Millised on Euroopa Parlamendi volitused? 

ELi aluslepingutes aja jooksul tehtud muudatused, eriti 2009. aasta Lissaboni leping on andnud Euroopa Parlamendile ulatuslikud seadusandlikud, eelarve- ja kontrollivolitused.

Euroopa Parlament on kaasseadusandja. See tähendab, et parlamendil on pädevus võtta ELi nõukoguga (liikmesriikidega) võrdsetel alustel vastu ja muuta õigusakte ning kinnitada ELi aastaeelarve. Samuti valvab parlament komisjoni ning teiste ELi institutsioonide ja organite tööd.

Seadusandlikud volitused

Suur osa ELi õigusaktidest võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse teel, mida tuntakse ka kaasotsustamismenetlusena. See on enim kasutatav menetlus ning Euroopa Parlamendil ja Euroopa Liidu Nõukogul on selles võrdne pädevus. Seda kasutatakse paljudes valdkondades, nagu ränne, energia, transport, kliimamuutused, keskkond, tarbijakaitse ja majanduse juhtimine.

Veel üks otsustamismenetluse liik on nõusolek. See tähendab, et on vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut või heakskiitu. Näiteks kasutatakse nõusolekumenetlust siis, kui ELiga soovib ühineda mõni uus liikmesriik või kui EL tahab sõlmida mõne rahvusvahelise kaubanduslepingu. Samuti kasutatakse seda selleks, et teha lõplik otsus Euroopa Komisjoni volinike kolleegiumi ametisse nimetamise kohta.

Nõuandemenetlust kasutatakse näiteks maksustamise ja konkurentsiõiguse valdkonnas ning ühises välis- ja julgeolekupoliitikas. See annab parlamendile õiguse õigusakti ettepanek heaks kiita, tagasi lükata või selle kohta muudatusettepanekuid esitada. Kuigi nõukogul ei ole juriidilist kohustust parlamendi seisukohta järgida, peab nõukogu parlamendiga konsulteerima ja tema seisukoha ära ootama, enne kui otsuse teeb. Kui seda ei tehta, on õigusakt ebaseaduslik ja Euroopa Kohus võib selle tühistada. Kui nõukogu ettepanekut oluliselt muudab, peab ta parlamendiga uuesti konsulteerima.

Kuidas tehakse seadusandlikke algatusi? Kes algatab Euroopa Liidu õigusakte?

Uute Euroopa Liidu õigusaktide kohta ettepanekute tegemine on küll Euroopa Komisjoni ülesanne, kuid parlament võib omal algatusel ka ise komisjonilt seadusandliku ettepaneku esitamist taotleda. Parlament võib vastu võtta seadusandliku algatusraporti, milles seatakse komisjonile ettepaneku esitamiseks tähtaeg. Kui komisjon ettepaneku esitamisest keeldub, peab ta oma otsust põhjendama.

Delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid

Uue õigusakti vastuvõtmisel võivad parlament ja nõukogu nõuda, et komisjon täiendaks õigusakti või teeks selles mõningaid muudatusi, näiteks esitaks tehnilised lisad või ajakohastaks õigusakti. Selleks peab komisjon vastu võtma kas delegeeritud õigusakti (sellega õigusakti täiendatakse või muudetakse selle osi) või rakendusakti (selles selgitatakse üksikasjalikult, kuidas õigusakti rakendada). Niimoodi püsivad õigusaktid lihtsad ja asjakohased, ilma et peaks alustama uusi läbirääkimisi.

Kui parlament pole kavandatud meetmetega nõus, on tal olenevalt komisjoni vastu võetava õigusakti liigist mitu võimalust. Parlamendil on õigus panna delegeeritud õigusaktile veto. Rakendusakti puhul saab parlament nõuda, et komisjon seda muudaks või selle tagasi võtaks. Samas ei ole komisjonil selleks siiski juriidilist kohustust.