Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste kaitse ELis
Euroopa Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artiklis 2. Et tagada nende väärtuste järgimine, on ELi lepingu artiklis 7 ette nähtud mehhanism, mille abil teha kindlaks, kas liikmesriik on neid väärtusi oluliselt ja jätkuvalt rikkunud, ning vajaduse korral kohaldada sanktsioone. Seda on seni kasutusele võetud üksnes Poola ja Ungari suhtes. Euroopa Liidu jaoks on siduv ka põhiõiguste harta ning liit on võtnud ka kohustuse ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Kuna mõnes liikmesriigis on ELi väärtused ohtu sattunud, tugevdavad liidu institutsioonid oma vahendeid, mille abil võidelda tagasilöökide vastu demokraatia vallas ning kaitsta demokraatiat, õigusriiki, põhiõigusi, võrdsust ja vähemusi kogu liidus.
Põhiõiguste kohtulikust kaitsest aluslepingute kodifitseerimiseni
Euroopa ühendused (EÜ) (praegune Euroopa Liit) loodi algselt peamiselt majanduse valdkonnas tegutseva rahvusvahelise organisatsioonina. Seetõttu ei olnud ilmset vajadust sõnaselgete reeglite järele seoses põhiõiguste kaitsmisega, mida aluslepingutes pikka aega ei mainitud ja mida loeti pealegi tagatuks 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, millele liikmesriigid olid alla kirjutanud.
Kuid pärast seda, kui Euroopa Liidu Kohus oli kinnitanud vahetu õigusmõju ja Euroopa õiguse ülimuslikkuse põhimõtteid, kuid keeldus läbi vaatamast otsuste kokkusobivust liikmesriikide riigisisese õiguse ja riigiõigusega (Stork, kohtuasi 1/58; Ruhrkohlen-Verkaufsgesellschaft, liidetud kohtuasjad 36, 37, 38–59 ja 40–59), hakkasid mõne liikmesriigi kohtud väljendama muret selle pärast, millist mõju selline kohtupraktika võib avaldada põhiseaduslike väärtuste, näiteks põhiõiguste kaitsele. Kui Euroopa õigus on ülimuslik isegi riigiõiguse suhtes, siis võib juhtuda, et sellega rikutakse põhiõigusi. Seda teoreetilist ohtu arvestades võtsid nii Saksamaa kui ka Itaalia konstitutsioonikohus 1974. aastal vastu otsuse, milles nad kinnitasid oma õigust ühenduse õigusaktid läbi vaadata, et oleks tagatud nende vastavus põhiseadusega tagatud õigustele (Solange I; Frontini). Selle tulemusena kinnitas ka Euroopa Liidu Kohus oma kohtupraktikas põhiõiguste kaitse põhimõtet, kinnitades, et põhiõigused kuuluvad ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka, mida kohus kaitseb (Stauder vs. Stadt Ulm, kohtuasi 29–69). Need põhiõigused tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest (Internationale Handelsgesellschaft, kohtuasi 11–70) ja inimõiguste kaitset käsitlevatest rahvusvahelistest lepingutest, mille osalised liikmesriigid on (Nold, kohtuasi 4–73) ja millest üks on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (Rutili, kohtuasi 36–75).
Kuna ELi pädevust laiendati järk-järgult sellistesse poliitikavaldkondadesse, millel on otsene mõju põhiõigustele, nagu justiits- ja siseküsimused, ning seejärel kujundati välja täieulatuslik vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, tuli muuta aluslepinguid, et siduda EL kindlalt põhiõiguste kaitsega. Maastrichti lepingus viidati Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele kui ELi õiguse üldpõhimõtetele, Amsterdami lepingus aga kinnitati Euroopa põhimõtteid, millele EL on rajatud (Lissaboni lepingus on ELi väärtused loetletud ELi lepingu artiklis 2), ja loodi menetlus aluslepingute kohaste õiguste peatamiseks juhtudel, kui liikmesriik rikub oluliselt ja jätkuvalt põhiõigusi. Põhiõiguste harta koostamine ning selle ja Lissaboni lepingu jõustumine on uusimad sammud selles kodifitseerimisprotsessis, mille eesmärk on tagada ELis põhiõiguste kaitse.
ELi ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga
Kuna Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on peamine Euroopa põhiõiguste kaitse vahend, millega kõik liikmesriigid on ühinenud, tundus EÜ ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga loogilise lahendusena, arvestades vajadust siduda EÜ põhiõiguste alaste kohustustega. Komisjon tegi korduvalt (1979., 1990. ja 1993. aastal) ettepaneku EÜ ühinemiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Euroopa Kohtult paluti selle kohta arvamust ja kohus leidis oma 1996. aasta arvamuses 2/94, et aluslepingus ei nähta EÜ jaoks ette pädevust jõustada inimõigusi käsitlevaid norme või sõlmida selles valdkonnas rahvusvahelisi konventsioone, ning see muudab ühinemise õiguslikult võimatuks. Selline olukord kõrvaldati Lissaboni lepingu artikli 6 lõikega 2, milles on sätestatud, et EL ühineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. See tähendas, et ELi suhtes hakatakse põhiõiguste kaitsega seoses kohaldama liiduvälise õigusorgani, nimelt Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt läbi vaatamise korda, nagu see juba kehtis liikmesriikide puhul. Pärast konventsiooniga ühinemist saavad ELi kodanikud, aga ka ELi territooriumil asuvate kolmandate riikide kodanikud vaidlustada ELi vastu võetud õigusakte otse Euroopa Inimõiguste Kohtus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätete alusel samadel tingimustel, nagu ELi liikmesriikide vastu võetud õigusakte.
2010. aastal, kohe pärast Lissaboni lepingu jõustumist, alustas EL Euroopa Nõukoguga läbirääkimisi ühinemislepingu eelnõu üle, mis valmis 2013. aasta aprillis. 2013. aasta juulis palus komisjon Euroopa Liidu Kohtul hinnata, kas ühinemislepingu eelnõu on kooskõlas ELi aluslepingutega. 18. detsembril 2014 esitas Euroopa Liidu Kohus negatiivse arvamuse, märkides, et lepingu eelnõu võib kahjustada ELi õiguse iseloomulikke omadusi ja autonoomiat (arvamus 2/13). Pärast järelemõtlemisaega ja arutelusid selle üle, kuidas lahendada Euroopa Liidu Kohtu tõstatatud küsimused, jätkasid EL ja Euroopa Nõukogu 2019. aastal läbirääkimisi ning need jätkuvad ka praegu.
ELi põhiõiguste harta
Paralleelselt nn välise kontrollimehhanismiga, mis oli ette nähtud EÜ ühinemisel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, et tagada õigusaktide ja poliitika vastavus põhiõigustele, oli vaja EÜ tasandil nn sisemist kontrollimehhanismi, mis võimaldaks Euroopa Liidu Kohtul teostada eelnevat ja autonoomset kohtulikku kontrolli. Selleks oli vaja ELi konkreetsete õiguste loetelu ning Kölnis 1999. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel otsustati kutsuda põhiõiguste harta koostamiseks kokku konvent.
Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid harta pidulikult välja Nice’is 7. detsembril 2000. aastal. Pärast muutmist kuulutati harta uuesti välja 2007. aastal. Kuid alles Lissaboni lepingu vastuvõtmisega 1. detsembril 2009 jõustus harta otseselt, nagu on sätestatud ELi lepingu artikli 6 lõikes 1, muutudes seega siduvaks esmaseks õigusaktiks.
Kuigi harta põhineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil ning muudel ELi ja rahvusvahelistel õigusaktidel, oli ta mitmel viisil uuenduslik, eelkõige seetõttu, et hõlmab muu hulgas puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keeldu ning hartaga tunnustatud põhiõiguste hulgas dokumentidele juurdepääsu õigust, õigust andmekaitsele ja heale haldusele.
Ehkki harta kohaldamisala võib olla ühest küljest väga lai, kuna enamik hartas tunnustatud õigusi on antud kõigile, olenemata kodakondsusest või staatusest, piirab teisest küljest artikkel 51 selle kohaldamise ELi institutsioonide ja asutustega ning ELi õiguse rakendamise korral ka liikmesriikidega.
Euroopa Liidu lepingu artikkel 7, komisjoni õigusriigi raamistik ja mehhanism
Amsterdami lepinguga loodi uus sanktsioonimehhanism, tagamaks, et liikmesriigid austavad põhiõigusi ning muid ELi põhimõtteid ja väärtusi, nagu demokraatia, õigusriik, võrdsus ja vähemuste kaitse, ka väljaspool ELi pädevuse õiguslikke piire. See tähendab, et ELil on volitused sekkuda muidu liikmesriikide pädevusse kuuluvates valdkondades, kui on tegemist ELi väärtuste olulise ja jätkuva rikkumisega. Sarnase mehhanismi pakkus Euroopa Parlament esimest korda välja oma 1984. aasta ELi lepingu eelnõu tekstis. Nice’i lepinguga lisati ennetav etapp juhuks, kui liikmesriigis esineb ELi väärtuste olulise rikkumise ilmne oht. Selle menetluse eesmärk oli tagada, et põhiõiguste, demokraatia, õigusriigi ja vähemuste õiguste kaitse, mis lisati uute liikmesriikide ühinemise Kopenhaageni kriteeriumidele, kehtib ka pärast ühinemist ning kõigile liikmesriikidele ühtemoodi.
ELi lepingu artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud ennetav etapp, millega antakse ühele kolmandikule liikmesriikidele, Euroopa Parlamendile ja komisjonile volitused algatada menetlus, mille kohaselt võib nõukogu oma liikmete neljaviiendikulise häälteenamusega järeldada ilmset ohtu, et mõni liikmesriik rikub oluliselt sama lepingu artiklis 2 osutatud ELi väärtusi, sh inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Enne sellise järelduse tegemist peab toimuma kõnealuse liikmesriigi ärakuulamine ja liikmesriigile võidakse anda soovitusi, samal ajal kui Euroopa Parlament peab andma oma nõusoleku antud häälte kahekolmandikulise enamusega ja oma liikmete absoluutse häälteenamusega (ELi toimimise lepingu artikli 354 lõige 4). Selle ennetava menetluse algatas esimest korda komisjon 20. detsembril 2017 seoses Poolaga ja Euroopa Parlament 12. septembril 2018 seoses Ungariga, kuid need menetlused on endiselt blokeeritud nõukogus, kus toimus mitu kuulamist, kuid ühtegi soovitust, rääkimata otsustest, vastu ei võetud. Pealegi ei antud parlamendile õigust esitada nõukogu istungitel oma seisukohta, sealhulgas Ungari kohta, hoolimata parlamendi rollist menetluse algatajana. Komisjon tegi 6. mail 2024 ettepaneku lõpetada Poola suhtes artikli 7 lõike 1 kohane menetlus.
ELi lepingu artikli 7 lõigetes 2 ja 3 on ELi väärtuste olulise ja jätkuva rikkumise korral ette nähtud sanktsioonimehhanism, mille võib käivitada komisjon või üks kolmandik liikmesriikidest (mitte Euroopa Parlament), pärast seda, kui kõnealust liikmesriiki on kutsutud esitama oma seisukohta. Euroopa Ülemkogu teeb rikkumise olemasolu kohta järelduse ühehäälselt pärast seda, kui on saanud Euroopa Parlamendi nõusoleku sama häälteenamusega kui ennetusmehhanismi puhulgi. Nõukogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada peatada kõnealuse liikmesriigi teatud liikmeõigused, sealhulgas hääleõiguse nõukogus. Nõukogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada sanktsioone muuta või need tagasi võtta. Asjaomane liikmesriik ei osale nõukogu ega Euroopa Ülemkogu hääletustel. Ühehäälsuse nõude tõttu on sanktsioonide kindlaksmääramine ja vastuvõtmine endiselt keeruline, kuna Ungari ja Poola valitsused teatasid, et nad panevad veto mis tahes sellistele teist liikmesriiki puudutavatele otsustele.
Et täita lünka ELi lepingu artikli 7 kohase menetluse poliitiliselt keerulise käivitamise (mida kasutatakse juhtudel, mis jäävad ELi õiguse kohaldamisalast välja) ja piiratud mõjuga rikkumismenetluste vahel (mida kasutatakse konkreetsetes olukordades, mis kuuluvad ELi õiguse kohaldamisalasse), algatas komisjon 2014. aastal ELi õigusriigi tugevdamise raamistiku. Selle raamistiku eesmärk on tagada õigusriigi tõhus ja sidus kaitse, mis on põhiõiguste ja demokraatia kaitse tagamise eeltingimus nendele avalduva süsteemse ohu korral. See eelneb ELi lepingu artikli 7 menetluse käivitamisele, täiendab seda ning selles on ette nähtud kolm etappi: komisjoni hinnang, st struktureeritud dialoog komisjoni ja liikmesriigi vahel, millele vajaduse korral järgneb arvamus õigusriigi põhimõtte kohta, komisjoni soovitus seoses õigusriigi põhimõtte järgimisega ning liikmesriigi poolt soovitusega seoses võetud järelmeetmed. Seda õigusriigi raamistikku kohaldati 2016. aastal Poola suhtes, kuid edutult, mistõttu sellele järgnes komisjoni otsus algatada 20. detsembril 2017 artikli 7 kohane menetlus.
2019. aasta juulis tegi komisjon oma teatisega „Õigusriigi tugevdamine liidus. Tegevuskava“ veel ühe sammu edasi ja käivitas õigusriigi mehhanismi, mis hõlmab iga-aastast läbivaatamistsüklit ja põhineb liikmesriikide õigusriigi olukorda käsitleval aruandel ning on institutsioonidevahelise dialoogi aluseks. Esimene selline aruanne avaldati 2020. aasta septembris koos 27 liikmesriike käsitleva peatükiga, mis hõlmavad kohtusüsteemi (eelkõige selle sõltumatust, kvaliteeti ja tõhusust), korruptsioonivastast raamistikku (õiguslik ja institutsiooniline ülesehitus, ennetamine, karistusmeetmed), meedia mitmekesisust (reguleerivad asutused, omandisuhete läbipaistvus ja valitsuse sekkumine, ajakirjanike kaitse) ning muid kontrolli ja tasakaaluga seotud institutsioonilisi küsimusi (seadusandlik protsess, sõltumatud asutused, juurdepääs, kohtulik kontroll, kodanikuühiskonna organisatsioonid). Aruanne tugevdab oluliselt ELi järelevalvet, kuna see hõlmab võrreldes ELi õigusemõistmise tulemustabeli ning muude järelevalve- ja aruandlusvahenditega mitte ainult tsiviil-, vaid ka kriminaal- ja haldusõigust, käsitledes kohtusüsteemi sõltumatust, korruptsiooni, meedia mitmekesisust, võimude lahusust ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi. Loodud on riiklike kontaktpunktide võrgustik, et koguda teavet ja tagada dialoog liikmesriikidega, ning tõhustati dialoogi sidusrühmadega, sealhulgas Euroopa Nõukogu organite, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni, õiguskoostöö võrgustike ja valitsusväliste organisatsioonidega. Kolmas aastaaruanne, mis avaldati 2022. aasta juulis, sisaldas ka mitmeid soovitusi igale liikmesriigile ja nende järelmeetmeid analüüsitakse järgmistes õigusriigi olukorda käsitlevates aastaaruannetes. 2023. aasta juulis avaldatud neljandas aastaaruandes hinnati eelmise aasta soovituste rakendamist ja esitati täiendavaid soovitusi.
Muud vahendid ELi väärtuste kaitseks
ELi käsutuses on ka muud vahendid liidu väärtuste kaitseks.
Uut seadusandlikku ettepanekut tehes hindab komisjon mõjuhinnangus selle kooskõla põhiõigustega, seejärel uurivad samu aspekte ka nõukogu ja Euroopa Parlament.
Lisaks avaldab komisjon igal aastal aruande põhiõiguste harta kohaldamise kohta. Aruande vaatab läbi ja seda arutab nõukogu, kes võtab vastu oma järeldused. Euroopa Parlament käsitleb komisjoni aruannet oma aastaaruandes põhiõiguste olukorra kohta ELis. 2020. aasta detsembris käivitas komisjon uue strateegia, et tugevdada harta rakendamist ELis, sealhulgas seoses ELi rahaliste vahenditega, kasutades 2021. aasta ühissätete määruses sätestatud hartaga seotud nn rakendamistingimust. Algselt selle alusel Ühtekuuluvusfondi vahendeid Poolale ja Ungarile välja ei makstud. 13. detsembril 2023 leidis komisjon, et Ungari on täitnud horisontaalse rakendamistingimuse, mis võimaldas tal taotleda kuni 10,2 miljardi euro ulatuses vahendeid, mis olid varem blokeeritud. 2024. aasta veebruaris leidis komisjon ka, et Poola on oma kohustused täitnud, võimaldades tal taotleda 2021.–2027. aasta Ühtekuuluvusfondi vahenditest kuni 76,5 miljardi euro eraldamist.
Alates 2014. aastast on nõukogu korraldanud igal aastal kõigi liikmesriikide vahel dialoogi, et edendada ja kaitsta õigusriigi põhimõtet. Igal aastal on keskendutud eri teemale. Alates 2020. aasta teisest poolaastast otsustas nõukogu komisjoni õigusriigi olukorda käsitleva aruande põhjal keskenduda igal poolaastal õigusriigi olukorra uurimisele viies liikmesriigis.
Euroopa poolaasta raames jälgitakse samuti ELi väärtustega seotud küsimusi ja nendega seoses võidakse esitada riigipõhiseid soovitusi. Käsitletavad valdkonnad hõlmavad õigussüsteeme (ELi õigusemõistmise tulemustabeli alusel), samuti puudeid, sotsiaalseid õigusi ja kodanike õigusi (seoses kaitsega organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni eest).
Bulgaaria ja Rumeenia suhtes kohaldati ka koostöö- ja jälgimiskorda, mis lõppes 15. septembril 2023 ja asendati õigusriigi mehhanismiga.
Rikkumismenetlused on oluline vahend, millega karistada ELi väärtuste rikkumise eest liidus ja Euroopa Liidu Kohus arendab selles küsimuses oma kohtupraktikat. Rikkumismenetluse saab algatada konkreetsetel üksikjuhtudel, kui liikmesriigi õigus ei vasta ELi õigusele ja liidu väärtustele (seevastu artiklit 7 kohaldatakse ka olukordades, mis ei kuulu ELi õiguse kohaldamisalasse ja kus põhiõiguste rikkumised on süstemaatilised ja püsivad) ning Euroopa Liidu Kohus saab korralduste või kohtuotsuste täitmata jätmise eest määrata rahalisi karistusi.
Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil (FRA), mis asutati 2007. aastal Viinis, on oluline roll põhiõiguste olukorra jälgimisel ELis. Põhiõiguste ameti ülesanne on koguda, analüüsida, levitada ja hinnata põhiõigustega seotud teavet ja andmeid. Samuti viib amet läbi teadusuuringuid, koostab teaduslikke ülevaateid ning avaldab aasta- ja temaatilisi aruandeid põhiõiguste kohta.
Komisjon tugevdab võrdõiguslikkust ja vähemuste kaitset (ELi lepingu artikli 2 kaks sammast) ka konkreetsete strateegiate, ettepanekute ja meetmete abil, mille eesmärk on edendada soolist võrdõiguslikkust ning võidelda naistevastase vägivalla ja perevägivalla, rassismi, vaenukõne, vaenukuritegude ja antisemitismi vastu ning kaitsta LGBTIQ-inimeste, romade, puuetega inimeste ja laste õigusi võrdõiguslikkuse liidu üldkontseptsiooni alusel. Komisjon pöördus hiljuti Euroopa Parlamendi ja 15 liikmesriigi toetusel Ungari LGBTIQ-vastase seaduse asjus Euroopa Liidu Kohtusse muu hulgas ELi lepingu artikli 2 rikkumise tõttu. Samuti tegi komisjon ettepaneku võtta vastu direktiivid võrdõiguslikkust edendavate asutuste tugevdamiseks ühiste standardite abil, mis hiljuti heaks kiideti.
Pärast Ungari ja Poola valitsuste vetost tingitud ummikseisu jõuti Euroopa Ülemkogu 10.–11. detsembri 2020. aasta kohtumisel lõpuks kokkuleppele määruse suhtes, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks. Määrus võimaldab kaitsta ELi eelarvet, kui on kindlaks tehtud, et õigusriigi põhimõtete rikkumine liikmesriigis kahjustab või võib tõsiselt kahjustada ELi eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist või ELi finantshuvide kaitset piisavalt otsesel viisil. Euroopa Liidu Kohus jättis rahuldamata Ungari ja Poola valitsuse poolt määruse kohta esitatud hagi, mis avas komisjonile ja nõukogule võimaluse algatada Ungari vastu mehhanismi, mille tulemusel peatati ühtekuuluvuspoliitika programmid 6,3 miljardi euro ulatuses.
Komisjon arutab praegu taaste- ja vastupidavusrahastu riiklike kavade rakendamist mitme liikmesriigi valitsusega ning jälgib, kas nad saavutavad kokkulepitud vahe-eesmärgid ja sihid, mis on vahendite väljamaksmise eeltingimus. Nende eesmärk on käsitleda Euroopa poolaasta raames nõukogu poolt vastu võetud riigipõhistes soovitustes ning komisjoni esitatud õigusriigi olukorda käsitlevates aruannetes ja nendega seotud soovitustes ning Poola ja Ungari suhtes artikli 7 kohastes menetlustes esile tõstetud probleeme. Komisjon leidis 13. detsembril 2023, et Ungari ei olnud tegelenud õigusriigiga seotud rikkumistega, kuna riik ei olnud täielikult saavutanud 27 olulist vahe-eesmärki, eelkõige kohtusüsteemi sõltumatusega seotud vahe-eesmärki. Sellest tulenevalt on endiselt blokeeritud 21 miljardi euro väärtuses Ungarile mõeldud vahendeid. Samuti tegi komisjon 6. mail 2024 ettepaneku lõpetada ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohane menetlus Poola suhtes.
Euroopa Parlamendi roll
Euroopa Parlament on alati toetanud põhiõiguste austamise ja kaitse tugevdamist ELis. Juba 1977. aastal võttis Euroopa Parlament koos nõukogu ja komisjoniga vastu põhiõigusi käsitleva ühisdeklaratsiooni, milles kolm institutsiooni kohustusid järgima oma volituste kasutamisel põhiõigusi. 1979. aastal võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles tegi ettepaneku, et Euroopa Ühendus ühineks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.
Euroopa Parlamendi esitatud 1984. aasta Euroopa Liidu lepingu projektis täpsustati, et liit peab kaitsma inimväärikust ning tagama igale oma jurisdiktsiooni alla kuuluvale isikule põhiõigused ja -vabadused, mis tulenevad liikmesriikide põhiseaduste ühistest põhimõtetest ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist. Samuti oli ELi lepingu projektis kavandatud liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Oma 12. aprilli 1989. aasta resolutsioonis kuulutas Euroopa Parlament välja põhiõiguste ja -vabaduste deklaratsiooni vastuvõtmise.
Alates 1993. aastast korraldab Euroopa Parlament igal aastal arutelu põhiõiguste olukorra kohta ELis ning võtab kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raporti alusel vastu resolutsiooni. Lisaks on parlament vastu võtnud üha rohkem resolutsioone, milles käsitletakse konkreetseid küsimusi seoses ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste kaitsmisega liikmesriikides.
Parlament on alati toetanud seda, et ELil oleks oma õiguste deklaratsioon, ning on nõudnud, et põhiõiguste harta oleks siduv. See saavutati lõpuks 2009. aastal Lissaboni lepinguga.
Viimasel ajal on Euroopa Parlament korduvalt väljendanud tõsist muret Euroopa Liidu lepingu artikli 2 standardite järkjärgulise nõrgenemise pärast mõnes liikmesriigis. Selle probleemi lahendamiseks tegi parlament mitu ettepanekut, et tugevdada ELis mitte ainult põhiõiguste, vaid ka demokraatia ja õigusriigi ning laiemalt kõigi ELi lepingu artikliga 2 hõlmatud ELi väärtuste kaitset, pakkudes välja uusi mehhanisme ja menetlusi olemasolevate lünkade täitmiseks. Alates 2012. aastast on Euroopa Parlament mitmes resolutsioonis nõudnud Kopenhaageni komisjoni loomist, samuti Euroopa põhiõiguste poliitikatsükli, varajase hoiatamise mehhanismi ja külmutamismenetluse kasutuselevõtmist ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti tugevdamist.
2016. aastal vastu võetud kõnealuse valdkonna jaoks pöördelise tähtsusega resolutsioonis konsolideeris parlament oma varasemad ettepanekud ning kutsus komisjoni üles esitama institutsioonidevahelist kokkulepet, et luua ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism, mille aluseks oleks liidu pakt komisjoni ja nõukoguga. See hõlmaks iga-aastast poliitikatsüklit, mis põhineks komisjoni ja ekspertide rühma koostatud aruandel liidu väärtuste järgimise järelevalve kohta ELis, millele järgneks parlamentaarne arutelu ning millega kaasneks riskide ja rikkumiste käsitlemise kord. Komisjon võttis oma 2019. aasta teatises üle paljud parlamendi soovitused (institutsioonidevahelise tsükli kasutuselevõtmine koos iga-aastase aruandega, milles jälgitakse liikmesriikide tegevust õigusriigi põhimõtte ja sellega seotud küsimuste valdkonnas), avaldades riigipõhiseid soovitusi, kuid jättis kõrvale soovitused, mis käsitlesid kogu ELi lepingu artikli 2 hõlmamist (mitte ainult õigusriigi põhimõte, vaid ka demokraatia, põhiõigused, võrdsus ja vähemused), sõltumatute ekspertide komitee loomist, tsükli kohta institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimist ja korruptsioonivastase võitluse aruannete avaldamise taasalustamist. Parlament nõudis ka uut lepingu eelnõu ELi ühinemiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning aluslepingu muutmist, näiteks põhiõiguste harta artikli 51 eemaldamist, selle muutmist liidu õiguste deklaratsiooniks ning ühehäälsuse nõude kaotamist võrdsuse ja mittediskrimineerimise tagamiseks. Parlament tegi 2020. aasta resolutsioonis ettepaneku võtta vastu institutsioonidevaheline kokkulepe ELi väärtuste tugevdamise kohta, seejuures täiustas ta oma varasemaid ettepanekuid ning lisas võimaluse koostada kiireloomulisi aruandeid ja luua institutsioonidevaheline töörühm. 2021. aasta resolutsioonis kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles laiendama oma iga-aastast õigusriigi aruannet, et see hõlmaks kõiki ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi ja sisaldaks riigipõhiseid soovitusi.
2018. aastal võttis parlament vastu resolutsiooni, milles kiideti heaks komisjoni otsus kohaldada ELi lepingu artikli 7 lõiget 1 seoses Poolaga, ning resolutsiooni ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse algatamise kohta seoses Ungariga, esitades nõukogule põhjendatud ettepaneku, milles kutsutakse nõukogu üles otsustama, kas esineb ilmne oht, et rikutakse oluliselt ELi lepingu artiklis 2 osutatud väärtusi, ning esitama Ungarile sellega seoses asjakohaseid soovitusi[1]. 2020. ja 2022. aastal võttis Euroopa Parlament Poola ja Ungari kohta vastu ka resolutsioonid, millega laiendati ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohastes menetlustes käsitletavate probleemide ulatust. Samuti kutsus parlament komisjoni üles kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, sealhulgas õigusriigi tingimuslikkuse määrust, et tegeleda ELi lepingu artikli 2 väärtuste rikkumisega Ungari ja Poola poolt. 29. veebruaril 2024 andis komisjon Poolale juurdepääsu kuni 137 miljardi euro ulatuses ELi rahalistele vahenditele pärast seda, kui käivitati tegevuskava õigusriigi taastamiseks reformidega, mille eesmärk on tugevdada kohtusüsteemi sõltumatust. 14. märtsil 2024 otsustas parlament esitada hagi komisjoni vastu seoses komisjoni otsusega vabastada Ungarile 10,2 miljardi euro ulatuses külmutatud rahalisi vahendeid, mis anti vastutasuks Ukrainale seatud veto tühistamise eest. Parlament võttis vastu resolutsiooni, mis käsitleb ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohaseid kuulamisi seoses Ungariga õigusriigi tugevdamiseks ning selle mõju eelarvele.
Pärast seda, kui Maltal mõrvati ajakirjanik Daphne Caruana Galizia ja Slovakkias ajakirjanik Ján Kuciak ja tema kihlatu, moodustas Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjondemokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste järelevalverühma, et tugevdada Euroopa Parlamendi järelevalvet ja tegevust seoses ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtustega. Järelevalverühm tegeleb ELis esile kerkivate liidu väärtusi ähvardavate ohtudega ja esitab kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ettepanekuid meetmete võtmiseks.
Ottavio Marzocchi