Teabelehed Euroopa Liidu kohta
Euroopa Parlament
Palun täitke see väli

Tööhõivepoliitika

Euroopa tööhõivestrateegia võeti vastu 1997. aastal. Sellega kehtestati tööhõivepoliitika ühised eesmärgid ning see toetab liikmesriikidevahelist „pehmet koordineerimist“. Strateegia „Euroopa 2020“ üks peamisi eesmärke oli luua rohkem ja paremaid töökohti. Komisjon on alates kümnendi vahetusest esitanud tööhõivepoliitikas uued ja kaugemaleulatuvad eesmärgid. Kuigi tööhõivepoliitika kuulub peamiselt liikmesriikide valitsuste pädevusse, on liidu õigus teatavates valdkondades oluline.

Õiguslik alus

Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 3 lõige 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklid 8−10, 145–150, 156−159 ja 162–164.

Eesmärgid

ELi lepingu artikli 3 kohaselt on liidul kohustus püüda saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress. ELi toimimise lepingu artikli 9 horisontaalse sätte kohaselt tuleb ELi poliitika ja meetmete kindlaksmääramisel ja rakendamisel võtta arvesse kõrge tööhõivetaseme eesmärki. Liikmesriigid ja liit peavad töötama selle nimel, et arendada välja kooskõlastatud tööhõivestrateegia, eelkõige seoses kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelise tööjõu edendamise ning majanduse muutustele reageerivate tööjõuturgudega, nagu on kirjeldatud ELi toimimise lepingu artiklis 145.

Saavutused

A. Algusaegadest (1950.–1990. aastad) kuni 2020. aasta järgsete eesmärkideni

Euroopa Söe- ja Teraseühenduses said töötajad juba 1950. aastatel taaskohanemistoetust. Seda anti söe- ja terasesektori töötajatele, kelle töökohti ohustas tööstusharu ümberkorraldamine. 1957. aastal loodud Euroopa Sotsiaalfond (2.3.2. Euroopa Sotsiaalfond) oli peamine tööpuuduse leevendamise vahend.

1980. aastatel ja 1990. aastate algul keskenduti tööhõive tegevuskavades kindlatele sihtrühmadele ning loodi mitu vaatlus- ja dokumenteerimissüsteemi.

Kuna paljudes liikmesriikides oli probleemiks suur tööpuudus, algatati majanduskasvu, konkurentsivõimet ja tööhõivet käsitleva 1993. aasta valge raamatuga arutelu Euroopa majandus- ja tööhõivestrateegia üle, millega seati tööhõive esmakordselt ELi poliitika keskmesse.

1997. aasta Amsterdami lepingu uue tööhõivepeatüki alusel kehtestati Euroopa tööhõivestrateegia ja loodi alaline tööhõivekomitee, mis annab liikmesriikidele nõu tööhõive- ja tööturupoliitika kooskõlastamise edendamiseks. Tööhõivepoliitika valdkonnas jääb esmane pädevus siiski liikmesriikidele. Nn sotsiaalprotokolli lisamine aluslepinguga tõhustas sotsiaalpartnerite kaasamist (2.3.7. Sotsiaaldialoog).

1997. aasta novembris toimus Luxembourgis erakorraline tööhõiveteemaline tippkohtumine. Seal sai alguse Euroopa tööhõivestrateegia ja koos sellega avatud koordinatsiooni meetodi rakendamine ehk nn Luxembourgi protsess. Tegemist on riikide tööhõivepoliitika iga-aastase kooskõlastamis- ja järelevalvetsükliga, mis põhineb liikmesriikide kohustusel kehtestada ühised sihid ja eesmärgid. Euroopa tööhõivestrateegiaga seati tööhõive eesmärk samale tasemele majanduskasvu ja stabiilsuse makromajanduslike eesmärkidega.

2000. aastal lepiti Lissabonis Euroopa Ülemkogul kokku uues strateegilises eesmärgis muuta EL maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks. Tööhõive- ja sotsiaalpoliitika üldeesmärgiks seati täistööhõive. Samuti kehtestati konkreetsed sihteesmärgid, mis tuli täita 2010. aastaks (Lissaboni strateegia).

2007.–2008. aasta finantskriisi järel võeti 2010. aastal vastu strateegia „Euroopa 2020“ ning finants- ja majanduspoliitika koordineerimise hõlbustamiseks võeti kasutusele Euroopa poolaasta. Selles kümneks aastaks kavandatud töökohtade loomise ning aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu strateegias määrati esmakordselt kindlaks mitu peamist eesmärki, sealhulgas eesmärk suurendada 20–64-aastaste inimeste tööturul osalemise määra 2020. aastaks 75%-ni. Liikmesriigid pidid kõigi peamiste eesmärkide põhjal püstitama oma riiklikud eesmärgid.

2017. aastal tutvustas komisjon Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mis hõlmab 20 põhiõigust ja aluspõhimõtet, et toetada elu- ja töötingimuste suuremat ühtlustamist paremuse suunas. Sellele on lisatud ka sotsiaalnäitajate tulemustabel edusammude jälgimiseks. 2017. aasta novembris Göteborgis toimunud sotsiaaltippkohtumisel rõhutasid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon oma ühist pühendumust, kui võtsid vastu ühisavalduse Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta.

2021. aastal avaldatud Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise tegevuskavas on kehtestatud ELi kolm uut peamist eesmärki, mis tuleb saavutada 2030. aastaks. Need on muu hulgas järgmised:

  • tööhõive: aastaks 2030 peaks tööhõives osalema 20–64-aastastest elanikest vähemalt 78%;
  • oskused: vähemalt 60% kõigist täiskasvanutest peaks igal aastal osalema koolitusel.

B. Kooskõlastamise ja järelevalve tõhustamine

Euroopa poolaasta raames käsitletakse tööhõivepoliitika iga-aastases järelevalves järgmisi aspekte:

  • tööhõivesuunised, mille komisjon koostab ja nõukogu pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist kinnitab;
  • ühine tööhõivearuanne, mille komisjon avaldab ja nõukogu kinnitab;
  • riiklikud reformikavad;
  • riigiaruanded ja riigipõhised soovitused, mille komisjon koostab ja millest viimase nõukogu kinnitab.

Neli tööhõivesuunist (ELi toimimise lepingu artikkel 148) sisaldavad riikide tööhõivepoliitika strateegilisi eesmärke ning poliitilisi prioriteete tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasamise valdkonnas. Need suunised moodustavad osa kaheksast koondsuunisest, mis hõlmavad ka nelja majanduspoliitika üldsuunist (ELi toimimise lepingu artikkel 121).

Tööhõivesuunised on viidud järk-järgult kooskõlla Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtetega (2.3.1. Sotsiaal- ja tööhõivepoliitika: üldpõhimõtted). Neisse on lisatud ka elemendid, mis on seotud COVID-19 kriisiga, rohe- ja digipöördega, õigluse tagamisega rohepöördes, ÜRO kestliku arengu eesmärkidega ja Venemaa sissetungiga Ukrainasse.

Komisjon tegi ettepaneku kasutada Euroopa poolaasta raames peamise järelevalvevahendina muudetud sotsiaalnäitajate tulemustabelit (lisatud Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavale). See koosneb nõukogu poolt heaks kiidetud 17 põhinäitajast, mille põhjal hinnatakse liikmesriikide tulemusi tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas kolmes laiemas mõõtmes: i) võrdsed võimalused, ii) õiglased töötingimused ning iii) sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus.

C. Siduvad õigusaktid – liidu õigus

ELi toimimise lepingus sätestatud sotsiaalküsimuste ja liikumisvabadusega seotud normide alusel on vastu võetud mitu asjakohast direktiivi, määrust ja otsust, et tagada kogu ELis miinimumnõuded järgmistes valdkondades:

  • töötervishoid ja tööohutus: üldised ja eriõigused ja -kohustused, töövahendid, spetsiifilised riskid, näiteks ohtlikud ained ja kantserogeenid (2.3.5. Töötervishoid ja tööohutus);
  • võrdsed võimalused naistele ja meestele: võrdne kohtlemine tööl, rasedus, emapuhkus, vanemapuhkus (2.3.9. Võitlus vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu);
  • kaitse diskrimineerimise eest soo, rassi, usutunnistuse, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse põhjal (2.3.9. Võitlus vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu);
  • töötingimused: miinimumpalk, osaajatöö, platvormitöötajad, tähtajalised töölepingud, tööaeg, noorte tööhõive, töötajate teavitamine ja nendega konsulteerimine (2.3.6. Töötajate õigus saada teavet, olla ära kuulatud ja osaleda otsustamisel; 2.3.7. Sotsiaaldialoog);
  • tugiteenused: riiklike tööturuasutuste tõhustatud koostöö;
  • töötajate vaba liikumine: võrdne kohtlemine ja sotsiaaltoetuste kättesaadavus (2.1.5. Töötajate vaba liikumine);
  • töötajate lähetamine: kestus, tasu, hõlmatud sektorid (2.1.13. Töötajate lähetamine).

D. Kooskõlastamine soovituste ja muude poliitikaalgatuste kaudu

Eeltoodud tugeva õiguse kõrval pakub ELi liikmesriikide tegevuse paremaks kooskõlastamiseks lisameetmeid pehme õigus, sealhulgas mittesiduvad nõukogu soovitused ja muud komisjoni poliitikaalgatused.

  • Euroopa noortegarantii eesmärk on tagada, et kõik alla 30-aastased inimesed saaksid nelja kuu jooksul pärast töötuks jäämist või koolist lahkumist kvaliteetse tööpakkumise, jätkuõppe võimaluse, töökohapõhise õppe või praktikakoha.
  • Nõukogu soovituses pikaajaliste töötute tööturule integreerimise kohta keskendutakse registreerimisele, põhjalikule individuaalsele hindamisele ja tööturule integreerimise lepingutele, mida pakutakse pikaajalistele registreeritud töötutele.
  • Euroopa oskuste tegevuskava koosneb töökohtade jaoks vajalike oskustega seotud 12 meetmest, mis on välja töötatud selleks, et õigus koolitusele ja elukestvale õppele oleks kogu Euroopas tagatud. 8. mail 2024 lõppes Euroopa oskusteaasta. Selle eesmärk oli tegeleda ELis oskuste nappuse probleemiga ning edendada ümberõppe ja oskuste täiendamise mõtteviisi, et aidata inimestel leida kvaliteetseid töökohti.
  • Komisjoni soovituses toimivate tööhõive aktiivse toetamise meetmete kohta pärast COVID-19 kriisi on esitatud strateegiline lähenemisviis järkjärguliseks üleminekuks pandeemia ajal töökohtade säilitamiseks võetud erakorralistelt meetmetelt uutele meetmetele, mida on vaja töövõimalusterohkeks taastumiseks.
  • Töötervishoiu ja tööohutuse strateegilises raamistikus aastateks 2021–2027 on esitatud töötervishoiu ja tööohutuse peamised probleemid ja strateegilised eesmärgid ning meetmed ja vahendid nendega tegelemiseks.
  • Euroopa hooldusstrateegia eesmärk on tagada kogu ELis kvaliteetsed, taskukohased ja kättesaadavad hooldusteenused ning parandada nii hooldatavate kui ka nende kutseliste ja mitteametlike hooldajate olukorda.

E. Toetavad ELi rahastamisvahendid

Tööhõive valdkonnas antakse toetust mitme ELi rahastamisprogrammi kaudu.

  • Euroopa Sotsiaalfond+ (2.3.2. Euroopa Sotsiaalfond) on ELi peamine vahend inimestesse investeerimiseks. See hõlmab mitut fondi ja programmi, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi, noorte tööhõive algatust, Euroopa abifondi enim puudust kannatavate isikute jaoks ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi.
  • Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond koondatud töötajate toetamiseks toetab inimesi, kes on kaotanud töö üleilmse kaubanduse struktuurimuutuste, digipöörde, automatiseerimise ja vähese CO2 heitega majandusele ülemineku tõttu.
  • Taasterahastu „NextGenerationEU“ keskmes olev taaste- ja vastupidavusrahastu on ajutine vahend, millega toetatakse neid reforme ja investeeringuid, mida liikmesriigid on teinud 2020. aasta veebruarist kuni 31. detsembrini 2026. Eesmärk on leevendada COVID-19 pandeemia mõju ning muuta Euroopa riikide majandus ja ühiskond kestlikumaks ning aidata neil olla paremini valmis rohe- ja digipöördega kaasnevateks katsumusteks ja võimalusteks.
  • REACT-EU (ühtekuuluvust ja Euroopa territooriume toetav taasteabi) täiendab 2014.–2020. aasta struktuurifondide programme ja Ühtekuuluvusfondi 2021.–2027. aasta eraldisi. Sellega laiendatakse koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatuse ja koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus+ alusel kriisidele reageerimiseks ja nende tagajärgede kõrvaldamiseks võetud meetmeid.
  • TERA (toetus eriolukorras töötuseriski leevendamiseks) raames anti liikmesriikidele rahalist abi COVID-19 kriisi ajal, et nad saaksid rakendada lühendatud tööaja kavasid või sarnaseid meetmeid töökohtade ja töötajate kaitsmiseks.
  • Õiglase ülemineku fondi eesmärk on leevendada kliimaneutraalsele majandusele üleminekust tingitud sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid ning aidata inimestel tööturu muutustega kohaneda. See on Euroopa rohelise kokkuleppe osaks oleva õiglase ülemineku mehhanismi esimene sammas.

Euroopa Parlamendi roll

Euroopa Parlamendi roll selles valdkonnas on järk-järgult suurenenud. Alates Amsterdami lepingu jõustumisest tuleb tööhõivesuuniste asjus Euroopa Parlamendiga konsulteerida, enne kui nõukogu need vastu võtab.

Euroopa Parlament toetas kindlalt strateegiat „Euroopa 2020“. Mitu noorte töötuse vähendamise algatust, näiteks ELi noortegarantii ja tööpraktika miinimumnõuded, said alguse Euroopa Parlamendi ettepanekutest võtta konkreetseid praktilisi meetmeid. Euroopa Parlament nõudis 2014. aasta juulis oma resolutsioonis, et loodaks ELi õigusraamistik, millega kehtestatakse noortegarantii rakendamise miinimumnõuded, sealhulgas töökohapõhise õppe kvaliteedi kohta, ja mis hõlmaks ka 25–30-aastaseid noori. 2018. aasta resolutsioonis ELi järgmise pikaajalise eelarve kohta nõudis Euroopa Parlament noorte tööhõive algatuse rahastamise olulist suurendamist. 2020. aasta oktoobris võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles väljendas muret noortegarantii vabatahtliku olemuse pärast (praegu nõukogu soovitus) ja palus komisjonil esitada ettepanek siduva õigusakti kohta.

Lisaks mõistis Euroopa Parlament hukka tasustamata tööpraktika ja nõudis tungivalt, et komisjon vaataks läbi sellised praegused ELi vahendid nagu praktika kvaliteediraamistik ning kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistik. Ta nõudis, et noortele tehtavatesse pakkumistesse lisataks kvaliteedikriteeriumid, sealhulgas praktikantide õiglase tasustamise põhimõte, juurdepääs sotsiaalkaitsele, kestlik tööhõive ja sotsiaalsed õigused, et muuta 2014. aasta raamistik tugevamaks õiguslikuks vahendiks. Parlamendi üleskutse järel esitas komisjon 2024. aasta märtsis ettepaneku võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse praktikantide töötingimuste parandamist ja täitmise tagamist ning võitlust olukorraga, kus tavapäraseid töösuhteid esitatakse praktikana, ning ettepaneku vaadata läbi nõukogu soovitus praktika kvaliteediraamistiku kohta.

2015. aasta oktoobris väljendas Euroopa Parlament oma resolutsioonis toetust pikaajalist töötust käsitlevas soovituses võetud lähenemisviisile. Tema intensiivne töö oskuste arendamise valdkonnas mõjutas Euroopa oskuste tegevuskava. Euroopa Parlament on rõhutanud elukestva õppe ja kutsehariduse, sealhulgas oskuste täiendamise ja ümberõppe olulisust. Ta on kutsunud komisjoni ja liikmesriike korduvalt üles looma Euroopa kutseharidusala.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2019. aasta resolutsioonis Euroopa poolaasta kohta rõhutati, et ELi sotsiaalsed eesmärgid ja kohustused on niisama tähtsad nagu majanduslikud eesmärgid. 10. juulil 2020. aastal vastu võetud resolutsioonis ELi tööhõivepoliitika suuniste kohta nõudsid parlamendiliikmed otsustavaid meetmeid pandeemia põhjustatud šoki leevendamiseks, eelkõige tulevaste suuniste läbivaatamist. Samuti toonitasid nad, et noorte töötuse küsimus tuleb lahendada täiustatud noortegarantii abil. Energia- ja elukalliduse kriisi süvenemise olukorras kutsus Euroopa Parlament liikmesriike ja komisjoni üles seadma tööpuuduse vähendamise prioriteediks, tugevdama TERA rahastut, et toetada lühendatud tööaja kavasid, töötajate sissetulekut ja energiahindade tõusu tõttu töölt ajutiselt vabastatud töötajaid, ning leevendama asümmeetriliste šokkide mõju.

Lisateavet selle teema kohta leiate tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni veebisaidilt.

 

Samuel Goodger / Monika Makay