Sissejuhatus

Euroopa Parlamendi suulise tõlke teenistus on üks maailma suurimaid. Tõlkidel on selles ainulaadses, igapäevaselt 24 keeles töötavas institutsioonis ladusa suhtluse tagamisel tähtis roll.

Alguses olid Euroopa ühenduste ametlikeks keelteks asutajariikide neli keelt: saksa, prantsuse, hollandi ja itaalia keel, mis andsid kokku 12 keelekombinatsiooni.

Keelte lisandumine pärast laienemist:

    1973: inglise, taani ja iiri või gaeli keel (üksnes Iirimaa ühinemisakti ja alusaktide tõlkimiseks), seega 4 + 2 = 6 ametlikku keelt ja 30 keelekombinatsiooni

    1981: kreeka keel = 7 ametlikku keelt ja 42 keelekombinatsiooni

    1986: hispaania ja portugali keel = 9 ametlikku keelt ja 72 keelekombinatsiooni

    1995: soome ja rootsi keel = 11 ametlikku keelt ja 110 keelekombinatsiooni

    2004: eesti, leedu, läti, malta, poola, slovaki, sloveeni, tšehhi ja ungari keel = 20 ametlikku keelt ja 380 keelekombinatsiooni

    2007: rumeenia, bulgaaria ja iiri keel = 23 ametlikku keelt ja 506 keelekombinatsiooni

    2013: horvaadi keel = 24 ametlikku keelt ja 552 keelekombinatsiooni

Lisaks ametlikele keeltele kasutatakse väga sageli ka kandidaatriikide keeli ning vene, hiina, araabia ja jaapani keelt.

Suuline tõlge võimaldab Euroopa Parlamendi liikmetel üksteisest aru saada ja omavahel suhelda.

  • Aktiivne keel: keel, millesse tõlgitakse (keel, mida parlamendiliikmed kuulavad)
  • Passiivne keel: keel, millest tõlgitakse (keel, mida parlamendiliikmed räägivad)
  • Pivot: tõlk tõlgib vähemlevinud keelest kolmanda keele vahendusel
  • Tõlge mõlemal keelesuunal (retour): kasutatakse vähemlevinud keelte puhul, tõlk võib tõlkida oma aktiivsesse keelde, aga ka oma ühest aktiivsest keelest teise aktiivsesse keelde

Tõlgi keelekombinatsiooni moodustavad kõik passiivsed ja aktiivsed keeled, mida ta oskab.