Tööhõive- ja sotsiaalpoliitika üldpõhimõtted
Euroopa integratsioon on aastatega kaasa toonud märkimisväärse sotsiaalse arengu. Tähtis edusamm selles arengus tehti 2017. aastal, mil parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid välja Euroopa sotsiaalõiguste samba ning kinnitasid taas oma otsusekindlust tagada kogu ELis paremad elu- ja töötingimused. 2021. aastal avaldati tegevuskava, kus esitati konkreetsed algatused selle lubaduse elluviimiseks.
Õiguslik alus
Euroopa Liidu lepingu artikkel 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 9, 10, 19, 45–48 ja 145–161.
Eesmärgid
Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 on sätestatud, et liit võtab eesmärgiks saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress. Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 151 on ELi ja liikmesriikide ühised eesmärgid tööhõive edendamine, elu- ja töötingimuste parandamine, sotsiaalkaitse, juhtkonna ja töötajate dialoog ning inimressursside arendamine, pidades silmas kestvalt kõrget tööhõivet ja tõrjutuse vähendamist.
Saavutused
A. Rooma lepingust Maastrichti lepinguni
Et töötajad ja nende perekonnaliikmed saaksid täiel määral kasutada õigust kogu ühtsel turul vabalt liikuda ja tööd otsida, nähti 1957. aasta Rooma lepingus ette liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamine. Lepingus sätestati naistele ja meestele võrdse tasu maksmise põhimõte, mille Euroopa Kohus tunnistas vahetult kohaldatavaks, ning nähti ette Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) (2.3.2) loomine.
Ühtse Euroopa aktiga (SEA, 1986) kehtestati uued poliitikavaldkonnad, mille üle otsustamisel kehtib kvalifitseeritud häälteenamus – sealhulgas töötervishoid ja tööohutus, tööandjate organisatsioonide ja ametiühingute sotsiaaldialoog ning majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus.
Kasvas üksmeel selles, et tuleb pöörata rohkem tähelepanu siseturu väljakujundamise sotsiaalsetele teguritele. Pärast pikki vaidlusi võtsid 11 liikmesriigi riigipead ja valitsusjuhid (Ühendkuningriik otsustas mitte osaleda) 1989. aasta detsembris Strasbourgis toimunud tippkohtumisel vastu ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta (sotsiaalharta).
B. Amsterdami lepingust Lissaboni lepinguni
Ühendkuningriigi otsus mitte osaleda põhjustas ebakindla olukorra, kus sotsiaalvaldkonna tegevusel oli kaks õiguslikku alust. Probleem lahenes lõpuks Amsterdami lepingu sõlmimisega (1997), mille kohaselt kõik liikmesriigid, sealhulgas Ühendkuningriik, otsustasid integreerida sotsiaalpoliitika kokkuleppe aluslepingusse, millest hiljem sai ELi toimimise leping (artiklid 151–161). Artiklis 153 asendati koostöömenetlus kaasotsustamismenetlusega, mida laiendati ka Euroopa Sotsiaalfondi (2.3.2), töötajate vaba liikumist ja ühenduse võõrtöötajate sotsiaalkindlustust (2.3.4) käsitlevatele sätetele. Uue artikliga 19 võimaldati nõukogul „astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel“. Sellel alusel võeti 2000. aastal vastu kaks direktiivi: võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust ja üldise raamistiku kehtestamise kohta võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.
Amsterdami lepinguga lisati ELi eesmärkide loetellu tööhõive taseme edendamine ja usaldati Euroopa Ühendusele vastutus toetada ja täiendada liikmesriikide tegevust, muu hulgas arendada välja kooskõlastatud strateegia, nimelt Euroopa tööhõivestrateegia (ELi toimimise lepingu artiklid 145–150), mis põhineb avatud koordinatsiooni meetodil (2.3.3).
Aastal 2000 võeti Nice’i tippkohtumisel vastu Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni vahelise tööhõive- ja sotsiaalkaitsepoliitika koostöö edendamiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 160) loodi tööhõivekomitee (mis tegutseb Euroopa tööhõivestrateegia poliitilises raamistikus) ja sotsiaalkaitsekomitee, kuid kõik ettepanekud kaasotsustamismenetlust laiendada lükati tagasi.
Lissaboni strateegia 2005. aasta vahekokkuvõtte tulemusena lisati majanduskasvu ja tööhõive koondsuunistesse Euroopa tööhõivestrateegia raames vastu võetud tööhõivesuunised.
Maailmakaubanduse muutuste tagajärjel koondatud töötajate toetamiseks loodi 2007. aastal Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (2.3.2).
2007. aasta Lissaboni leping võimaldas jätkata Euroopa integratsiooni sotsiaalse mõõtme kindlustamist. Euroopa Liidu lepingus (artikkel 3) rõhutatakse nüüd ELi sotsiaaleesmärke, sealhulgas täistööhõivet ja põlvkondade solidaarsust. Lepingu artiklis 6 tunnistatakse, et põhiõiguste hartal on aluslepingutega samaväärne õigusjõud. Hartas endas tunnustatakse selliseid solidaarsusega seotud õigusi nagu töötajate õigus olla informeeritud ja ära kuulatud, kollektiivläbirääkimiste õigus ning õigus headele ja õiglastele töötingimustele, sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalabile. ELi toimimise lepingusse lisati horisontaalne sotsiaalklausel (artikkel 9), mille kohaselt liit peab eelnimetatud sotsiaaleesmärke oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel arvesse võtma.
C. Pärast Lissaboni lepingut
Finants- ja majanduskriisi järel võeti 2010. aastal vastu strateegia „Euroopa 2020“, mille prioriteetseks valdkonnaks oli kaasav majanduskasv – kõrge tööhõivetasemega ning sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust pakkuva majanduse tugevdamine. Strateegias püstitati viis peaeesmärki, sealhulgas keskne sotsiaalne eesmärk – vähendada vaesuse ohus elavate inimeste arvu 2020. aastaks 20 miljoni inimese võrra – ning uuendatud tööhõive-eesmärk – jõuda selleni, et 20–64 aasta vanustest inimestest 75% töötaksid. Selleks loodi seitse juhtalgatust, sealhulgas uute oskuste ja töökohtade tegevuskava, milles keskenduti turvalise paindlikkuse poliitika uuendamisele, ohustamata seejuures julgeolekut, ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm (2.3.9). Nende juhtalgatuste elluviimist jälgiti ELi majandusjuhtimise iga-aastaste tsüklite raames, mis on jaotatud Euroopa poolaastateks. Vastuseks kasvavale vaesusele loodi 2014. aastal Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks, et pakkuda neile toidu- ja esmast materiaalset abi ning võtta meetmeid nende sotsiaalseks kaasamiseks.
2017. aasta aprillis tutvustas komisjon Euroopa sotsiaalõiguste sammast, milles kirjeldatakse 20 põhiõigust ja aluspõhimõtet, et näidata teed elu- ja töötingimuste ühtlustamiseks paremuse suunas. Need on jagatud kolme kategooriasse: i) võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule, ii) õiglased töötingimused ning iii) sotsiaalkaitse ja kaasamine. 2017. aasta Göteborgi sotsiaaltippkohtumisel rõhutasid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon oma ühist pühendumust, võttes vastu ühisavalduse Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta. Euroopa sotsiaalõiguste sambaga kaasneb sotsiaalnäitajate tulemustabel edusammude jälgimiseks (2.3.9).
2019. aastal asutati Bratislavas Euroopa Tööjõuamet, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel ja komisjonil tagada tööjõu liikuvust ja sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevate ELi õigusnormide õiglane, lihtne ja tõhus täitmine.
Sel aastal võeti vastu mitu olulist õigusakti. Direktiiviga, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu, püütakse parandada juurdepääsu perepuhkusele ja paindlikule töökorraldusele ning sellega veelgi tugevdada meeste ja naiste võrdõiguslikkust tööturul. Euroopa Liidus läbipaistvaid ja prognoositavaid töötingimusi käsitleva direktiivi eesmärk on anda töötajatele täiendavad põhiõigused, sealhulgas õigus saada täpsemat teavet oma töö oluliste aspektide kohta, katseaja kestuse piiramine, lisatöö otsimise võimaluste suurendamine ainuõigusklauslite keelustamise kaudu, viitekellaaegade etteteatamine ja tasuta kohustusliku väljaõppe korraldamine. Nõukogu soovituse (milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele) eesmärk on kaotada ametliku sotsiaalkaitsekatte lüngad.
Pärast COVID-19 pandeemia puhkemist võeti kriisi tööhõive- ja sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks mitu meedet, näiteks koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatused (CRII ja CRII+) ning eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA). Lisaks käivitati ühtekuuluvusmeetmed pagulaste toetamiseks Euroopas (CARE), et toetada liikmesriike ja piirkondi erakorralise abi andmisel inimestele, kes on Venemaa sissetungi tõttu Ukrainast põgenenud. Selleks kasutatakse ka ühtekuuluvust ja Euroopa territooriume toetava taasteabi (REACT-EU) vahendeid.
2021. aasta märtsis avaldas komisjon Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava, kus on esitatud konkreetsed algatused, mida ta on praeguse ametiaja jooksul (kuni 2024. aasta lõpuni) kohustunud võtma. Samuti tehti ettepanek 2030. aasta peamiste eesmärkide kohta, nimelt suurendada 20–64aastaste tööhõivet vähemalt 78%-ni ja koolitusel osalevate täiskasvanute osakaalu vähemalt 60%-ni aastas ning vähendada vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu vähemalt 15 miljoni võrra. 2021. aasta mais toimunud Porto sotsiaaltippkohtumisel kinnitasid ELi juhid taas pühendumust nende eesmärkide saavutamisele. Porto sotsiaalkohustuse kiitsid heaks mitmesugused institutsioonid ja organisatsioonid, sealhulgas Euroopa Parlament, ning Porto deklaratsiooni kiitsid heaks ELi riigipead ja valitsusjuhid. Euroopa sotsiaalõiguste samba riiklikud eesmärgid esitati 2022. aasta juunis. Nende rakendamist hõlbustab läbivaadatud sotsiaalnäitajate tulemustabel ning rahastamine ELi 2021.–2027. aasta kulukavast ja taasterahastust „NextGenerationEU“, eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastust. Neid jälgitakse Euroopa poolaasta raames.
2021. aastal võeti vastu ka nõukogu soovitus Euroopa lastegarantii loomise kohta, et ennetada ja vähendada sotsiaalset tõrjutust, tagades abi vajavate laste juurdepääsu väikelaste haridusele ja hooldusele, haridusele, tervishoiule, toidule ja eluasemele. 2021.–2027. aasta Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) raames peavad kõik liikmesriigid eraldama asjakohase summa laste vaesuse vähendamiseks. Liikmesriigid, kus vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate laste määr on üle ELi keskmise, eraldavad selleks ESF+ vahenditest 5%. Euroopa lastegarantii elluviimise toetamiseks võttis komisjon 2024. aasta jaanuaris kasutusele uue järelevalveraamistiku, mida saavad kasutada liikmesriigid Euroopa poolaasta raames.
Palgavaesuse vastu võideldakse 2022. aasta oktoobri direktiiviga, mis käsitleb piisavat miinimumpalka Euroopa Liidus. Selles kehtestatakse nõuded, millega tagatakse, et siseriiklikus õiguses ja/või kollektiivlepingutes sätestatud miinimumpalk on piisav, ning parandatakse töötajate tegelikku juurdepääsu miinimumpalga kaitsele. Miinimumpalga kehtestamine jääb riikide pädevusse, kuid liikmesriigid peavad tagama, et nende riiklik miinimumpalk võimaldab töötajatel elada inimväärset elu.
Nõukogu soovitus piisava miinimumsissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise, seab sihiks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise ning kõrge tööhõive taseme saavutamise, edendades piisavat sissetulekutoetust miinimumsissetuleku abil, piisavate vahenditeta inimeste tegelikku juurdepääsu tugi- ja esmatähtsatele teenustele ning töövõimeliste inimeste integreerimist tööturule.
2023. aasta novembris võeti vastu nõukogu soovitus sotsiaalmajanduse raamtingimuste väljatöötamise kohta. Soovituse eesmärk on aidata veelgi kaasa Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärkide saavutamisele, aidates liikmesriikidel kohandada oma õigusakte ja poliitikat sotsiaalmajanduse vajadustele.
Kuna üha rohkem töötajaid töötab digitaalsete tööplatvormide kaudu, kus sageli kasutatakse ebaregulaarset tööaega ja algoritmilist juhtimist, on parlament ja nõukogu võtnud vastu direktiivi platvormitöö tingimuste parandamise kohta.
Euroopa Parlamendi roll
Ehkki Euroopa Parlamendi piirdus pikka aega vaid konsulteerimise ja järelevalvega, on ta ELi tööhõive ja sotsiaalpoliitika meetmete arendamises alati aktiivselt osalenud. Euroopa integratsiooni algusaegadest alates on Euroopa Parlament korduvalt nõudnud aktiivsemat sotsiaalpoliitikat, mis kajastaks liidu kasvavat majanduslikku tähtsust, ning on toetanud komisjoni sellekohaseid ettepanekuid. Parlamendi tihe kaasatus Amsterdami lepingu ettevalmistamisse tagas sotsiaalkokkuleppe lõimimise ja tööhõive peatüki lisamise.
Lissaboni strateegia koostamise ajal nõudis Euroopa Parlament järjekindlalt, et majanduskasvu strateegiaid välja töötades arvestataks ka tööhõive- ja sotsiaalküsimusi ja rõhutas, et strateegiasse tuleb lisada kõrgetasemeline sotsiaalkaitse. Parlament oli seisukohal, et Lissaboni strateegias ei kehtestatud piisavalt siduvaid sotsiaalvaldkonna eesmärke, ning kutsus liikmesriike üles tähelepanelikult jälgima strateegia „Euroopa 2020“ raames rakendatud reformide mõju tööhõivele ja sotsiaalsfäärile. Samuti nõudis Euroopa Parlament 2007–2008. aasta majanduskriisi teemalises arutelus, et EL kohustuks säilitama Euroopa sotsiaalmudelid ja tugeva sotsiaalse Euroopa.
Parlament on korduvalt nõudnud tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna eesmärkide mõjusamat lõimimist Euroopa poolaastasse, muutes sotsiaalnäitajad siduvaks ja laiendades neid nii, et need hõlmaksid ka laste vaesust ja inimväärset tööd.
Parlament on kritiseerinud selliseid meetmeid nagu majanduslikud kohandamisprogrammid, mida on rakendatud ilma tema osaluseta. 2014. aasta märtsis rõhutas parlament, et suurtes finantsraskustes riikide majanduslike kohandamisprogrammide loomise poliitilist protsessi peaksid juhtima ainult tõeliselt demokraatlikud institutsioonid.
Lisaks on parlament kinnitanud, et ELi eelarvevahendite kasutamise otsuseid langetades peab ta tähtsaks sotsiaalseid väärtusi. Tänu parlamendi tegevusele moodustas Euroopa Sotsiaalfondi (2.3.2) maht programmitöö perioodil 2014–2020 kogu ELi ühtekuuluvuseesmärgi rahastusest 23,1% ning 20% iga liikmesriigi Euroopa Sotsiaalfondi eraldisest tuli kulutada sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisele. Samuti kehtestas Euroopa Parlament meetmed, millega eraldada 2021.–2027. aasta Euroopa Sotsiaalfond+ raames toidu- ja materiaalseks abiks rohkem raha, näha ette piisav rahastus sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamiseks ning kaitsemeetmed tagamaks, et ELi rahastatavates projektides järgitakse täielikult põhiõigusi.
Euroopa Parlamendil oli keskne roll Euroopa lastegarantii loomisel. 2015. aastal kutsus parlament üles tagama, et igal vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus oleval Euroopa lapsel oleks juurdepääs tasuta tervishoiule, haridusele, väikelaste haridusele ja hooldusele, korralikule eluasemele ja piisavale toidule. 2017. aastal palus parlament komisjonil rakendada ettevalmistavat meedet võimaliku lastegarantii kava loomiseks.
Parlamendi 2016. aasta resolutsioonis Euroopa poolaasta kohta kutsuti komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid ülespoole suunatud sotsiaalse lähenemise edendamiseks ELis. Lisaks paluti, et komisjon sõnastaks oma sotsiaalse õigluse kontseptsiooni ja väljendaks seda ka arvuliselt. Parlamendi resolutsioonis 2023. aasta Euroopa poolaasta tööhõive- ja sotsiaalprioriteetide kohta kutsuti komisjoni üles töötama ELis välja majanduse juhtimise struktuuri, mis põhineb solidaarsusel, integratsioonil, sotsiaalsel õiglusel ja lähenemisel, soolisel võrdõiguslikkusel, kvaliteetsetel avalikel teenustel, sealhulgas kvaliteetsel riiklikul haridussüsteemil kõigi jaoks, kvaliteetsel tööhõivel ja kestlikul arengul.
Resolutsioonis Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta toetas parlament täielikult komisjoni asjakohast algatust, ja toonitas, kui tähtis on tagada kõigile peamised põhiõigused, ning palus sotsiaalpartneritel ja komisjonil üheskoos esitada inimväärsete töötingimuste raamdirektiivi ettepanek.
2017. aasta juulis võttis parlament vastu resolutsiooni töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta, tunnistades mittestandardsete ja ebatüüpiliste tööhõivevormide kasvavat populaarsust. Seda küsimust rõhutati taas parlamendi 2020. aasta oktoobri resolutsioonis, kus märgiti, et mittestandardsetes tööhõivevormides töötajad on COVID-19 kriisi tagajärjel iseäranis palju kannatanud, jäädes pahatihti kõrvale ka liikmesriikide võetud meetmetest.
2020. aastal esitas parlament oma prioriteedid, et saavutada tugev sotsiaalne Euroopa õiglaste üleminekute jaoks, nõudes Euroopa sotsiaalõiguste samba ja sotsiaalse progressi protokolli lõimimist aluslepingutesse, ning palus liikmesriikidel ja komisjonil võtta vastu ulatusliku tegevuskava „Porto 2030“, mis sisaldab siduvaid sotsiaalseid eesmärke. Sotsiaalmajanduse raamtingimuste heakskiitmine parlamendis 2023. aasta novembris parandab veelgi edusamme nende eesmärkide saavutamisel.
Jätkuva koroonaviiruse pandeemia kontekstis nõudis parlament 2021. aastal ELi õigusakti vastuvõtmist, mis tagaks töötajate õiguse mitte olla väljaspool oma tööaega kättesaadav. Seoses Venemaa agressioonisõjaga Ukraina vastu väljendas parlament muret kriisi tõsise sotsiaalse mõju pärast, eriti noortele. Parlament toetas ka üleminekut kestlikule, kaasavale ja vastupidavale majanduskasvu mudelile, mis toetab ülespoole suunatud sotsiaalset lähenemist ning tugevdab ELi majanduse ja ühiskonna kestlikku arengut ja vastupanuvõimet.
Lisateavet selle teema kohta võib leida tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni veebisaidilt.
Samuel Goodger / Monika Makay