(1)

liikmesriigid, välja arvatud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (edaspidi “liikmesriigid”), soovides edasi liikuda 1989. aastal sotsiaalhartaga sätestatud teel, on Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud sotsiaalpoliitikat käsitleva protokolli alusel sõlminud kokkuleppe sotsiaalpoliitika kohta;

(2)

vastavalt sotsiaalpoliitika kohta sõlmitud kokkuleppe artikli 4 lõikele 2 võivad tööturu osapooled ühiselt taotleda, et ühenduse tasandil sõlmitud kokkuleppeid rakendataks nõukogu otsusega komisjoni ettepaneku põhjal;

(3)

ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta näeb muu hulgas ette, et “siseturu väljakujundamine peab viima Euroopa Ühenduse töötajate elu- ja töötingimuste parandamisele. Niikaugele jõutakse, ühtlustades nimetatud tingimuste parandamist eelkõige seoses muude töösuhtevormidega kui määramata ajaks sõlmitud töölepingud, nagu tähtajalised töölepingud, osalise tööajaga töötamine, ajutine töö ja hooajatöö”;

(4)

nõukogu ei ole veel teinud otsust seoses konkurentsi kahjustamisega teatavaid töösuhteid käsitleva direktiivi kohta esitatud ettepaneku ( 1 ) suhtes, nagu see on muudetud, ( 2 ) ega ka teatavate töösuhete puhul töötingimusi käsitleva direktiivi kohta esitatud ettepaneku ( 3 ) suhtes;

(5)

Euroopa Ülemkogu Esseni istungjärgu otsustes rõhutati vajadust võtta meetmeid, et edendada tööhõivet ning naiste ja meeste võrdseid võimalusi, samuti nõuti meetmeid kasvu tööhõivet intensiivistava mõju suurendamiseks eelkõige paindlikuma töökorralduse kaudu viisil, mis vastaks nii töötajate soovidele kui ka konkurentsinõuetele;

(6)

vastavalt sotsiaalpoliitikat käsitleva kokkuleppe artikli 3 lõikele 2 on komisjon konsulteerinud tööturu osapooltega ühenduse võimaliku tegevussuuna üle seoses paindliku tööaja ja tööga kindlustatusega;

(7)

komisjon, võttes pärast sellist konsulteerimist arvesse, et ühenduse tegevus on soovitatav, konsulteeris kooskõlas nimetatud kokkuleppe artikli 3 lõikega 3 veel kord ühenduse tasandi tööturu osapooltega kavandatud ettepaneku sisu üle;

(8)

tööandjate ja töövõtjate üldorganisatsioonid — Euroopa Tööandjate Föderatsioon (UNICE), Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP) ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC) — teatasid oma 19. juuni 1996. aasta ühises kirjas komisjonile soovist algatada sotsiaalpoliitikat käsitleva kokkuleppe artiklis 4 ettenähtud menetlus; nad palusid komisjonilt 12. märtsi 1997. aasta ühises kirjas kolm kuud lisaaega; komisjon nõustus nimetatud taotlusega;

(9)

nimetatud tööandjate ja töövõtjate üldorganisatsioonid sõlmisid 6. juunil 1997 osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe ning on esitanud komisjonile ühise taotluse rakendada kooskõlas nimetatud kokkuleppe artikli 4 lõikega 2 käesolev raamkokkulepe nõukogu otsusega komisjoni ettepaneku põhjal;

(10)

nõukogu palus oma 6. detsembri 1994. aasta resolutsioonis — resolutsioon Euroopa Ühenduse sotsiaalpoliitika väljavaadete kohta: panus ühenduse majanduslikku ja sotsiaalsesse lähenemisse ( 4 ) — kasutada tööturu osapooltel võimalust sõlmida kokkuleppeid, sest üldjuhul on nemad sotsiaalsele tegelikkusele ja sotsiaalsetele probleemidele lähemal;

(11)

allakirjutanud osalised soovisid sõlmida osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe, määrates kindlaks selle üldised põhimõtted ja miinimumnõuded; nad näitasid tahet luua üldine raamistik, mille abil kõrvaldatakse osalise tööajaga töötajate diskrimineerimine ning arendatakse osalise tööajaga töötajate võimalusi sellisel alusel, mis oleks vastuvõetav nii tööandjatele kui ka töötajatele;

(12)

tööturu osapooled soovisid pöörata erilist tähelepanu osalise tööajaga töötamisele, osutades samal ajal, et nende eesmärk on võtta arvesse vajadust samasuguste kokkulepete järele ka muude paindlike töövormide suhtes;

(13)

Euroopa Ülemkogu Amsterdami istungjärgu otsustes tervitasid Euroopa Ühenduse riigipead ja valitsusjuhid tööturu osapoolte vahel sõlmitud osalist tööaega käsitlevat kokkulepet;

(14)

käesoleva raamkokkuleppe rakendamiseks sobib direktiiv asutamislepingu artiklis 189 määratletud tähenduses; see on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv liikmesriikidele, kuid jätab vormi ja meetodite valiku riigi ametiasutustele;

(15)

asutamislepingu artiklis 3b sätestatud subsidiaarsus- ja proportsionaalsuspõhimõtte kohaselt ei suuda liikmesriigid täielikult saavutada käesoleva direktiivi eesmärke ning seetõttu võib neid paremini saavutada ühenduse tasandil; käesolev direktiiv ei reguleeri rohkem, kui on vaja nimetatud eesmärkide saavutamiseks;

(16)

raamkokkuleppes kasutatud, kuid selles eriomaselt määratlemata mõistete puhul jätab käesolev direktiiv nagu teisedki sotsiaalpoliitikat käsitlevad direktiivid liikmesriikide ülesandeks määratleda nimetatud mõisteid siseriikliku õiguse ja tavade kohaselt, tingimusel et need määratlused ei ole vastuolus raamkokkuleppe sisuga;

(17)

kooskõlas oma 14. detsembri 1993. aasta teatisega sotsiaalpoliitikat käsitleva protokolli (nr 14) kohaldamise kohta ning 18. septembri 1996. aasta teatisega sotsiaalküsimustealaste läbirääkimiste arengu kohta ühenduse tasandil on komisjon välja töötanud direktiivi kohta ettepaneku, võttes arvesse allakirjutanud osaliste esindatust ja raamkokkuleppe iga klausli seaduslikkust;

(18)

komisjon on koostanud oma ettepaneku direktiivi kohta vastavalt sotsiaalpoliitikat käsitleva kokkuleppe artikli 2 lõikele 2, mis näeb ette, et sotsiaalpoliitika valdkonna direktiivides “välditakse haldus-, finants- ja õiguslike piirangute kehtestamist viisil, mis pärsiks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete loomist ja arengut”;

(19)

kooskõlas oma 14. detsembri 1993. aasta teatisega sotsiaalpoliitikat käsitleva protokolli (nr 14) kohaldamise kohta on komisjon teatanud sellest Euroopa Parlamendile, saates talle oma direktiivi kohta tehtud ettepaneku teksti, milles sisaldub raamkokkulepe;

(20)

komisjon on teatanud sellest ka majandus- ja sotsiaalkomiteele;

(21)

raamkokkuleppe klausli 6 punkt 1 näeb ette, et liikmesriigid ja tööturu osapooled võivad säilitada või kehtestada soodsamaid sätteid;

(22)

raamkokkuleppe klausli 6 punkt 2 näeb ette, et käesoleva direktiivi rakendamisega ei või põhjendada liikmesriigis valitseva olukorra halvenemist;

(23)

ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta tunnustab igasuguse diskrimineerimise, eelkõige soo, nahavärvuse, rassi, vaadete ja veendumuste tõttu diskrimineerimise vastu võitlemise tähtsust;

(24)

Euroopa Liidu asutamislepingu artikli F lõige 2 deklareerib, et liit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, ning nagu need tulenevad liikmesriikidele ühesugustest riigiõiguslikest tavadest;

(25)

liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi rakendamise usaldada tööturu osapooltele nende ühise taotluse alusel, tingimusel et liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et igal ajal tagada käesoleva direktiiviga nõutud tulemused;

(26)

raamkokkuleppe rakendamine aitab kaasa sotsiaalpoliitika kohta sõlmitud kokkuleppe artiklis 1 nimetatud eesmärkide saavutamisele,

1.

Võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud sotsiaalpoliitikat käsitlevale protokollile (nr 14) lisatud kokkulepet sotsiaalpoliitika kohta, eelkõige selle artikli 3 lõiget 4 ja artikli 4 lõiget 2,

ning arvestades, et:

2.

sotsiaalpoliitikat käsitleva kokkuleppe artikli 4 lõige 2 näeb ette, et ühenduse tasandil sõlmitud kokkulepped rakendatakse allakirjutanud osaliste ühisel taotlusel komisjoni ettepanekul tehtud nõukogu otsuse põhjal;

3.

oma teises konsulteerimisdokumendis tööaja paindlikkuse ja töötajate kindlustatuse kohta teatas komisjon oma kavatsusest teha ettepanek õiguslikult siduva ühenduse meetme kohta;

4.

Euroopa Ülemkogu Esseni istungjärgu otsustes rõhutati vajadust tööhõivet ning naiste ja meeste võrdseid võimalusi edendavate meetmete järele, samuti nõuti meetmeid, et “suurendada kasvu tööhõivet intensiivistavat mõju eelkõige paindlikuma töökorralduse kaudu viisil, mis vastaks nii töötajate soovidele kui ka konkurentsinõuetele”;

5.

käesoleva kokkuleppe osalised peavad tähtsaks meetmeid, mis lihtsustavad meeste ja naiste pääsemist osalisele tööajale, et valmistuda pensionileminekuks, sobitada kutsetööd ja perekonnaelu ning kasutada oma oskuste ja edutamisväljavaadete parandamiseks õppimis- ja koolitusvõimalusi tööandjate ja töötajate vastastikuseks kasuks ning ettevõtte arengut toetaval viisil;

6.

selleks et võtta arvesse iga liikmesriigi olukorda, jätab käesolev kokkulepe nimetatud üldpõhimõtete, miinimumnõuete ja sätete kohaldamise korraldamise liikmesriikidele ja tööturu osapooltele;

7.

käesolev kokkulepe võtab arvesse vajadust edendada sotsiaalpoliitika nõudmisi, et tugevdada ühenduse majanduse konkurentsivõimet ning hoiduda haldus-, finants- või õiguslike piirangute kehtestamisest viisil, mis takistaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete loomist ja arengut;

8.

tööturu osapooltel on kõige rohkem eeldusi leida nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele vastavaid lahendusi ning seetõttu tuleb neile anda eriline osa käesoleva kokkuleppe rakendamisel ja kohaldamisel,