Euroopa Parlamendi struktuur ja tegevus

Euroopa Parlamendi struktuur ja tegevus on sätestatud kodukorras. Parlamendi tegevust suunavad poliitilised organid, komisjonid, delegatsioonid ja fraktsioonid.

Õiguslik alus

• Euroopa Liidu lepingu artikkel 14 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 223, 224, 226, 229, 231 ja 232;
• Euroopa Parlamendi kodukord.

Liikmed ja koosseis

Euroopa Parlamendi koosseisu üldreeglid on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõikes 2, milles sätestatakse, et Euroopa Ülemkogu võtab ühehäälselt Euroopa Parlamendi algatusel ja nõusolekul vastu otsuse Euroopa Parlamendi koosseisu kohta. Selle kohaselt määratakse kindlaks, et liidu kodanike esindajaid ei tohi parlamendis olla rohkem kui 751 (750 parlamendiliiget ja president). Lisaks on kodanike esindatus kahanevalt proportsionaalne, alammääraks on kuus liiget liikmesriigi kohta. Ükski liikmesriik ei saa üle 96 koha.

Kahaneva proportsionaalsuse põhimõte tähendab seda, et kuigi kohtade koguarv jaotatakse liikmesriikide rahvaarvu alusel, nõustuvad suurima rahvaarvuga liikmesriigid sellega, et nende esindatus on proportsionaalselt väiksem ning väikseima rahvaarvuga liikmesriikide oma proportsionaalselt suurem. Mida suurem on riik, seda vähem kohti tal rahvaarvuga võrreldes on. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist on Euroopa Ülemkogu võtnud Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõike 2 alusel vastu otsuseid, millega on süsteemi muudetud veel täpsemaks.

Järgmised Euroopa Parlamendi valimised toimuvad 6.–9. juunil 2024. Tulenevalt Euroopa Parlamendi 15. juuni 2023. aasta seadusandlikust resolutsioonist Euroopa Parlamendi koosseisu kohta võttis Euroopa Ülemkogu 22. septembril 2023 vastu otsuse parlamendi koosseisu kindlaksmääramise kohta, suurendades parlamendi kohtade koguarvu 705-lt 720-le. Euroopa Parlamenti valitavate esindajate arv hakkab olema liikmesriigiti järgmine:

Struktuur

A. President

Kodukorra järgi valitakse Euroopa Parlamendi president parlamendi liikmete hulgast kaheks ja pooleks aastaks (kodukorra artikkel 19). Presidendi võib tagasi valida. President esindab parlamenti suhetes muu maailma ja teiste ELi institutsioonidega. Ta juhib parlamendi täiskogu istungite arutelusid ning tagab parlamendi kodukorra järgimise. Iga Euroopa Ülemkogu kohtumise alguses esitab parlamendi president kohtumisel käsitletavate teemade ja päevakorrapunktide kohta parlamendi seisukoha ja parlamendile muret tekitavad küsimused. President kinnitab oma allkirjaga lõplikult ELi eelarve, kui parlament on selle vastu võtnud. Parlamendi president kirjutab koos Euroopa Liidu Nõukogu eesistujaga alla kõigile seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu võetud õigusaktidele. Presidenti võib asendada üks 14 asepresidendist (kodukorra artikkel 23).

B. Täiskogu

Täiskogus väljendub Euroopa Parlamendi tõeline tähendus. Täiskogu istungeid juhatab president. Parlament tuleb kokku kord kuus (välja arvatud august) Strasbourgis, kus toimub osaistungjärk, mis kestab neli päeva (esmaspäevast neljapäevani). Peale selle toimuvad osaistungjärgud ka Brüsselis. Osaistungjärk jaguneb ühe päeva pikkusteks istungiteks (kodukorra artikkel 153). Parlamendiliikmete istekohad istungisaalis määratakse poliitiliste vaadete alusel (vasak-parem-teljel) kokkuleppel fraktsioonide esimeestega. President avab istungi austusavalduse või päevakajalise kõnega. Presidenti abistavad tema töös 14 asepresidenti, kes võivad ka istungi juhatamise üle võtta. Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu osalevad samuti istungitel, et hõlbustada otsustusprotsessis osalevate institutsioonide koostööd. Parlamendi taotlusel võidakse nimetatud kahe institutsiooni esindajatel paluda teha avaldusi või anda aru oma tegevusest.

C. Poliitilised organid

Parlamendi poliitilised organid on juhatus (parlamendi president ja 14 asepresidenti, kodukorra artikkel 24), esimeeste konverents (parlamendi president ja fraktsioonide esimehed, kodukorra artikkel 26), viis kvestorit (vastutavad parlamendiliikmeid puudutavate haldus- ja finantsküsimuste eest, kodukorra artikkel 28), komisjonide esimeeste konverents (kodukorra artikkel 29) ja delegatsioonide juhtide konverents (kodukorra artikkel 30). Presidendi, asepresidentide ja kvestorite, komisjonide esimeeste ja delegatsioonide juhtide ametiaeg on kaks ja pool aastat (kodukorra artikkel 19).

D. Komisjonid ja delegatsioonid

Parlamendiliikmed töötavad 20 komisjonis, neljas allkomisjonis ja 44 delegatsioonis (parlamentidevahelised delegatsioonid ning delegatsioonid parlamentaarsetes ühiskomisjonides, parlamentaarsetes koostöökomisjonides ja mitmepoolsetes parlamentaarsetes assambleedes)[1]. Parlament lähetab oma delegatsiooni ka Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ning ELi vahelise lepingu alusel moodustatud ühisassambleesse[2]. Parlament võib samuti moodustada erikomisjone (kodukorra artikkel 207) ja uurimiskomisjone (ELi toimimise lepingu artikkel 226 ja kodukorra artikkel 208). 10. aprillil 2024 võttis parlament ülesannete parema jaotuse tagamiseks vastu kodukorra uue artikli 207a ajutiste seadusandlike komisjonide kohta. Uus artikkel näeb ette, et kui „küsimus kuulub rohkem kui kolme komisjoni pädevusse, ilma et neist ühegi pädevus oleks teistest suurem, võib esimeeste konverents viimase abinõuna komisjonide esimeeste konverentsi soovituse alusel teha parlamendile ettepaneku moodustada ajutine seadusandlik komisjon, et käsitleda konkreetset õiguslikult siduva akti ettepanekut või seadusandliku tegevuse eelset strateegilist dokumenti“.

Kodukorra artikli 213 kohaselt valib iga komisjon ja delegatsioon endale juhatuse, mis koosneb esimehest ja kuni neljast aseesimehest.

E. Fraktsioonid

Parlamendiliikmete kohad ei ole istungisaalis jagatud mitte riikide, vaid poliitiliste vaadete alusel moodustatud fraktsioonide kaupa. Kodukorra artikli 33 kohaselt on fraktsiooni moodustamiseks vaja vähemalt 23 parlamendiliiget, kes peavad esindama vähemalt veerandit liikmesriikidest. Fraktsioonid peavad osaistungjärgule eelneval nädalal ja osaistungjärgu nädalal regulaarselt koosolekuid, samuti korraldavad nad oma tegevuspõhimõtete kindlaksmääramiseks seminare. Mõned fraktsioonid vastavad ELi tasandil tegutsevatele riigiülestele erakondadele.

F. Euroopa tasandi erakonnad ja poliitilised sihtasutused

Euroopa Parlament on soovitanud luua tingimused, mis soodustavad tõeliste Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste kujunemist. Muu hulgas on ta soovitanud vastu võtta raamõigusaktid. ELi toimimise lepingu artikkel 224 on õiguslik alus, mille põhjal võtta seadusandliku tavamenetluse korras vastu Euroopa tasandi erakondade põhikiri ja rahastamise eeskiri. 2003. aastal loodi Euroopa tasandi erakondade rahastamise süsteem ja tänu sellele oli võimalik hakata ELi tasandi poliitilisi sihtasutusi asutama[3]. Selleks võeti 3. mail 2018 vastu määrus (EL, Euratom) 2018/673, mille eesmärk on tugevdada Euroopa tasandi erakondade Euroopa-mõõdet, tagada rahasummade õiglasem jaotus ja parandada täitmise tagamist.

Praegu on olemas järgmised Euroopa tasandi erakonnad: Euroopa Rahvapartei, Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei, Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit, Euroopa Roheliste Partei, Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Partei, Euroopa Vasakpartei, Erakond Identiteet ja Demokraatia, Euroopa Demokraatide Partei, Euroopa Vabaliit ja Euroopa Kristlik Poliitiline Liikumine. Riikideülesed erakonnad teevad vastavate Euroopa Parlamendi fraktsioonidega tihedat koostööd.

Olulisimate Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste seas on näiteks Wilfried Martensi nimeline Euroopa Poliitikauuringute Keskus, Euroopa edumeelsete uuringute sihtasutus, Euroopa liberaalne foorum, Rohelise Euroopa sihtasutus, Euroopa demokraatide instituut, Euroopa muutmine ja Uus suund – Euroopa reformimise sihtasutus.

22. novembril 2012 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles ta soovitas Euroopa tasandi erakondadel tungivalt nimetada kandidaadid komisjoni presidendi kohale, et suurendada sellega nii Euroopa Parlamendi kui ka komisjoni poliitilist legitiimsust. Sellist süsteemi kasutati 2014. aasta parlamendivalimiste eel, mil esimest korda nimetati esikandidaadid. Pärast neid valimisi valis Euroopa Parlament 22. oktoobril 2014 esikandidaatide hulgast komisjoni presidendiks Jean-Claude Junckeri. Oma 7. veebruari 2018. aasta otsuses Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe läbivaatamise kohta märkis Euroopa Parlament, et ta on valmis tagasi lükkama iga Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi, kes ei ole enne 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi nimetatud ühegi Euroopa tasandi erakonna esikandidaadiks. Kuigi lõpuks jäeti esikandidaatide protsess 2019. aasta valimistel kõrvale, leiti, et see loob laiema platvormi kandidaatide vaheliseks aruteluks, parandab nii komisjoni presidendi rolli läbipaistvust kui ka poliitilist legitiimsust ning suurendab ELi kodanike kaasatust ja teadlikkust sellest protsessist. 3. mail 2022 võttis Euroopa Parlament vastu oma esimese lugemise seisukoha valimisseaduse reformi kohta, milles ta leidis, et esikandidaatide protsessi võiks ametlikult vormistada Euroopa tasandi poliitiliste üksuste poliitilise kokkuleppega ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu vahelise institutsioonidevahelise kokkuleppega. Parlament kutsus ka Euroopa tasandi erakondi, Euroopa valijate ühendusi ja Euroopa valimisüksusi üles nimetama oma kandidaadid komisjoni presidendi ametikohale vähemalt 12 nädalat enne valimispäeva ning teatas, et ootab kandidaatide paigutamist kogu liitu hõlmava valimisringkonna vastava nimekirja esimesele kohale.

2018. aastal esitas komisjon oma teatises institutsiooniliste võimaluste kohta Euroopa Liidu töö tõhustamiseks idee riikideülestest nimekirjadest kui sammust ELi institutsioonide legitiimsuse parandamise suunas kodanike silmis: üleeuroopalise valimisringkonna loomine võiks tugevdada Euroopa Parlamendi valimiste Euroopa mõõdet, kuna see annaks kodanikele võimaluse suhelda kandidaatidega kogu Euroopas. Parlament leidis siiski, et ei ole veel õige aeg luua 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisteks riikideülene valimisringkond, kuid jättis võimalused tulevasteks aruteludeks avatuks. Ülalmainitud seisukohas valimisseaduse reformi kohta tegi parlament ettepaneku rakendada kogu liitu hõlmava valimisringkonna nimekirjade puhul siduvat geograafilist esindatust ning kutsus Euroopa tasandi erakondi, Euroopa tasandi valijate ühendusi ja muid Euroopa tasandi valimisüksusi nimetama kogu liitu hõlmavatesse nimekirjadesse kandidaate kõigist liikmesriikidest. Valimisreformiga tuleks Euroopa Parlamendis lisaks praegusele 705 kohale eraldada 28 riikidevahelist kohta kogu ELi hõlmava valimisringkonna jaoks, austades täielikult geograafilist ja soolist tasakaalu.

G. Parlamendi peasekretariaat

Euroopa Parlamendi peasekretariaati juhib peasekretär, kelle nimetab ametisse juhatus (kodukorra artikkel 234). Ka peasekretariaadi koosseisu ja töökorralduse määrab kindlaks juhatus. Peasekretariaat koosneb praegu 13 peadirektoraadist ning õigusteenistusest. Selle ülesanne on kooskõlastada õigusloometööd ning korraldada täiskogu istungeid ja koosolekuid. Samuti osutab peasekretariaat parlamendi organitele ning parlamendiliikmetele tehnilist, õigus- ja eksperdiabi, et nad saaksid oma töökohustusi täita. Peasekretariaat tagab kõigi koosolekute ja ametlike dokumentide suulise ja kirjaliku tõlke.

Tegevus

Aluslepingute kohaselt korraldab parlament oma tööd iseseisvalt. Selleks võtab ta oma liikmete häälteenamusega (ELi toimimise lepingu artikkel 232) vastu kodukorra. Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, teeb parlament otsused antud häälte enamusega (ELi toimimise lepingu artikkel 231). Ta määrab ise kindlaks ka osaistungjärkude päevakorra, milles on eeskätt ette nähtud parlamendikomisjonide koostatud raportite vastuvõtmine, Euroopa Komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule esitatud küsimused, päevakajalised ja kiireloomulised arutelud ning eesistujariigi avaldused. Parlamendikomisjonide koosolekud ja täiskogu istungid on avalikud ja need kantakse veebis üle.

Asukoht ja töökohad

Alates 7. juulist 1981 on parlament võtnud oma asukoha kohta vastu mitmeid resolutsioone, et kutsuda liikmesriikide valitsusi üles järgima aluslepingutest tulenevat kohustust määrata iga institutsiooni jaoks kindlaks üksainus asukoht. Kuna liikmesriigid seda kaua aega ei teinud, võttis parlament vastu mitu oma struktuuri ja töökohti (Luxembourg, Strasbourg ja Brüssel) puudutavat otsust. Edinburghis toimunud Euroopa Ülemkogul jõudsid liikmesriikide valitsused 11. ja 12. detsembril 1992. aastal institutsioonide asukoha suhtes lõpuks järgmisele kokkuleppele:

• parlamendi asukoht on Strasbourgis, kus toimub 12 igakuist osaistungjärku, sealhulgas osaistungjärk, kus tehakse otsus ELi aastaeelarve kohta;
• täiendavad osaistungjärgud peetakse Brüsselis;
• parlamendikomisjonide koosolekud toimuvad Brüsselis;
• parlamendi peasekretariaat ja muud tugiosakonnad jäävad Luxembourgi.

Parlament kritiseeris seda otsust. Euroopa Liidu Kohus (1. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-345/95) kinnitas aga, et parlamendi töökohad on määratud kindlaks kooskõlas praeguse ELi toimimise lepingu artikliga 341. Amsterdami lepinguga liideti selle otsuse sisu (lisatud protokollina) aluslepingutele.

Ehkki parlament kritiseerib olukorda, on ta kohustatud oma iga-aastase töökava kindlaksmääramisel (esimeeste konverentsi ettepaneku alusel) sellist töökorraldust jälgima. Tavaliselt peetakse aasta jooksul 12 neli päeva kestvat osaistungjärku Strasbourgis ja kuus kahepäevast osaistungjärku Brüsselis. Euroopa Parlamendi liikmed on teinud mitu algatust, et osaistungjärkude korraldamist Strasbourgis vältida. Näiteks 2012. aasta kohta võeti vastu töökava, mis sisaldas Strasbourgis ühe oktoobrinädala jooksul kaht kahepäevast osaistungjärku. Nii vähendati Strasbourgi koosolekute aega nelja päeva võrra. Pärast Prantsusmaa kaebust tegi aga Euroopa Liidu Kohus otsuse, et kehtivate otsuste kohaselt peab oktoobris toimuma siiski kaks täismahus osaistungjärku (kohtuasi C-237/11).

ELi toimimise lepingu artikli 229 kohaselt võib korraldada ka erakorralisi osaistungjärke, kui seda taotleb liikmete enamus või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjon. Esmakordselt pidas parlament täiskogu lisaistungi 18. detsembril 2006. aastal Brüsselis, kohe pärast Euroopa Ülemkogu 14. ja 15. detsembri 2006. aasta kohtumist. Hiljem on vahetult Euroopa Ülemkogu kohtumistele järgnevad istungid juba tavaks kujunenud.

COVID-19 pandeemia puhkemisest alates võimaldab parlament oma liikmetel kasutada ka täiskogu kaugistungi ja kaughääletuse vormi.

Parlamendiliikmed fraktsioonide ja liikmesriikide kaupa

Ülevaade Euroopa Parlamendi fraktsioonide ja fraktsioonide liikmete kohta asub sellel veebilehel.

 

Eeva Pavy

04-2024