ühehäälset otsust nõudva hääletamisega. Selle kohustuse on aga EL võtnud kestliku arengu tegevuskavas 2030. Seda eesmärki on kinnitatud ka uues strateegilises tegevuskavas 2019-2024. Komitee toetab mittediskrimineerimist käsitleva õigusloome puhul täielikku üleminekut kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele.

3.3.

Komitee märgib, et EL võib ELi toimimise lepingu artikli 48 kohaselt otsustada sotsiaalkindlustuse valdkonnas meetmete üle, mis on vajalikud töötajate liikumisvabaduse tagamiseks, kvalifitseeritud häälteenamusega. Seevastu peavad soovitused, mis käsitlevad töötajate sotsiaalkindlustust ja sotsiaalkaitset, olema ühehäälselt otsustatud. Üleminek kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele oleks järjepidev ja asjakohane. Tekib ka küsimus, miks on eesmärgiks seatud üksnes soovitused ja arvesse ei võeta komisjoni kaugemaleulatuvaid õigusakte.

3.4.

Komitee tunnistab, et töötajate kaitse töölepingu lõpetamisel oli alati asjaomase siseriikliku tööõiguse keskne osa. Komitee leiab aga ka, et EL on vahepeal töötanud välja meetmed, millega kaitsta ohustatud töötajaid, nagu näiteks rasedad naised või osalise tööajaga töötajad. See kõneleb selle poolt, et tagada kogu Euroopas vähemalt ühtne menetlus- ja kaitseõiguste miinimum, et need kaitsemehhanismid liiva ei jookseks. Euroopa sotsiaalõiguste sammas näeb ette vallandatud töötaja õiguse saada teavet, samuti juurdepääsu tõhusale ja erapooletule vaidluste lahendamisele, õiguskaitsevahenditele ning vajadusel kahjuhüvitised. See toetab üleminekut kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele, et teha võimalikuks asjaomase direktiivi rakendamine.

3.5.

Komitee rõhutab, et tööandjate ja töötajate huvide esindatuse ja kollektiivse kaitse kindel õiguslik raamistik on muu hulgas ühiskonna ühtekuuluvuse, kvaliteetsete töökohtade loomise ja äriühingute konkurentsivõime jaoks ELis otsustava tähtsusega. Äriühingud siseturul teevad piiriüleselt üha tihedamat koostööd. Äriühingute ja kontsernide suhtes ELis kehtib Euroopa töönõukogusid käsitlev direktiiv, mis võeti vastu tavamenetlusega. Töötajate kaasamist käsitleva ELi õigusloome muudes valdkondades kehtib seevastu ühehäälsuse nõue. EL peab ka siin – kui see on objektiivselt vajalik – kontrollima, kuivõrd antakse kvalifitseeritud häälteenamusega hääletades uusi võimalusi sotsiaalpartnerluse tulevikku suunatud kujundamiseks.

3.6.

Komitee soovitab ELis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike tööhõivetingimuste osas üleminekut kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele. ELi ja kolmandate riikide kodanike töötingimused peavad olema omavahel kooskõlas, et mitte kahjustada sotsiaalset ühtekuuluvust.

3.7.

3.8.

Komitee märgib, et komisjoni teatises jääb üks küsimus lahendamata. Ei ole selge, kas otsus teatava õigusliku aluse üleviimise kohta ühehäälsuselt kvalifitseeritud häälteenamusele tehakse korraga ja lõplikult või igal üksikjuhul eraldi. Komitee palub komisjonil selgitada, kas üldise sillaklausli kasutamine Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõikes 7 peaks olema üldine üleminek kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele või peaks seda otsustama iga juhtumi korral eraldi. Komitee arvates tuleb igal juhul tagada, et sillaklausli kasutamise tulemuseks oleksid tõhusamad otsustusprotsessid ja otsuste langetamine, mitte lisatakistuste loomine.

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) Vrd järgmised Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused: ELT C 230, 14.7.2015, lk 24; ELT C 434, 15.12.2017, lk 18; ELT C 271, 19.9.2013, lk 23; ELT C 332, 8.10.2015, lk 8.

(2) Komitee arvamus „Maksustamine – kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamine“ (ELT C 353, 18.10.2019, lk 90).

(3) Vt joonealune märkus 2.

(4) Vt joonealune märkus 1.

LISA

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest (kodukorra artikli 59 lõige 3):

1. Punkt 2.8

Muuta järgmiselt:

Nagu juba tehtud eelkõige maksupoliitikas, (1) Komitee tervitab komitee ka seda, et komisjon on algatanud asjaomase teatisega võtnud initsiatiivi avada arutelu ja selgitada, kuidas arutelu kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise laiendaminese üle ka sotsiaalpoliitika valdkonnas le võiks välja näha ilma ülepeakaela tehtud ettepanekuteta Otsuse tegemine kvalifitseeritud häälteenamusega põhineb kompromissivalmidusel. See eeldab arutelu ja võimaldab pragmaatilisi tulemusi, mis võivad arvesse võtta liidu kui terviku huve. Kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise väljavaade toimib katalüsaatorina leida kompromissideni jõudmise ja kõikide tegutsejate kaasamise kaudu vastuvõetav lahendus kõikidele osalejatele.

Hääletuse tulemus

Poolt	:	36
Vastu	:	74
Erapooletuid	:	2

2. Uus punkt pärast punkti 2.8

Lisada punkti 2.8 järele uus punkt:

Teisest küljest tugineb otsuste tegemisel ühehäälsuse loogika vajadusel säilitada riikide kontroll ELi lepingu asjakohaste sotsiaalpoliitika sätete üle ning vältida riiklike sotsiaalsüsteemide põhielementidesse sekkumist, mille eest vastutavad esmajärjekorras liikmesriigid koos sotsiaalpartneritega.

Hääletuse tulemus

Poolt	:	31
Vastu	:	82
Erapooletuid	:	3

3. Punkt 3.1

Muuta järgmiselt:

Komitee sedastab asjaolu, et praegu on ühtedes ja samades poliitikavaldkondades käibel kas ühehäälset otsust nõudev hääletamine või kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamine. Komitee leiab, et ELi lepingu sotsiaalpeatükis sätestatud jaotus kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise ja ühehäälsuse nõude vahel on endiselt asjakohane, kuna see kajastab liikmesriikide riiklike sotsiaalsüsteemide mitmekesisust ja heterogeensust, nt sotsiaalkaitse valdkonnas seoses sotsiaalpartnerite rolli ning tööõiguse ja kollektiivlepingute rolliga. See viib ebavõrdsuseni sotsiaalsete standardite väljatöötamisel ja lünkadeni sotsiaalkaitses.

Hääletuse tulemus

Poolt	:	32
Vastu	:	74
Erapooletuid	:	3

4. Punkt 3.2

Muuta järgmiselt:

Komitee märgib, et olemas on laiaulatuslikud ELi õigusnormid, mis käsitlevad naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte rakendamist ning võrdset kohtlemist rassilise ning etnilise päritolu alusel jne. See on ELi märkimisväärne saavutus, mis seab siin ka rahvusvahelised standardid. Seejuures kaitstakse ELi õiguse kaudu võrdset kohtlemist usutunnistuse, veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel üksnes seoses tööhõive ja elukutsega. Need direktiivid võeti ühehäälselt vastu. Direktiiv, mis keelaks üldise diskrimineerimise liidus, oleks eriti keeruline, mis selgitab pikka menetlust ja aeglaseid edusamme ning seetõttu ei oleks seda ilmselt võimalik saavutada ühehäälset otsust nõudva hääletamisega. Selle kohustuse on aga EL võtnud kestliku arengu tegevuskavas 2030. Seda eesmärki on kinnitatud ka uues strateegilises tegevuskavas 2019-2024. Komitee toetab mittediskrimineerimist käsitleva õigusloome puhul täielikku üleminekut kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele.

Hääletuse tulemus

Poolt	:	31
Vastu	:	78
Erapooletuid	:	2

5. Punkt 3.4

Välja jätta:

Hääletuse tulemus

Poolt	:	35
Vastu	:	77
Erapooletuid	:	2

6. Punkt 3.5

Välja jätta:

Komitee rõhutab, et tööandjate ja töötajate huvide esindatuse ja kollektiivse kaitse kindel õiguslik raamistik on muu hulgas ühiskonna ühtekuuluvuse, kvaliteetsete töökohtade loomise ja äriühingute konkurentsivõime jaoks ELis otsustava tähtsusega. Äriühingud siseturul teevad piiriüleselt üha tihedamat koostööd. Äriühingute ja kontsernide suhtes ELis kehtib Euroopa töönõukogusid käsitlev direktiiv, mis võeti vastu tavamenetlusega. Töötajate kaasamist käsitleva ELi õigusloome muudes valdkondades kehtib seevastu ühehäälsuse nõue. EL peab ka siin – kui see on objektiivselt vajalik – kontrollima, kuivõrd antakse kvalifitseeritud häältenamusega hääletades uusi võimalusi sotsiaalpartnerluse tulevikku suunatud kujundamiseks.

Hääletuse tulemus

Poolt	:	34
Vastu	:	84
Erapooletuid	:	2

7. Punkt 3.6

Välja jätta:

Hääletuse tulemus

Poolt	:	30
Vastu	:	85
Erapooletuid	:	1

8. Punkt 1.7

Muuta järgmiselt:

Komitee sedastab asjaolu, et praegu on ühtedes ja samades poliitikavaldkondades käibel kas ühehäälset otsust nõudev hääletamine või kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamine. See viib ebavõrdsuseni sotsiaalsete standardite väljatöötamisel ja lünkadeni sotsiaalkaitses. Komitee pooldab seetõttu igal juhul mittediskrimineerimisalase õigusloome ning töötajate sotsiaalkindlustust ja -kaitset käsitlevate soovituste jaoks täielikku üleminekut hääletamisele kvalifitseeritud häälteenamusega. Komitee leiab, et ELi lepingu sotsiaalpeatükis sätestatud jaotus kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise ja ühehäälsuse nõude vahel on endiselt asjakohane, kuna see kajastab liikmesriikide riiklike sotsiaalsüsteemide mitmekesisust ja heterogeensust, nt sotsiaalkaitse valdkonnas seoses sotsiaalpartnerite rolli ning tööõiguse ja kollektiivlepingute rolliga.

Hääletuse tulemus

Poolt	:	32
Vastu	:	74
Erapooletuid	:	3

9. Punkt 1.8

Välja jätta:

Hääletuse tulemus

Poolt	:	36
Vastu	:	81
Erapooletuid	:	1

10. Punkt 1.10

Välja jätta:

Hääletuse tulemus

Poolt	:	30
Vastu	:	85
Erapooletuid	:	1

(1) Vt joonealune märkus 1.

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/95

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“

(COM(2019) 22 final)

(2020/C 14/14)

Raportöör: Cillian LOHAN

Kaasraportöör: Peter SCHMIDT

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 12.3.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Täiskogu otsus	11.12.2018 – laiendus 22.1.2019
Vastutav sektsioon	Põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon ning transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	28.6.2019
Vastuvõtmine täiskogus	26.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	168/3/5

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Kestlik areng peab olema Euroopa tuleviku keskne teema. Komitee hindab aruteludokumendis sisalduvat põhjaliku analüüsi, probleemide kirjeldamist, liikumissuuna seadmist ja Euroopa potentsiaali esile toomist, kuid samas väljendab ta ka muret selle üle, et nii ülemaailmne kui ka Euroopa-sisene kestlikkuse tempo ei ole piisav kokkulepitud ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks. Tänase päeva keskkonna-, sotsiaal- ja majandusvaldkonna probleemid nõuavad kiiret tegutsemist, poliitikameetmed aga ei jõua sellega sammu pidada.

1.2.

Kestlik areng on kogu maailma ühine eesmärk – see nõuab kõigi rahvaste ühiseid jõupingutusi, et saavutada loodusvarade säästev kasutamine ja kõigi inimeste heaolu. Euroopa ei suuda seda saavutada üksi, ent EL saab kasutada ja peaks kasutama oma kaalu suurima kaubandusblokina ja suure biotoorainel põhinevate ressursside importijana, et edendada kogu maailmas kestlikku hankimist, toetades seega maailma bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide säilitamist, mis on meie ühise tuleviku seisukohast väga oluline.

1.3.

Kestliku arengu keskmes on inimeste tulevik ning majandus peaks – planeedi taluvuspiire jälgides – töötama ühiskonna huvides, et saavutada jõukus ja võrdsus praegusele ja tulevastele põlvkondadele. Kestliku arengu tegevuskava 2030 on inimestele keskenduv projekt, milles ei jäeta mitte kedagi tahaplaanile. Euroopa riikide majanduse pöörab selgelt jätkusuutlikumale rajale Euroopa uus keskkonna- ja sotsiaalpakt.

1.4.

Arutelude aeg on möödas, nüüd on viimane aeg tegutsemiseks. Komitee soovib kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks 2030. aastaks näha kiireid edasiminekuid kogu ELi hõlmava pikaajalise kestliku arengu üldstrateegia ning selle juurde kuuluva põhjaliku rakenduskava arendamises ja ellu viimises.

1.5.

Kestliku arengu strateegia peaks hõlmama nii ELi sise- kui ka välistegevust ja edendama nendevahelist sidusust nii palju kui võimalik. Rakenduskava kaudu tuleks kaasata kestlikkus kõikidesse poliitikavaldkondadesse, esitada ELi poolt kestliku arengu eesmärkide täitmiseks võetavad põhimeetmed, selge ajakava ja tegevuskava, konkreetsed eesmärgid ja näitajad ning kõigi ELi institutsioonide, asutuste ja osalejate põhirollid ja -kohustused. Rakendamise nurgakivid peaksid olema innovatsioon, kestlikkusele suunatud rahvusvaheline koostöö ja kaubanduslepingud ning ettevõtete ja kodanikuühiskonna koondamine.

1.6.

Kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendusstrateegiale lisaks on vaja luua valitsemis- ja koordinatsiooniraamistik, et kestliku arengu eesmärgid oleksid kõigi poliitikavaldkondade keskmes. Eelkõige oleks pidanud kestliku arengu eesmärkidel põhinema ELi strateegiline tegevuskava 2019–2024 ja Euroopa Parlamendil peaks olema väljapaistvam roll. Komisjoni uue koosseisu töö peaks olema korraldatud kestliku arengu eesmärkide rakendamisest ja süvalaiendamisest lähtuvalt, nii nagu on sätestatud volinike missioonikirjades.

1.7.

Komitee kutsub komisjoni üles vaatama SKP kasvu poliitikast kaugemale. SKP-d heaolu mõõtmiseks kasutades eiratakse sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kulude ja tulude olulisi elemente.

1.8.

Komitee tunnistab osade ettevõtjate liidrirolli kestlikkusega arvestamisel. Paljud ettevõtjad on tegelikult poliitikast ees. Poliitikameetmed peavad looma stabiilse keskkonna ja kindlustunde, et tagada parimate tavade järgimine. See võimaldab ettevõtjatel jõuda kestlike lahendusteni.

1.9.

Komitee nõuab, et kogu ELi poliitika ja kõik eelarve-/finantsraamistikud ja -vahendid (näiteks Euroopa poolaasta, parem õigusloome, mitmeaastane finantsraamistik jms) viidaks kiiresti kooskõlla kestliku arengu eesmärkide täitmisega. ELi tasandil tuleks teha kindlaks või välja töötada usaldusväärne kestlikkuse hindamise metoodika, et eelarve-/finantsvahendid, poliitikaraamistikud ja mõjuhinnangutes kasutatavad lähenemisviisid toetaksid kindlasti kestliku arengu eesmärkide täitmist ELi sise- ja välistegevuses. Samuti tuleks välja töötada uued vahendid, näiteks meetmed, millega mõõdetakse kaugust eesmärkidest, ja uued näitajad.

1.10.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oli esimene ELi institutsioon, millel on kestliku arengu edendamisele pühendatud organ – kestliku arengu vaatlusrühm –, ja komitee on võtnud oma kohustuseks edendada ja peavoolustada kestliku arengu eesmärke põhjalikumalt kõigis komitee arvamustes ning komiteesiseses tegevuses ja struktuuris. Seepärast algatatakse komitees arutelu selle sisemise valitsemistava kooskõlastamise üle kestliku arengu eesmärkidega.

1.11.

Kodanikuühiskonna struktuurne kaasamine on vajalik ja kodanikuühiskonnale tuleb anda selge volitus osalemiseks strateegia väljatöötamises, rakendamises ja järelevalves. Sidusrühmade platvormi senine tähelepanuväärne tegevus tuleks üle vaadata kõigi sidusrühmade osalusel ja arvestades ka teiste asjaomaste sidusrühmade foorumite edusamme, eeskätt Euroopa ringmajanduse sidusrühmade platvormi saavutusi. Euroopa Parlamendi soovituse kohaselt tuleks sidusrühmade platvormi ajakohastada ja kaasata see ametlikku ja institutsioonidevahelisse konsultatsiooniraamistikku (1).

1.12.

Kestlik areng võib olla sotsiaalse solidaarsuse saavutamise vahendiks ning sellega saab võidelda populistlike ja kehtiva poliitilise süsteemi vastu suunatud hoiakute kasvu vastu kodanike seas, kes tunnevad end otsustusprotsessist ja võimust kõrvalejäetuna. See ei tohi olla elitaarne kava, vaid inimestele keskenduv projekt, mille eesmärk on muuta kestlikud tarbimisvalikud kättesaadavaks ja taskukohaseks.

2. Sissejuhatus

2.1.

Kauaoodatud aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“ avaldati 30. jaanuaril ning see moodustab osa Euroopa tuleviku üle peetavast arutelust ja ELi kohustusest täita ÜRO kestliku arengu eesmärgid, sealhulgas Pariisi kliimakokkulepe.

2.2.

Komitee on juba mitu aastat aktiivselt nõudnud kaugeleulatuva ELi kestliku arengu üldstrateegia väljatöötamist ja on esitanud mitmes eri valdkondi käsitlevas arvamuses ettepanekuid kestliku arengu eesmärkide täitmiseks vajaliku poliitika ja juhtimismeetmete kohta. Käesolev arvamus annab panuse aruteludokumendi teemalisse arutelusse, selles lähtutakse komitee varasemast tööst ja püütakse esitada visioon ja teha konkreetsed ettepanekud vajalike valitsemisreformide, vahendite ja mehhanismide osas, et toetada üldist strateegiat, mis on oma olemuselt pikaajaline.

2.3.

Aina rohkem on sotsiaalseid ja majanduslikke näitajaid, mis viitavad sellele, et EL ja teised ülemaailmsed osalised peavad võtma koheseid meetmeid ja minema kiiresti üle kestlikule arengule. ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC) hoiatas oma hiljutises aruandes, et inimkonnal on umbes 11 aastat aega kasvuhoonegaaside heite piiramiseks ja ülemaailmse temperatuuritõusu ennetamiseks, vastasel korral kutsutakse esile ohtlik ja potentsiaalselt pöördumatu kliimakatastroof (2). Pakilise kliimaküsimuse kõrval tekitavad meie kodanikele üha rohkem muret ka teised keskkonnaprobleemid, nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja õhusaaste, ning nende lahendamiseks tuleb kiiresti tegutseda. Ühtlasi suureneb Euroopas sotsiaalne ebavõrdsus. Peaaegu neljandik meie lastest ja noortest elab vaesuse ohus või vaesuses (3) ning miljonid noored ei leia inimväärset tööd, et alustada oma täiskasvanuelu kujundamist. Teatavad vähemusrühmad, näiteks puuetega inimesed, kannatavad kasvava tõrjutuse all. Euroopas koguvad üha enam populaarsust natsionalistlikud ja populistlikud liikumised ning mitmes liikmesriigis on löögi all põhiväärtused ja -õigused. Kahtluse alla seatakse isegi ELi põhialused.

3. Üldised märkused

3.1.

Arutelude aeg on möödas, nüüd on aeg tegutseda. Kestlikkuse aruteludokumendi oleks pidanud avaldama 2015. aastal samaaegselt kestliku arengu eesmärkidega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib näha kiiret tegutsemist, et kavandada ja võtta vastu kogu ELi hõlmav, pikaajaline kestliku arengu strateegia ja selle rakenduskava vastavalt varasemates arvamustes (4) esitatud soovitustele ning Euroopa Ülemkogu 2017. aasta, 2018. aasta ja 2019. aasta aprilli (5) järeldustele.

3.2.

Aruteludokumendis pakutakse välja erinevad stsenaariumid kestlikkuse saavutamiseks. Tegelikkuses ei ole selge valik eri stsenaariumite vahel realistlik. Üksnes esimene stsenaarium võimaldab üldist strateegiat, aga samas vajaks see elemente kahest teisest stsenaariumist, et olla tõhus. Üldstrateegia on põhimõttelise tähtsusega ning kooskõlastatud poliitiline lähenemine on kestliku tuleviku saavutamise eeltingimus. Käesolevas arvamuses arendatakse edasi mõnesid stsenaariumis 1 visandatud ideid.

3.3.

Käesolevas arvamuses väljendatud pakilisi nõudmisi, millega soovitakse ambitsioonikamat ja kiiremat rakendamist, ei tohiks tõlgendada seniste edusammude alahindamisena. Komitee on rahul aruteludokumendis esitatud analüüsiga ning sellega, et tunnustatakse kestliku tuleviku poliitilisi aluseid ja kestlikkusele üleminekut toetavaid horisontaalseid tugisüsteeme. Samas ei ole poliitikameetmed vastavuses murelike kodanike ja ekspertide nõutud kiireloomulise tegutsemisega.

3.4.

EL on võtnud endale juhtrolli kestlikkuse alaste poliitiliste algatuste valdkonnas. Mitmetest keerulistest põhjustest tingituna ei ole rakendamine nende algatustega kooskõlas. ELi ökoloogiline jalajälg ja CO2-heide elaniku kohta on maailma suurimate seas. EL ei suuda isegi oma territooriumil pidada kinni keskkonnasäästlikkuse saavutamise ajakavast.

3.5.

Vähese CO2-heitega, ressursitõhusa ja sotsiaalsema Euroopa loomisest ei piisa. Kestlik Euroopa peab võtma arvesse impordi tulemusel oma piiridest väljaspool tekkivat keskkonna- ja sotsiaalmõju. Kui EL soovib olla maailmas juhtpositsioonil, nagu aruteludokumendis kirjeldatud, peab ta mõistma ja võtma tõsiselt oma vastutust ja mõju maailmas. Komitee peab ELi käimasolevaid läbirääkimisi Mercosuri riikidega uue kestlikule arengule suunatud kaubanduspoliitika lakmustestiks. Seetõttu toetab komitee nende rühmade üleskutset, kes on selgelt nõudnud, et sellist lepingut ei sõlmitaks ilma kõigi lepingupoolte järjepideva osaluseta kliimamuutusi käsitleva lepingu rakendamisel, troopiliste metsade säilitamisel ja/või põlisrahvaste huvide arvessevõtmisel või et lepingusse tuleb lisada vähemalt lõpetamisklausel, mis jõustub selliste tunnustatud ja põhimõtteliste jätkusuutlikkuse alaste jõupingutuste rikkumise korral.

3.6.

Euroopa on olnud maailmajagu, mis on loodusvarade kaevandamises ja kasutamises juhtival kohal ja paistab silma suure tarbimisega. Sellest lähtuvalt võib ta jagada väärtuslikke õpetusi, kuidas parandada ressursitõhusust ja piirata kaevandamise mõju keskkonnale ning anda nõu muutuste elluviimiseks võetud meetmete ja jõupingutuste kohta, muu hulgas sotsiaalkaitse valdkonnas.

3.7.

EL peab kavandama ja rakendama kestliku arengu mudeli, mis näitab ülejäänud maailmale, kuidas järjepidevalt tõelise kestlikkuse poole püüeldes edendatakse sotsiaalset ühtekuuluvust ja majandusarengut, tagatakse hea keskkonnaseisund ning hõlbustatakse kaasavat valitsemistava, jätmata kedagi maha.

4. Kestliku arengu süsteemse lähenemisviisi edendamine

4.1.

Aruteludokumendis ei rõhutata piisavalt, et tänase päeva enneolematute probleemidega tegelemiseks on vaja paradigma muutust ja süsteemset lähenemisviisi. Kestliku arengu mõiste osas on juba jõutud kokkuleppele. Siiski on vaja tagada, et selle rakendamine leiaks poliitika ja õigusaktide abil aset täiel määral ja järjepidevalt ning et selle põhimõtetest peetaks kinni.

4.2.

ÜRO ja EL kasutavad Bruntlandi komisjonilt pärit määratlust: „Kestlik areng on areng, mis vastab praeguse põlvkonna vajadustele, ilma et see ohustaks tulevaste põlvkondade võimet oma vajadusi rahuldada.“ (6)

4.3.

Alates 1992. aastal Rios toimunud keskkonna- ja arengukonverentsist räägitakse kestliku arengu kolmest sambast – keskkonna-, sotsiaal- ja majandussambast. Otsuste langetamisel tuleb austada ja arvesse võtta kõiki sambaid. Kestlik areng on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3 kui üks ELi pikaajalisi eesmärke.

4.4.

Siinkohal toodud nn pulmatordi diagramm näitlikustab, et kestliku arengu keskmes on inimesed ning majandus peaks toimima ühiskonna huvides, et hoolitseda jõukuse, võrdsuse ja keskkonna eest, mis tagavad elukvaliteedi. Kõnealune diagramm seob eri tasandid rahvusvaheliselt kokkulepitud kestliku arengu eesmärkidega (7).

4.5.

Kestliku arengu juhtpõhimõte on keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja majanduslike aspektide lõimimine otsuste langetamise kõikidesse aspektidesse. Selles kontekstis arvestatakse Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud kahe põhimõttega – ettevaatuspõhimõtte (8) ja „saastaja maksab“ põhimõttega (9) – ning neid tuleb rakendada, et keskkonnakahjude kulusid ei peaks kandma kõige haavatavamad ühiskonnaliikmed. Kestlikkuse lahutamatu osa on põlvkondadevahelise võrdsuse kontseptsioon,

4.6.

Tunnistada tuleb ka kestliku arengu neljandat mõõdet – et valitsemine hõlmab kõiki kolme kihti – majandust, sotsiaalvaldkonda ja keskkonda. EL peaks tugevdama 2030. aasta tegevuskavas ette nähtud olulist paradigmaatilist nihet valitsemismudeli suunas, mis sisaldab sidusrühmade suuremat osalemist, et tagada kestlik areng (vt punkt 9). Ka soodustab see kogu ühiskonna kaasamist planeedi kestlikumaks muutmisse.

4.7.

Aruteludokumendis on eesmärkide täitmise tagamiseks ja lihtsustamiseks sätestatud eelistatud valikuna õigusaktide kasutamine. Komisjoni sõnul on õigusaktidest kinnipidamine ELi vahendite eraldamise eeltingimus ja seetõttu võib seda kasutada kestliku arengu eesmärkide saavutamist soodustava vahendina. Selleks peavad kestliku arengu kõik kolm elementi, s.o keskkonna-, sotsiaal- ja majandussammas, olema õiguslikult võrdsed. Komitee kordab oma nõuet tunnustada looduse õigusi, et tagada võrdväärsus üksikisiku ja äriühingu õigustega (10).

5. SKP kasvupoliitikast kaugemale minemine

5.1.

Euroopa vajab paradigma muutust (11) ja uut majanduskasvu mudelit, mis erineb kvalitatiivselt senisest mudelist, on sotsiaalselt kaasav ja ökoloogiliselt säästlik ning aitab ühtlustada meie riikide ja ühiskonna digitaalset ja ökoloogilist üleminekut ja suudab sellega kaasas käia.

5.2.

Sarnaselt varasemate arvamustega juhib komitee ka siin tähelepanu vajadusele vaadata riikide tasandil jõukuse määratlemiseks SKP kõrval ka muid näitajaid (12) (13). SKP näitab majanduslikku arengut rahalises mõttes, kuid jätab tähelepanuta individuaalse ja sotsiaalse heaolu olulised elemendid ega võta nõuetekohaselt arvesse hinda, mida peab maksma looduskapital (kliima, loodusvarade ammendumine, negatiivne mõju ökosüsteemi hüvedele nagu puhas õhk, magevesi, viljakas muld ning elamisväärsed linnad ja maastikud). Sellega eiratakse töösuhete kvaliteeti ja õiglust ning inimeste tasustamata tööd, jättes seega arvestamata väga suure lisaväärtusega töö laste kasvatamisel ja eakate hooldamisel ning vabatahtliku tegevuse kultuuri- ja spordiüritustel. Kestlik areng tähendab majanduskasvu, (14) milles võetakse arvesse inimeste praeguse ja tulevase heaolu kõiki aspekte. See hõlmab tegevuste ühiskondlikke ja keskkonnaalaseid kulusid ja tulusid ning planeedi taluvuspiiride järgimist. See suurendab inimkonna üldist jõukust. Ühiskondlikele ja keskkonnaalastele elementidele majandusliku väärtuse omistamine ei ole piisav, peame tagama, et majandustegevuses osalejad võtaksid neid otsuste tegemisel ka arvesse. Avalike huvide kaitsmine ja välismõjudega arvestamine nõuab sekkumist.

5.3.

Konkurentsivõime on ressursitõhususe pideva parandamise eeltingimus. Kuid ainuüksi konkurents vabal turul ei anna optimaalseid tulemusi ühiskonna jaoks. Ühiskond peab kehtestama/reeglid ja tingimused kaupade tootjatele ja teenuste pakkujatele ning hoolitsema tasakaalustava jõu eest, et tagada avalikud hüved ja huvid, näiteks õiglus ja kestlikkus. Turuosaliste turujõudu tuleb kammitseda, et vältida tööjõudu, tarbijaid, muid ettevõtteid ja laiemat üldsust kahjustavaid kuritarvitusi. Seepärast tuleb ülemaailmses konkurentsivõime indeksis võtta arvesse keskkonna- ja sotsiaalset mõõdet (15).

5.4.

Komitee hindab aruteludokumendis sisalduvat põhjaliku analüüsi, probleemide kirjeldamist, liikumissuuna seadmist ja Euroopa potentsiaali esile toomist, samas väljendab komitee muret selle üle, et nii ülemaailmne kui ka Euroopa sisene kestlikkuse tempo ei ole piisav kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks. Hiljuti avaldati enam kui 200 akadeemiku ühine kiri, milles kutsuti Euroopat üles majanduskasvukeskset poliitikat seljataha jätma (16).

5.5.

Komitee toetab aruteludokumendis sisalduvat läbivat mõtet, et üleminekut kestlikule arengule peaks vaatlema kui võimalust suurendada tööhõivet ja jõukust. Euroopa ettevõtjatel on võimalus haarata juhtohjad, olla uuendusliku koostöö lähtepunkt ja minna kaasa digitaalse revolutsiooniga, luues kestlikke ettevõtlustavasid ja uusi standardeid. Kestliku arengu eesmärkidest võib sõltuda, millised on uuenduslikke lahendusi ja põhjalikke muudatusi pakkuvate ettevõtete kasvuturud.

5.6.

Komitee tunnistab osade ettevõtjate liidrirolli kestlikkusega arvestamisel. Ettevõtlus edendab ühiskondlikku ja keskkonnaalast arengut (17). Paljud ettevõtjad on tegelikult poliitikast ees.

5.7.

Kestliku arengu üldstrateegia ja asjakohane reguleeriv raamistik loovad soodsa keskkonna, mis stimuleeriks rohkem investeeringuid ja suurendaks maksimaalselt ettevõtjate võimalusi. See võimaldab ettevõtjatel jõuda kestlike lahendusteni.

6. Muutuse rahastamine

6.1.

Aruteludokumendis arvatakse üleminekut toetavate horisontaalsete tugisüsteemide hulka rahandus, hinnakujundus, maksundus- ja konkurents.

6.2.

Komitee märgib, et hoolimata kestlikkusele sõnades väljendatud ulatuslikule toetusele ei paku praegune poliitiline keskkond tõhusat mehhanismi sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kulude kaasamiseks investeerimisotsustesse. Meetmete ja investeeringute hindamisel arvestatakse reeglina üksnes finants- ja majanduslike tuludega. See ei tingi põhimõtete kohaldamist viisil, millega kaasneksid põhjalikud muutused.

6.3.

Tuleb luua rahastamisviise, mis tooksid kasu keskkonnale ja ühiskonnale. Rahandus peab võimendama muutusi, mis toovad kasu kestlikkusele, kuid praegu mõõdetakse meetmete tõhusust või väärtust ainult rahalise/majandusliku kasumi põhjal. Sellise piiratud mõtlemisega ei saa rahastata üleminekut kestlikkusele mitte kunagi. Euroopas, kus ei unustata kedagi, peab komitee arvates kapitalivoogude suunamisega jätkusuutlikuma majanduse poole tingimata kaasnema finantsalane kaasatus ja sotsiaalne ühtekuuluvus (18).

6.4.

Teadusuuringute ja innovatsiooni toetamine ja rahastamine on kestliku arengu tähtis osa, kuid ka toetus- ja rahastamisvahendid ise peavad olema uuenduslikud, (19) näiteks tuleks näha ette vahendid puuetega inimeste pidevaks kaasamiseks. Rahastamine peab minema kaugemale madala CO2-heitega ja kõrgema ressursitõhususega projektidest. Tuleb arvestada ka väärtuslike panuste ja algatustega, millel on keskkonnaalane või sotsiaalne kasutegur.

6.5.

Sotsiaalsed investeeringud on iseäranis kasulikud, et vähendada suurt vaesumisriski ELis ja suurendada Euroopa tööhõivevõimalusi (20). Komitee tunnustab pidevat investeerimist ringmajandusse kui suurema kestlikkuse saavutamise ühte vahendit.

6.6.

Euroopa riikide majanduse pöörab selgelt jätkusuutlikumale rajale Euroopa uus keskkonna- ja sotsiaalpakt. See peaks olema suur Euroopa avaliku sektori investeeringute programm, millega toetatakse üldsusele selget ja laialdast kasu toovaid kapitalimahukaid projekte, näiteks avalike hoonete moderniseerimine, ühistranspordi ümberkavandamine ja puhta energia süsteemide rajamine. See peaks aitama luua Euroopas hädavajalikke töökohti, eeskätt väga suure tööpuudusega piirkondades (eelkõige noortele ja puuetega inimestele), ning soodustaks Euroopa kutseharidus- ja -õppesüsteemide kiiret arengut ja uuendamist.

6.7.

Mitmeaastane finantsraamistik on hädavajalik, et tagada kestliku arengu eesmärkide peavoolustamine, ja lõplik otsus 2021.–2027. aasta finantsraamistiku kohta näitab, kas EL suudab täita kestliku arengu tegevuskava 2030 raames võetud kohustused. Komisjoni ettepanekuga ei kasutata ära võimalust muuta kestliku arengu tegevuskava 2030 Euroopa Liidu poliitika prioriteediks. Lisaks kliimapoliitika integreerimise eesmärgi kavandatavale piiratud suurendamisele tuleks uues mitmeaastases finantsraamistikus eraldada asjakohased rahalised vahendid kestliku arengu jaoks ja tagada, et rahastamine ei õõnesta ühelgi juhul kestliku arengu eesmärkide elluviimist. Rahalised vahendid tuleb teha kättesaadavaks kestliku arengu eesmärkide elluviijatele, sealhulgas liikmesriikidele, kohalikele omavalitsustele, ettevõtjatele, ametiühingutele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, kes tegelevad uuenduslike, laiendamiskõlblike ja kaasavate projektidega (21). Eelkõige peaks järgmine mitmeaastane finantsraamistik võimaldama üleminekut kliimaneutraalsele majandusele 2050. aastaks. EL peab näitama üles kliimamuutustevastase võitluse ülesannete väärilist teotahet; keskmiselt 40 % liidu kogueelarvest tuleb eraldada sellele eesmärgile (22). Komitee toonitab, et väiksematel kodanikuühiskonna osalejatel on raske pääseda ligi vahenditele, millega toetada ja viia ellu võimalikke pöördelisi algatusi (23).

6.8.

Komitee nõuab veel kord fossiilkütuste toetuste maksmise lõpetamist ja kestliku toidusüsteemi loomist meie toidutootmis- ja töötlemissektoris. Need on praktilised lahendused kestlikkuse kaasamiseks poliitikasse (24). Komitee on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et EL ei ole suutnud siiani täita oma arvukaid lubadusi väliskulude sisestamise, „saastaja maksab“ põhimõtte järjekindla rakendamise ja keskkonnakahjulike toetuste järkjärgulise kaotamise kohta, ning kutsub ELi institutsioone veel kord üles esitama ökoloogilise maksusüsteemi terviklik üldkontseptsioon (25).

6.9.

Kestlik areng tähendab ka edasiminekuid ja jõukust. Selles on oluline roll teadusuuringutel ja innovatsioonil. Pidades silmas kestliku arengu eesmärkide saavutamist, tuleb nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil märkimisväärselt suurendada teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamist avalikest vahenditest. Seda võib kasutada ka erasektori vahendite võimendamiseks.

6.10.

Kestlikule majandusele üleminekul on keskne roll erainvesteeringutel. Avaliku ja erasektori partnerlused võivad aidata optimeerida investeeringute tasuvust kestlikkuse valdkonnas nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil.

7. Kestlik areng kui sotsiaalse solidaarsuse vahend

7.1.

Kestliku arengu abil oleks võimalik võidelda populistlike, kehtiva poliitilise süsteemi vastu suunatud hoiakute kasvu vastu kodanike seas, kes on ebasoodsas olukorras ning tunnevad end otsustusprotsessist ja võimust kõrvale jäetuna. See ei tohi olla elitaarne kava, vaid see peab olema inimestele keskenduv projekt, mille eesmärk on muuta kestlikud tarbimisvalikud kättesaadavaks ja taskukohaseks. Püüded suruda probleemide lahendamiseks peale uusi kulusid niigi raskustes elavatele ja end mahajäetuna ja tõrjutuna tundvatele kodanikele põhjustavad poliitiliste lahenduste (näiteks kliimapoliitika ja paljud keskkonnapoliitika meetmed) kindla tagasilükkamise ning tipnevad äärmusluse ja isolatsiooni kalduva rändevastasusega. Kestlikkusele ülemineku vajalik tingimus on inimväärne töö.

7.2.

Üleminek nõuab investeeringuid tõhusatesse, kaasavatesse ja integreeritud sotsiaalkaitsesüsteemidesse, sealhulgas kvaliteetsetesse ja kättesaadavatesse teenustesse, nagu tervishoid ja pikaajaline hooldus ning samaaegset sotsiaalse dialoogi pidamist. Kuigi uuringute kohaselt avaldavad haridus- ja tervishoiuinvesteeringud sotsiaalsele liikuvusele pikaajalist positiivset mõju, on liikmesriigid viimase kümne aasta jooksul kippunud mõlemas valdkonnas investeeringuid vähendama. Seda tendentsi, kui see nii on, tuleb muuta. Vähese CO2-heitega majandusele ülemineku eest tasumine tuleb korraldada proportsionaalselt – maksavad need, kellel on suurim maksevõime (näiteks saastaja maksab põhimõtte alusel), ja seda tuleks toetada avaliku sektori vahenditega. Meie praeguse jätkusuutmatu mudeli parandamiseks ellu viidavad, kuid probleemi süvendavad lahendused ei ole elujõulised ja tuleks võimalike meetmetena kõrvale jätta. Tegelikult ongi need Euroopa tänavatel juba tagasi lükatud, näiteks nn laste kliimastreigiga.

7.3.

Aruteludokumendis ei eirata statistikat, mis näitab ELis valitsevat suurt ebavõrdsust. Vaesus ohustab enam kui 22 % ELi kodanikest. Enamikus liikmesriikides kahaneb keskmist sissetulekut teenivate kodanike arv ja kasvab väikese sissetulekuga kodanike arv. Ligikaudu 7 % rahvastikust kannatab materiaalse puuduse all. Need on jahmatamapanevad näitajad, mis tõendavad praeguse poliitika armetut läbikukkumist. Lisaks sellele ei saa 43 miljonit inimest lubada endale üle päeva korralikku söögikorda. See on peaaegu 10 % meie elanikkonnast.

7.4.

Aruteludokumendis sedastatakse, et keskkonnaküsimusi ei saa lahendada ainult keskkonnapoliitika abil, kui majanduspoliitikas jätkatakse fossiilkütuste, ressursside ebatõhusa kasutamise või mittesäästliku tootmise ja tarbimise propageerimist. Komitee rõhutab, et kõigi ELi, riiklike ja kohalike poliitikameetmete puhul tuleks võtta arvesse sotsiaalse jätkusuutlikkuse tegurit sarnaselt majandusliku jätkusuutlikkuse ja keskkonnasäästlikkusega (26).

7.5.

Kuigi valdavalt tunnistatakse majandus- ja keskkonnapoliitika ning majandus- ja sotsiaalpoliitika vaheliste seoste vajalikkust, ei võeta neid sageli veel vajalikul määral arvesse. Samuti tuleb rohkem arendada arusaamist keskkonna ja sotsiaalküsimuste vahelistest seostest. Näiteks peaks Euroopa sotsiaalõiguste sammas aitama edendada inimeste heaolu ja andma panuse kestliku arengu tegevuskavasse 2030. Olgugi et 17 kestliku arengu eesmärgil ja Euroopa sotsiaalõiguste samba 20 põhimõttel on suur ühisosa, peaks komisjon esitama ettepaneku, kuidas kombineerida praktikas neid kahte algatust paremini, nii et rakendamisel saavutataks kasulikke koostoimeid.

8. Euroopa uus poliitiline kestliku arengu narratiiv

8.1.

ELil ja selle liikmesriikidel on selge ja esmatähtis ülesanne töötada välja inspireeriv avalik narratiiv kestliku arengu tähtsusest Euroopale ja maailmale. See ei tohiks olla sisult liiga tehniline ega sisaldada liiga palju žargooni ja peaks keskenduma kestliku arengu seosele eurooplaste ja teiste piirkondade elanike päriseluga. Narratiiv algab õpetamisest igal tasemel, alustades koolidest ja lõpetades organisatsioonidega.

8.2.

Käivitada tuleks ELi avalik teavituskampaania, milles osalevad eri sektorid, mis saaksid suurendada oma toetajaskonna teadlikkust. Meediat, eelkõige avalik-õiguslikku meediat ja kultuuri-, kunsti-, muusika- jt valdkondade loovisikuid tuleks innustada osalema selliste riiklike kultuuriprogrammide väljatöötamises, mille abil kestliku arengu poliitiline narratiiv antakse edasi eri liikmesriikide kultuurile tähenduslikes vormides.

9. Mitme osalejaga ja mitmel tasandil valitsemine

9.1.

Kestliku arengu tegevuskavas 2030 edendatakse vajalikku üleminekut sidusrühmade suuremale osalemisele valitsemises, et tagada kestlik areng. Tegevuskava 17. eesmärgi all määratletakse mitme sidusrühma, sealhulgas erasektori, ametiühingute, kodanikuühiskonna, akadeemiliste ringkondade, kohalike kogukondade jt keskne roll meetmete seires, rakendamises, läbivaatamises ja järeltegevuses.

9.2.

Kui mitmete sidusrühmade osalemine tegevuskava 2030 elluviimises mitmel (s.o piirkondlikul, kohalikul, riiklikul) tasandil on reaalselt toimiv, on tõenäoline, et uus valitsemismudel leiab üldsuse silmis laialdast vastukaja. Üldsusele tegevuskavaga 2030 antud võimalus osaleda seires ja rakendustegevuses aitab selgesti ja märkimisväärselt leevendada üldsuse seas praegu levinud künismi ja usalduse puudumist ametlike poliitiliste süsteemide vastu.

9.3.

Sidusrühmade platvorm, mille komisjon lõi 2017. aastal ja milles Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on olnud aktiivne roll, peaks nüüd asuma juhtima suurte eesmärkidega kestliku Euroopa strateegia ja rakenduskava väljatöötamist ja elluviimise toetamist. Platvormi toimimine tuleks ametlikult kõikide sidusrühmade osalemisel läbi vaadata ja kehtestada tuleks selged volitused. Protsessis tuleks uurida teiste asjakohaste sidusrühmade foorumite (näiteks Euroopa ringmajanduse sidusrühmade platvorm) parimaid tavasid ja kasutada saadud teadmisi platvormi töökorralduse parendamiseks, et suurendada platvormi tõhusust ja täiustada selle toimimist. See võib hõlmata sidusrühmade platvormi töö asjakohasemat rahastamist, platvormi kõrgetasemelise poliitikakomitee sagedamaid kohtumisi, rohkem võimalusi platvormi liikmete laiemaks aruteluks ja kaasamiseks, suuremat keskendumist korrapärasele suhtlusele riikide kestliku arengu platvormidega ning kestliku arenguga seotud teemadel regulaarsemate, läbipaistvamate ja ligipääsetavamate avalike konsultatsioonide lihtsustamist.

9.4.

Mitu liikmesriiki on kestliku arengu eesmärkide täitmise riikliku strateegia juba välja töötanud või teevad seda praegu (27). ELi strateegia võiks toimida raamistikuna, mis võimaldab riiklikke strateegiaid järk-järgult ühtlustada. Selles valdkonnas võib kohaldada avatud koordinatsiooni meetodit, mis hõlbustab liikmesriikide vahel heade tavade vahetamist ja vastastikust õpet.

10. Olemasolevate vahendite kooskõlastamine kestliku arengu eesmärkidega

10.1.

Täiesti uus Euroopa poolaasta

10.1.1.

Praegu on Euroopa poolaasta ELi makromajanduslike eesmärkide peamine iga-aastane koordinatsioonivahend ELi ja selle liikmesriikide jaoks. Nagu komitee (28) ja sidusrühmade platvorm (29) on juba nõudnud, tuleb poolaasta põhjalikult ümber kujundada ja muuta läbipaistvamaks, et see aitaks tagada kestliku arengu eesmärkide poliitilist sidusust ning koordineeritud täitmist ja seiret. Kõiki poolaasta protsessi etappe tuleb kohandada, et tagada kestliku arengu eesmärkide täitmise tõhus koordineerimine ELi ja liikmesriikide tasandil kooskõlas tulevase üldstrateegiaga (30).

10.1.2.

Iga-aastane majanduskasvu analüüs tuleks asendada iga-aastase kestliku majanduskasvu analüüsiga, (31) milles on omavahel tasakaalus sotsiaal-, majandus- ja keskkonnaalased prioriteedid kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega. Organiseeritud kodanikuühiskonda tuleks rohkem kaasata reformitud poolaasta kõigisse etappidesse nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, et tuua protsessi rohkem poliitilisi ekspertteadmisi, tagada poliitiliste suundumuste sõltumatum seire, edendada nende reformide omaksvõttu ühiskonnas ja tugevdada üldiselt osalusdemokraatiat.

10.2.

Parem õigusloome

10.2.1.

Euroopa Komisjoni parema õigusloome vahendite kasutamine on veel üks viis, kuidas tagada kestliku arengu edasine peavoolustamine Euroopa poliitikas. Kõigi komisjoni mõjuhinnangute, toimivuskontrollide ja REFITi platvormi soovituste koostamisel tuleb hinnata majanduslikku, keskkonna- ja sotsiaalmõju, et võtta nõuetekohaselt arvesse kestlikkust. Ka järelhindamiste raames tuleb analüüsida kõiki kolme mõõdet põhjalikult ja integreeritult. Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) tuleks sõnaselgelt lisada ka kestlikkuskontroll (32) ja tagada tuleks poliitikavaldkondade kestliku arengu sidusus.

10.2.2.

Komitee palub Euroopa Komisjonil kaasata kestlik areng ja kestliku arengu eesmärgid hindamisprotsessidesse.

10.2.3.

Samuti on vaja konsultatsioone sotsiaalpartneritega, järgides aluslepingu sätteid, milles nõutakse tööturu osapooltega konsulteerimist sotsiaalprobleeme käsitlevate õigusaktide üle (artikli 154 lõige 2). Parema õigusloome vahendite hulka kuuluvad ka konsultatsioonid komiteega, Euroopa Regioonide Komiteega ja liikmesriikide parlamentidega, et täita kaasamise nõuet, mis on kestliku arengu tegevuskava 2030 keskmes.

11. ELi sihtmärgid ja paremad näitajad

11.1.

Üldstrateegias tuleks kehtestada kestliku arengu eesmärkide täitmise ELi sihtmärgid. Sihtmärkide täitmist tuleks jälgida mitme näitaja abil, mis 1) on piisavalt komplekssed, et mõõta kaugust sihtmärkidest ja esitada asjakohane ülevaade edusammudest, ning 2) on aluseks poliitika kavandamisele ja kujundamisele. ELi kestliku arengu eesmärkide praeguste näitajatega (33) ei ole see võimalik.

11.2.

Komitee kordab oma nõuet kaasata kodanikuühiskond ulatuslikult näitajate määratlemisse ja nende sihtmärkide täitmisel ELis tehtud edusammude hindamisse (34).

11.3.

ELi kestliku arengu eesmärkide näitajate hulka tuleks hõlmata kõik muud olemasolevad näitajad, näiteks Euroopa sotsiaalvaldkonna tulemustabel, (35) mis on juba kaasatud Euroopa poolaastasse.

12. Seire ja aruandekohustus

12.1.

Kasutusele tuleb võtta korrapärase, kaasava ja läbipaistva seire ja aruandluse süsteemid, et mõõta ELi kestliku arengu eesmärkide täitmisel tehtud edusamme. EL peab igal aastal aktiivselt osalema ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) piirkondlikul kestliku arengu foorumil ja olema eeskuju kestliku arengu eesmärkide ja sihtmärkide täitmisel tehtavate piirkondlike edusammude kiirendamisel. Lisaks peaks EL võtma kohustuse esitleda korrapäraselt ÜRO kestliku arengu kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil ELi ühist üldaruannet kestliku arengu eesmärkide täitmise kohta, mis täiendab ELi arengupoliitikat käsitlevat ühist koondaruannet. ELi üldaruandes tuleb käsitleda kõiki ELi välis- ja sisepoliitika ja valitsemise aspekte ning analüüsida ELi hetkeseisu ja seda, kuidas täidetakse kestliku arengu eesmärgid 2030. aastaks.

13. Kestliku arengu eesmärkide täitmine ELi välistegevuses

13.1.

Paljud ELi sisepoliitika meetmed võivad põhjustada EList väljapoole kanduvat mõju, millel võivad olla positiivsed ja negatiivsed tagajärjed teiste riikide püüetele täita kestliku arengu eesmärke. ELi välispoliitika, sealhulgas investeerimis-, kaubandus-, arengu-, rahu ja julgeoleku ning inimõigustealane poliitika tuleb läbi vaadata, et need toetaksid uue üleilmse kestliku arengu tegevuskava elluviimist. Näiteks on praeguste ELi kaubanduslepingute kestlikkust käsitlevad peatükid liiga leebed ja neid on raske jõustada. Kestlik areng tuleb asetada ELi kaubanduspoliitika keskmesse, näiteks võib kaubanduslepingutes kehtestatud kestlikkuse alaste kohustuste rikkumiste puhuks võtta kasutusele ametliku kaebuste menetlemise korra. Kaubandus peaks olema vahend kestlikkuse tagamiseks ja kestliku arengu eesmärkide rakendamiseks rahvusvahelise koostöö kontekstis. Seda võiks reguleerida mitmepoolsete lepingutega. ELi kaubanduse mõjuvõim võib edendada jätkusuutlikkust üleilmses väärtusahelas, näiteks keskendudes säästvale sisseostmisele.

13.2.

ELi välistegevuses tuleb omavahel rohkem siduda kestliku arengu eesmärkide täitmine ja Pariisi kliimakokkulepe. Praeguses raamistikus jäävad tähelepanu alt täielikult välja ELi tekitatav ülekanduv mõju ja/või ökoloogiline jalajälg. Pealegi keskendutakse ELi praeguses raamistikus ja kestliku arengu eesmärkide näitajate puhul peamiselt ELis kestliku arengu eesmärkide täitmisel tehtud edusammudele, kuid ei mõõdeta ELi panust maailma kestliku arengu eesmärkide täitmisse. Tagada tuleks ka kestlikud investeeringud väärtusahelasse.

Brüssel, 26. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) Euroopa Parlamendi kestliku arengu eesmärkide iga-aastane strateegiline aruanne, märts 2019.

(2) https://www.ipcc.ch/.

(3) Eurostat.

(4) Komitee arvamused teemal „Kestliku arengu eesmärkide hindamiseks paremini sobivad näitajad – kodanikuühiskonna panus“ (ELT C 440, 6.12.2018, lk 14); „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“ (ELT C 345, 13.10.2017, lk 91); „Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule“ (ELT C 81, 2.3.2018, lk 44).

(5) Üldasjade nõukogu järeldused „Veelgi kestlikuma liidu saavutamine aastaks 2030“.

(6) http://www.un-documents.net/our-common-future.pdf.

(7) Stockholm Resilience Centre, 2016. Joonis: Azote, keskusele Stockholm Resilience Centre.

(8) ELi toimimise lepingu artikkel 191.

(9) ELi toimimise lepingu artikli 191 lõige 2.

(10) Komitee arvamus teemal „Kliimaõiglus“ (ELT C 81, 2.3.2018, lk 22).

(11) Euroopa Poliitilise Strateegia Keskus, juuli 2016.

(12) Komitee arvamus teemal „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“ (ELT C 345, 13.10.2017, lk 91).

(13) Komitee arvamus teemal „SKT näitajast kaugemale vaatamine“ (ELT C 100, 30.4.2009, lk 53).

(14) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Sibiu ja sealt edasi“ (ELT C 228, 5.7.2019, lk 37).

(15) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Sibiu ja sealt edasi“ (ELT C 228, 5.7.2019, lk 37).

(16) https://degrowth.org/2018/09/06/post-growth-open-letter/.

(17) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Sibiu ja sealt edasi“ (ELT C 228, 5.7.2019, lk 37).

(18) Komitee arvamus teemal „Tegevuskava: jätkusuutliku majanduskasvu rahastamine“ (ELT C 62, 15.2.2019, lk 73).

(19) Komitee arvamus teemal „Valitsusväliste osalejate juurdepääsu lihtsustamine kliimamuutustega seotud rahastamisele“ (ELT C 110, 22.3.2019, lk 14).

(20) Komitee arvamus teemal „Sotsiaalsete investeeringute mõju tööhõivele ja riigi eelarvele“ (ELT C 226, 16.7.2014, lk 21).

(21) Komitee arvamus teemal „Kestliku arengu eesmärkide hindamiseks paremini sobivad näitajad – kodanikuühiskonna panus“ (ELT C 440, 6.12.2018, lk 14).

(22) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa rahastamis- ja kliimapakt“ (ELT C 62, 15.2.2019, lk 8).

(23) Komitee arvamus teemal „Valitsusväliste osalejate juurdepääsu lihtsustamine kliimamuutustega seotud rahastamisele“ (ELT C 110, 22.3.2019, lk 14).

(24) Komitee arvamus teemal „Kodanikuühiskonna panus tervikliku ELi toidupoliitika väljatöötamisse“ (ELT C 129, 11.4.2018, lk 18).

(25) Komitee arvamus teemal „Turupõhised vahendid ressursitõhusa ja vähese CO2-heitega majanduse saavutamiseks ELis“ (omaalgatuslik arvamus) (ELT C 226, 16.7.2014, lk 1).

(26) Komitee arvamus teemal „Digiajastu sotsiaalselt jätkusuutlik kontseptsioon“ (ELT C 237, 6.7.2018, lk 1).

(27) Vt komitee andmeid liikmesriikide tegevuse kohta kestliku arengu eesmärkide valdkonnas.

(28) Komitee arvamused teemal „Kestliku arengu eesmärkide hindamiseks paremini sobivad näitajad – kodanikuühiskonna panus“; „Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule – strateegia aastaks 2050“ (ELT C 81, 2.3.2018, lk 44); „2018. aasta majanduskasvu analüüs“ (ELT C 227, 28.6.2018, lk 95).

(29) Sidusrühmade platvormi aruanne.

(30) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Sibiu ja sealt edasi“ (ELT C 228, 5.7.2019, lk 37).

(31) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „2019. aasta majanduskasvu analüüs“ (ELT C 190, 5.6.2019, lk 24).

(32) Sidusrühmade platvormi aruanne.

(33) Eurostat ELi kestliku arengu eesmärkide näitajate kohta.

(34) Komitee arvamus teemal „Kestliku arengu eesmärkide hindamiseks paremini sobivad näitajad – kodanikuühiskonna panus“ (ELT C 440, 6.12.2018, lk 14).

(35) Eurostat sotsiaalvaldkonna tulemustabeli kohta.

LISA

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest.

Uus punkt 13.3

Lisada uus punkt:

Ühtlasi märgib komitee, et kõik EL jõupingutused võivad osutuda asjatuteks ega anda soovitud tulemust, kui ühtlasi ei asuta maailmas asjakohaselt tegelema inimkonna kontrollimatu juurdekasvu probleemiga.

Hääletuse tulemus

Poolt	47
Vastu	108
Erapooletuid	5

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/105

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „ELi energia- ja kliimapoliitika tõhusam ja demokraatlikum otsustusprotsess““

(COM(2019) 177 final)

(2020/C 14/15)

Raportöör: Baiba MILTOVIČA

Kaasraportöör: Dumitru FORNEA

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 3.6.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	11.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	26.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	136/39/11

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Järeldused

1.1.1.

Teatis täiendab energialiidu olukorda käsitlevat neljandat aruannet. Selles keskendutakse ELi energia- ja kliimapoliitika demokraatlikuma otsustusprotsessi õiguslikule raamistikule ning tehakse ettepanek, et energiaküsimustes mindaks ühehäälselt hääletamiselt üle kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele (kaasneva seadusandliku tavamenetlusega).

1.1.2.

Komitee tervitab ettepanekut kasutada sillaklausleid, et luua nõukogus kvalifitseeritud häälteenamus ja kaasotsustamissüsteem Euroopa Parlamendiga. Selles uues ülesehituses võiks komitee mängida olulist rolli kolmepoolsete läbirääkimiste toetamisel ja teda tuleks kaasata.

Komitee toetab küll teatist, kuid on seisukohal, et kliima- ja energiastrateegia tõhusas juhtimises ning ELi maksualaste õigusaktide suuremas sidususes tuleks võtta arvesse Euroopa ettevõtete, töötajate ja muude sidusrühmade, sh tarbijate muresid. Selle protsessi edukuse seisukohalt on oluline kodanikuühiskonna kaasamine ja osalemine, liikmesriikide toetus ning sotsiaalpartnerite kokkulepe ja pühendumus.

1.1.3.

Komitee kutsub ELi üles jääma kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise vahendi rakendamisel kindlaks subsidiaarsuskohustusele ning keskenduma valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, teemadele, milles ei saa ühiseid eesmärke riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil tõhusamalt saavutada.

1.1.4.

Komitee on teadlik, et teatud energia maksustamise vormid, mis on praegu kaalumisel, võivad olla vastuolulised. Seepärast soovitab komitee tungivalt komisjonil selgitada, et ka käeoleval juhul kehtib teatises „Tõhusama ja demokraatlikuma otsustusprotsessi poole ELi maksupoliitikas“ COM(2019) 8 väljendatud sarnane lähenemisviis, mille kohaselt selgitatakse välja kõige vähem vastuolulised maksustamisvaldkonnad, mida kaaluda esmajärjekorras.

1.1.5.

1.1.6.

Vaja on tundlikku lähenemisviisi, mis sobituks kohalike oludega, ning tuleb võtta meetmeid, et tagada õiglane üleminek selliselt, et töötajaid, tarbijaid ja kogukondi ei jäeta kõrvale. Sellistel juhtudel võivad uued energia maksustamise meetmed nõuda ELilt tasandustoetust tekitatud sotsiaalse ja majandusliku kahju korvamiseks.

1.2. Soovitused

1.2.1.

Teatis energiaga seotud maksumenetluste kohta peaks:

—	hõlmama energia maksustamise eesmärkide, aluse ja struktuuri põhjalikku analüüsi ning põhjalikult läbi viidud sotsiaalsete ja majanduslike mõjude hinnangut selles toodud tagajärgede kohta;

—	olema lisatud laiemasse ja selgesõnalisse tegevuskavasse, mis käib käsikäes energialiidu teiste valdkondade arengutega, hõlmates sihipäraseid ja sidusaid meetmeid, sealhulgas stiimuleid ja hüvitisi, et toetada üleminekut säästvamale energiatootmisele ja -strateegiale.

1.2.2.

Komisjonil on tegutsemisruumi, kasutades oma praeguseid volitusi enne mis tahes taotlust liikmesriikidele loovutada oma suveräänsusest (konkreetsete või üldiste nn sillaklauslite kaudu), eelkõige on võimalikud järgmised tegevused:

—	ELi toimimise lepingu artikli 194 lõike 1 kohaste erivahendite väljatöötamine, et suurendada ELi piiriülest võrkudevahelise ühenduse võimsust, mis on Euroopa Liidu jaoks „esmatähtis küsimus“;

—	praeguse tootmise/võrkude sidususe võimsuse arendamise stiimulite mehhanismi ümberkujundamine; „riiklike mitmekesisuste“ ja finantsvõimenduste võimendamine, mitte nendele allumine; energialiidu tõhusam kinnitamine ELi tööstuslikule alusele; vaba liikumise ja riigiabi kasutamise tugevdamine;

—	riikliku energia maksustamise läbipaistvamaks muutmine ja ELi toimimise lepingu artikli 194 lõike 2 kohaste riiklike otsuste mõju neutraliseerimine, mis võivad mõjutada liidu üldisi huve, võttes samal ajal arvesse asjaolu, et riiklik sekkumine võib avaldada ka positiivset mõju;

—

ELi energiaturgude ümberkujundamine, et paremini lahendada tarbijate, töötajate ja ettevõtete üleminekuga kaasnevaid majanduslikke, rahvusvahelisi kaubandus- ja sotsiaalseid küsimusi; koostöö kolmandate riikidega peab põhinema püüdma luua ühtsele energiakaubandusele, et kaitsta liikmesriike majandusturu tasakaalustamatuse eest ning vältida ELi energiasõltuvuse suurenemist kolmandatest riikidest.

1.2.3.

ELi tööstuspoliitikale tuleks anda uut hoogu, kasutades ära viimaste aastate jooksul tehtud puhta energia investeeringuid. ELi ettevõtete eest seismine aitaks suurendada sisemajanduse kogutoodangut, luua töökohti ja sissetulekuid ning seega hallata tõhusamalt energiakulude oodatavat suurenemist.

1.2.4.

Komisjon peaks parandama turukorralduse meetmeid, sh nõudlusel energiaühistute toetamine või kohalike jaotusvõrkude võimalik taasmunitsipaliseerimine, ning vaatama läbi töö korraldamise, näiteks energiapoliitika rajamisega seotud ELi asutuste struktuuri ja arvu uuesti läbi vaatamine.

Komitee võiks anda oma panuse, määratlemaks, kas Euroopa tarbijatel ja kogukondadel, ettevõtetel ja töötajatel on vahendeid energia üleminekus vastutuse võtmiseks, et tugevdada energialiidu eesmärke. Seda võiks teha komitee omaalgatusliku arvamuse kaudu energiaturu uue korralduse kohta.

1.2.5.

Energia maksumusel on otsene ja vahetu mõju kõigi ettevõtete, töötajate, tarbijate ja inimeste elule ning seega tuleb hoolikalt kaaluda tasakaalustamata algatuse tagajärgi energia maksustamisele. Sellega seoses väljendab komitee heameelt komisjoni uue presidendi teadaande üle uue süsinikdioksiidi-piirimaksu kohta, millega tagatakse Euroopa ettevõtete konkurentsivõime maailmaturul ja välditakse süsinikdioksiidi leket. On vaja meetmeid, et toetada üleminekut säästvamale energiatootmisele ja aidata paljudel sotsiaalsetel rühmadel energiasüsteemi ümberkujundamisega toime tulla. Töökohtade kadumise korral tuleb asjaomastele töötajatele pakkuda uusi võimalusi, tööalast ümberkvalifitseerumist ja muid läbirääkimiste teel kokku lepitud lahendusi.

2. Sissejuhatus

2.1.

Teatises käsitletakse energia maksustamist ja Euratomi asutamislepingu reformi, mis mõlemad on tihedalt seotud suveräänsusega. See on vastuoluline küsimus ja taotlused suveräänsuse loovutamiseks sellises tundlikus valdkonnas, nagu praegune maksustamine, nõuavad mõistlikku lähenemist. Nagu komisjon oma dokumendis rõhutas pealkirja „Energiamaksu reform peaks kajastama sotsiaalse võrdsuse kaalutlusi“ all (punkt 2.3), võib igasugune suurema „saastava“ energia maksustamine otseselt kahjustada ühiskonna nõrgemat osa. Seega võivad paljud Euroopa kodanikud seda meedet pidada lisakoormaks, mistõttu komitee tunnustab komisjoni selle tundliku teema nimetamise eest. Komitee juhib tähelepanu suurele hulgale arvamustele, milles ta on teinud komisjonile ettepanekuid selle probleemi lahendamise kohta.

Vajadus kliima- ja energiastrateegia tõhusama juhtimise järele ning suurem sidusus ELi õigusaktides toob endaga kaasa vajaduse arutleda senisest oluliselt intensiivsemalt kõigil ühiskonna tasanditel selle üle, kuidas võetakse vastu otsused energia maksustamise kohta, võttes arvesse Euroopa Liidu ettevõtete, töötajate ja muude sidusrühmade, sh tarbijate muresid. Õige vahend selleks on pidada organiseeritud kodanikuühiskonnaga ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil tõhusat energiadialoogi.

2.2.

Lõpuks tuleb meeles pidada, et kui ELi energiapoliitika on viimase 20 aasta jooksul olnud tihedalt seotud keskkonnapoliitikaga, siis 2020. aastaks jõuab see teise etappi laiemate eesmärkidega, lähtudes kestliku arengu eesmärkide seisukohast. Energia on ka tööstuspoliitika keskmes ning viimasel paaril aastal puhta energia majanduses rakendatud ELi investeeringud võivad nüüd anda tulemusi, viies ELi ettevõtjaid võidule mitmes innovatiivses sektoris kogu maailmas.

3. Komisjoni teatis

3.1.

Komisjon valmistas ette käesoleva teatise sooviga, et energiamaksu küsimused viiakse ühehäälselt üle kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele (koos sellega kaasneva seadusandliku tavamenetlusega).

3.2.

Teatise eesmärk on ka tugevdada demokraatlikku vastutust Euratomi asutamislepingu alusel, mis ei anna Euroopa Parlamendile sama positsiooni kui Lissaboni leping.

3.3.

Teatises on välja toodud praegune asjakohane raamistik: lisaks tavapärasele kvalifitseeritud häälteenamusega hääletusele (ELi toimimise lepingu artikli 194 lõiked 1 ja 2, esimene lõik) ning liikmesriikide selgesõnalisele õigusele määrata kindlaks teatavad energiapoliitika meetmed (ELi toimimise lepingu artikli 194 lõike 2 teine lõik) on energianõukogu ühehäälselt kohustatud vastu võtma sätted, mis on peamiselt fiskaalsed (ELi toimimise lepingu artikli 194 lõige 3), sarnaselt maksualaste keskkonnameetmetega (ELi toimimise lepingu artikli 192 lõige 2).

3.4.

Komisjon on seisukohal, et üleminek kvalifitseeritud häälteenamusega otsuste tegemisele on võtmetähtsusega, et viia lõpule üleminek puhtale energiale ning saavutada 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärgid, samuti pidades silmas maksude ja lõivude asjakohast ja kasvavat mõju energiahindadele. Sellega seoses väidab komisjon, et ühehäälsuse nõue ei ole seni võimaldanud läbi vaadata 2003. aasta energia maksustamise raamdirektiivi, (1) mis põhineb suures osas iganenud eeldustel ja mille aluseks ei ole puhta energia eesmärgid.

—	maksud, mis põhinevad tarbitud energiatoodete mahul/kaalul, mitte nende energiasisaldusel;

—	ebatõhusaid signaale andvad muutumatud miinimummäärad ja kõlvatu konkurentsi loomine.

Lisaks leiab komisjon, et sektoripõhised maksuvabastused ja - vähendamised (lennundus-, mere- ja maanteetranspordi ning põllumajandus- ja kalandussektoris ning energiamahukates tööstusharudes) nõrgendavad stiimuleid suurema energiatõhususe saavutamiseks.

3.5.

Komisjoni arvates on teatise eesmärk sillutada teed 2003. aasta direktiivi läbivaatamiseks, mille eesmärk on:

—	keskkonnajärelevalve maksumäärade ja fossiilkütuste toetuste asendamise näol süsinikumaksuga tugevama toetuse andmine puhtale energiale üleminekuks;

—	kestliku ja sotsiaalselt õiglase majanduskasvu kindlustamine üleminekul tarbimis- ja keskkonnamaksudele, mis on kasvusõbralikumad, ning maksustamistasemete ühtlustamine liikmesriikides, millel on positiivne mõju jaehindadele, ja

—

sotsiaalse võrdsuse kaalutluste jõustamine, töötades välja sotsiaalpoliitika ja sotsiaalhoolekandesüsteemide raamistikus asjakohased kaasnevad meetmed, mis leevendavad ja muudavad sotsiaalselt vastuvõetavaks maksude muutmise puhta energia toetamiseks (toetus haavatavatele tarbijatele, majandussektorite ja/või piirkondade ülemineku soodustamine, vähendades tööjõu maksustamist).

3.6.

Kvalifitseeritud häälteenamuse eesmärgi saavutamiseks esitatakse teatises kaks võimalust, vältides nii ELi toimimise lepingu muutmise vajadust kui ka mõjutamata praegust pädevuste jagamist liidu ja liikmesriikide vahel: konkreetselt kas keskkonna pealkirjas (ELi toimimise lepingu artikli 192 lõige 2) sätestatud konkreetse sillaklausli kasutamine, mis võimaldaks saavutada energia maksustamise meetmete menetlusliku eesmärgi, mis on peamiselt keskkonnaalased, või üldise sillaklausli kasutamine ELi lepingu artikli 48 lõike 7 alusel üldisemate energiaalaste eesmärkide saavutamiseks. Mõlemal juhul peaks nõukogu otsustama ülemineku ühehäälselt kvalifitseeritud häälteenamusele.

3.7.

Lõpuks kavatsetakse teatistes edendada demokraatliku vastutuse arendamist Euratomi asutamislepingu raames, mis hõlmab üldist huvi pakkuvaid tundlikke küsimusi, eelkõige nii Euroopa Parlamendi (kellega praegu vaid konsulteeritakse, kuid mitte rahvusvaheliste lepingute sõlmimise osas) kui ka liikmesriikide parlamentide kavandatava kaasamise kaudu.

3.8.

Euratomi asutamislepingu sisu ei muudeta, välja arvatud kodanikuühiskonna teabeõiguste laiendamine, liikmesriikidevahelise piiriülese konsulteerimise tagamine võimaliku piiriülese mõju korral, tuumaohutust reguleerivate asutuste Euroopa töörühma (ENSREG) tugevam osalemine sellistel juhtudel ja tuumaõnnetustele reageerimise suutlikkuse suurendamine. Seetõttu tuleb see läbi vaadata ELi lepingu artiklis 48 sätestatud tavamenetluse kohaselt.

4. Üldmärkused

4.1.

Komitee tervitab kõnealuste Euroopa Komisjoni teatist, kuna sellega kavandatakse kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist energiamaksude valdkonnas, et lahendada kliimamuutusega seotud probleemid. Samuti toetatakse selles Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide (keda praegu ei kaasata) suuremat rolli Euratomi otsustusprotsessis, samuti komisjoni ettepanekut suurendada kodanikuühiskonna kaasatust tuumaenergiaalase poliitika kujundamisel, kuigi teatises käsitletakse neid arenguid pikast perspektiivist lähtudes. Komitee kutsub üles looma tihedamat seost energialiidu riiki käsitlevate tulevaste aruannete ning 2030. aastaks kavandatud keskpika ja 2050. aastaks kavandatud pikaajalise strateegia vahel.

4.2.

Komitee tunnistab vajadust võtta viivitamatult meetmeid (kuna enam kui 80 % CO2 heitkogustest on tingitud energia tootmisest ja kasutamisest), ent kutsub samas ELi üles jääma kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise vahendi rakendamisel kindlaks subsidiaarsuskohustusele ning keskenduma valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, teemadele, milles ei saa ühiseid eesmärke riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil tõhusamalt saavutada. Sama kehtib proportsionaalsuse põhimõtte puhul, mille kohaselt ELi meetmete sisu ja vorm ei tohi minna kaugemale aluslepingute eesmärkidest (2).

4.3.

Komitee märgib murega, et teatises COM(2019) 177 ei ole mainitud järkjärgulist lähenemisviisi, mis sisaldub teatises „Tõhusama ja demokraatlikuma otsustusprotsessi poole ELi maksupoliitikas“ (COM(2019) 8), kus pooldatakse neljasammulist järkjärgulist üleminekut kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele seadusandliku tavamenetluse raames ELi jagatud maksupoliitika teatavates valdkondades (3). Komitee on teadlik, et teatud energia maksustamise vormid, mis on praegu kaalumisel, võivad olla vastuolulised. Seepärast soovitab komitee tungivalt, et komisjon selgitaks, et sellel puhul rakendatakse sarnast lähenemisviisi, selgitades välja kõige vähem vastuolulised maksustamisvaldkonnad, mida kaaluda esmajärjekorras.

4.4.

Komitee väljendab kahetsust, et teatises COM(2019) 177 ei analüüsita täpsemalt võimalikke konkreetseid maksuotsuse tüüpe, mida võiks käsitleda kvalifitseeritud häälteenamuse alusel, ja ergutab komisjoni seda puudust parandama. Komitee oleks mures, kui ELi tasandil tehtaks energia maksustamise otsuseid, mis põhjustaksid negatiivset ümberjaotamisega seotud mõju, nagu energiaostuvõimetuse suurenemine, nt seetõttu, et kaotatakse energiakuludega seotud toetused vähimkindlustatud tarbijatele. On tundlikke teemasid, mis mõjutavad liikmesriike erineval määral, vastavalt sellele, kui sõltuvad nad on fossiilkütustest ja kui kättesaadavad on alternatiivid. Vaja on tundlikku lähenemisviisi, mis sobituks kohalike oludega, ning tuleb võtta meetmeid, et tagada õiglane üleminek selliselt, et töötajaid, tarbijaid ja kogukondi ei jäeta kõrvale. Sellistel juhtudel võivad uued energia maksustamise meetmed nõuda ELilt tasandustoetust tekitatud sotsiaalse ja majandusliku kahju korvamiseks.

4.5.

Energiahinnad, mis kasvavad kiiremini kui majapidamiste eelarved, sissetulekute ebavõrdsus kogu Euroopas ning energia üleminekuga kaasnevad kulud (elektri- ja gaasituru detsentraliseerimine ja digitaliseerimine) määravad, mil määral esineb ühiskonnas kütteostuvõimetust (4). Euroopa kütteostuvõimetuse indeks hindab liikmesriikide edusamme kodu- ja transpordi kütteostuvõimetuse leevendamisel (5) ning teatis, tuginedes Euroopa kütteostuvõimetuse vaatluskeskuse järeldustele, tuleks siduda Euroopa tegevuskavaga, mille eesmärk on kaotada kütteostusvõimetus, sihtides selle algpõhjuseid (6). Nagu on mainitud komitee varasemates arvamustes, (7) ei ole energiatõhusus ja mittetarbimine iseenesest energiaallikad, mistõttu ei suuda nad lahendada kliimamuutuse, varustuskindluse ja kütteostuvõimetuse probleeme.

4.6.

Tarbijad ei saa oma õiglast osa ELi jõupingutustest energiavaldkonnas hulgi- ja jaemüügituru lahtisidumise tõttu (8): mitmete tegurite tõttu (näiteks hilise jaotamise eraldamine, subsiidiumide koorem ja uute jaemüüjate suur ebaõnnestumise määr) ei kandu hulgimüügiturgudel ajalooliselt langevad hinnad pärast liberaliseerimist edasi jaemüügiturgudele.

ELi energiatarbijate teenusepakkuja vahetamise tase on juba väga kõrge (9). Arvestades, et ligikaudu 40% Euroopa tarbijate makstavast elektri lõpphinnast koosneb maksudest ja lõivudest, on komisjoni kohustus viia läbi mõju hindamine energiahindade võimaliku mõju kohta, sealhulgas seoses maksude ühtlustamise mõjuga vaeseimatele majapidamistele.

4.7.

Loobumata seosest keskkonnapoliitikaga, võimaldaks tihedam kooskõlastamine laiema tööstuspoliitikaga ja sellest tuleneva majandusarenguga ka järgmist:

—	ühelt poolt potentsiaalse sotsiaalse pinge paremat juhtimist (töötajate suuremad sissetulekud, et korvata kasvavaid energiakulusid) (10) ja

—	teisest küljest, Euroopa energialiikide mitmekesisuse skeemi parem haldamine: seni rakendatud erinevad riiklikud energiapoliitikad võivad saada eelise, kui neid ELi tasandil hästi hallatakse, kasutades erinevaid ja täiendavaid alternatiive energialiidu poliitikameetmete raamistikus.

4.8.

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 192 lõikele 2 spetsiaalse sillaklausli kohta ja Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõikele 7 üldise sillaklausli kohta peab tõelise energialiidu arendamine käima käsikäes suveräänsuse üleandmisega.

4.9.

Vaatamata energiavaldkonnas aastate jooksul tehtud edusammudele, mis on osaliselt tingitud ELi poliitikast (näiteks taastuvenergia tootmisvõimsuse kasv) ja osaliselt rahvusvahelistest teguritest (näiteks paindlikumad veeldatud maagaasi tarnetingimused, söe indekseerimine ja madalamad hinnad), takistavad mõned probleemid (sealhulgas allpool loetletud peamised punktis 4.11 loetletud probleemid) endiselt reaalse ühtse energiaturu edasist arengut ja keelavad tarbijatele õiglase osa kasust.

4.10.

Suurte takistuste hulka kuuluvad piiriüleste ühenduste piiratud areng, eriti elektrisektoris, tulenevalt liikmesriikide otsustest ja viivitustest Euroopa Liidu tegevuses, et saavutada elektrivõrkude ühendatuse eesmärk 10 % aastaks 2010 ja 15 % aastaks 2030 (eesmärgid, mis on niigi väga piiratud, ebapiisavad ja mittesiduvad) (11).

4.11.

Sotsiaalne konsensus peaks olema üks põhiprioriteete, sest viimased andmed näitavad, et 4–8% põhja- ja läänepoolsete liikmesriikide kodumajapidamiste tarbimise eelarvest läheb energiale, võrreldes 10–15%-ga kesk- ja idapoolsete liikmesriikide perekondade puhul (12). Kütteostuvõimetusele makstakse suurt lõivu. See on tunnistatud uueks sotsiaalseks prioriteediks, millega võideldakse mis tahes riiklikul ja Euroopa tasandil, kuid seni edutult.

5. Konkreetsed märkused

5.1.

Energia on jäik süsteem, milles taristu ja regulatsioonide muutmise täielik rakendamine võtab aega kümme aastat, samal ajal kui konkurents muutub järjest karmimaks (nagu on selgelt näidanud Hiina päikesepaneelid ja elektriautode tootmise esiletõus). On vaja täiesti uut ja laiemat energiapoliitilist mudelit, sealhulgas näiteks ELi ettevõtetele lisandväärtuse hankimist RENiga seotud energiajärelevalve uuringutest või nende toetamist sellistes sektorites nagu elektriautod, nendega seotud viimase põlvkonna akud ja vesiniku- või tuuleturbiinid, kus on konkurentsieelis.

5.2.

Komisjoni tegevuskava kujul energiapoliitika täiendav kujundamine ja rakendamine on vajalik, sest energiapoliitika tähendab rohkemat kui maksud ning hõlmab igal juhul energiaalase tegevuse ja energiatoodete maksustamist. Varasemad kogemused muudes valdkondades näitavad, et suveräänsuse ülekandmine ilma tõelise ja täieliku liiduta võib kaasa tuua tugevaid erimeelsusi (nagu oli majandus- ja rahaliidu puhul).

5.3.

Energia maksumusel on otsene ja vahetu mõju kõigi ettevõtete ja inimeste elule ning seega tuleb hoolikalt kaaluda tasakaalustamata algatuse tagajärgi energia maksustamisele. Sellega seoses ja toetudes vajalikule sotsiaalse ja majandusliku mõju hindamisele väljendab komitee heameelt komisjoni uue presidendi teadaande üle uue süsinikdioksiidi-piirimaksu kohta, millega tagatakse Euroopa ettevõtete konkurentsivõime maailmaturul ja välditakse süsinikdioksiidi leket. Töökohtade kadumise korral tuleb asjaomastele töötajatele pakkuda uusi võimalusi, tööalast ümberkvalifitseerumist ja muid läbirääkimiste teel kokku lepitud lahendusi.

5.4.

Võttes arvesse võimalikku siseturu moonutamist fossiilkütusel põhineva energia maksustamise eri tasemete tõttu, peaks komisjon võtma arvesse, et vabakaubanduslepingud võivad avaldada samasugust mõju kolmandate riikide erinevate õigusraamistike dumpingu mõju kaudu energia ja konkurentsi valdkonnas. See võib mõjutada selliseid ELi tegevusvaldkondi nagu õhu-, vee- ja maanteetransport, põllumajandus/kalandus ja energiamahukad tööstusharud, mis on suunatud kavandatud maksumeetmetele. Seega peaks EL kahe- ja mitmepoolsetel kaubandusläbirääkimistel süstemaatiliselt nõudma imporditud toodete sotsiaal- ja keskkonnaalaste õigusaktide nõuete samaväärsust (13).

Brüssel, 26. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) ELT L 283, 31.10.2003, lk 51.

(2) SOC/626 — Sillaklausel (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 87).

(3) ELT C 353, 18.10.2019, lk 90.

(4) ELT C 198, 10.7.2013, lk 1.

(5) Euroopa kütteostuvõimetuse indeks https://www.openexp.eu/sites/default/files/publication/files/european_energy_poverty_index-eepi_en.pdf.

(6) ELT C 341, 21.11.2013, lk 21.

(7) ELT C 345, 13.10.2017, lk 120.

(8) ELT C 383, 17.11.2015, lk 84.

(9) COM(2019) 1 final.

(10) Euroopa Parlament hoiatas oma varasemates resolutsioonides, et CO2-heite vähendamise strateegia võib põhjustada ka „kütteostuvõimetuse ulatuslikku suurenemist“ (14. märts 2013, resolutsioon energia tegevuskava aastani 2050 kohta), ning kutsus seetõttu komisjoni üles „looma sildu sotsiaalpoliitika ja energiapoliitika vahel“ (14. aprill 2016, resolutsioon vaesusevastase eesmärgi saavutamise kohta majapidamiskulude kasvu kontekstis).

(11) Komisjoni eksperdirühma sõnul väheneb see tase järk-järgult ja mõned liikmesriigid ei saavuta 2020. aastal 10% eesmärki „Jätkusuutliku ja integreeritud Euroopa suunas“, komisjoni eksperdirühma aruanne elektrivõrkude ühendamise eesmärkide kohta, november 2017, lk 25. Vt ka ELT C 383, 17.11.2015, lk 84.

(12) COM(2019) 1 final.

(13) ELT C 283, 10.8.2018, lk 83.

LISA

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest.

Punkt 4.5

Välja jätta.

Poolt	:	73
Vastu	:	91
Erapooletuid	:	11

Punkt 1.1.2

Muuta järgmiselt:

Komitee tervitab arutelu sillaklauslite kasutamise üle, ettepanekut kasutada sillaklausleid, et luua nõukogus kvalifitseeritud häälteenamus ja kaasotsustamissüsteem Euroopa Parlamendiga. Selles uues ülesehituses võiks komitee mängida olulist rolli kolmepoolsete läbirääkimiste toetamisel ja teda tuleks kaasata.

Komitee toetab küll mitmeid teatises väljendatud seisukohti teatist, kuid on seisukohal, et kliima- ja energiastrateegia tõhusas juhtimises ning ELi maksualaste õigusaktide suuremas sidususes tuleks võtta arvesse Euroopa ettevõtete, töötajate ja muude sidusrühmade, sh tarbijate muresid. Selle protsessi edukuse seisukohalt on oluline kodanikuühiskonna kaasamine ja osalemine, liikmesriikide toetus ning sotsiaalpartnerite kokkulepe ja pühendumus.

Poolt	:	65
Vastu	:	105
Erapooletuid	:	9

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/112

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa lennundusstrateegia: rangete sotsiaalstandardite säilitamine ja edendamine““

(COM(2019) 120 final)

(2020/C 14/16)

Raportöör: Raymond HENCKS

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 11.4.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	3.7.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	174/0/1

1. Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt väga liikuvate õhusõidukimeeskondade (pilootide ja salongipersonali) töötingimusi käsitleva komisjoni aruande üle. Kõnealuste töötajate olukord võib olla eriti keeruline nende töö piiriülese iseloomu tõttu ning nende õigused ja kaitsetasemed on nende suhtes kohaldatavast riiklikust õigusest johtuvalt erinevad.

1.2.

Komitee peab kahetsusväärseks, et aruanne valmis alles praeguse komisjoni ametiaja lõpus, mis toob kaasa ebakindluse aruande järelmeetmete suhtes. Komitee loodab, et olukorra tõsidust arvestades seab uus komisjon kõnealuses aruandes tuvastatud probleemide lahendamise olulisele kohale ja pakub välja konkreetsed meetmed.

1.3.

Komitee kiidab heaks, et nimetatud aruandes rõhutatakse, et jätkuvalt on palju õiguslikke probleeme ja ebakindlust ning et ELi ja riiklike õigusnormide täitmise parem tagamine on esmatähtis lennumeeskondade kõikide töösuhtevormide puhul, et vältida tavasid, mis kujutavad endast kohaldatava õiguse rikkumist või sellest möödahiilimist, nagu deklareerimata töö või näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, ning tagada lennumeeskondadele seaduslikud ja võrdsed tingimused, seades esmatähtsale kohale personali ja reisijate ohutuse. Komitee kiidab heaks komisjoni kavandatud meetmed ning kutsub liikmesriike üles tagama lennumeeskondi käsitlevate sotsiaal- ja tööalaste eeskirjade ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise.

1.4.

Komitee peab kahetsusväärseks, et puuduvad usaldusväärsed statistilised andmed lennumeeskondade töökohtade arvu, samuti allhangete ja renditöötajate arvu kohta. Selline statistika puudumine, mis tuleks komitee arvates võimalikult kiiresti kõrvaldada, rõhutab töötingimusi ja lennumeeskondade erinevat kaitsetaset ümbritsevat õiguslikku ebakindlust, soodustab ELis ebavõrdseid ja ebaõiglaseid konkurentsitingimusi lennuettevõtjate jaoks, kes on väga tugeva konkurentsisurve all, ja tekitab kahju liikmesriikidele, kes jäävad ilma teatavatest maksutuludest ja sotsiaalkindlustusmaksetest.

1.5.

Arvestades töölepingute erinevaid vorme ja sellest mõnikord tekkivat ebakindlust, kordab komitee oma nõudmist (1) edendada otseseid töökohti, mis peaksid jääma lennundussektori tavapäraseks tööhõive vormiks, ning on seisukohal, et tingimata tuleb vastu seista mis tahes ebatüüpilistele lepingutele, mis võivad kahjustada lennumeeskonna ja reisijate ohutust, tunnistades samas, et ajutiste lepingute või renditöö kasutamine ei ole automaatselt õigusvastane ega tekita sotsiaalset dumpingut.

1.6.

Kuna lennumeeskondade sektor ei ole vaba ebaseaduslikust töökorraldusest, nagu deklareerimata töö ja näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine, või töötajate lähetamise direktiivi kohaldamata jätmisest, toetab komitee komisjoni, kes kutsub liikmesriike üles

—	tagama asjakohaste vahenditega kehtivate tööõigusnormide täitmise liikmesriikide tasandil ja liidu õiguse jätkuva järgimise vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele;

—	tagama ELi lennuohutuseeskirju kohaldamise kõigi lennundustöötajate suhtes ühtmoodi, olenemata nende lepingulisest suhtest lennuettevõtjaga;

—	võtma Euroopa Liidus nõuetekohaselt üle läbipaistvaid ja prognoositavaid töötingimusi käsitleva direktiivi, mida kohaldatakse olenemata olemasolevate või tulevaste lepingute vormist, sealhulgas näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine.

1.7.

Komitee loodab, et tulevane Euroopa Tööjõuamet tagab, et töötajate lähetamise direktiivi hiljutised muudatused, millega kehtestatakse samas kohas tehtud sama töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte, võetakse liikmesriikides nõuetekohaselt üle ja kohaldatakse 30. juuliks 2020. Samuti on komitee seisukohal, et nimetatud asutus peab tagama ka tsiviillennunduse personali kõigi õiguste austamise.

1.8.

Komitee tuletab meelde, et õigus ametiühingut asutada või sellega liituda, pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle, streikida jne on rahvusvahelisel, Euroopa ja riigi tasandil tagatud inimõigused, mida tuleb rangelt järgida. Kahjuks on tegelikkuses juhtumeid, kus õigus luua ametiühinguid ja pidada kollektiivläbirääkimisi on piiratud ning töötajad peavad oma õigusi kaitsma kohtus. Tagada tuleb ka õigus olla informeeritud ja ära kuulatud.

1.9.

Ülemaailmsete tööstandardite puudumine tsiviillennunduses mõjutab ELi ja liikmesriikide tööõigusaktide tõhusust nii ELi-siseste kui ka ELi-väliste marsruutide puhul. Komitee peab kahetsusväärseks, et Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis ei näi olevat üksmeelt tsiviillennunduse töötajate õiguste konventsiooni koostamise suhtes, kuigi selline konventsioon on sõlmitud laevapersonali kohta. Komitee soovitab tungivalt, et Euroopa Liit lisaks kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse lennunduslepingutesse kaugeleulatuvad siduvad sotsiaalsed ja tööalased klauslid ja normid, ning kiidab heaks, et komisjon kavatseb sel eesmärgil tegutseda.

1.10.

Koolituse kvaliteedi osas on komisjoni aruandest äärmiselt muret tekitav lugeda järgmist:

—	algaja piloodi oskused ei tarvitse alati olla sellised, mida nõuavad lennuettevõtjad;

—	suur osa liinipiloodi luba omavatest pilootidest ei vasta lennuettevõtjate kehtestatud töölevõtmise põhinõuetele.

1.11.

Komitee tuletab meelde, et uues direktiivis, milles käsitletakse läbipaistvaid ja prognoositavaid töötingimusi Euroopa Liidus, on sätestatud: „Liikmesriigid tagavad, et kui liidu või liikmesriigi õiguse või kollektiivlepingute kohaselt peab tööandja töötajat koolitama selle töö tegemiseks, milleks ta tööle võeti, on selline koolitus töötajale tasuta, seda loetakse tööajaks ning võimaluse korral toimub see tööajal“.

1.12.

Komitee palub komisjonil tegutseda ennetavalt ning kutsuda kõiki kriteeriumidele vastavaid organisatsioone tsiviillennundussektori Euroopa valdkondliku dialoogi komitee liikmeks, et aktiivselt osaleda selle komitee töös ja kasutada seda vahendit parimal viisil nende ees seisvatele raskustele vastastikku rahuldavate lahenduste leidmiseks läbirääkimiste teel.

1.13.

Komitee on seisukohal, et õhusõidukimeeskondade töökeskkonda ei kujunda mitte ainult nende töötingimused, vaid ka välistegurid, nagu reisijate rahulolu lennujaamateenuste ja pardateenindusega. Seetõttu on oluline, et reisijate, sealhulgas erivajadustega reisijate (puudega isikud, eakad, väikelapsed, rasedad) õigusi austatakse nõuetekohaselt.

2. Sissejuhatus

2.1.

Lennutranspordi valdkonnas kuuluvad sotsiaalkaitse ja tööõigus peale liidu õiguses sätestatud miinimumnõuete peamiselt liikmesriikide pädevusse ja vastutusalasse, kus asjakohaseid eeskirju kohaldatakse erisugusel määral erinevalt.

2.2.

Tsiviillennunduses ei ole enam ühtset tööhõivemudelit – teatavad ettevõtjad pakuvad kvaliteetseid töökohti ja tähtajatuid lepinguid, samas kui hiljutise uuringu kohaselt („ Study on employment and working conditions of aircrews in the EU internal aviation market “ – uuring „Ricardo“) teatas 9–19 % salongipersonalist ja umbes 8 % pilootidest, et nad on tööle võetud mõne vahendusorganisatsiooni kaudu.

2.3.

Arvamuse teemaks olevas komisjoni aruandes käsitletakse ainult õhusõidukimeeskondi (piloote ja salongipersonali), kelle olukord võib olla eriti keeruline nende töö piiriülese iseloomu tõttu ning kelle õigused ja kaitsetasemed on nende suhtes kohaldatavast riiklikust õigusest johtuvalt erinevad.

2.4.

Lisaks sellele kasutavad mõned lennuettevõtjad turul, kus tegevuskuludele avalduva surve tõttu valitseb väga suur konkurents, erinevaid kaudseid tööhõivevorme määramata tähtajaga töölepingu asemel, mis uuringu „Ricardo“ kohaselt on endiselt peamine tööhõive vorm. Tegevuskulude vähendamiseks paljud lennuettevõtjad siiski

—	allhangivad osa oma tegevusest;

—	võtavad meeskonnaliikmeid tööle vahendusasutuste kaudu, sealhulgas ajutise tööjõu vahendajate kaudu, mõnikord erinevate skeemide abil, mis on osa keerulisest töösuhete ahelast ning muudavad tõelise tööandja tuvastamise raskeks;

—	palkavad füüsilisest isikust ettevõtjaid;

—	määravad töötajad tegevusbaasi väljaspool territooriumi, kus litsents on välja antud;

—	rakendavad nn pay-to-fly süsteemi,

—	mis tekitab teatavat õiguskindlusetust ja muudab mõnikord raskeks ebaseaduslike olukordade eristamise väga keerulistest, kuid õiguslikest olukordadest.

2.5.

2015. aastal kuulutas komisjon Euroopa lennundusstrateegia raames prioriteediks lennunduse sotsiaalmeetmete kava. Sellegipoolest olid 2017. aastal Euroopa Parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Regioonide Komitee endiselt mures olukorra pärast, mis ei olnud oluliselt muutunud, ning nad kutsusid liikmesriike ja komisjoni üles tegelema püsivate sotsiaalprobleemidega lennunduse valdkonnas, iseäranis nendega, mis on seotud väga liikuvate õhusõidukimeeskondadega.

2.6.

2018. aasta oktoobris, pidades silmas, et puuduvad konkreetsed meetmed lennutranspordi sotsiaalse mõõtme kohta, ja reageerides osa lennundustöötajate korduvatele streikidele, esitasid kuue liikmesriigi transpordiministrid ühisdeklaratsioonis komisjonile üleskutse töötada 2018. aasta lõpuks välja konkreetsed meetmed, sealhulgas sihiteadlik sotsiaalmeetmete kava, mis tagab õiglased töötingimused, millega seatakse kõik sektori osalejad nii ELis kui ka kolmandates riikides võrdsetele alustele ausa konkurentsi tingimustes.

3. Üldmärkused

3.1.

Oma 2015. aasta Euroopa lennundusstrateegias võttis EL kohustuse tugevdada sotsiaalmeetmete kava ja luua lennundussektoris kvaliteetseid töökohti ning uurida vajadust täiendavalt selgitada lennundussektori liikuvate töötajate töölepingute suhtes kohaldatavat õigust ja kohtupädevust.

3.2.

Selleks et lennundusturu praegust olukorda paremini mõista, tellis komisjon uuringu (uuring „Ricardo“) lennumeeskondade tööhõive- ja töötingimuste kohta, mis avaldati 2019. aasta jaanuaris.

3.3.

Komitee tunneb heameelt selle üle, et komisjon koostas aruande lennumeeskonna praeguse olukorra ja töötingimuste kohta, mis siiski sai valmis alles komisjoni praeguse koosseisu ametiaja lõpuks ja mille järelmeetmete osas valitseb ebakindlus. Komitee loodab, et olukorra tõsidust arvestades seab uus komisjon kõnealuses aruandes tuvastatud probleemide lahendamise olulisele kohale ja pakub välja asjakohased meetmed.

3.4.

Nimetatud aruandes tõesti kinnitatakse, et jätkuvalt on palju õiguslikke probleeme ja ebakindlust ning et ELi ja riiklike õigusnormide täitmise parem tagamine on esmatähtis lennumeeskondade kõikide töösuhtevormide puhul, et hoida ära tavasid, mis kujutavad endast kohaldatava õiguse rikkumist või sellest möödahiilimist, nagu näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine, ning tagada kõigile seaduslikud ja võrdsed tingimused.

3.5.

Komitee peab kahetsusväärseks, et alates 2015. aasta lennundusstrateegias määratletud Euroopa sotsiaalmeetmete kavast piirdub ainus komisjoni võetud konkreetne meede kohaldatava tööõiguse ja kohtupädevuse praktilise juhendi avaldamisega. Komisjoni aruandes ei anta vastust küsimusele, kas ta kaalub tõlgendavate suuniste vastuvõtmist või õiguslike muudatuste tegemist tsiviillennunduse valdkonnas. Komisjon teeb liikmesriikide lennundus- ja tööõigusekspertidest koosnevale ajutisele töörühmale ülesandeks koostada ülevaade vaatlusaluses aruandes loetletud meetmetest ning teavitada komisjoni ja liikmesriike sellest, kuidas saab tööõigust lennundussektoris nõuetekohast kohaldada. Komitee palub, et lisaks institutsioonide ekspertidele kaasataks selle rühma töösse nõuetekohaselt ka sotsiaalpartnerid.

4. Konkreetsed märkused

4.1.

Vaadeldavas komisjoni aruandes märgitakse, et lennumeeskondade töökohtade arvu kohta puuduvad konkreetsed andmed. Seetõttu küsib komitee, kuidas teha keskmises ja pikas plaanis usaldusväärseid prognoose koolitatavate ja värvatavate pilootide ja salongipersonali arvu kohta. Eriti kehtib see piloodikoolituse kohta, mis on pikk ja kulukas protsess.

4.2.

Statistika puudumisest tuleneb ka asjaolu, et lennumeeskondade töökohtade allhangete arv on teadmata. Seega saab tugineda ainult Euroopa tsiviillennunduse sotsiaalpartnerite 2015. aasta uuringule, mille kohaselt ütles kõigest 52,6 % vastanutest, kes töötasid odavlennuettevõtja juures, et neil on otsene tööleping. Komitee peab statistilise vahendi täiustamist hädavajalikuks. Statistika puudumine rõhutab õiguslikku ebakindlust, mis ümbritseb lennumeeskonna töötingimusi ja erinevaid kaitsetasemeid, ning raskendab seaduslike või ebaseaduslike tavade, kuritarvituste või eeskirjade puuduste eristamist. See soodustab ebavõrdseid konkurentsitingimusi ELi lennuettevõtjate jaoks, kes on väga tugeva konkurentsisurve all, ning kahjustab liikmesriike, kes jäävad ilma teatavatest maksutuludest ja sotsiaalkindlustusmaksetest.

4.3.

Euroopa Liidu Lennundusohutusamet (EASA) märkis oma 2017. aasta augusti praktilises juhendis, et ohutusega seotud töökohtade, sealhulgas lennumeeskonna liikmete töökohtade killustatus ja allhanked võivad avaldada halba mõju ohutusele, ning esitas konkreetsed meetmed ohutuse seisukohast elutähtsate teenuste allhankimise ja lennukite koos meeskonnaga rentimise kontekstis.

4.4.

Taas kord puuduvad ELil usaldusväärsed andmed renditöö kohta. Siiski selgub uuringust „Ricardo“, et 9–19 % salongipersonalist ja umbes 8 % pilootidest teatas, et nad on tööle võetud mõne vahendusorganisatsiooni kaudu, ning et enamik vahendaja kaudu värvatutest töötab odavlennuettevõtjate juures.

4.5.

Komitee kordab oma nõudmist (2) edendada otseseid töökohti, mis peaksid jääma lennundussektori tavapäraseks tööhõive vormiks, ning on seisukohal, et tingimata tuleb vastu seista mis tahes ebatüüpilistele lepingutele, mis võivad kahjustada lennumeeskonna ja reisijate ohutust.

4.6.

Renditööd käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/104/EÜ (3) kohaldamine võib olla ainult ajutine ja seda ei saa muuta alaliseks meetmeks, tunnistades samas, et ajutise või renditöö kasutamine võib olla hädavajalik ning ei ole automaatselt õigusvastane ega tekita sotsiaalset dumpingut.

4.7.

Mis puudutab deklareerimata tööd, mida osaliselt teevad näilised füüsilisest isikust ettevõtjad, siis on aasta lõpus toimuv seminar, mille korraldab deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendav Euroopa platvorm, pöörates erilist tähelepanu lennumeeskonna näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisele, oluline samm probleemi nähtavaks tegemiseks ning tööinspektorite ja sotsiaalpartnerite vahel arutamiseks. On oluline, et liikmesriigid tugevdaksid oma tööinspektsioone, et need saaksid tõhusalt jälgida liidu ja liikmesriikide tsiviillennunduse töötingimusi käsitlevate sätete järgimist.

4.8.

ELi lennuohutuseeskirjad sisaldavad mõistet „põhibaas“. Õhusõidukite meeskondade suure liikuvuse tõttu võib olla keeruline kindlaks teha, milliste sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide ja millise tööõiguse kohaldamisele on neil õigus ning millises kohtus nad saavad oma õigusi nõuda. Põhibaasi alusel arvutatakse ka lennu- ja tööaja piirangud. Komitee kutsub liikmesriike tungivalt üles tagama ELi ja liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste eeskirjade nõuetekohase kohaldamise töötajate suhtes, kes töötavad liidu lennuettevõtja teenistuses, kes osutab lennutransporditeenuseid, kasutades lennutegevuse tugibaasi väljaspool seda liikmesriiki, kus asub selle ühenduse lennuettevõtja põhitegevuskoht vastavalt lennuteenuste määrusele.

4.9.

Komisjoni aruandes märgitakse, et lennuettevõtjate tegevuskohtade arv üha kasvab ning üha sagedamini baseeruvad sama lennuettevõtja õhusõidukid ja nende meeskonnad väljaspool lennuettevõtja peamist tegevuskohta – teise liikmesriigi territooriumil või mõnikord isegi kolmandates riikides. Sellisel juhul kohaldub neile põhibaasi asukohariigi õigus, ent teatavad ettevõtted kohaldavad selle asemel põhitegevuskoha riigi õigust. Komitee palub komisjonil anda suuniseid põhi- ja tugibaaside ning kohaldatava õiguse kohta.

4.10.

Füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise režiime on mitu: füüsilisest isikust ettevõtjast piloot otse või vahendusasutuse või füüsilisest isikust ettevõtjatena töötavate pilootide osaühingu kaudu. Komitee toetab komisjoni, kes kutsub liikmesriike üles

—	tagama ELi lennuohutuseeskirju kohaldamise kõigi lennundustöötajate suhtes ühtmoodi, olenemata nende lepingulisest suhtest lennuettevõtjaga;

—	tagama asjakohaste vahenditega kehtivate tööõigusnormide täitmise liikmesriikide tasandil ja liidu õiguse jätkuva järgimise vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele;

—	võtma Euroopa Liidus nõuetekohaselt üle läbipaistvaid ja prognoositavaid töötingimusi käsitleva direktiivi, mida kohaldatakse kõigi töötajate suhtes, eriti nende, kes töötavad uutel ja ebatüüpilistel töökohtadel.

4.11.

Mis puutub töötajate lähetamisse personali ajutiseks kasutamiseks väljaspool põhibaasi, siis ei kohaldata asjaomast direktiivi uuringu „Ricardo“ andmetel üldjuhul lennumeeskonna suhtes, samas kui see on põhimõtteliselt kohaldatav rendiagentuuride või töövahendusbüroode teenuste piiriüleste osutamise puhul.

4.12.

Töötajate lähetamise direktiivi kohaldatakse ka lennuki rentimisel koos meeskonnaga, kui meeskonna ja rendileandja vahel on töösuhe kogu rendilepingu kestel. Õhusõiduki meeskonna liikmeid, kes on saadetud uude põhibaasi, ei käsitata lähetatud töötajatena.

4.13.

Komitee toetab komisjoni, kes kavatseb abistada liikmesriike muudetud lähetamise direktiivi kohaldamisel, eelkõige selleks, et parandada võrdset kohtlemist ja ennetada piiriülest pettust.

4.14.

Komitee loodab, et tulevane Euroopa Tööjõuamet tagab, et töötajate lähetamise direktiivi hiljutised muudatused, millega kehtestatakse samas kohas tehtud sama töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte, võetakse liikmesriikides nõuetekohaselt üle ja kohaldatakse 30. juuliks 2020, kuna see peab tagama sotsiaalkindlustuse eeskirjade õiglase kohaldamise nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil, et austada tsiviillennunduse töötajate kõiki õigusi, sealhulgas ühinemisvabadust.

4.15.

Komitee meenutab, et mõned lennuettevõtjad keelavad astuda nende jaoks ebamugava ametiühingu liikmeks ja ütlevad mõnikord ametiühingu liikmeks astumise pärast isegi üles töölepingu, mistõttu töötajad peavad kaitsma oma õigusi kohtus. Komitee tuletab asjaomastele liikmesriikidele meelde, et õigus ametiühingut asutada või sellega liituda, pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle, streikida jne on rahvusvahelisel, Euroopa ja riigi tasandil tagatud inimõigused ning neid tuleb rangelt järgida. Tagada tuleb õigus olla informeeritud ja ära kuulatud.

Et tegeleda sotsiaalstandardite kohaldamise küsimustega riigi tasandil, võiks luua vahendusasutuse ELi tasandil, et aidata lahendada määruse kohaldamisega seotud vaidlusi.

4.16.

Kolmandate riikide meeskondade puhul kordab komitee oma palvet (4) laiendada ühtset litsentsi lennumeeskondadele, et tagada kõigi sektori töötajate võrdne kohtlemine vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2011/98/EL (5). Uuring „Ricardo“ kinnitab, et kogutud andmete põhjal ei ole võimalik öelda, kui levinud selline tava on, ega ka seda, kas kasutatud õhusõidukimeeskonna põhibaas asus kolmandas riigis või ELis.

4.17.

Ülemaailmsete tööstandardite puudumine tsiviillennunduses mõjutab ELi ja liikmesriikide tööõigusaktide tõhusust nii ELi-siseste kui ka ELi-väliste marsruutide puhul. Komitee peab kahetsusväärseks, et Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis ei ole üksmeelt tsiviillennunduse töötajate õiguste konventsiooni koostamise suhtes, kuigi selline konventsioon on sõlmitud laevapersonali kohta. ILO tasandi konventsiooni puudumisel soovitab komitee Euroopa Liidul tungivalt kaasata kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse lennunduslepingutesse (alates praegu pooleli olevast lepingust ELi ja Katari vahel) ulatuslikud tööga seotud sotsiaalklauslid, mis on siduvad ja täitmata jätmise korral karistatavad.

4.18.

Piloodikoolitus on pikk ja kulukas protsess, mis koosneb kolmest etapist (põhikoolitus, tüübipädevus teatud tüüpi õhusõidukiga lendamiseks ja liinikoolitus lennukogemuse saamiseks). Uuringu „Ricardo“ andmete kohaselt pidi 2,2–6 % küsitletud pilootidest lennukogemuse omandamiseks peale maksma (pay-to-fly). Läbipaistvaid ja prognoositavaid töötingimusi Euroopa Liidus käsitlevas direktiivis (COM(2017) 797 – 2017/0355 (COD)) on sätestatud: „Liikmesriigid tagavad, et kui liidu või liikmesriigi õiguse või kollektiivlepingute kohaselt peab tööandja töötajat koolitama selle töö tegemiseks, milleks ta tööle võeti, on selline koolitus töötajale tasuta, seda loetakse tööajaks ning võimaluse korral toimub see tööajal“. Komitee loodab, et selle nõuetekohast kohaldamist kontrollitaks korrapäraselt, vältides samal ajal uute bürokraatlike takistuste tekitamist.

4.19.

Koolituse kvaliteedi osas on komisjoni aruandest äärmiselt muret tekitav lugeda järgmist:

—	algaja piloodi oskused ei tarvitse alati olla sellised, mida nõuavad lennuettevõtjad;

—	suur osa liinipiloodi luba omavatest pilootidest ei vasta lennuettevõtjate kehtestatud töölevõtmise põhinõuetele.

4.20.

Komitee peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Euroopa sotsiaaldialoogi osalised ja eelkõige tsiviillennundussektori Euroopa valdkondliku dialoogi komitee ei ole alates 2017. aastast suutnud juhtida konstruktiivset dialoogi, sest puuduvad lennuettevõtjate esindajad. See on seda enam häiriv, et sisuka sotsiaaldialoogi ja kollektiivlepingute abil võiks leida vastused nii mõnelegi komisjoni aruandes tõstatatud probleemile.

4.21.

Komitee julgustab komisjoni aktiivsemalt tegutsema ja veenma sotsiaalpartnereid tagama lennuettevõtjate ja õhusõidukite meeskondade nõuetekohase esindatuse ning kasutama seda vahendit nende ees seisvatele raskustele vastastikku rahuldavate lahenduste leidmiseks läbirääkimiste teel.

4.22.

Mis puudutab õhusõidukimeeskondade töökeskkonda, siis ei kujunda seda mitte ainult nende töötingimused, vaid ka välistegurid, nagu reisijate rahulolu lennujaamateenuste ja pardateenindusega. Komitee leiab lisaks, et salongipersonali tuleks koolitada ja neil peaks olema aega, et vastata haavatavate reisijate (puudega, eakate, väikelaste või rasedate jne) erivajadustele. Seepärast tuleb tagada, et reisijate õigusi austatakse ning et kogu asjakohane teave on neile kättesaadav selges ja arusaadavas keeles. Komitee toetab komisjoni, kes nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks kiiresti vastu muudatused, mis on esitatud määruse eelnõus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 261/2004 (6) lennureisijate õiguste kohta lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise kohta.

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) ELT C 13, 15.1.2016, lk 110.

(2) ELT C 13, 15.1.2016, lk 110.

(3) ELT L 327, 5.12.2008, lk 9.

(4) ELT C 13, 15.1.2016, lk 110.

(5) ELT L 343, 23.12.2011, lk 1.

(6) ELT L 46, 17.2.2004, lk 1.

15.1.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 14/122

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Suunised määruse kohta, mis käsitleb isikustamata andmete Euroopa Liidus vaba liikumise raamistikku““

(COM(2019) 250 final)

(2020/C 14/18)

Raportöör: Laure BATUT

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 22.7.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	11.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	162/2/6

1. Soovitused

1.1.

Komitee soovitab komisjonile järgmist:

—	anda lihtsat ja selget teavet isikustamata andmete määratlemise kriteeriumide ning isikustamata andmete vaba liikumise raamistikku käsitleva määruse kohaldamisala kohta, et kaotada ebakindlus ja suurendada usaldusväärsust;

—	teavitada osalejaid valdkondadest, kus Euroopa andmekaitsealased õigustekstid kattuvad;

—

andmete vaba liikumist edendades tagada, et isikuandmeid ei hakataks tasapisi pidama isikustamata andmeteks ja et isikuandmete kaitse üldmäärus säilitab oma täieliku kohaldamisala, isegi kui see tähendab keskpikas plaanis kahe määruse ühendamist suurema kaitse eesmärgil, mitte aga andmete suuremaks kommertsialiseerimiseks;

—	soodustada üleeuroopaliste pilvandmetöötluse teenuste liitude loomist ja arendamist;

—	aidata eurooplastel kiiresti kasutada algoritme, millega on võimalik töödelda isikustamata andmete kogumeid ühtsel andmeturul; julgustada liikmesriike tugevdama elukestvat õpet infotehnoloogia (IT) ja tehisintellekti valdkonnas kõigil tasanditel (kool, ülikool, töömaailm);

—	julgustada osalejaid arendama vastutustundlikkust, eetilisust ja solidaarsust ning vältida seda, et iseregulatsioon ja vaidluste „rahumeelne“lahendamine annaksid võimaluse tekste erinevalt tõlgendada;

—	mitte kahelda vajadusel regulatiivse vahendi kasutamises;

—	edendada karistusi iseregulatsiooni nõuete rikkumise eest;

—	koostada tegevuskava, et kontrollida, kas ettevõtjatel on tegelikult õiguskindlus nende andmete vaba liikumise osas, nagu on sätestatud isikustamata andmete vaba liikumise määruses;

—	koostada ülevaade 27 liikmesriigi praegusest olukorrast ja hinnata riiklike kontaktpunktide tegevust alates nende kaheteistkümnendast tegevuskuust;

—	täita ulatuslikult oma teavitaja, teabeedastaja ja hoiataja rolli;

—	kutsuda liikmesriike üles teavitama osalejaid „avaliku julgeoleku“kriteeriumidest;

—	kutsuda liikmesriike üles hajutama oma edastamatute andmete säilitusruume;

—	vaadata õigeaegselt läbi konkurentsipoliitika, tagamaks, et see on oma praegusel kujul kohandatud andmete vabale liikumisele.

2. Sissejuhatus

2.1.

Komitee võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse anda suuniseid ettevõtetele, keda isikustamata andmete edastamine puudutab, enne kui sidusrühmad viivad 2020. aasta jooksul lõpule tegevusjuhendite üle peetavad läbirääkimised. Asjaolu, et andmekogud on oma olemuselt sageli segaandmekogud, st nad koosnevad samaaegselt nii isikustamata kui ka isikuandmetest, võib tekitada ettevõtete jaoks ebakindlust seoses nende kaitseks võetavate meetmetega. Siinkohal peab komitee vajalikuks meenutada kõigepealt kehtivate õigusaktide olulisimaid põhimõtteid ja seejärel käsitleda märkuste osas lähemalt teatud aspekte.

2.2.

Komisjon märgib, et pilvteenuste vahelise konkurentsivõime puudumine liidus ja sellest tulenev vähene andmete liikuvus oligopolide keskkonnas on avaldanud andmeturule negatiivset mõju. Isikustamata andmete vaba liikumise määruses kutsutakse liikmesriike üles viima miinimumini nii andmete asukoha nõuded kui ka valdkonna õigusaktide killustatuse, et ergutada kasvu ja vallandada ettevõtjate innovatsioonisuutlikkus.

2.3.

Isikuandmete kaitse üldmäärust täiendava isikustamata andmete vaba liikumise määruse vastuvõtmisega viiakse 21. sajandi Euroopa Liidu õigustekstidesse sisse nn viies liikumisvabadus, mida kohaldatakse kõigi andmete suhtes (sic: Anna-Maria Corazza Bildt, Euroopa Parlamendi liige, raportöör). Seda immateriaalset kaupa, kui seda võib nii liigitada, peab saama üle kanda ja hallata seal, kus selle valdajad seda soovivad, kasutades veebimajutusteenuse pakkujaid muudes riikides kui selle kauba loomise ja/või Euroopa Liidus kasutamise riik (isikustamata andmete vaba liikumise määruse artikkel 1). See lihtsustab andmevaldajate tegevust ja suurendab nende konkurentsivõimet.

Isikustamata andmete vaba liikumise määrus

2.4.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1807 (1) edendatakse isikustamata andmete vaba liikumist liidus tehisintellekti, pilvandmetöötluse ja suurandmete analüüsi arendamiseks. Määruse artiklis 6 on sätestatud, et komisjon juhendab isikustamata andmetega töötavaid ettevõtjaid iseregulatsiooni tegevusjuhendite väljatöötamisel liidu tasandil ning soodustab ja hõlbustab seda tegevust.

2.5.

Kõnealune teatis, mis on mõeldud mikroettevõtjate ja VKEde spetsialistidele, peab suuniste kaudu tõhustama nende arusaamist nimetatud määruse ja isikuandmete kaitse üldmääruse vastasmõjust. Näitlikustamiseks esitab komitee arvukalt juhtuminäiteid.

2.6.

Koostatavad tegevusjuhendid peaksid valmima ajavahemikus 2019. aasta novembrist kuni 2020. aasta maini (põhjendused 30 ja 31, artikli 6 lõige 1). Nende väljatöötamisel võetakse arvesse kõigi poolte arvamust. Korraldatakse kaks avalikku konsultatsiooni ja komisjoni abistavad kaks spetsialistide töörühma: üks käsitleb pilvteenuste küberturvalisuse sertifitseerimist (CSPCERTi töörühm) ning teine andmete portimist ja pilvteenuse osutajate vahetamist (SWIPO töörühm). Nende panus hõlmab taristut teenusena (IaaS) ja tarkvara teenusena (SaaS). 2020. aasta mais teeb komisjon ettevõtjatele ettepaneku toetada tööstust lepingute näidistingimuste koostamisel ning 2022. aastal esitab ta Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande määruse kohaldamise, eelkõige segaandmekogude kasutamise kohta.

3. Üldised märkused

3.1.

Komisjoni ülesanne: ühitada omavahel isikuandmete kaitse üldmäärus ja isikustamata andmete vaba liikumise määrus

3.1.1.

Kahe teineteist täiendava määruse ühitamiseks selgitab komisjon, et 1) andmete asukoha nõuded on nüüd keelatud; 2) andmed jäävad pädevatele asutustele kättesaadavaks; 3) andmed muutuvad liikuvaks ja seega saab neid „portida“. Isikuandmete kaitse üldmääruses kasutatakse mõistet „ülekantavus“. Isikustamata andmete vaba liikumise määruses räägitakse „portimisest“. Pärast teenuseosutaja vahetamist andmete säilitamise, töötlemise või analüüsimise eesmärgil võivad kasutajad oma andmed nende loomise riigist ilma (ülemääraste) piiranguteta välja viia ja hiljem tagasi saada. Erinevalt andmete „ülekandmisest“, mis on asjaomaste isikute õigus, korraldatakse „portimist“tegevusjuhendite kohaselt ja seega iseregulatsiooni protsessi osana.

3.1.2.

See on oluline erinevus kahe määruse vahel, millest üks põhineb tugeval õigusel, teine mittesiduvatel vahenditel (pehme õigus), mis pakuvad teadupärast palju vähem tagatisi. Komisjoni enda sõnul koosneb enamik andmekogusid nii isikuandmetest kui ka isikustamata andmetest, mis on lahutamatult seotud ja seega käsitletavad „segaandmekogudena“.

3.1.3.

Komitee tunneb heameelt sellise toetava lähenemisviisi üle ega sea valitud näiteid kahtluse alla. Komitee ei pea vajalikuks esitada muid näiteid. Komitee nendib siiski, et komisjoni suunistes ettevõtjatele piirdutakse konteksti selgitamisega juhtuminäidete varal. Seepärast soovib komitee juhtida komisjoni tähelepanu kriitilistele valdkondadele, mis võivad tema arvates tekitada kasutajatele probleeme tulevastest suunistest ja tegevusjuhenditest hoolimata.

3.2. Põhimõtted

3.2.1. Andmete vaba liikumise põhimõte

Isikustamata andmete vaba liikumise tõkked ei ole niivõrd geograafilised kui funktsionaalsed ja/või on seotud vahenditega, mis on ettevõtjate käsutuses infotehnoloogia kasutamiseks.

Isikustamata andmete vaba liikumise määruse kohaselt on isikustamata andmete asukoha nõuded konkreetsel territooriumil keelatud (artikkel 4). Määruses nõutakse, et liikmesriigid tunnistaksid 24 kuu jooksul alates määruse jõustumisest (2021. aasta mai) kehtetuks kõik vastukäivad sätted.

Määruses loetakse vastuvõetavaks avaliku julgeolekuga seotud erandid. Riigid peavad avaldama veebis üksikasjaliku teabe oma asukohanõuete kohta riigi tasandil. Euroopa Komisjon võib teha märkusi ja jagada linke liikmesriikide üles pandud teabele.

3.2.2. Erandid andmete vabale liikumisele

—

Liikmesriikide ametiasutused võivad saada juurdepääsu edastatud andmetele: isikustamata andmete vaba liikumise määruses kehtestatakse menetlus, mis võimaldab riigi X kõigil järelevalveasutustel saada riigis Y töödeldud andmeid. Kehtestatud on riikidevahelise koostöö kord (artiklid 5 ja 7). Komitee väljendab siiski suurt kartust, et asukoha määramata jätmisel jäävad andmed (raamatupidamis-, finants-, lepinguandmed jne) liikmesriikide ametiasutuste kontrolli alt välja. Komitee kutsub komisjoni üles mitte kahtlema vajadusel regulatiivse vahendi kasutamises.

—

Iga riigi ühtne kontaktpunkt menetleb taotlust koos riikliku järelevalveasutusega, kes võib andmeid esitada või need esitamata jätta, kui ta peab taotlust vastuvõetavaks. Kontaktpunktid peaksid isikustamata andmete vaba liikumise määruse vaimus aitama osalejatel teha teadlikke valikuid oma andmeedastuste ja teenuseosutajate kohta kogu liidus ning seda täieliku konkurentsi tingimustes.

Komitee leiab, et ainult suunistega ei ole võimalik selle põhimõtte rakendamisega seotud arvukaid ebakindluse ilminguid kõrvaldada. Riikide põhjendusi, ettevõtjate heausksust või kontaktpunktide nõuetekohast toimimist on raske hinnata. Igasugune hindamine selles valdkonnas on keeruline.

—

Andmete asukoha otsese või kaudse nõude keelamine, välja arvatud „avaliku julgeoleku“põhjendatud juhtudel. Komitee leiab, et määruses kasutatud mõiste „avalik julgeolek“on andmevoo ja selle kommertsialiseerimise osas ebatäpne ja selle ulatus ebaselge. Isikustamata andmete vaba liikumise määruses määratletakse andmete asukoha nõue kui „kohustus, keeld, tingimus, piirang või muu liikmesriigi õigus- või haldusnormides […] sätestatud või haldustavadest tulenev nõue“, (2) mille kohaselt peavad ettevõtjad säilitama andmed teatud territooriumil Euroopa Liidus. Euroopa Liidu Kohtu arvates (3) (ja võttes arvesse isikustamata andmete vaba liikumise määruse põhjendust 19) hõlmab avalik julgeolek „liikmesriigi sise- ja välisjulgeolekut“ja eeldab, et on olemas „tõeline ja piisavalt tõsine oht, mis mõjutab ühte ühiskonna põhihuvi“. See määratlus hõlmab geeni-, biomeetrilisi ja terviseandmeid. Liikmesriigi vastus peab olema proportsionaalne.

3.2.3.

Komitee on seisukohal, et nii andmete vaba liikumise kui ka asukoha kohta kehtib järgmine:

—	valitud kriteeriume saab väga laialdaselt tõlgendada;

—	neid võib selgitada üksnes kohus igal üksikjuhul eraldi, mis võib kahjustada kaubanduse jaoks vajalikku usaldust, eriti tundlike andmete puhul; tegevusjuhenditest tulenevad vaidlused võivad olukorra hajutatust veelgi suurendada;

—	kohtusüsteem on aeglane ega suuda digiteerimise ja andmete liikumisega sammu pidada.

Komitee leiab, et ebakindel ja keerukas olukord heidutavad mikroettevõtjaid ja VKEsid.

3.2.4.

Komitee peab kahetsusväärseks, et suunistes ei ole sätestatud midagi ei kohtuvaidluste ega võimaluste kohta kontrollida, kuidas liikmesriigid järgivad avaliku julgeoleku kriteeriume ja kuidas neid saaks vajaduse korral karistada. Komitee väljendab kartust, et teatise seletuskiri ei ole piisav, et mikroettevõtjad ja VKEd leiaksid oma koha tekstide õiguslike karide vahel, ning et ebakindlus ei võimalda tekkida usalduse ja õiguskindluse tundel, mida on vaja sektori arenguks.

3.2.5.

Komitee tunnustab komisjoni teatise suurt väärtust kahe määrusega loodud olukorra kohta laialdase teabe ülalt alla levitamisel. See on mikroettevõtjate ja VKEde jaoks enam kui vajalik. Komitee soovib, et riiklike kontaktpunktide tegevust ja komisjoni veebisaidi nendepoolset külastamist hinnataks alates kontaktpunktide kuuendast tegutsemiskuust, nii et kui ilmneb, et teave või teabevahetus on puudulik, oleks võimalik kiiresti parandusi teha.

4. Konkreetsed märkused

4.1. Andmed

4.1.1.

Isikustamata andmed hõlmavad vaikimisi kõiki digitaalandmeid, mis ei kuulu isikuandmete hulka, nagu need on määratletud isikuandmete kaitse üldmääruses. Tegemist võib olla äriandmete, täppispõllunduse, masinate hooldusnõuete ja ilmaga seotud andmetega jne.

4.1.2.

Avalike teenistuste, näiteks haiglate, hoolekandeteenuste või maksuametite kogutud andmed võivad olla tihedalt seotud patsientide või maksumaksjate isikuandmetega. Neid kasutavad ettevõtjad peaksid tagama, et need andmed ei võimalda isikuid tuvastada ning et pärast andmete anonüümseks muutmist ei saa neid uuesti isikustada. Mikroettevõtja või VKE jaoks võib see tähendada liiga kalleid ja aeganõudvaid menetlusi. Kuna mõlemad määrused (isikuandmete kaitse üldmäärus ja isikustamata andmete vaba liikumise määrus) tagavad koos kõigi andmete vaba liikumise ELis, kui andmed on „lahutamatult seotud“, kohaldatakse isikuandmete kaitse üldmäärusega ettenähtud õiguslikku kaitset seega kõikide segaandmekogude suhtes (määruse (EL) 2018/1807 põhjendus 8 ja artikli 2 lõige 2). Isikustamata andmete vaba liikumise esimesele piirangule, mis on seotud avaliku julgeolekuga, lisatakse seega andmete laadiga seotud piirang. See on keskne küsimus komisjoni teatises, milles viidatakse korduvalt sellele, kui tihedalt on isiku- ja isikustamata andmed omavahel seotud: enamik andmeid on segaandmed (teatis, punkt 2.2); need võivad olla „lahutamatult seotud“(punkt 2.2); „kumbki määrus ei kohusta ettevõtjaid eraldama andmekogusid“(punkt 2.2).

4.1.3.

Ettevõtja ülesanne on küsida, kas isikustamata andmed, mida ta töötleb, on isikuandmetega „lahutamatult seotud“, ja kui on, siis neid kaitsta. Ettevõtja jaoks ei ole andmehalduse üleandmise (out management) ettevalmistamine lihtne. Segaandmete üldmääratluse esitamine näib võimatu ja kahe määruse kattumine tingib tõenäoliselt teiste määruste kattuvusi muude andmeõigust käsitlevate tekstidega, näiteks intellektuaalomandit käsitlevate eeskirjadega: isikustamata andmed võivad ringelda, kui neid kasutatakse aga uuesti teoses, ei kohaldata nende suhtes enam samu eeskirju. Komitee leiab, et eri õigustekstide seosed on väga keerukad. Kohtupraktikas on juba nõutud, et lahutamatut seotust kontrollitaks „mõistlikkuse“kriteeriumi alusel. Komitee märgib, et vaadeldavas teatises ei olnud ilmselgelt võimalik osalejate abistamiseks kõiki juhtumeid läbi vaadata ning et tekkinud olukord on soodne pigem suurettevõtjatele. Komitee soovitab komisjonil tagada, et praktikas ei hakataks isikuandmeid tasapisi pidama isikustamata andmeteks, ja hoolitseda selle eest, et isikuandmete kaitse üldmäärus säilitab oma täieliku kohaldamisala, isegi kui see tähendab keskpikas plaanis kahe määruse ühendamist andmete suurema kaitse eesmärgil, mitte aga nende suuremaks kommertsialiseerimiseks.

4.2. Andmete ülekandmine, edastamine, töötlemine ja säilitamine

Isikuandmete kaitse üldmääruses nähakse ette, et andmete ülekandmist peab reguleerima määrus (artikkel 20), ja isikustamata andmete vaba liikumise määruses, et seda tuleb teha iseregulatsiooni teel. Komitee peab kahetsusväärseks, et nii võib tekkida märkimisväärne õiguskindlusetus, mis seab võimalike arvukate kohtuvaidluste tõttu ebasoodsasse olukorda mikroettevõtjad ja VKEd. Komitee leiab, et kui isikustamata andmed on kaup, kuigi immateriaalne ja vabas liikumises, saab neid importida ja eksportida. Arutelu nende omandiküsimuse üle oleks praeguses kontekstis mõttekas. Rohkem kui andmed ise on praegu tõelise väärtuspotentsiaaliga andmete kogum. Seepärast arvab komitee, et konkurentsipoliitika ei pruugi seda tüüpi turule sobida. Komiteed huvitab, kuidas suurendab tekkinud olukord mikroettevõtjate ja VKEde tootlikkust. Komisjoni teatis ei loo selles osas mingit selgust.

4.3. Teenuseosutajad

4.3.1.

ELis ei ole suurettevõtjaid ega Euroopa pilve, mida komitee on juba ammu pidanud kahetsusväärseks. Endiselt otsitav mastaabisääst on USA väga suurte informaatikaettevõtete ja mõne Hiina ettevõtte pärusmaa. See on põhjus, miks isegi liikmesriikide suurtel haldusasutustel on kiusatus neid usaldada ja andmete haldamine neile üle anda (Prantsusmaa juhtum).

4.3.2.

Komitee on seisukohal, et eurooplastel oleks vaja luua partnerökosüsteeme ja pakkuda platvormidevahelist andmeedastust. Lisaks kõnealuses teatises pakutule võiks komisjon aidata mikroettevõtjatel ja VKEdel arendada vahendeid nii, nagu ta tegi üldhuviteenuste puhul oma üleeuroopaliste pilvandmetöötlusteenuste liidu 2018. aasta projektis üldist huvi pakkuvate majanduslike ja mittemajanduslike teenuste osutamiseks (tellitav teenus, FaaS) ning nagu komisjon kavatseb teha digitaalse innovatsiooni keskuste võrgustikuga („A network of Digital Innovation Hubs“, web/komisjon/DIH/jaanuar 2019).

4.4. Andmeturve (4)

4.4.1.

Sisemisel tasandil kontrollivad omamaised ettevõtjad (5) oma edastatavate andmete laadi ja kaitsevad neid. Andmete asukoha nõue vastas riiklike seaduste kohaselt kontrollitavatele turvalisuseeskirjadele. Hoolimata isikuandmete kaitse üldmäärusest ja isikustamata andmete vaba liikumise määrusest, ei ole arvutiturbe normid ELi riikides ühtsed. Komitee on seisukohal, et usaldusväärset teavet selle kohta tuleks edastada mikro- ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning era- ja avalikele teenuste osutajatele riiklike kontaktpunktide kaudu ja eri keeltes.

Välisel tasandil leiab komitee, et ELi-väliste ettevõtjate suutlikkus järgida tegevusjuhendeid ja tagastada andmed pärast nende omanike soovitud uute andmeülekannete tegemist ei ole kindel. Komitee väljendab kartust, et pikas perspektiivis muutub kohustuste eristamine keeruliseks.

Komitee soovitab komisjonil aidata Euroopa tasandi osalejatel väga kiiresti alustada algoritmide kasutamist, mis võimaldavad isikustamata andmehulkade töötlemist andmete ühtsel turul.

4.4.2.

Serverite füüsilise asukoha ja nende turvalisuse küsimus jääb liikmesriikide kaubanduslike ja diplomaatilise läbirääkimiste valdkonda. See küsimus on väga oluline. Olles vastamisi infotehnoloogia suurettevõtjate ja nende vastavate võrdlusriikidega, oleks liikmesriikide jaoks riskantne pidada läbirääkimisi individuaalselt, ja seda hoolimata asjaolust, et andmete haldus on liikmesriikide ja ELi jagatud pädevus.

4.4.3.

Komitee soovitab komisjonil selgitada oma teatises üksikasjalikumalt teenuseosutajate kohustusi, mis puudutavad isikustamata andmete säilitamist, kasutatavaid meetodeid, füüsilisi asukohti ja andmete säilitamise kavandatud või lubatud kestust ning edasist kasutust pärast töötlemist, sest need aspektid määravad andmete turvalisuse ning võivad Euroopa ettevõtjate jaoks ülemaailmse konkurentsi tingimustes olulised olla.

4.5. Tegevusjuhendid

4.5.1.

Isikustamata andmete vaba liikumise määruse sihtrühmal (peamiselt pilvteenuse kasutajad ja osutajad) soovitatakse töötada välja oma tegevusjuhendid 12 kuu jooksul alates 2019. aasta maist. Komisjoni sõnul tuleb seejuures arvesse võtta parimaid tavasid, seda, kuidas lähenetakse sertifitseerimissüsteemidele, ja teabevahetuse tegevuskavasid. SWIPO töörühm ja CSPCERTi töörühm annavad eksperdinõu.

4.5.2.

Komisjon viitab isikuandmete kaitse üldmääruse puhul tehtule (teatis, lk 20). Kuna Euroopa Andmekaitsenõukogu on esitanud selle kohta arvamuse, (6) võib see olla aluseks isikustamata andmete vaba liikumise määrusele. Sektorit esindavad ühendused võivad koostada oma tegevusjuhendi. Koostajad peavad tõendama pädevatele asutustele, et nende juhendi projekt, olgu see siis riigisisene või rahvusvaheline, vastab konkreetse sektori vajadustele, hõlbustab määruse kohaldamist ja loob tõhusad mehhanismid juhendi järgimise kontrollimiseks.

4.5.3.

Juba enne isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumist olid peamised teenuseosutajad, kes pakkusid taristut teenusena (IaaS) ja tarkvara teenusena (SaaS), töötanud välja oma tegevusjuhendi, et määrata kindlaks oma rakendusviisid ja kõrvaldada sellega spetsialistide tuvastatud ebakindluse valdkonnad (7). Nad kaasasid sellesse VKEd, sest arvatavalt eelistasid paljud neist enesesertifitseerimist väga suurtele sertifitseerimiskuludele.

4.5.4.

Komitee toetab valdkondlikku lähenemisviisi isikustamata andmete vaba liikumise määrusele, kui kõigi jaoks kehtiv ühtne valem ei näi sobiv. Isikuandmete kaitse üldmääruse kontekstis on koostatud mittetäielik loetelu punktidest, mida juhendid peavad hõlmama (artikli 40 lõige 2), eriti seoses õiglaste ja läbipaistvate menetluste, andmeedastuse turvalisuse ja vaidluste lahendamisega. Nende endi huvides ja selleks, et suurendada tarbijate usaldust Euroopa lähenemisviisi vastu, tuleks osalejaid ergutada seda eeskujuks võtma ning arendama vastutustundlikkust, eetilisust ja solidaarsust, eriti suuniste kaudu, milles võetakse arvesse tehisintellekti. See on üks punktidest, mida komitee soovib rõhutada: ta soovitab komisjonil hoolitseda selle eest, et iseregulatsioon ja vaidluste „rahumeelne“lahendamine ei annaks võimalust tekste erinevalt tõlgendada. Vastupidi, nende ühtlustamiseks tuleks teha kõik võimalik, et loodavad eeskirjad oleksid kõigile kohaldatavad, ning teavitada neist komisjoni teabe ja teabevahetuse tegevuskavades.

5. Hindamine

Komisjon hindab korrapäraselt andmete vaba liikumise mõju, määruse kohaldamist, piiravate meetmete kehtetuks tunnistamist liikmesriikides ning tegevusjuhendite tõhusust. Komitee arvates oleks tulnud küsida ka kodanikuühiskonna esindajate arvamust selle teema kohta (8). Selleks et ühiskond tervikuna tunneks end uute digitaalsete tavade suhtes turvaliselt ja usaldaks neid, peavad nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid kaotama ebakindluse seoses kohaldatava õiguse, andmete konfidentsiaalsuse, säilitamise ja taastamisega neid kaotamata, teostatavuse ja osalejate heausksuse garantiide, aga ka rahaliste tagatistega. Nende andmete lahutamatus, mis on samaaegselt nii isikuandmed kui ka isikustamata andmed, tekitab muret ning nende osakaal andmekogumis on tekitanud komitees küsimuse, kas iseregulatsioon on tõesti ainus võimalus. Komitee soovitab kohaldada keskpikas perspektiivis isikuandmete kaitse üldmääruse eeskirju kõigi andmete ja andmete kõigi liikumiste suhtes, välja arvatud „tõelised“isikustamata andmed.

Brüssel, 25. september 2019

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Luca JAHIER

(1) ELT L 303, 28.11.2018, lk 59.

(2) Määruse (EL) 2018/1807 artikli 3 lõige 5.

(3) Vt teatis COM(2019) 250, joonealused märkused lk 13, ja kohtuotsus liidetud kohtuasjades K. versus Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie ja H. F. versus Belgische Staat, C-331/16 ja C-366/16: „42. Mõiste „avalik julgeolek“ kohta tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et see hõlmab nii liikmesriigi sisejulgeolekut kui ka välisjulgeolekut (23. novembri 2010. aasta kohtuotsus Tsakouridis, C-145/09, EU:C:2010:708, punkt 43). Sisejulgeolekut võib muu hulgas ähvardada otsene oht selle liikmesriigi elanikkonna rahule ja füüsilisele julgeolekule (vt selle kohta 22. mai 2012. aasta kohtuotsus I, C-348/09, EU:C:2012:300, punkt 28). Välisjulgeolekut võib muu hulgas ohustada liikmesriigi välissuhete või rahvaste rahumeelse kooseksisteerimise tõsise häirimise oht (vt selle kohta 23. novembri 2010. aasta kohtuotsus Tsakouridis, C-145/09, EU:C:2010:708, punkt 44)“.

(4) ELT C 227, 28.6.2018, lk 86.

(5) ELT C 218, 23.7.2011, lk 130.

(6) Euroopa Andmekaitsenõukogu; suunis 1/2019 tegevusjuhendite kohta, 12.2.19, https://edpb.europa.eu/our-work-tools/our-documents/guidelines-12019-codes-conduct-and-monitoring-bodies-under_en

(7) CISPE (Cloud Infrastructure Services Providers in Europe).

(8) ELT C 487, 28.12.2016, lk 92; ELT C 62, 15.2.2019, lk 292.

LISA

Täiskogu lükkas järgmised muudatusettepanekud tagasi, kuid need kogusid hääletusel siiski vähemalt veerandi poolthäältest (kodukorra artikli 59 lõige 3):

Punkt 4.1.3

Muuta järgmiselt:

Ettevõtja ülesanne on küsida, kas isikustamata andmed, mida ta töötleb, on isikuandmetega „lahutamatult seotud“, ja kui on, siis neid kaitsta. Ettevõtja jaoks ei ole andmehalduse üleandmise (out management) ettevalmistamine lihtne. Segaandmete üldmääratluse esitamine näib võimatu ja kahe määruse kattumine tingib tõenäoliselt teiste määruste kattuvusi muude andmeõigust käsitlevate tekstidega, näiteks intellektuaalomandit käsitlevate eeskirjadega: isikustamata andmed võivad ringelda, kui neid kasutatakse aga uuesti teoses, ei kohaldata nende suhtes enam samu eeskirju. Komitee leiab, et eri õigustekstide seosed on väga keerukad. Kohtupraktikas on juba nõutud, et lahutamatut seotust kontrollitaks „mõistlikkuse“ kriteeriumi alusel. Komitee märgib, et vaadeldavas teatises ei olnud ilmselgelt võimalik osalejate abistamiseks kõiki juhtumeid läbi vaadata ning et tekkinud olukord on soodne pigem suurettevõtjatele. Komitee soovitab komisjonil tagada, et praktikas ei hakataks isikuandmeid tasapisi pidama isikustamata andmeteks, ja hoolitseda selle eest, et isikuandmete kaitse üldmäärus säilitab oma täieliku kohaldamisala, isegi kui see tähendab keskpikas plaanis kahe määruse ühendamist andmete suurema kaitse eesmärgil, mitte aga nende suuremaks kommertsialiseerimiseks.

Punkt 5

Muuta järgmiselt:

Komisjon hindab korrapäraselt andmete vaba liikumise mõju, määruse kohaldamist, piiravate meetmete kehtetuks tunnistamist liikmesriikides ning tegevusjuhendite tõhusust. Komitee arvates oleks tulnud küsida ka kodanikuühiskonna esindajate arvamust selle teema kohta. Selleks et ühiskond tervikuna tunneks end uute digitaalsete tavade suhtes turvaliselt ja usaldaks neid, peavad nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid kaotama ebakindluse seoses kohaldatava õiguse, andmete konfidentsiaalsuse, säilitamise ja taastamisega neid kaotamata, teostatavuse ja osalejate heausksuse garantiide, aga ka rahaliste tagatistega. Nende andmete lahutamatus, mis on samaaegselt nii isikuandmed kui ka isikustamata andmed, tekitab muret ning nende osakaal andmekogumis on tekitanud komitees küsimuse, kas iseregulatsioon on tõesti ainus võimalus. Komitee soovitab kohaldada keskpikas perspektiivis isikuandmete kaitse üldmääruse eeskirju kõigi andmete ja andmete kõigi liikumiste suhtes, välja arvatud „tõelised“ isikustamata andmed.

Punkt 1.1, kolmas taane

Muuta järgmiselt:

Komitee soovitab komisjonile järgmist:

…

—

….

Motivatsioon

Isikuandmete kaitse üldmäärusel ja määrusel (EL) nr 2018/1807 on erinev õiguslik alus – vastavalt ELi toimimise lepingu artikkel 16 üksikisikute õiguse kohta isikuandmete kaitsele ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114 õigusaktide ühtlustamise kohta. Need kaks sätet võimaldavad ELil sekkuda eraäritegevusse erineval määral (see on põhjus, miks EL sekkus esimesel juhul väga range ja üksikasjaliku määrusega ning teisel juhul pidas kõige sobivamaks, proportsionaalseks sekkumisvahendiks iseregulatsiooni). Seetõttu ei saa neid kahte vahendit õiguslikult ühendada.

Hääletuse tulemus:

Poolt	:	54
Vastu	:	84
Erapooletuid	:	18

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 14

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	63. aastakäik 15. jaanuar 2020

Sisukord		Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	ARVAMUSED
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
2020/C 14/01	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa sotsiaalõiguste sammas – esialgse rakendamise hindamine ja soovitused edaspidiseks (omaalgatuslik arvamus)	1
2020/C 14/02	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkuleppe rakendamine liidu väärtuste alusel (omaalgatuslik arvamus)	24
2020/C 14/03	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Koostoime loomine ringmajanduse tegevuskavade vahel (omaalgatuslik arvamus)	29
2020/C 14/04	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kümme aastat idapartnerlust: mõttevahetus saavutuste ja idapartnerluse tulevikupoliitika kujundamise üle (omaalgatuslik arvamus)	34
2020/C 14/05	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Rahvusvaheline kaubandus ja turism – üleilmne kestliku arengu tegevuskava (omaalgatuslik arvamus)	40
2020/C 14/06	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Digiteerimine, tehisintellekt ja võrdsed võimalused – kuidas tugevdada ELi tulevaste oskuste ja hariduse üleilmses võidujooksus, tagades samal ajal sotsiaalse kaasatuse (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Soome taotlusel)	46
2020/C 14/07	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kokkuvõte töötervishoidu ja tööohutusse tehtud investeeringute kuludest ja tuludest (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Soome taotlusel)	52
2020/C 14/08	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Muutuv töömaailm ning pikaealisus ja vananev elanikkond – eeltingimused vananevate töötajate aktiivseks jäämiseks uues töömaailmas (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Soome taotlusel)	60
2020/C 14/09	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kalanduse sotsiaalne mõõde (ettevalmistav arvamus)	67

	III Ettevalmistavad aktid
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
2020/C 14/10	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Parem õigusloome: kokkuvõtete tegemine ja pingutuste jätkamine (COM(2019) 178 final)	72
2020/C 14/11	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust (COM(2019) 208 final – 2019/0101 (COD))	78
2020/C 14/12	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2012/2002, et anda liikmesriikidele rahalist toetust, mis aitaks neil kanda pärast Ühendkuningriigi liidust lepinguta väljaastumist tekkinud suurt rahalist koormust (COM(2019) 399 final – 2019/0183 (COD))	84
2020/C 14/13	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Tõhusam otsustusprotsess sotsiaalpoliitikas: valdkondade määratlemine, milles liikuda kvalifitseeritud häälteenamuse suunas (COM(2019) 186 final)	87
2020/C 14/14	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Aruteludokument Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030 (COM(2019) 22 final)	95
2020/C 14/15	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule ELi energia- ja kliimapoliitika tõhusam ja demokraatlikum otsustusprotsess (COM(2019) 177 final)	105
2020/C 14/16	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa lennundusstrateegia: rangete sotsiaalstandardite säilitamine ja edendamine (COM(2019) 120 final)	112
2020/C 14/17	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega antakse Saksamaale volitused muuta olemasolevat Šveitsiga sõlmitud kahepoolset maanteetranspordi lepingut, et lubada kabotaažvedusid rahvusvaheliste bussiveoteenuste osutamisel kahe riigi vahelistel piirialadel (COM(2019) 221 final) ja teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega volitatakse Itaaliat pidama Šveitsiga läbirääkimisi ja sõlmima lepingu, millega lubatakse kabotaažvedusid rahvusvaheliste bussiveoteenuste osutamisel kahe riigi vahelistel piirialadel (COM(2019) 223 final)	118
2020/C 14/18	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Suunised määruse kohta, mis käsitleb isikustamata andmete Euroopa Liidus vaba liikumise raamistikku (COM(2019) 250 final)	122
2020/C 14/19	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1309/2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) (COM(2019) 397 final – 2019/0180 (COD))	129
2020/C 14/20	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2403 seoses liidu kalalaevadele kalapüügilubade andmisega püügitoiminguteks Ühendkuningriigi vetes ja Ühendkuningriigi kalalaevade püügitoimingutega liidu vetes (COM(2019) 398 final – 2019/0187(COD))	130
2020/C 14/21	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määruseid (EL) 2019/501 ja (EL) 2019/502 seoses nende kohaldamisajaga (COM(2019) 396 final – 2019/0179 (COD))	131

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Liidu Nõukogu, 13.9.2019 Euroopa Parlament, 16.9.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 lõige 3 ja artikkel 304
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Juhatuse otsus	24.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	144/0/6

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Ülemkogu, 23.5.2019 Euroopa Parlament, 17.7.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 91
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	11.9.2019
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	110/0/1

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 16.9.2019 nõukogu, 13.9.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 punkt 3 ja artikkel 304
Vastutav sektsioon	tööstuse muutuste nõuandekomisjon
Vastuvõtmine täiskogus	25.–26. september 2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	112/0/3

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 16.9.2019 Euroopa Liidu Nõukogu, 16.9.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõige 2 ja artikkel 304
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	25.–26. september 2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	123/0/4

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Ülemkogu, 13.9.2019 Euroopa Parlament, 16.9.2019
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 91 lõige 1 ja artikli 100 lõige 2
Vastutav sektsioon	transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	25.9.2019
Täiskogu istungjärk nr	546
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	115/0/3