Ebaausad kaubandustavad

Kui ostate kaupu või teenuseid ELis – kas veebisaidilt, kohalikust kauplusest või väljaspool teie koduriiki asuvalt müüjalt – kaitseb ELi õigus teid ebaausate kaubandustavade eest.

Kaupade reklaamimisel, müümisel või tarnimisel peavad ettevõtjad andma teile piisavalt täpset teavet, et saaksite ostude tegemisel teha teadlikke valikuid. Nad peavad esitama kõik kohustuslikud andmed „selgel ja arusaadaval viisil“ ning „lihtsas ja arusaadavas keeles“. Lugege täiendavalt lepinguteabe kohta.

Kui nad seda teavet ei anna, võib nende tegevust pidada ebaausaks. Ebaausa kohtlemise korral on teil õigus esitada kaebus.

Eksitavad ja agressiivsed kaubandustavad

ELi õigus kaitseb teid peamiselt kaht liiki ebaausate kaubandustavade eest:

  • eksitavad kaubandustavad nii tegevuse (valeteabe jagamine) kui ka tegevusetuse (tähtsa teabe välja jätmine) vormis;
  • agressiivsed kaubandustavad, mille eesmärk on survestada teid midagi ostma.

Teatavad kaubandustavad on igal juhul keelatud. Kõige levinumad neist on loetletud allpool.

Müüjad ei tohi reklaamida väga madala hinnaga tooteid/teenuseid, mille tegelik kogus on väga väike. Nad peavad klientidele teatama, kui palju tooteid neil müügiks on ning millise aja jooksul pakkumine kehtib.

Näide

Alex nägi reklaami eriti soodsa lennupakkumisega: „Lenda Barcelonasse vaid 1 euro eest!”

Kui ta püüdis lendu broneerida, ei olnud 1-eurone pilet enam kättesaadav. Ta võttis ühendust lennuettevõtja klienditeenindusega ning sai teada, et sellise hinnaga oli võimalik broneerida vaid väga piiratud arv pileteid.

Ta esitas kaebuse oma riigi tarbijakeskusele. Sealt kinnitati talle, et sõltuvalt reklaamikampaania ulatusest oleks lennuettevõtja pidanud väljakuulutatud hinnaga pakkuma mõistliku arvu pileteid ja/või (vähemalt) näitama sellise hinnaga müüdavate piletite arvu.

Kuigi Alex ei saanud siiski väljakuulutatud hinnaga piletit, eemaldas lennuettevõtja riikliku tarbijakaitseasutuse soovitusel kuulutuse, hoides ära teiste tarbijate sattumise samasse lõksu.

ELi eeskirjade kohaselt peavad veebisaidid selgelt märkima, kui otsingutulemust tasu eest reklaamitakse või nähtavamaks muudetakse (märgisega „Sponsored“ või „Ad“). Digiplatvormid on kohustatud avalikustama spondeeritud toodetele järjestuses antud eelised ja selgitama teile järjestuse aluseks olevaid parameetreid. Kallutamata valikuvõimaluste leidmiseks peate tavaliselt kerima mis tahes otsingutulemuste esimesest lehest kaugemale.

Näide

Alice kerib alati otsingutulemused läbi, et kontrollida loetelus olevate toodete staatust. Nähes otsingutulemuse juures märgist „Sponsored“ või „Ad“, teab ta, et tegemist on reklaamiga.

Müüjad peavad avaldama oma toodete ja teenuste tegelikud hinnad. Nad ei tohi kujutada tasulist teenust „tasuta“ teenusena või pakkuda teile täiendavalt „tasuta“ teenust, kui tegelikult sisaldub selline „tasuta“ teenus juba tavahinnas.

Näide

Francesca liitus tekstisõnumite saatmise teenusega. Ta märkas kastikest veebilehe alumises osas, millega lubati „5 tasuta tekstisõnumit“ päevas. Kui ta klõpsas tekstil, suunati ta edasi teisele veebilehele, milles lubati uuesti „5 TASUTA TEKSTISÕNUMIT PÄEVAS“.

Ta järgis juhendeid ning teda teavitati sellest, et ta on nüüd registreeritud ning et sellise teenuse maksumus on 3 eurot nädalas. Kui ta kontrollis veebisaiti, siis märkas ta väikses kirjas teadet, et tegemist on tasulise teenusega.

Selliste pakkumiste puhul peaksite olema väga ettevaatlikud ning kontrollima hoolikalt tingimusi.

Müüjad ei tohi teie lapsele otse öelda, et ta paluks teil nende tooteid osta. Otsesed üleskutsed, nagu „Mine ja osta see raamat kohe“ või „Palu oma vanematel osta see mäng“, on keelatud. Keeld kehtib kogu meedia, sealhulgas ka televisiooni ja – eelkõige – interneti puhul.

Näide

Cécile oli üllatunud, kui tütar palus tal äkitselt osta endale DVD-kogumik tema lemmikust raamatukangelasega.

Cécile sai aru, milles on asi, kui ta nägi DVD-kogumiku reklaami: „Sinu lemmikraamat nüüd videol – ütle oma emale, et ta ostaks selle sulle“.

Ta konsulteeris tarbijakaitseasutusega. Sealt kinnitati talle, et see on ebaaus kaubandustava, ning esitati ettevõtja vastu kaebus, et kampaania peatada.

Petunõksud või -mudelid on trikid, mida veebisaitidel kasutatakse, et julgustada, petta või suunata teid teatud samme astuma. Üks näide on libataimerid. Ettevõtjad kasutavad neid e-kaubanduses toimuva müügi edendamiseks ning need tekitavad kliendis tunde, et tehinguga on kiire, mõjutades neid ja ergutades ostu sooritama enne pakkumise aegumist. Teine näide on nõusolekuvormid, mis on nii keerulised ja ebaselged, et te ei saa olla päris kindel, mille kohta te nõusoleku andsite. ELi tarbijakaitse-eeskirjad kaitsevad teid nende petunõksude eest ja keelavad ettevõtjatel luua veebipõhiseid kasutajaliideseid, mille eesmärk on meelitada teid ostma asju, mida te tegelikult ei soovi.

Kui olete langenud ebaausate kaubandustavade ohvriks, võite taotleda õiguskaitset.

Näide

Küproselt pärit Alexander soovis üllatada oma vennapoega piletitega tema lemmikjalgpalluri finaalmängule. Veebiotsingu tulemusel sattus ta piletimüügisaidile, mis oli otsingutulemuste järjestuses esimene. Ta eeldas, et kuna sait on otsingutulemustes nii märgataval kohal, peab see olema nii ametlik kui ka parim.

Kuskil ei olnud viiteid selle kohta, et veebisait oli tegelikult piletite edasimüügiplatvorm. Veebisait väitis, et mängule on saadaval ainult neli piletit ja ka teised kasutajad soovivad neid osta. Kui ta klõpsas piletitel, et saada rohkem teavet, aktiveeriti 10-minutiline taimer, mis tekitas tunde, et vaja on kiiresti tegutseda. Kartes piletitest ilma jääda, otsustas ta ostu sooritada.

Alexander eeldas, et saab piletid kätte kohe. Selle asemel sai ta e-kirja selle kohta, et need väljastatakse millalgi enne üritust, mis pidi toimuma nelja kuu pärast.

Tänu ELi eeskirjadele sai ta esitada selle kohta kaebuse ja nõuda eksitamise eest hüvitist.

Kui reklaamitakse teatavate raviomadustega toodet – väites, et see ravib allergiat, taastab juuksekasvu, soodustab kaalukaotust jne – on teil õigus teada, kas sellised väited on teaduslikult tõestatud. Paljudel juhtudel ei ole sellistel väidetel meditsiinilist alust ning need on lihtsalt liiga head, et olla tõsi.

Näide

Mario sai teises riigis asuvalt ettevõttelt kirja, milles väideti, et nende toode aitab taastada tema juuksekasvu kolme nädalaga.

Mario otsustas toote tellida, kuna kirjas väideti, et seda on „laialdaselt kasutatud ja testitud“. Kuid toodet ei olnud tegelikult testitud ning see ei toiminud.

Mario võttis ühendust riikliku tarbijakaitseasutusega ning sai teada, et samasuguse kaebuse on esitanud veel paljud teised eksitatud tarbijad. Tal soovitati ühineda ettevõtte vastu suunatud kohtumenetlusega, mis oli selleks ajaks juba algatatud.

ELi ettevõtjatel on seadusega keelatud kasutada valesid, ebatäpseid või liialdatud väiteid oma keskkonnaalaste saavutuste või kohustuste kohta. Tegemist on eksitava reklaamiga, mida nimetatakse rohepesuks. Kui leiate, et olete kogenud rohepesu, on teil õigus teatada eksitavatest väidetest ja nõuda asjakohaseid õiguskaitsevahendeid.

Näide

Kreekast pärit Athena hoolib keskkonnast ja teeb teadlikke jõupingutusi, et osta keskkonnasõbralikke ja õiglastes tingimustes toodetud tooteid.

Hiljuti ostis Athena mõned keskkonnasõbralikuna turustatavad kosmeetikatooted. Olles veendunud, et ta tegi võimalikult keskkonnahoidliku valiku, üllatus ta, leides karbis nii palju ühekordselt kasutatavaid pakendeid.

Teil on õigus teada, kui ajaleheartikli, teleprogrammi või raadiosaate sponsoriks on mõni ettevõte, kelle eesmärk on reklaamida oma tooteid. See peab olema selgelt väljendatud kas pildi, sõnade või hääle abil.

Näide

Yann luges reisiajakirjast artiklit Iirimaal matkamise kohta. Artiklis, mis oli avaldatud ühe lugeja kirjutatud loona, kirjeldati teatava kaubamärgi matkavarustust, mida lugeja pidas eriti heaks.

Yann otsustas seda kontrollida internetifoorumis ja sai teada, et selle kaubamärgi varustuse kvaliteeti ei hinnatud kuigi kõrgelt. Paljud kasutajad ütlesid, et neid meelitati seda varustust ostma pettusega, sest nad ei teadnud, et tootja oli selle artikli (varjatud reklaamteksti) avaldamist toetanud.

Kui Yann võttis ühendust tarbijaorganisatsiooniga, sai ta teada, et ELi õiguse kohaselt oleks reisiajakiri pidanud selgitama, et artikli näol oli tegemist reklaamiga. Tarbijaorganisatsioon võttis ühendust ajakirja väljaandjaga, kes avaldas selgituse ja vabandas oma lugejate ees nende eksitamise pärast.

ELi õiguse kohaselt on teil õigus teada, kas teie lemmiksportlasele, lauljale, blogijale jne makstakse konkreetsete toodete ja teenuste reklaamimise eest. Sponsitud (st tasulised) toote või teenuse eelistused tuleb sellisena ka ära märkida. Sponsorlus võib toimuda ka tasuta kingituste, reiside või allahindluskoodide vormis. Toodet reklaamivad sotsiaalmeedia mõjutajad on kohustatud selgitama, et nad ei ole üksnes toote tarbijad. Eeskirjad kehtivad iga makse, allahindluse, partnerluskokkuleppe, tasuta toote (sealhulgas tellimata kingituse), tasuta reisi või ürituse kutse suhtes.

Näide

Olivia Taanist on kirglik instagrammer. Ta jälgib sadu inimesi, kellest paljud on populaarsed mõjutajad.

Kuigi Instagrami jälgijad võivad jagada midagi toote või teenuse kohta, kui see neile meeldis, on ilmne, et neile võidakse mõnikord selle eest maksta või anda tasuta hüvesid. Näiteks on Olivia lemmikjoogatreeneril partnerlussuhe paari ettevõttega, mis müüvad joogavarustust. Olivial pole selle vastu midagi. Nagu enamik tarbijaid, tahab ta aga teada, kui kellelegi toote või kaubamärgi kasutamise eest makstakse või kui ta sellest kasu saab, seega kontrollib ta selle teabe saamiseks profiile ja postitusi.

Paljudel mängudel on rakendusesisesed reklaamid. Need ilmuvad äkitselt ja neist on raske lahti saada. Mõnikord ei ole selge, mis on mängu osa ja mis on reklaam. ELi eeskirjade kohaselt on teil õigus teada, kas mängudes või mänguplatvormidel on reklaame, kinnitusi ja tasulist sisu. Need peavad olema selgelt märgistatud ja vastama kõigile asjakohastele eeskirjadele.

Näide

Iirimaalt pärit Emma on kirglik veebis arvutimängude mängija. Ta märkas, et reklaamid muutuvad üha pealetükkivamaks ja rikuvad tema mängurõõmu. Ta tundis, et interaktiivseid mängude eelvaateid (mis meelitasid teda uusi mänge alla laadima) oli liiga palju. Mängude ja reklaamide vahel oli juba raske vahet teha.

ELi eeskirjade kohaselt peavad tarbijate tagasisidet avaldavad kauplejad avalikustama, kuidas nad tagavad, et need on saadetud tegelike toote või teenuse ostnud klientide poolt. Need eeskirjad keelavad sõnaselgelt kauplejatel muuta oma toodete või teenustele klientide poolt jäetud tagasisidet ja hinnanguid.

Samuti on kauplejatel keelatud maksta inimestele libatagasiside või -hinnangute kirjutamise eest, kaasa arvatud sotsiaalmeediapostituste meeldivaks märkimise või muul viisil toetamise eest. Kauplejad saavad neid esitada klientide tagasisidena üksnes juhul, kui nad on teinud mõistlikke ja proportsionaalseid jõupingutusi hinnangute päritolu ja autentsuse kontrollimiseks.

Näide

Austriast pärit Barbara kontrollib innuka veebiostlejana enne ostu sooritamist alati suurustabeleid ja tagasisidet selle kohta, kuidas rõivad tegelikele inimestele sobivad. Ta kontrollib ka klientide üleslaaditud fotosid ja usaldab nende tagasisidet. Seetõttu julgeb ta netist isegi pulmakleidi osta. See, mida ta fotodel ja klientide hinnangutes nägi, vastas tegelikkusele ning tema pulmakleit oli täpselt selline, nagu ta eeldas.

Need on skeemid, mille puhul te maksate nendega ühinemise eest, saades vastutasuks boonuste kogumise võimaluse. Boonused sõltuvad aga eelkõige sellest, kui palju uusi inimesi te skeemi kaasate. Toodete tegelikul müügil või tarbimisel on kõrvaline roll. Mingil hetkel variseb püramiidskeem kokku, ning need, kes on sellega viimasena liitunud, kaotavad investeeritud raha.

Näide

Oanale pakuti tööd ilutoodete turustamise võrgustikus. Talle öeldi, et ta hakkab omal vabal ajal ning kodust väljumata palju raha teenima.

Tal paluti kõigepealt maksta ühekordne võrgustiku liikmeks saamise tasu ning tuua sellesse ka viis sõpra. Mida rohkem sõpru ta võrgustikku tooks, seda rohkem raha ta teeniks. Ka tema sõbrad saaksid teenida lisaraha juhul, kui nad kaasavad veel 5 sõpra.

Oana ei saanud aru, et tema peamine sissetulek pärines inimeste võrgustikku toomisest, mitte ilutoodete tegelikust müügist.

Kui leiate end sarnasest olukorrast, peaksite võtma ühendust tarbijaorganisatsiooniga, mis soovitaks teie riigis kasutusel olevaid õiguskaitsemeetmeid.

Kauplejad ei tohi reklaamida „tasuta“ auhindu või kingitusi ning nõuda teilt seejärel tasu õiguse eest need kätte saada. Kui saate kirja või e-kirja, milles öeldakse nt „Palju õnne! Olete võitnud auhinna!“, olge väga ettevaatlikud, kuna tegemist võib olla ebaausa kaubandustavaga.

Näide

Evelina sai ühelt ettevõttelt kirja, milles teda õnnitleti rohkem kui 100 euro väärtuses auhinna võitmise eest. Tal paluti helistada nädala jooksul, et oma auhind kätte saada.

Kui ta helistas kirjas esitatud telefoninumbril, öeldi talle, et pakkumine oli vaid reklaam. Auhinna saamise asemel paluti tal osta kodumasinaid, misjärel oleks ta osalenud loosimises.

Evelina oli nördinud ja otsustas kontrollida, kas ettevõttel on lubatud niimoodi käituda. Ta võttis ühendust riikliku tarbijaorganisatsiooniga ja sai teada, et selline teguviis on keelatud. Tarbijaorganisatsioon võttis ettevõttega ühendust ning sellise skeemi kasutamine lõpetati.

Müüjad ei tohi väita, et nad annavad teile eriõigusi, kui teil on seaduse kohaselt need õigused juba niigi olemas.

Näide

Thessalonikis elav Konstantinos otsustas osta internetist arvuti.

Ta valis veebipoe, mis reklaamis eripakkumist, andes ostjatele 2-aastase garantii, mis hõlmas toote parandamist või asendamist juhul, kui see osutub vigaseks või ei vasta reklaamitule.

Konstantinos oli veendunud, et tegemist on eripakkumisega, kuid 2-aastane garantii on seadusest tulenev kohustus, mida peavad järgima kõik müüjad.

Paljud müüjad ja tootjad pakuvad omapoolset müügigarantiid, mille kohaselt võimaldatakse toote parandamist näiteks 1, 3 või 5 aasta jooksul. See võib olla kas tasuta või lisatasu eest. Siiski ei asenda täiendav müügigarantii minimaalset 2-aastast garantiid, mida müüja peab teile võimaldama teie seadusliku õigusena.

Konstantinos kirjutas kauplejale, kes tunnistas oma viga ning nõustus talle andma lisaks veel 1-aastase müügigarantii.

Kui müüja väidab, et konkreetne pakkumine kehtib vaid väga piiratud aja jooksul, võib tegemist olla surve avaldamisega ostu tegemiseks, enne kui saate võtta aega teadliku valiku tegemiseks. On ebaaus väita, et pakkumine on ajaliselt piiratud, kui see tegelikult nii ei ole.

Näide

Belgiast pärit Simon soovis osta jalgratta. Ta leidis ühest Hollandi veebipoest eripakkumise, mis kehtis vaid 24 tundi.

Ratas ei olnud just täpselt see, mida ta soovis, kuid tal ei olnud aega võrdluseks, kuna pakkumine kehtis nii lühikest aega. Ta tegi kiire otsuse ratas ära osta, et mitte lasta käest 50%-list allahindlust.

Oma üllatuseks nägi ta nädala möödudes samas veebipoes täpselt sama eripakkumist. Simon sai aru, et see oli ebaaus pakkumine, et meelitada inimesi ratast ostma. Ta esitas kauplejale kaebuse, kuid ei saanud vastust.

Seejärel pöördus ta Euroopa tarbijakeskuse esindusse Belgias, mis edastas juhtumi oma Hollandis asuvatele kolleegidele. Mõne aja pärast teatas Hollandi keskus Simonile, et tänu nende sekkumisele tegi kaupleja oma veebisaidil vajalikud muudatused.

ELi õiguse kohaselt ei tohi ettevõtted teile teha pidevalt soovimatuid pakkumisi telefoni, faksi, e-posti või muude kaugmüügikanalite kaudu.

Näide

Margus külastas köögimööbli kauplust ja liitus uute pakkumiste saamiseks selle uudiskirjaga.

Seejärel hakkas ta saama reklaame kokandus-, aiandus-, lennundus- ja majapidamisajakirjadest. Kuigi ta ei olnud soovinud liituda ühegi meililistiga, sai ta mõnikord koguni 10 e-kirja päevas! Marguse pöördumisi tema meililistist kustutamiseks ignoreeriti.

Sõber soovitas Margusel võtta ühendust riikliku tarbijakeskusega, kuna see oli kunagi aidanud tal lahendada sarnase probleemi. Pärast keskuse sekkumist eemaldas ettevõte lõpuks Marguse oma meililistist.

Õiguskaitse ebaausate kaubandustavade ohvritele

Lisaks olemasolevatele õiguskaitsevõimalustele võimaldavad ELi tarbijakaitse-eeskirjad riiklikel ametiasutustel peatada ja ennetada ebaausaid kaubandustavasid, nagu vale, ebatäpne või eksitav reklaam.

Nende eeskirjade kohaselt on teil ka õigus proportsionaalsele ja tõhusale õiguskaitsele, kui teid on kahjustanud ebaausad kaubandustavad, nagu eksitav turundus. Teie riigi ametiasutuste ülesanne on tagada teile juurdepääs kõnealustele õiguskaitsevahenditele, eelkõige kahju hüvitamisele ning vajaduse korral hinna alandamisele ja lepingu lõpetamisele.

Näide

Pärast pikka ja töist talve kibeles Itaaliast pärit Mario broneerima oma väljateenitud suvepuhkust. Veebi sirvides klikib ta sotsiaalmeedias esimesele asjakohasele reklaamile. Reklaam oli reisivahendajalt, kes reklaamib end kui parimat odavaimate hindadega puhkuselendude veebiplatvormi. Ta broneerib lennu kohe ära. Milline vedamine!

Kahjuks ootab Mariot pettumus. Mõne minuti pärast lennuettevõtja ametliku veebisaidiga ja avastab parema pakkumise. Lennuettevõtja müüb samale lennule pileteid odavama hinnaga. Seega ei vastanud reisivahendaja turundusväide tõele.

ELi eeskirjade kohaselt võib Mario esitada kaebuse eksitavate nõuete kohta ja nõuda vahendajalt hüvitist selle eest, et ta eksitas teda pakkumistega, mis ei vastanud tõele.

Hoiatus

Te võite kokku puutuda tavadega, mis ei vasta eespool nimetatud kriteeriumidele, kuid mis teie arvates on ebaõiglased. Konsulteerige nõu saamiseks riikliku tarbijaühenduse või Euroopa tarbijakeskuste võrgustikuga.

Vaadake ka

ELi õigusaktid

Vajate nõuandeteenistuse abi?

Võtke ühendust spetsiaalse nõuandeteenistusega

Viimati ajakohastatud: 04/11/2024
Jaga lehekülge