Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse komisjoni 21. veebruari 1996. aasta teatist „Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse teema lisamine kõigisse ühenduse meetmetesse ja poliitikatesse“ (COM(1996)0067), milles komisjon kohustus edendama naiste ja meeste võrdõiguslikkust kõigis tegevustes ja poliitikavaldkondade kõigil tasanditel ning panema sellega aluse mõjusale soolise aspekti arvestamise põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu poolt 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta uuringuaruannet „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015 tugevad ja nõrgad küljed“,

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2010. aasta teatist „Kindel kohustus tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Naiste harta“ (COM(2010)0078),

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(1),

–  võttes arvesse 2015. aasta oktoobris avaldatud avaliku konsultatsiooni „Meeste ja naiste võrdõiguslikkus ELis” analüüsi,

–  võttes arvesse komisjoni poolt 2015. aasta augustis avaldatud uut tegevuskava „Uus algus töötavate perekondade töö ja eraelu tasakaalu saavutamiseks”, mis kujutab endast seadusandlikest ja muudest kui seadusandlikest ettepanekutest koosnevat paketti,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni meeste ja naiste võrdsete võimaluste nõuandekomitee 26. novembri 2015. aasta koosoleku tulemusi,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO) 7. detsembri 2015. aasta kohtumise järeldusi, eelkõige lõiget 35,

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku (Holland, Slovakkia ja Malta) 7. detsembri 2015. aasta deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust uue naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta Euroopas pärast 2015. aastat (O-000006/2016 – B8-0103/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud ELi põhiväärtus ning EL on võtnud kohustuse integreerida see kõikidesse oma tegevustesse, ja arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ülioluline strateegiline eesmärk, mis aitab saavutada üldised strateegia „Euroopa 2020“ majanduskasvu, tööhõivet ja sotsiaalset sidusust puudutavad eesmärgid;

B.  arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele on Euroopa Liidu aluslepingutes tunnustatud määrava tähtsusega põhiõigus, mis on Euroopa ühiskonnas sügavalt juurdunud ja ühiskonna edasiarenemiseks hädavajalik ning seda tuleb võrdselt arvesse võtta nii seadusandluses, kohtupraktikas kui ka igapäevaelus;

C.  arvestades, et EL on aegade jooksul astunud olulisi samme naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse tugevdamiseks, kuid viimasel aastakümnel on soolise võrdõiguslikkuse poliitikameetmete ja reformide rakendamine ELis aeglustunud; arvestades, et komisjoni eelmine naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015 ei olnud piisavalt terviklik, et aidata kaasa soolise võrdõiguslikkuse toetamisele Euroopas ja rahvusvahelisel tasandil, ning arvestades, et strateegiaga püstitatud eesmärke ei ole tegelikkuses veel saavutatud; arvestades, et uus 2015. aasta järgse perioodi strateegia peab andma naiste õiguste tugevdamisele ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisele uut hoogu ja tooma kaasa konkreetseid meetmeid;

D.  arvestades, et 2010.–2015. aasta strateegia hinnang ja komisjoni uuringuaruandes „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015 tugevad ja nõrgad küljed“ välja toodud sidusrühmade seisukohad rõhutavad vajadust 2010. aastal vastu võetud strateegilist lähenemist tugevdada;

E.  arvestades, et oma 9. juuni 2015. aasta resolutsioonis nõudis parlament selgesõnaliselt uut, 2015. aasta järgset eraldi strateegiat soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õigustega tegelemiseks; arvestades, et avaliku konsultatsiooni tulemustest selgub, et 90 % vastanutest pooldab uut strateegiat;

F.  arvestades, et tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 7. detsembri 2015. aasta järeldustes (lõige 35) palutakse komisjonil vastu võtta teatisena uus soolise võrdõiguslikkuse strateegia pärast aastat 2015; arvestades, et oma 7. detsembri 2015. aasta deklaratsioonis võttis ELi eesistujariikide kolmik endale kohustuse esitada nõukogu järelduste eelnõu ELi soolise võrdõiguslikkuse kohta pärast aastat 2015 tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogus;

1.  tuletab meelde, et ELi lepingu artikkel 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohustavad komisjoni võtma meetmeid soolise võrdõiguslikkuse küsimuses;

2.  märgib, et varem on komisjon selgesõnaliselt pooldanud selget, läbipaistvat, õiguspärast ja avalikku teatist kõikide ELi institutsioonide poolt kõrgeimal poliitilisel tasandil toetatavat naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat;

3.  peab kahetsusväärseks, et 2015. aasta novembris avaldatud komisjoni 2016. aasta tööprogrammis ei mainitud eraldi ELi 2015. aasta järgset naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat; taunib asjaolu, et komisjon avaldas 3. detsembril 2015 üksnes talituste töödokumendi „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“, mistõttu esitati üksnes institutsioonisiseseks kasutuseks mõeldud väiksema haardeulatusega dokument, mille tegevusraamistik on ajaliselt piiratud;

4.  väljendab heameelt seoses asjaoluga, et komisjon avaldas 2015. aasta augustis tegevuskava „Uus algus töötavate perekondade töö ja eraelu tasakaalu saavutamiseks”, mis on seadusandlikest ja muudest kui seadusandlikest ettepanekutest koosnev pakett;

5.  palub liikmesriikidel võtta täielik vastutus meeste ja naiste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste põhimõtete rakendamise parandamise eest liikmesriikide tasandil;

6.  mõistab hukka asjaolu, et tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO) ei jõudnud 7. detsembril 2015 kokkuleppele ametlikus seisukohas mitmes soolist võrdõiguslikkust puudutavas küsimuses, sealhulgas naiste osakaalu juhtorganites käsitleva direktiivi osas, mida Euroopa Parlament on ammu oodanud;

7.  väljendab heameelt komisjoni lähenemise üle, millele on viidatud eelmainitud sisedokumendis soolise võrdõiguslikkuse strateegiliseks edendamiseks, kuid taunib konkreetsete näitajate ja eriotstarbelise rahastuse puudust, milleta eesmärkide ja näitajate edu ei ole ei mõõdetav ega ka saavutatav;

8.  palub, et komisjon kaaluks oma otsust ja võtaks vastu teatise uue soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste strateegia 2016–2020 kohta, mis käsitleb soolise võrdõiguslikkuse küsimusi ja on kooskõlas rahvusvahelise kavaga, nimelt 2015. aasta erakorralise istungjärgu „Peking +20“ lõppdokumendiga ja uue raamistikuga „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020”;

9.  palub komisjonil teha koostööd parlamendi ja nõukoguga ning nõuab, et korraldataks ELi tippkohtumine soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste teemal, mis tutvustaks tehtud edusamme ja võetaks uued kohustused eelseisva tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (märts 2016) raamistikus;

10.  tuletab meelde, et ELi õigusaktide ja poliitikavahendite rakendamisel tuleb järgida subsidiaarsuse ja lisaväärtuse põhimõtet, et siseturu praktiliseks ja konkurentsivõimeliseks toimimiseks ei ole alati vaja ühtseid eeskirju ja et komisjon peab arvestama oma seadusandlikest ettepanekutest tuleneva halduskoormusega ning eri liikmesriikide erineva kultuuritausta ja tavadega;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0218.