Denis Mukwege – 2014, Kongo Demokraatlik Vabariik

Mukwege sündis 1955. aastal Bukavus, õppis arstiteadust ja rajas günekoloogiaosakonna Kongo DV idaosas asuvas Lemera haiglas, mis hävitati sõja puhkedes 1996. aastal. Seejärel põgenes Mukwege tagasi Bukavusse, kus ta avas uue haigla, mis alustas tegevust telkides. Selle juurde ehitas ta uue sünnitusosakonna ja operatsioonisaali, mis hävisid 1998. aastal teises Kongo sõjas. Laskmata end sellest heidutada, ehitas Mukwege oma haigla uuesti üles, sedakorda Panzis. Seal tegi ta pikki tööpäevi ja õpetas personali ravima brutaalsete võitlejate ohvriks langenud naisi. Alates 1999. aastast, kui haigla taas avati ja ta võttis seal vastu esimese vägistamisohvri, kelle suguelunditel ja reitel olid kuulihaavad, on ta ravinud kümneid tuhandeid patsiente. Juba esimestel nädalatel pöördus haiglasse kümneid naisi, keda oli vägistatud ja piinatud.

Mukwege on rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert seksuaalvägivalla põhjustatud patoloogiliste ja psühhosotsiaalsete haavade ravimise alal. Tema juhitavas haiglas Panzis antakse nii psühholoogilist kui ka füüsilist abi ning naisi toetatakse, et võimaldada neil õppida elatise teenimiseks uusi oskusi, kuna paljud neist on oma kogukonnast välja heidetud. Tüdrukutel aidatakse ka kooliteed jätkata ning neile, kes vajavad õiguskaitset, pakutakse õigusabi.

Mukwegest sai vägivalla ohvriks langenud naiste väsimatu eestvõitleja pärast seda, kui ta tundis operatsioonilaual abivajajas ära noore naise, kelle sünni ta oli ise Panzi haiglas vastu võtnud. See oli Mukwege jaoks pöördepunkt: ta ei suutnud enam üksnes ravimisega piirduda, vaid hakkas nii kodus kui ka välismaal nõudma Kongos loodusvarade pärast möllava vägivalla lõpetamist. 2012. aastal langes ta ise vägivalla ohvriks, kui tema kodu ründasid relvastatud mehed ja ähvardasid tema tütreid relvaga. Mukwege ihukaitsja ja sõber tapeti, kuid ta ise pääses ja põgenes koos perega Rootsi ning seejärel Belgiasse. Kongo DVsse naasis ta 2013. aastal, kui rühm naisi, kellest igaüks pidi toime tulema vaid vähem kui ühe dollariga päevas, ostsid talle ühiselt kojusõidupileti.

Praegu elab Mukwege pidevatele tapmisähvardustele vaatamata Panzi haiglas. Ta on asutanud ka Dr Denis Mukwege sihtasutuse, mis toetab seksuaalvägivalla ohvrite ülemaailmset võrgustikku. Ta osales aktiivselt parlamendi õigusloomeprotsessis, mille tulemusena võeti 2017. aastal vastu ELi määrus konfliktipiirkonnast pärit mineraalide kohta. Selle eesmärk on vältida teatavate konfliktipiirkonnast pärit mineraalide ja metallide eksporti Euroopasse.

Alates 2008. aastast on Mukwege tööd tunnustatud kümnete auhindadega, sealhulgas ÜRO inimõiguste auhind (2008), Souli rahupreemia (2016) ja Nobeli rahupreemia (2018). Lisaks on ta Edinburghi ja Harvardi ülikooli audoktor. Tema elu ja tööd kajastab 2015. aasta dokumentaalfilm „The man who mends women - the wrath of Hippocrates" („Mees, kes ravib naisi - Hippokratese viha"). Euroopa Parlament toetas filmi subtitreerimist kõikidesse ELi ametlikesse keeltesse. 2020. aasta märtsis määrati dr Mukwege koordineerima Lõuna-Kivu piirkondliku tervishoiukomitee tööd võitluses COVID-19 pandeemiaga.